Loomulikult ma ei kahetse, sest koht vaikne ja imeilus. Rääkimata lahkest pererahvast! Kuna köeti ka suitsusauna, siis sain esimest korda ka selle mõnud ära tunda. Ning isegi käia korra Piusa jões solberdamas. Mitte ujumas, sest madal ja väga karge vesi!
Majutuseks vana ait, mis seest nii armas, et sealt ära poleks tahtnud minnagi! Kusjuures seinal linikud, millesarnaseid meilgi kodus oli.
Hommikul ärkasin varem ja käisin veidi Piusa jõe liivakivipaljandeid vaatamas. Tagasitulles, enne äraminektu, näitas perenaine mulle aga muuseumi, kuhu kogutud asju ümbritsevatest küladest. See oli tõeliselt fantastiline! Iga uue avaneva ukse taga oli järjekordne imede maailm, millega tutvumiseks oleks läinud tunde. Ega ei jää muud üle, kui tuleb teinekord tagasi minna. Teistele aga soovitan aega varuda kui puhkate samas kohas, muidu kahetsete pärast nagu minagi. Tänud inimestele, kes on viitsinud ja vaeva näinud kogumisega ning säilitamisega. Nagu kuulda sain, osa asju ka näitustel käinud.
Kahjuks pidingi lahkuma, et jõuda õigeks ajaks Piusale.
Siin siis osa lahkest pererahvast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar