Mina tahtsin lõunat süüa. Enne olin akna taga paarile varblasele poetanud paar saiakribalat, neil pojadki, kes süüa tahavad. Üks tuvi käib ka vahel, aga täna oli see ka kaks sõpra kohale meelitanud! Eiii, see jääb ära!!!
Ma ei pooldagi lausalist lindude toitmist, aga selle keelamisega ei ole lood nii lihtsad. Niisis, seadsin sammud Raudtee Bistroosse.
Mulle meeldivad siinsed toidud, kuigi lõunamaisemaid maitseid eriti ei hinda. Või ei oska hinnata, lihtsalt olen harjunud ja pean parimaks sardelle praekapsa ja valges kastmes kartuliga, head guljashi vms. Ometi leian ka siit endale meelepärast.
Kukeseened minu jaoks sellise keskmise külgetõmbejõuga, aga kui juba kookosepiima kaste, siis muutub see kuidagi liiga võõraks ja eksootiliseks. Baklazhaan pole ka lemmik ja kuigi tegu samuti pigem eksootilise valikuga, võtsin ikkagi selle. Ja lisaks kalasupi (Filaapia). Ma jäin ikkagi vägagi rahule, vaid baklazhaani "nahad" kraapisin taldriku servale.
Siin pakutakse juurde ka rohkem kastmeid kui tavaliselt. Ning ka ürdivõiga saia-leiba.
Tänapäeval ei soovitata linde toita linnas ja iseenesest see ka suuresti mõistetav. Ise me sellega mõnevõrra reostame oma elukeskkonda, meelitades kohale tuvisid, kajakaid, vareseid jt. Aga on samas ka lootsusetu sellest täiesti lahti saada! On ju lindude toitmine paljudest meie seas lapsepõlvest saadik seotud mälestustega. Isegi sellest, et väikesed lapsed ajavad linde taga, on meil nii veres ja sellestki ei saa lahti. Ka tulevikus mitte. Kuniks see kõik on sõbralik ja samas annab ka inimeste hingele midagi, pole põhjust ka asja täiesti keelustada. Seda enam, et ikka tahaks ju leida ka usaldust inimeste ja lindude vahel? See on puhta inimhinge tunnus, sest eesmärgid on sisimas õilsad.
Ja pildistasingi veidi rohkem kui tavaliselt, sest kuigi asukoht, päike ja valgus ei soosinud, siis ikka tahtsin veidi kunstilisemaid fotosid saada. Ja natuke saingi. Aitäh, naised ja linnud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar