Eluviis. Sõõrsilmik on metsaliblikas, kes eelistab vanade metsade servaalasid ja puisniite. Valmikud lendavad aeglasemalt kui teised silmikud ning hoiduvad metsaserva, enamasti veidi alusmetsa varju. Olenevalt elupaigast võivad liblikad käituda erimoodi. Seal, kus lagendikke on rohkem, näiteks tammesegametsades ja puisniitudel, lendavad liblikad sageli lagendikel. Ojamaa saarel liiguvad sõõrsilmikud aga valdavalt metsas [6]. Analoogia põhjal võiks oletada, et meil Läänemaa ja saarte puisniitudel lendavad liblikad vähem varjatumalt kui metsade alal mandri kesk- ja idaosas. Puhkama sätivad sõõrsilmikud end põõsaste kõrgematele lehtedele, sageli küljega võrast läbi ulatuvatest päikesekiirtest soojendatud leheosal Mõnevõrra omapärane on nende liblikate toitumisviis. Oleme harjunud nägema päevaliblikaid toitumas tavaliselt õitel, ent sõõrsilmikuid lilledel pole. Nemad ei toitu mitte nektarist, vaid puudel ja põõsastel elavate lehetäide magusatest eritistest. Erinevalt sipelgatest, kes lehetäisid „lüpsavad“, imevad liblikad seda eritist taimelehtedelt. Vahel on neid nähtud toitumas ka rebaste ja kährikute ekskrementidel.
Munad poetatakse oma elupaigas valimatult rohule, kinnitamata neid ühegi taime külge. Munade arv jääb 70–100 piiresse. Järglaste arengule on soodsam, kui munad ei satu mitte metsaserva päikesepaistelisse ossa, vaid veidi põõsaste varju, kus toidutaimi on kõige rohkem [1]. Rööviku toidutaimedena on märgitud mitmesuguseid kõrrelisi, näiteks nurmikad, kerahein, arulusted, kastevarred, longus helmikas, tarnad jt. Rootsis tehtud vaatluste andmeil on seal põhitoidutaim mägitarn. Koorunud röövikud hakkavad kohe sööma, kuid sügisel ei nukku, vaid jäävad talvituma, nukkudes alles kevadel. Seega küünib rööviku eluiga ligi 10 kuuni. Liblikaid võib Eestis näha juuni keskpaigast juuli lõpuni.
Asta Tammeorg (Valgamaa)
Ama Lehtmets (Tallinn)
Aune Veersalu (Soome)
Komp: Kadi Sihv.
Liblikad märtsi alguses on ka putukateadlastele haruldane vaatepilt, aga just nii on sel aastal. Viimaste päevade soojad ilmad on välja meelitanud esimesed lapsu- ja koerliblikad ning õnnelikud on neid ka juba näinud.
Ka putukate maailmas on konkurents paremate elukohtade peale. Selleks, et läbi lüüa, tuleb olla kaval.
"Esimesed liblikad on kavalad tegelased, kes koorusid juba eelmisel suvel. Putukaid on palju, kuid elupaiku on vähe, seetõttu tuleb esimene olla ning siis nad lähevad, otsivad kusagil varjulise koha ning jäävad sinna kuni järgmise aasta kevadeni," rääkis entomoloog Mati Martin.
Liigirikka õistaimekoosluse tekkeks piisab mullas talletunud seemnepangast ja õhu kaudu levivatest seemnetest. Taimekoosluse arengut saab ka kiirendada ning putukatele sobivamaks muuta, külides võsast puhastatud maale kohalike õistaimede seemneid, eriti liblikõielisi, nagu valget ristikut ja aasristikut, harilikku lutserni, aga ka mesikat, sarikõielisi ja teisi meetaimi. Liblikõielised hoiavad kasurputukaid, sealhulgas tolmeldajaid koosluses ning rikastavad mulda lämmastiku ja mikroelementidega. Selline muld lubaks seal edaspidi vajaduse korral kasvatada ka kultuurtaimi. Esialgu aga võiksid need alad olla kasutuses heina- ja karjamaadena. Järgnevalt arendamegi teemat, mida sai Eesti Looduses käsitletud tosinkond aastat tagasi [3]. Ja selgitame kõigepealt, kes putukatest elavad elektriliinide all ja metsasihtidel.
Tolmeldajad. Me kõik tunneme meemesilast, kes peale selle, et toodab väärtuslikku mett, on üks põhilisi tolmeldajaid. Samas teame, et meemesilane ei tolmelda kaugeltki kõiki õistaimi ega jõua kõikjale. Temast tõhusamad tolmeldajad on kimalased, keda elab Eestis üle 20 liigi. Nende kõrval tegutsevad looduskooslustes veel seltsingulised mesilased, kes elavad peamiselt pinnases, puidukäikudes, taimevartes ja rookatustes. Neid leidub Eestis üle saja liigi. Head tolmeldajad on veel sirelased, õiekärblased, paljud mardikad, lutikad.
Et mõndagi taimeliiki tolmeldab ainult üks kindel putukaliik, siis on oluline, et looduses valitseks putukate mitmekesisus. Näiteks mõne haruldase taimeliigi kaitse muutub mõttetuks, kui puuduvad seda tolmeldavad putukad. Eri liiki tolmeldajad elavad koosluses aga ainult siis, kui neile ja nende järglastele on tagatud toit kogu arenguperioodi jooksul ehk siis vastsestaadiumist täiskasvanud putukani.
Mesilaselaadsed, kes kasvatavad suve jooksul peres mitu kurna töölisi ja suguisendeid, vajavad pidevalt õistaimi, et rahuldada vajadus valgu (õietolm) ja süsivesikute (õienektar) järele. Seda tagab nn. õitsemise konveier ehk õitsvad taimed varakevadest sügiseni. Niisuguse konveieri toimet saaksime tugevdada liinialuseid ja metsasihte niites.
Pajud, 2006. aasta puud-põõsad, on väga olulised eriti õitsemiskonveieri alguses (koos paiselehega), sest esimeste õitsejatena annavad nad energiarikast nektarit ja turgutavat õietolmu mesilastele, kimalastele ja nende järglastele ning paljudele teistele valmikuna talvitunud putukatele. Seetõttu on väga väärtuslikud ka märgalasid läbivad elektriliinid, kus trassidel kasvab rohkesti pajusid. Suvel lisanduvad pajule samatoimelised enelad. Pole liigne meenutada, et esialgu toodeti just pajust ja enelatest maailmas kõige laiemalt levinud ravimit aspiriini.
Mitmekesine toidutaimestik, pajud sealhulgas, tagab mesilastele kogu aktiivsusperioodi jooksul vaheldusrikka toidu ja pere immuunsüsteemi tugevdavad bioloogiliselt aktiivsed ained. Võib julgesti oletada, et iga toidutaim looduses lisab oma ravitoimega komponendid, mis satuvad meesse, suira, tarupigisse ja vahasse ning nende kaudu jõuavad ka inimeseni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar