Eesti Raudtee 150. Nov 2020.

 

Neljapäev, 5. november 2020

Eesti Raudtee 150

 

 

 

Palju Õnne ja Edu! 

Raudteelane pole elukutse vaid rohkemat - elustiil!

 

 

 

Juba varahommikul tervitas Balti jaamas reisijaid puhkpillimuusika!

 

 

Terevisioon oli kohal nii siin kui Aegviidu jaamas, kus pidulik lõunasöök Eesti Raudtee poolt ka vast ootamas!

 

https://etv.err.ee/1149951/terevisioon

 

 

Muidugi tuleb ka pidupäeval tööd teha! Ja tagada, et ka kaamerameestel piletid oleks! Töötegijaid on muidugi rohkem, "kaadri taha" jäävad väga paljud, alates vedurijuhist kuni raudtee sideoperaatoriteni.

 

 

Tänane Terevisioon ongi siis pea terves ulatuses raudteest. Juhtkond koguneb Aegviitu, Vana Vaksali restorani! Eks natuke peagi Eesti Raudtee välja tegema! Siiski oli raudteelasi rongis üpris vähe näha!

 

 

Elroni juhatuse esimees jõudis ka viimasel minutil rongile! Eks kindlasti siin kohal ole mureks ka Lilleküla terminali puudumine, et saaks paremini erinevatel suundadel ümber istuda ja kuuldavasti Eesti Raudtee ei plaani seda teha ka 200. juubeliks? Nali naljaks, aga peatuste planeerimine jm ei ole Eesti raudtee tugevaim külg ka täna! Ning hoolimata sellestki, et ettepanek jõudis sõnastuseni isegi RE+IRL valitsemislepingusse, vist 2011. aastal! Möödas pea kümnend, aga edusamme pole märgata!

 

 

Muidugi on kohal ka mõni raudteeveteran (pildil olijagi räägib saates oma tööteest).

Väga paljudel on mälestusi aastakümnete pikkusest tööst raudteel. Ühel hetkel meenus üks kunagine karm koondamislugu, lühidalt olen sellest enne ka kirjutanud.

https://eestimaablogi.blogspot.com/2012/03/karm-asi.html

 

 

Argipäev aga jätkub ja seda on raudteel igal nädalal 7 päeva!

Plaanisin vaadata aga sedagi, kuidas on Kehra jaamas ehk siis Anija vallas olukord juurdeveobussiliinidega. Kehra on peatus, kus oli palju sõitjaid ka mitukümmend aastat tagasi ja on ka täna!

 

 

Terevisioonis jutuks ka ohutus, mille nimel palju tehtud, aga palju ka tegemata. Lubatud on küll, et ülekäikude ohutus viiakse esimese astme tasemeni, kuid kas see tähendab signalisatsiooni ka ohtlikeimatel ülekäikudel nagu siin?

 

 

Nähtavus tundub hea, aga 120 km/h pole naljaasi, seepärast peaks siin signalisatsioon ka olema. Kui juba otsustati lihtsama vastupanu teed minna ja tnnelit või viadukti mitte teha, peaks natuke kulutama vähemalt signalisatsioonini. On ju kurbi näiteid küllaga, kus ükskõiksus (Veerenni, Raasiku, Kulna jm) ja ka signalisatsiooni likvideerimine aidanud kaasa traagiliste õnnetuste juhtumiseni.
Ohutuse teemalises mainit ka metsloomadega kokkupõrkeid, kuid ei kuulda mitte midagi, mis selliste ohtlike olukordade vähendamisele kaasa aitaks. Ei tehtud midagi Türi - Lelle lõigul ja ei plaanita vist ka Ellamaa - Risti lõigule, kus loomadega kokkupõrkeid läbi ajaloo kõige rohkem olnud.

Kiirustest rääkis Erik Laidvee ka saates, saatejuht Katrin Viirpalu uuris aga, miks meil ei võiks sõita rongid 500 või 300 km/h. Tõepoolest, meil on elanike arv, keskkonnamõju ja ka maksumaksja rahakott need, mis näitavad ära reaalsuse ja mõttekuse. Kuni 160 km/h on piisav, seega ka RB on selgelt ülepaisutatud! RB puhul pole ju tegu optimaalse projektiga vaid sooviga maksimaalselt suured rahasummad eurorahadest kantida tagasi Euroopasse, sealsete suurettevõtete kaukasse! Hullem veel, ka tulevikus peame suurema osa kuludest oma taskust kinni maksma! Samamoodi  on küsimus ka selles, kas meil ühe minuti ajavõidu nimel kulutada kuni 10 miljonit eurot?

Viirpalu küsis ka raudteevõrgu kohta, Laidvee arvates on see (peale Rohuküla valmimist) paigas. Kahjuks on see jutt väga jaanalinnupoliitika moodi, sest osal võrgust ei liigu ronge nagu Võrus, RB asemel oleks vaja kooskulgevat VB+RB ning kaaluma peaks isegi Pärnu ja Tartu suuna ühendamist.

 

 

Rong jätkas sõitu Aegviitu. Pildistades elektrifitseeritud raudteed teleobjektiiviga saab üksjagu aimu kui palju materjali- ja töömahukam on elektriraudtee, seepärast peaks ka Eesti Raudtee omama kõvemat sõna teemal, kui palju meil on raudteed mõttekas elektrifitseerida. Tapani küll, edasi Tartuni aga tähendaks vajadust teha seda ka Koidulani ja vähemalt Elvani kui vaadata Tartu linnalähipiirkonna tekkimise vajadust (või Valgani Riia rongiühenduse perspektiivis).

Pildil on rong juba Lahinguvälja (end Vikipalu) peatuse kandis. Raudtee efektiivsuse huvides peaks olema selliste väikepiirkondade eluaseme piirkondadena arendamine, üksiti vähendaks see Tallinna aina kasvavat ummistumist ning seega ka kallite suurprojektide rahastamise vähendamist.

 

 

Ratas ja rong kuuluvad kokku ja seda enam, kuidas selleks tingimusi luuakse. Elron siiani on rattureid mingil määral soodustanud, aga samas ka peletanud ja osalt seetõttu, et ronge tellides ei võetud kuulda häid nõuandeid. Õnneks on uute rongide tellimisel veidi arusaamad paranenud!
Õnneks edeneb tasapisi ka rattaparklate loomine jaamades, kuigi juba täna on kohati lukustamisvõimalusi vähem kui vaja. Balti jaamas pole aga üldse! Teemat puudutas ka Katrin Viirpalu.

Jutuks oli ka elektrifitseerimine ja vesinikurongid. Üldiselt ma siinkohal ei nõustuks Laidveega, sest vesinikurong võib tulla palju kiiremini, elektrifitseerimine ei ole enamuses meie raudteel otstrabekas hõreda liikluse tõttu ning 10-15 aasta pärast rongid veel ilma vedurijuhita meil kindlasti ei sõida! Kusjuures nagu ka elektrifitseerimise puhul, peaks ka "robotrongide" puhul kaalukeeleks olema rongipaaride arv ööpäevas, et üldse kaaluda ülikalleid lahendusi!?

 

 

Kehra Raudteejaam (seni ümber nimetamata) bussipeatus olemas, küll aga juurdeveobussiliiklus nadi! Vaata siis Kose või Anija suunalt, töö on tegemata! Bussiajad valdavalt ei sobitu rongidega. Aga eks ka Anija vald on läbi aja olnud üsna ükskõikne (meenutagem või Mustjõe peatuse nihutamise lugu Kõrtsitalule lähemale). Kuigi täna on Anija valla elanike arv väiksevõitu väljaspool Kehra linna, siiski  on siin nii tegusaid ettevõtjaid (sh turism) kui ka looduslikke vaatamisväärsusi. Ja ärgem unustagem, halvad ühendused on ikka üks osa põhjustest, miks elanike arv väheneb!

 

Eesti raudtee on jaamahoonetest suures osas loobunud ja osa ka laguneda ja lammutada lasknud. Kurb selline suhtumine muidugi. Ülimalt tore on aga, et tänu kohalikele aktivistidele on Kehra jaamahoone elule ärganud! Muidugi võiks mõelda isegi kohviku varasele avamisele hommikuti! Sõitjate arv on hea ning hea tasemega kohviku puhul võiks käivet loota küll!? Kodused pirukad puljongiga, supid vm oleks ju mõeldavad? Omamoodi nostalgiline oleks muidugi sardelli/viineriports praekapsaga!

 

 

 

 

Keskkonnast rääkides ei saa unustada Kehra Paberivabrikut, mis õnneks on paremal tasemel kui kunagi varem ja haisuprobleemi esineb harva. Kuid keskkonnaga seondub ka see, et toodangust läheb 85% välja, samas kui saaks siin võimsust tõsta /tööhõive) ning toota suurema osa meil vajaminevast tarbepaberist, mida me praegu kaugelt aastas tuhandete (ka laevaga) koormate viisi sisse veame! See on paraku osa röövkapitalismist!

 

 

Eesti Raudtee ohutusteemadel oli juttu ka Terevisioonis. Asjad on muutunud tõepoolest oluliselt paremaks, aga seda enamasti läbi ränkade õnnetuste. Eks raudteel ongi veri ja surm olnud põhjused, miks asjad läbi kogu 150-aastase ajaloo muutuvad, sageli aga üks õnnetus tegutsema ei pane! Ometi on asju, mille puhul Eesti Raudtee küllap ei tunnista asjaolusid ka täna. Aastaid tagasi oli raudteefooride puhul nähtavusnõuded tagatud vaid kümmekonna % fooride puhul, tänaseks üpris palju välja vahetatud, aga ometi on veel palju foore, mille nähtavus nõuetele ei vasta. Teadmiseks, on foore, mille näit peab olema 1000 m kauguselt selgelt eristatav.
Muide, nüüdseks on vähenemas veel üks ohufaktor, milles osalised mõlemad, nii EVR kui Elron. Nimelt, Elron lasi aastaid asjadel lohiseda, sest porganditel puudus fooride punasele tulele reageeriv automaatne süsteem, Eesti Raudteel (ka Edelaraudteel)pealekauba aga paljudes kohtades see süsteem ei saanukski toimida, sest teed olid vastavalt seadistamata. See tõi kaasa ka palju punasest fooritulest möödasõite, aga suurõnnetused nendel puhkudel viimastel aastatel jäid õnneks juhtumata! Et ohtu vähendada, pidin ähvardama probleemi suure kella külge panemisega. Ja eks ma olegi Eesti Raudtee silmis suur must lammas, sest kogu raudteelase elu olen olnud neile pinnuks silmas. Muuhulgas ei julgenud mitte üks Eesti Raudtee ülemus tulla rongiga kaasa sõitma, et lükata ümber mu väited fooride halva nähtavuse kohta, lubades sellise teguviisiga ohtlike olukordade jätkumist!

 

 

Kurb lugu on aga kõikjal Eestis reisijate ootetingimustega. Elroni juhatuse esimeeski mainis saates seda probleemi, kuigi ega Elroni isegi puhas poiss ole! Ükskõiksus on neil veres, ega`s muidu pole Balti jaama kui pealinna visiitkaart siiani ootesaalita! Praegune uberik pole see, mida vaja ja uuem/väiksem jaamahoone lasti minna Tallinki kätte!
Libresse tiivakesed peatustes on  sisuliselt sama head kui mitte midagi! Sellest rääkis ka Tiit Pruuli saates, mis meenutas mulle aga kohe raudtee infraomanike suhtumist. Edelaraudteel on asi natukene parem, sest mitmed jaamahooned on ka reisijatele avatud ja heal tasemel, Eesti Raudtee infral on selleks aga sisuliselt vaid Tartu ja Valga. Pruuli arvates tänased olud on projekteeritud nende poolt, kes pole rongi oodanud. Seda ei ole vist ka Eesti Raudtee enda ametnikud!? Näiteks Urmas Glase?

 

 

Reisijad kogunevad tasapisi ja suhteliselt aegsasti. Aastaid tagasi oli Kehra aga viimasel minutil rongile jooksjate "edetabelis" vist kindlalt esimene. Praegu sedagi omaette tore meenutada. Kord sõitsime Aegviitu välja vahetama diiselrongi, millel üks mootor rikkis. Õnneks saime dispetsheriga kokkuleppele, et saam katkise rongiga Tallinna pole minema vahetult enne Tartu-Tallinn rongi, muidu jäänuksime selle sappa jõlkuma! Väike apsakas jaamakorraldaja poolt aga tähendas, et minema saime viimasel hetkel, kui teine rong juba jaama jõudis. Dispetshergi tahtis juba meid Kehras kõrvalteele võtta, aga veensime ta ümber, et kütame kuis saame! Ühe mootoriga kiirendus muidugi aeglasem, piduriproov jm ning nii jõudsimegi Kehrasse just reisirongi ajaks. Terve bande rongile jooksjaid plagasid nii et kõrvad lidus, meie panime aga täie lauluga ja tossupilve saatel jaamast läbi! Oi neid nägusid.....
Eks raudtee 150-aasatne ajalugu sisaldabki tuhandeid ja tuhandeid suuremaid ja väiksemaid mälestuskilde!

 

 

Elu raudtee veerel on aga olnud alati olemas ja jääbki! Seda rohkem seda on, mida parem on raudtee! 

 

 

150 aastat ajalugu on aga väga pikk ja väga palju hõlmav. Ning hea, et läbi aegade väga paljud ka pildistanud ja filminud! Mälestus jääb ka sellest, mis Eesti raudteel lastud laguneda, aga ka sellest, kuidas ja mis õnnestunud säilitada.

 

 

Tagasisõidust Tartust tuleva rongiga ma loobusin, eeldatavasti see pilgeni täis! 

 

 

 

 

Raudteearhitektuuri alla kuuluvad aga väga erinevad hooned.

 

 

Loobumine andis aga võimaluse veel ronge pildistada.

 

 

Ohoh, Kehras laadad igal nädalal?

 

 

Ülemistel omamoodi lahe aga pildistada tühjavõitu jaama, kus teede kõrval hulganisti pidurikingasid, mis kollase värvusega ka silma torkavad.

 

 

Kas aga Eesti Raudtee tunnistab kunagi vigu, tunnistab mõned kulutused õpirahaks ja arajab linna sees kaks uut peatust? Kitseküla Veerenii poole ja perroonid Lillekülla? Kahtlane!

 

 

Pidupäev aga jätkub!

 

 

Balti jaama vanem hoone täna kaetud paekiviplaatidega. Tegu on Saaremaalt Selgase karjäärist pärit Siluri ajastu Jaagarahu lademe paekiviga. Ilus! 

Ja kuuldavasti isegi asfalt pesti puhtaks, ehk esimest korda sel sajandil! Kuigi kohustus teha seda minu teada igal nädalal!

 

 

Saabub järjekordne rong.

 

 

Selline juubel peab ka vagunisaatjate ehk tänapäevakeeli teenindajate jaoks olema pidupäev! Eesti raudtee pole ju vaid ühele ettevõttele kuuluvad rööpad ning juhtkond!

 

 

Tänu Terevisioonile sai tähelepanu ka Aegviidus hea tasemega Vana Vaksali restoran. Aga äkki jõudis nüüd Elronini ka vajadus kiirrongidele (osaliseltki) Aegviidu peatus lisada? Et 30-ndate koht, kuhu pealinnast sadade kaupa puhkajaid rongidega tuli, saaks oma elujõu tagasi? Ning tulla saaks kiiresti ka Tartu ja Narva suunalt? Mis siis, et jaamahoone perenaine ütles, et Tartusse sõit oli sups ja valmis! ÜT põhireegel: reisijate arv sõltub liikluse tihedusest ja möödasõitvad rongid seda positiivselt ei mõjuta. Ja asi pole selles, et täna justkui on Aegviidus tihe rongiliiklus, siis seda on see vaid Tallinnast vaadatuna. Tulevikus saab muidugi asjad korraldatud teismoodi, kui Tapani tee elektrifitseeritud.

Elroni juhatuse esimees Merike Saks peaks ka Aegviitu tihemini sõitma, siis ehk hakkab ka tunnetama? Seni aga on mõnigi koht Eesti Raudtee infral nutuseisus, lisaks siis ka Põlva ja Tabivere.