Blogiarhiiv

laupäev, 17. veebruar 2024

Tartu vanalinna lõunale.

 

 
Supilinn on ju lausa kesklinna ehk vanalinna külje all! Huvitav, kui palju turiste sinna ka satub? Et aga aeg oli ka lõunat süüa, siis kuhugi kaugele minema ei hakanud, otsustasin mingi koha vanalinnas valida. Hoolimata turistilõksudest ehk siis võimalikest kallitest hindadest. Aga no nii purki pole ma ammu astunud...
Tegelikult ei tahakski nii karmi kriitikat teha, aga no minu arust oli asi ikka üle võlli! Või siis ei oska ma gurmaanide toitu hinnata!??
 

 
Väga kenad on Tartus mitmed maalingud majadel nagu seegi Linnamuuseumi reklaam.



 
Eks üks Tartu märke ole ka trepid, aga kuna kultuuripealinnas talvel kultuuri napib ja mõned muuseumid suletud, siis sinna ma seekord ronima ei hakanud. Aga kiita saab siinkohal hea koristamise eest küll!









 
Ja ei ole vaid Supilinnas väga erinevaid maju, neid vist peaaegu igas linnaosas! Ehk vaid Annelinn on igav kant jalutamiseks, siin seda muret kindlasti pole.






 








 
Tampere majas olen isegi korra ööbinud.









 
Aga puusse ma seekord panin. Õigemini, siin söögikohas pandi. Kui enne arve toomist küsiti, kuidas maitses, pidin väga suure kahjutundega (ja isegi mingi piinlikkusega) vastama, et ei maitsenud üldse... Muide, selle kohta öeldi ahah ja kõik, ei mingit huvi, milles asi!?





 
Metsamoor kõlab ju hästi, aga no see vana krõnks moor jääb küll igaveseks vanatüdrukuks! Siinne arvamus on minu arvamus ja ma pole mingi gurmaan, nii et ehk on asjad hoopis vastupidi! Kuid ma ei ole peaaegu kunagi saanud esiteks sellist kartulipudru. Või eksin, ükskord vist kuskil oli midagi sarnast tehtud vist meuie teadlaste käest ülejäänud saepurust või kartulihelbedest. Täpselt ei mäleta. Ehk et vist olid helbed, aga kui mõelda hiljutistele uudistele, kus teadlastele anti rohkesti pappi, et nad uuriksid saepuru kasutamise võimalusi toidus.
Hapukoore suur sõber ma ka ei ole, kuigi näiteks keedetud pelmeenide puhul see mulle vägagi meeldib. Ja iseenesest olnuks ju ehk just see parim, kui veega (mitte piimaga) tehtud kartulipuder saanuks kompenseeritud siis rammusa hapukoorega. No aga ei istunud mulle no mitte kuidagi! Pikkpoiss oli nii vilets, et sellist ma tõesti ei ole kah kunagi varem söönud. Lootsin peale esimest ampsu, et vähemalt kurgisalat on eht eestipärane, maitsekas lisand. Aga ma ei tea kuidas, kuid ka see oli õnnestunud valmistada sellisena, mida ma ka kunagi varem pole saanud - vesine ja kohutava maitsega.
Mis te arvate, mis prae hind oli? 15 eurot! Ma mõistan, et restoraniäris vaesed ajad ja mingi kahtlane kultuuripealinna maine ei meelita siia üldse külalisi, aga sellist karistust ei ole keegi ära teeninud! Kui mõneski söögikohas saab korraliku koduse prae kätte 6-7 euroga või isegi veel odavamalt, siis selle puhul võiks katsetada ehk pealemaksmist!?
Kogemus oli tõesti nii halb, et ma kirjeldasin seda nii pikalt...


 

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar