Blogiarhiiv

Laupäev, 20. august 2022

Kohila õuekohvikud - kõht täis, tasku tühi, meel hea?

 

 
Et lõpuks on ilm normaalsusesse kalduv, tuuline ja möödunud päevadele mõeldes lausa külm (nali), siis maale minekul oli veel üks pluss. Nimelt olid Kohilas taas õuekohvikute päevad. Üks kohvik oli lausa jõe ääres, kus muudki huvitavat.
 
 
Nii oli ka tahtmist rohkem käia, vaadata, nautida ja kustutada pildistamisnälga. Pealegi, õuekohvikud on ju asi, mida heameelega toetaks ehk panustaks sellesse kui tehakse selliseid üritusi. Õuekohvikuid tahaks "omada" iga päev! Pealegi, mõnus kogukondlik värk ja sageli kõige ehtsam kodune toit kuni gurmaanluseni välja.



 
Baklava vist, igatahes kreekapähkli sisuga ja maitsev. Isegi tee kulus ära, mitte ilma pärast vaid lihtsalt kui üks nauding. Kuigi eelistaks sellistel puhkudel ikkagi kohalikku teed, loodusest korjatust, olgu siis kummel, naistepuna või mis iganes.



 
Huvitav oleks ka nii sõita, aga ega ma vist enam selliseid asju ette ei võta. Aga paljude jaoks oli see kindlasti mõnus kogemus ja võimalus.

 
Nagu on mõnus ka muusikat ehk laulmist kuulata.

 
Vahepeal harjutas ka Armin pildistamist. Tundub, et kui ta vaevub keskenduma võib tast asja saada küll. Need 3 pilti pole paha!


 
 
Hoidsin kodust välja tulles kõhu tühjemana, et mitte ennast esimeses-teises kohas täis pugida.


 
Nii nagu tee puhul, ellistaksin ka mahla puhul PÄRIS eestimaist. Aura seda kindlasti pole, karta on, et suurem osa on välismaisest kontsentraadist, aga kindlalt ei tea, pole uurinud.



 
Vahele ka (pool)maaelu idülli. Nii lihtsalt ongi ja kuidas kellelegi, suurem osa nähtust on osa maaelu võlust!


 
Nii ilust kui inimeste kunstimeelest kui ka "tagahoovist" nagu Luts vist kirjutas. 


 







 
Jalgrataski on maaelu loomulik osa, olgu sul pakiraamil saunavihad või mis iganes.

 
 
 
Kohilas on ikka üüratult palju (era)maju kui muid hooneid väga korda ja ilusaks tehtud.




 
Iga detail mängib rolli ja ka ükskõik milline ronitaim või mis iganes kuuridel, garaazhidel jm on see, mis muudab pilti.  Muljet. Kodutunnetust.






 
Ja rahvast liikus ning mitte vähe.
 
Aga kuidas õuekohvikuid korraldatakse? Ses mõttes, et kas on ka mingi osalustasu vm, mida peab näiteks omavalitsusele maksma? On need äkki alles tekkinud või lihtsalt kasvanud?
Alul tundusid olevat õuekohvikud rohkem kogukondlikud üritused, nüüdseks rohkem nagu äriks muutunud? Heakene küll, tänavune aasta vägagi erinev varasemast ja inimestel kulutused üle pea kasvamas, aga kohati on hinnad ikka üle mõistuse kõrgeks aetud? Ampsuvõileib 1 euro, kaheampsukese pirukas 1.50 - 2.50, salatiportsukene 3.50 jne - kas see pole liiast? Ei ole mul kahju, vastupidi, heameelega tahan panustada ja toetada, aga kui tuuri lõpuks on kõht küll täis, aga tasku tühi? Teenitakse raha ka lihtsalt ise "ellujäämiseks", tihti ju lapsedki peres, aga on ju ka külalistel lapsed? Kõigile meelepärast ja isu järgi, see võib üsna kulukaks osutuda.
Küsimus pole Kohilas vaid üleüldse, kõikjal. Tänavu ma küll ei käinud väga paljudel, vaid mõnes, aga eks kuuleb arvamusi siit-sealt ka teistelt.
 
Ja Papa ütles, et kaasa rohkelt sularaha ning rõõmus tuju!

Nii reklaamis üks korraldaja ka oma reklaamis kliente! Ahah!? Võib ju taskusse rohkelt panna, aga kas see väga positiivselt tujule mõju, mida kaugemale päev sõuab? Muidugi võib ka kodust mitte välja tulla, mitte osaleda. Kelle jaoks siis aga midagi teha? Igatahes kripeldama see tänavu jäi.








 





 
Muidugi on eriti äge vanu puitmaju näha ja enim siis kui need "elusad" ehk neis elu ikka sees. Mitte lagunemas, ilma igasuguse lootuseta.






 
Kohila üks võlu on ka see, et suuri puid on ikka väga palju! Kindlasti peab kus iganes omavalitsus pöörama tähelepanu näiteks sellelegi, et kui niisugused alleed olemas ja neis on tühikud vahel, siis tasuks need kohe täis istutada. Sest kui suurte aeg saab ükskord otsa, on osa juba suuremaks kasvanud kõrval ja uute istikute puhul ju kohe varju loota pole? Ega ka mitte visuaalset suurejoonelisust.




 
On ju ka igasuguselõuesviibimisel varjulisus väga oluline? Oli ka täna, sest vaevalt, et palju oli neid, kes hoolimata "stabiilsest" temperatuurist eelistas päikese käes olemist.






 
Kanasalat oli tavaline, lõhesalat üpris hea ja hea oli ka hiljem toodud mustikasupp.





 
Ühe pildi proovisin teha ka nostalgiakarpide poolt.




 


 
Muidugi oli paljudel imeliselt mõnus ka ratastega liikuda. Väiksem vaev ja rohkem jõuab läbi sõita ning ära näha.

 
Aeg on tuua tagasi ka mõnigi vana asi, elu on seda näidanud. Kõikjal seda teha ei saa, aga kõikjal, kus võimalik, tuleb seda ka teha. Pumpkaev küll rohkem maakoha värk, aga kui palju on Kohilas loodud avalikke joogiveekraane? Vallamaja seinas, raudteejaamas, tänavatel, mänguväljakutel jm?

 
Ei ole lilleke rohus, vaid lilleke kõrvitsas.







 
Kõikjal ei pea ka olema asfalteeritud kõnniteed, see pilt seda tõestab.












 
Oleks võinud vist ikkagi ka seda hirsiputru maitsma?


 
Siin oli juba rahvast...
 



 
Ehk veidi magedad, aga vägagi head seenepirukad olid!




 
Lossipreilid ratsutamas!



 
 
Heategevuse puhul ehk mõistetav, kui ongi hinnad ehk kõrgemad. Kui tulla ja näha viidet heategevusele, on pilt selge ja ise otsustad, mida teed. Just nimelt, teha head, see peakski ju olema elu eesmärk. Ja seda enam tunned vajadust toetada. Teades, kellele või millele läheb toetus. 
Ja mõnes mõttes ma eelistaks korjanduskarpi ehk et inimesed saaks ka ise annetada. Ilusatel üritustel osaletaks ju ju ikka, igal inimesel aga ei võimalda rahakott ühtemoodi elada. Seega, keegi jääb ise ka millestki ilma...
 
Eks see üks keeruline asi ole. Heategevus aga on ja jääb ja see on hea. Mõisakooli tehtu oli rikkalik ja siin hinnad pigem mõõdukusele kalduv, arvestades näiteks kiluvõileiva hindagi. Ning rõhutades, et eesmärgiks heategevus. Igatahes, siin võinuks kõhugi täis vitsutada. Aga ikka tahan teisigi külastada, vaadata ja maitsta.

 
 
Mõnusalt suviselt soe Kohila hoovide päev õnnestus taaskord kenasti. Kogusime 2329 eurot, millest 300 eurot annetame Dnipro laste heaks. Ülejäänu kasutame kooli ruumide korrastamiseks ja muuks tarvilikuks koolielu korraldamisel.
Kodused kokkajad alustasid ettevalmistusi juba päev varem. Hoovidepäeva hommikul kogunes meie ukraina pedagoogidest kokkade tiim: Hanna, Olena, Nataliia ja Volodõmõr. Täname väga Sipsiku lasteaeda ja kokk Mari Laasi abi ja toe eest! Kõige erilisem roog oli kindlasti lõkkel valminud kasakate roog kuliš, mille valmistas Volodõmõr, kogenud pedagoog ja matkajuht. Menüüs olid veel vinegrett, borš, kartulipannkoogid deruni ja laisad vareenikud. 24. august on Ukraina iseseisvuspäev, siis saame taas tänuga neile mõelda.
Aitäh Joosep, Grethel Isis, Kätri, Merit, Karolin, Eliise, Miriam, Anni, Keteri, Gerda, Inessa ja tema sõbranna, Kreete, Herman ja Iris, Hugo, Heron, Rasmus, Rick Renar, Remy, Nikita, Tomm, Leonhard, Maria June ja Siim! Teil on suur osa tänase päeva õnnestumises ja kindlasti kasvatasite jõudsalt kogemustepagasit!
Aitäh Katrin, Neverly, Louise, Lea, Laura, Marion, Siilas, Pirgit, Liis, Raina, Viive, Kaarel, Ruth, Kristiina, Elari, Helen, Kaidi, Tiina, Annika, Mikk ja Mari, Triin, Urmas ja Karin, Kaie, Ülle, Karina, Kati, Aibeniz ja Zamila ning mitmed teised! Perekond Kalmus, Lend, Ventsli ja Mikolad olid täna toimetamas täies koosseisus.
Mõisa hoovis said soovijad hobusõitu ilusate tinkeritega tänu Piibelehe talu pererahvale. Merkuuri liikuvad meisterdamislaborid on meie laste lemmikud ja tore, et täna said käe külge panna kõik soovijad.
Päeva lõpetas Marta Lotta Kuke südamlik ja soe kontsert mõisa peahoone saalis.
Kohila Vallavalitsuse toetus oli abiks kontserdi korraldamisel ja Merkuuri liikuva meisterdamislabori avamiseks.
Aitäh teile kallid sõbrad!

 
Räägitakse küll, et käige jala, sõitke rattaga ja hoidke loodust. Aga saab ju ka autoga sõites seda teha?



 
Noo, mõisahärrad oskavad ka ikka ratsutada!

 



 





 
Miks küll siinasuvat lasteaeda Männi lasteaiaks kutsutakse?






 




 
Igatahes sellist lasteaeia õue tahaks vist küll iga laps ja lapsevanem.



 
Kuulus Kapa männik!




 
 
Mõni tähelepanek Kohilas veel, aga see juba teises teemas, sest ei puutu õuekohvikute teemasse. Lihtsalt elu, maaelu.

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar