Iisaku on teatud mõttes minu jaoks üks müstilisemaid ja ehk lausa müütilisemaid paiku. Keset sisulist lauskmaad on selline mägi, jäänuk jääajast! Rattamatkajana oleks ma küll tahtnud siit vaid pool "rada" sõita ehk siis allamäge. Ja selle uhke mäe otsas on veel "teine mägi", kui vaadata asju bussipeatuse asukohas ning selle mäe otsas on siis vaatetorn.
Muidugi kõike ümbritsevat pildistades on tore ka seeni märgata, kasvõi näiteks palkpiirdel.
Ja siin, suhteliselt eraldatud mäel on esinenud ka lendoravat, ka omamoodi müütilist olendit. Kusjuures on ta üks tülitekitaja, sest need, kes siinkandiski ahnusest hirmsal moel lagastavad, sh valitsuste alluvad RMK-st, on ju hirmtigedad selliste mitteoluliste ja -vajalike takistavate "tegurite" suhtes. Mine tea, küllap looduskaitsjatel on kindlasti ka mingi salafarm, kus lendoravaid sadade viisi kasvatatakse, aretatakse (et nunnumad välja näeks, aetakse silmadki punni) ning seejärel metsadesse veetakse. Eriti erametsadesse, kus need kribud segavad meie rahva vara väärindamise võimalusi. Jubedad inimeseloomad, eks ole?
Muidugi pildistan ümberringi kõike, mis silma hakkab, määramisega on mul aga lood ....õieti polegi lugusid. Ei oska ega hakkagi oskama, kuigi tänu looduseuurijatele midagi terahaaval olen küll omandanud.
Ain Piir ajab stendil näpuga järge ja samal ajal tean, et ta oskab leida, näha ja leitut ka väga hästi pildistada, alates muidugi liblikatest ja lõpetades tont teab millega. Sellistele inimestele saab vaid sügava kummarduse teha. Olengi oma elu jooksul aru saanud, et isetute inimestega on sageli looduseuurijate puhul tegu ning sellesse pannakse hing, hulk omaenese vaeva ja ka materiaalseid panuseid. LUS-i teadussekretär Hannes Rohtsalul on hetkel käed taskus, aga tema oli tegelikult üks neist, tänu kellele see mõnus üritus õnnestus. Vägagi õnnestus.
Käopäkka (Lathraea squamaria) oli siin mäel väga palju näha.
Kuskilt oli ka miski puuseen kohale taritud.
Leidsin lisaks mingitele vanadele seentele ka kellegi kilpsamblikest.
RMK puhul saab siiski paljudes kohtades kiita häid rajatisi, mis on üles pandud, matkajatele on neist väga palju abi.
Lendoravast oli mihkel rääkima nende vast parim tundja, Uudo Timm (keskel). Teadmised on põhjalikud ja jutustamismaneer huvitav. (Tänan ka kojutoomise eest!)
Ei tea, kas "süüdi" on lendoravate "väetis" või miski muu, aga nii lopsakat puhta õhu indikaatorit kopssamblikku pole ma juhtunud varem nägema. Mitte et ma üldse oleks väga palju näinud, aga vahel siiski. Igati uhked isendid igal juhul.
Natuke oli ka jänesekapsast saadaval.
Minu esimene leitud mürkel! Mürklit peetakse meil vaat et kõige maitsvamaks seeneks ja pean ütlema, et väga maitsev on ta tõesti. Saab ka "otse pannile" virutada nagu kurrelit, aga kogritsat (nagu ka Eestimaa Seened grupis aina spetsid rõhutavad - kupatada 2x, aknad lahti!) ei tohi kindlasti nii lihtsalt valmistada.
Ain pani ka tähele, et siin stendil üks taimedest õige pildiga, parklas olnud stendil aga vale. Nii et ärge kunagi neil stendidel olevat 100% tõe pähe võtke!
Verevkarikseen või colapudeli kork? Seekord esimene, aga leidus ka teist...
Lendoravat siin aga siiski ei näinud.
Lisan veel, et kuna leitud mürkel jäi kripeldama ja leidsin veel mõned, siis läksin tagasi ja võtsin ka selle suurima eksemplari kaasa. Ah et kus neid seeni leida? Näiteks uskuge autojuhti, kui ta metsavahel ütleb, et enne pikka koduteed on vaja vesi välja lasta. Mitte autol, loll! Aga sellega peab ettevaatlik olema, et mitte sedasamustki vett seente peale lasta! Ei hakanud igatahes raiesmikule minemagi, korjasin mõned nupsikud killustiku vahel ja kõike kokku pannes saigi seened kodus ära proovitud. Või ja sibulaga mõnusalt magusadki ehk, igal juhul tõeliselt head!
Nii juhtuski, et lisaks igati mõnusale puhkusele ja teadmistele lisandus veel gurmee-elamus!
Muidugi ei saa siin jätta puudutamata põhiprobleemi - metsad. Vaid tänu loodust nõistvatele ja hoidvatele inimestele on midagi õnnestunud päästa, kuigi ärikad sahker-mahker jm mooduste toel on suutnud siinkandis, eelkõige Alutaguse laasi silmas pidades, teha korvamatut kahju. Mitte ainult metsade valimatu raiega (mida soodustab meie valitsuste hävitamisele suunatud valikud, sh raiemaht), vaid ka igasuguse metsade omavahelise sidususe ja metsasiilude hävitamisega erinevate säilivate koosluste vahel.
Kui omal ajal püüti midagi edendada Peressaares vm, siis tegelikkuses kaob elu siin mitte ainult metsades vaid ka kodudes. Õigemini, kaovad kodud.
Üksikud lapsevankrid (1 vanker 10-le ruutkilomeetrile?) ei ole midagi rõõmustavat! Muidugi ongi raske tagasi saada mingeidki koole, mis ammu oma uksed sulgenud, aga see ongi olnud pigem teadlik poliitika.
Metsi säilitada saab ainult läbi kaitsealade ja seda olulisem on leida kaitsealuseid taime- või loomaliike. Mis sest, et ka kaitsealade moodustamine on väga pikk protsess, mille käigus jõutakse päev-päevalt hävitada aina rohkem. Ja kui isegi looduseuurijate lapsed või lapselapsed on hoopis "teisest maailmast", kuhu neid suunanud raha või miski muu, on asi veel kurvem.
Ning RMK, kes peaks meil olema roheluse hoidja, on pigem midagi muud. Pikal teel püüda midagigi säästa, loobib RMK kaikaid kodarasse. Vaid siis kui miski kellegi teise panusega suudetud päästa, siis võib RMK näidata ennast suurima päästjana, mi sest, et nad seda ei ole olnud. Miks see nii on? Sest ruulib mingi müütiline majandus oma kasvuga, kuigi teatud mõttes see just kurja juur ongi ja ükskord meid hukutab. Kui seda hullust ei peatata. Ja muide, rohepööre on teine äärmus, mis ei aita seda peatada vaid hoopis tõukab hoogu juurde!
Aga samas võib kindel olla, et ka riigiametis on sees inimesi, kes midagi teavad!
https://keskkonnaagentuur.ee/node/1101
Uudo Timm: lendoravad on jõle ohtlikud loomad
25.01.2023
2023. aasta loomaks valiti lendorav. Meil on Keskkonnaagentuuris inimene, kes teab lendoravatest vist küll absoluutselt kõike. Saime meie eluslooduse osakonna juhtivspetsialist Uudo Timmiga kokku ja rääkisime tunnikese ainult nendest armsatest punnsilmadega loomadest.
Miks just lendorav on valitud aasta loomaks? Meil on mitmeid teisi imetajaid, kellest inimesed palju vähem teavad kui lendoravast.Lendoravast on lihtsalt viimasel ajal niivõrd palju juttu olnud. Ilmselt on seal kaks peamist põhjust – ühelt poolt on ta euroopa naaritsaga meie kõige enam ohustatud imetaja ning teiselt sellepärast, et teda tuuakse välja kui looma, kes suretab metsamajandamise välja. Kuigi temast räägitakse palju, ei tähenda see, et rääkijad temast siiski väga palju teaksid. Nii ongi kahjuks tekkinud lendoravaga seoses mitmeid müüte, mis ei pea paika, ent on laialt siiski kajastust saanud.
Kas sa võiksid tuua välja ühe müüdi ja selle samas ka kummutada?
Räägitakse, et oi see lendorav on väga inimpelglik loom, kes elab inimasulatest võimalikult kaugel vanades metsades. Tegelikult ei ole see aga üldsegi nii. Jah, ta elab seal ka muidugi, aga peamine põhjus, miks ta inimestest eemal elab, on sellepärast, et majade ümbruses ja asulates hakati metsa majandama ja seal ei olnud enam lihtsalt õõnsustega puid. Soomes elavad lendoravad ka linna parkides ja parkmetsades, aga seda sellepärast, et seal ei majandata metsa kvaliteetse puidu saamiseks vaid asula mikrokliima hoidjana. Seetõttu on seal vanu puid ja neisse tekkinud ka sobivad õõnsused, mida majandatavates metsades napib.
Iisaku parkmetsas elavad ka lendoravad, sest ka see pole majandusmets. Kuna lendorav liigub reeglina pimedas ja inimene enam siis väljas ei toimeta, nii ei puutugi nad omavahel kokku. Mõni isegi ei tea, et lendorav tema maja kõrval elab.
Kas see on tõesti võimalik?
Jah, lendorav poeb päeva saabudes oma pessa, viskab kere vinklisse ja magab. Seega ei käi inimese ja lendorava aktiivsusperioodid kokku. Mul on olnud juhtum, kui ootasin ühe puu all lendorava liikumist. Tuleb kõrvalmajast mees ja küsib, mida ma seal luuran. Mees oli kohe väga üllatunud, kuna ta oli seal oma 30 aastat elanud ja ei teadnudki, et selline haruldane loom tema aia taga on sobiva pesapuu leidnud.
Aga millal siis lendoravat näeb, kui ta ainult öise eluviisiga on?
Eks üks võimalus ongi õhtuhämaruses tema pesapuu juurde minna ja oodata. Eks see on ka muidugi üks müüt, et ta nüüd ainult öösel ringi liigub. Suvel, kui emasloomal on pojad, siis on ta energiavajadus nii suur, et ta ei saa lihtsalt muidu, kui peab keskpäeva ajal ka väljas söömas käima. Et lendoravat näha on muidugi mõlemal juhul enne vaja leida õige pesapuu, mida hetkel kasutatakse.
Millega lendoravad praegu, jaanuaris tegelevad? Kas lendoraval on vahet, kas väljas on -10 või +5 kraadi talvel?
10 kraadi plussis või miinuses ei ole vast tema jaoks probleem. Aga kui on kuskil paarkümmend kraadi miinust, siis nad üldiselt käivad ainult asjal ära ja lähevad ruttu tagasi sooja pessa. Talveund nad ei maga. Praegusel ajal on nende põhitoiduks kase, lepa ja sarapuu urvad ja sellest ka nende kollased pabulad, mida siis, kui värsket lund pole maha sadanud, on ka pesapuude all näha. Lepaurbasid korjavad nad ka talvevaruks, just sellisteks karmimateks ilmaoludeks. Neid koguvad nad puude õõnsustesse või pesakastidesse.
Lendorava seire toimub Keskkonnaagentuuris iga-aastaselt, kuidas viimaste tulemuste põhjal lendoravatel läheb?
2013. aastal oli kõige madalam mõõn - 27 asustatud leiukohta ja tänaseks on neid 94. Seega nende andmete põhjal võiks öelda, et läheb aina paremini. Kui aga väheke süveneda, siis rõõmustada on veel vara, sest asurkond on killustunud 6-7 väikseks grupiks ja kogu meie lendoravate asuala kipub järjest väiksemaks kahanema.
Aga kui palju on ühes leiukohas isendeid?
Vat see on nüüd selline tavapärane küsimus. Selliste väikeste ja salapäraste loomade puhul on väga keeruline hinnata isendite arvu. Lendoravad on territoriaalsed loomad, eriti emasloomad. Ühe emaslooma kodupiirkonna suurus on 8 kuni 15 hektarit. Reeglina on aga leiukohtades pesametsaks sobivad osad nii väiksed, et sinna mahub üks kaks, heal juhul kuni kolm emaslooma elama. Enamjaolt on lendoraval kaks kuni kolm poega, kes mingi aeg peavad sünnikodust välja kolima ja leidma endale vaba territooriumi. Emased pojad peavad endale uue vaba territooriumi leidma. Isasloomade kodupiirkond võib aga olla ka üle 100 hektari, sest nemad liiguvad ringi erinevate emasloomade kodupiirkondades.
Aga kui me nüüd ikkagi arvutame, kui palju siis ikkagi on Eestis lendoravaid?
Mingi hinnangu võime saada nii, et 94 leiukohta korrutame umbes noh kas kahe või neljaga, siis see teeks ca 200 kuni 400 looma. See on ikka väga väike arv ja nagu varem öeldud jaguneb see veelgi 6-7 grupiks.
Kes on lendorava vaenlased?
Looduses on kaks peamist – nugis ja händkakk. Looduslikud vaenlased aga ei hävita kunagi oma toidubaasi lõpuni. Seega kõige suuremat ohtu kujutab ikkagi inimene oma metsamajandamisega.
Kas maa- ja/või metsaomanik peaks olema rõõmus, kui saab teada, et tema metsas elab lendorav?
Siin on tõesti murekoht ja tuleks vaadata riigile otsa. Inimestel, kellel on loodusväärtustega maatükk ei peaks „kartma“ kaitsealust looma enda metsas, vaid riik peaks selliseid metsaomanikke tunnustama. Selleks oleks vaja toetusmehhanisme, et toetused inflatsioonile järgi jõuaks. Kui vaadata praeguseid toetussummasid, siis selle eest ei saa isegi oma talvist küttevaru kätte. Ühe hektari metsa toetuse eest saad praegu heal juhul osta 1,5-2 tihumeetrit küttepuid. Muidugi sa siis kardad, et sinu metsa võib elama asuda lendorav või mõni teine kaitsealune liik. Võimalus on sihtkaitsevööndis olev maa ka riigile müüa, aga kõiki see ei rahulda ega aita, sest igapäevaselt on maal ikka metsast kasvõi küttepuitu vaja.
Kas ja mida igaüks meist saaks ära teha lendorava parema käekäigu nimel?
Olla kursis, kes on lendorav ja mida tema vajab meie kõrval elamiseks. Eks sellepärast ju neid aasta loomi, taimi ja teisi nn. tegijaid ka valitakse. Ikka selleks, et inimesed saaks nendest rohkem teada ja oleks informeeritud, milline on õige käitumine, kui ühe või teise looma või linnuga silmitsi seisma satud või temaga ühist elupaika jagad. Kui vaadata kasvõi metsamajandamise poole pealt. Kui oled asjast informeeritud, siis oskad ka õigesti olukorda hinnata ja õige seisukoha võtta. Pahatihti on kahjuks nii, et hakkavadki äärmused domineerima ja tegelik olukord on seal kuskil vahepeal.
Uudo, Sa oled lendoravate uurimisega tegelenud üle 30 aasta. Palun jutusta mõni eredamalt meelde jäänud seik meile.
Eks neid on aastate jooksul kogunenud omajagu. Olen lendoravaid uurinud 1986. aastast. Esimesed seitse aastat läks nii mööda, et ma ei näinud looduses ühtegi lendoravat. Nüüd ma muidugi ei imesta selle üle, sest tol ajal ei olnud ka selliseid tehnilisi abivahendeid nende jälgimiseks, mis oleks kaasa aidanud. Elamusi on olnud tegelikult igal aastal. Eelmisel aastal sattusime peale lendorava pulmale. Ma ütleks, et see oli isegi selle 30 aasta jooksul ehk see kõige-kõige eredam elamus. Näed, läks ainult 30 aastat aega, et sellist asja näha, aga vot ära nägin. Muidugi on see ka omamoodi juhus, olla õigel ajal õiges kohas. Kord tuli minu jutule üks Rootsi ajakirjanik, kes väga soovis lendoravat näha. Läksime siis metsa ühe puu alla, kus olin kevadel näinud lendorava pabulaid, et vähemalt neidki ja võimast pesapuud näidata. Ja ei läinud seitset minutitki, kui lendorav juba pesast välja sööma minekut asutas. Muidugi oli see üks pime juhus.
Aga siis peab vist ikka Uudoga metsa minema, kui nii kiirelt tahad lendoravat näha?
Hehe no ainult minust ei piisa ka, eks selleks peab enne välja selgitama õige koha ja milline on lendorava päevarežiim. Näiteks, millal on tal söögiaeg, sest neil on suhteliselt kindlad söögiajad. Kui kaameratega on see asi kindlaks tehtud, siis on suur tõenäosus, et sellel ajal on neid võimalik seal ka liikumas näha. Aga kõige selle juures peab nagu looduses ikka oma jagu alati õnne ka olema. Aga eks püsivus viib sihile. Läheb selleks siis aega kas seitse minutit, kuud või isegi aastat.
Miks, Uudo, just lendoravad?
Ma olen ikka öelnud, et eks lendoravad ole ühed jubedad elajad ja jõle ohtlikud loomad. Nad kannavad ühte õudset tõbe – neile ei tohi mitte mingil juhul silma vaadata, siis oled kadunud hing ja päästab ilmselt ainult haud. Minuga niimoodi juhtus, et nägin, vaatasin silma ja nüüd veedan ma nii kogu oma vaba aja kui ka nii palju kui võimalik tööalaliselt nende käekäigu üle muretsedes, neid uurides ja nendega koos olles. Ikka ja jälle sõidan Eestimaa Kaug-Ida vahet, et näha, kuidas nendel punnsilmadel seal läheb.
Aitäh, Uudo, toreda intervjuu eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar