Blogiarhiiv

reede, 23. september 2022

SEENERAAMAT FB grupi Eestimaa Seened põhjal.


Jõhvnööbik. Gymnopus androsaceus 
(tegelikult olla tegu praegu eestikeelse nimeta seenega, endise nimega jõhvnööbik, kuuluvusega nööbikute perekonda, aga praeguseks liigitatud hoopis metskõrgese perekonda.)

Foto: Viiu Reiter
 
Albumi SEENERAAMAT link on siin:
 

Allolevate fotode autorid on FB albumis kirjas.

 Lingid on blogis seeneliigi nime järel! Kui link puudub, klikake liiginimele!

Piisab klikkamisest, jõuate otse Seeneraamatu albumis oleva liigi juurde.
FB-s on nende piltide juures kommentaarides rohkem infot ja lisapilte ning erinevaid arvamusi (saate ka ise täiendada olemasolevaid postitusi).

SEENEMIKKUDELE TEADMISEKS, SIINSE BLOGI AUTOR EI OLE SEENETEADLANE, VAID PÜÜAB KOONDADA MÜKOLOOGIDELT JA ERINEVATEST ANDMEBAASIDEST PÄRIT OLULIST INFOT!

Erinev info on laiali erinevatel lehtedel, artiklites jm. Tänud Looduskalender, mükoloogid, RMK, seenehuvilised grupis Eestimaa Seened, piltide autorid jpt.

Seenemaailm on maitsev ja imeline ning selle uurimisele kaasaaitamine on loodushoidu panustamine. Kuid seenemaailm on ka ohtlik, palju inimesi on sattunud tervisekahjustustega haiglasse, hulleminigi veel. Seepärast on igasuguse abistava info levitamine vaid tänuväärt tegevus.

Seened siin lehel ei ole järjestatud tähestikulises järjekorras pelgalt nimede järgi vaid mingil moel "rahvalikult" grupeeritud: nt PURAVIKUD, NUTID, RIISIKAD, SIRMIKUD jne.

Lisan ka teised lingid (telefonides olenevalt süsteemist, võib olla probleeme albumite leidmisega)

MÜRGISED SEENED https://www.facebook.com/media/set/?set=oa.818382323109360&type=3

KAITSEALUSED SEENED https://www.facebook.com/media/set/?set=oa.705885244885322&type=3

RIISIKAD https://www.facebook.com/media/set/?set=oa.1487783031991768&type=3

SIRMIKUD https://www.facebook.com/media/set/?set=oa.1866568300407087&type=3

HOIDISED https://www.facebook.com/media/set?set=oa.838160337907710&type=3


NEEME SIHV·



 AASNÖÖBIK (Marasmius oreades)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=3021486137997463&set=oa.653220311503363

F: Kerlyn Kupits.


*************

AMETÜSTRUPIK (Laccaria amethystina)
F: Kaja Alaraby.


*************************************************


 

AUSTERSERVIK (Pleurotus ostreatus)

Söödav värskelt!
F: Kristi Koppel.


F: Teet Liiske.

Tunnused: kübarad kuni 15 cm läbimõõdus, külgmiselt puidule kinnitunud, paksud, lihakad, pealt kreemikashallid, tumepruunid, hallikaslillad või violetjasmustad

Kasvukoht: lehtpuukännud ja elavate tüvede surnud osad

Esinemisaeg: septembri lõpust novembrini

Suhteliselt harva kõikjal Eestis.

 Selle seene suured, lihakad kübarad kasvavad enamasti hulgakesi otsekui riiulitena üksteise kohal, harvemini üksikult või kahe-kolmekaupa koos. Eoslehekesed on noorena valged, vanemana helepruunid. Eoslehekestelt suurel arvul vabanevad eosed moodustavad tihti kübaratele valge eospulbrikihi. Austerservik vajab viljumiseks madalat temperatuuri ja seepärast ilmub ta lehtpuudele hilissügisel ning püsib tugevate külmade saabumiseni, soojadel talvedel võib ta viljuda kuni kevadeni. Tavalisem on ta parkides ja aedades, harvemini kasvab metsas. Austerservik on kõrgelt hinnatud söögiseen, mida viljeldakse paljudes maades ja ka Eestis iga aastaga järjest rohkem. Koduaias võib igaüks proovida austerservikut ise kasvatada haavapakul, mis nakatatakse austerserviku kultuurmütseeliga ja kaevatakse poolest saadik mulda, et temas püsiks niiskus.


**************************************************



HALLIKASPRUUN TORBIKSEEN (Craterellus caeruleofuscus)

F: Urmas Kaja.

*********************************************




HALL TORUSEEN (Craterellus cinereus)

Söödav VÄRSKELT!
F: Kadri Prants.


F: Allar Antson.


****************************




Söödav.
(NB! KOLLASE HARIKU RÜHMAS SEENI KEERULINE ERISTADA, ON KA KIBEDAID LIIKE)
F: Eliisabet Tomasberg-Koidu.


*****



Tinglikult söödav.

Olgu öeldud, et söögikõlbmatut seent eristab mürgisest see, et esimese puhul hakkab lihtsalt halb, teise puhul juba väga halb või koguni fataalselt paha. Seenelkäiku juhendav mükoloog Anu Kollom meenutab, et seedehäireid võivad sõltuvalt sööja organismist tekitada ka söödavad liigid, näiteks koralli meenutav kroonharik.

Tiina Ruusmaa foto .
 
****************************




Väheväärtuslik söögiseen, söödav VÄRSKELT!
F: Angelika Somelar.

************************************




PUNALATV-HARIK (Ramaria botrytis)

https://www.facebook.com/photo/?fbid=2653708124775268&set=oa.653220311503363

PUNASE RAAMATU liik!
Söödav.
F: Krista Maldur.

*********************************



HARIK - ROHEKAS
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2653643838115030&set=oa.653220311503363

Ei ole söödav!
F: Urmas Kaja.


******************



SARVKLAVULINOPSIS e sarvharik (Clavulinopsis corniculata)

Viljakeha 2-8 cm kõrge, erkkollane,
ladvaosa kindlal kõrgusel
korrapäratult harkjalt harunv. Harud
lühikesed, 1-2 cm kõrgused, kaarjad.
Seeneliha kollane ja sitke.
Lehtpuusaludes, niitudel.
VIII-IX
Sarnasus:
Perekonda kuulub mitu niitudel
ja lehtpuusaludes kasvavat liik,
mille viljakehad on kollased ja
harunematud ( C. fusiformis).

F: Sven Pruul



*******************************************
HARIK - SUUR SARVIK ehk SARVHARIK


F: Anneli Kask.
*************************




KEEL-TÕLVHARIK (Clavariadelphus ligula)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2641197156026365&set=oa.653220311503363

Ei ole söödav!
F: Raul Jaanimets.

***********



SUUR TÕLVHARIK (Clavariadelphus pistillaris)

Söödav.

Ida-Virumaa Uljaste mets

F: Raina Rehe.

**********************


TÖMP TÕLVHARIK (Clavariadelphus truncatus)

F: Mari-Liis Vanamölder



Foto ja tekst: Tõnu Ploompuu
Väheväärtuslik söögiseen.

Loometsades kasvav seen, mujal on teda harva. Raamatu järgi on see omapärane nui mittesöödav. Aga see ei tähenda ju midagi. Toorelt oli ta päris huvitav magus. Sai siis eile seltskonnaga ära degusteeritud.
Nojah, ega ta ikka päris söödav pole, erinevalt väheütlevast keel-tõlvharikust. Nimelt on tal küpsetatuna tugev magusaine-magus (suhkrulehe-magus) maitse. See on niivõrd domineeriv, et veidi mõrkjas maitse pole eriti märgatav. Endal meenus võrdluseks kiviimara risoomi magus maitse.

Nii et ega ta ikka söögiseen pole. Aga vahel söögi sisse panna või näkitseda võib olla päris huvitav.

Harjumaa. Hageri khk. Habaja.
18.09.2021.

*******************************************

HEINIKUD!

Heinikud ja ebaheinikud

 

Meie heinikute seas on suhteliselt palju selliseid, mis võivad põhjustada mao- ja soolenähtudega mürgistusi. Need on järgmised: rihvelheinik, pruunikas heinik, sallheinik, säärheinik, kahkjas heinik, boudieri heinik, vinav heinik, näsaline heinik, seepheinik, pigiheinik, oliivheinik, valge heinik, hall heinik, väävelheinik, mustuv heinik ja hiirheinik. Ka kollakaspruun heinik sisaldab mürgistust põhjustavaid aineid, kuid erinevalt eelpool loetletud liikidest on neid keetmisega võimalik kõrvaldada.

 

Sellest pikast nimekirjast võib-olla enimtuntud on pruunikas ja kollakaspruun heinik, mis aeg-ajalt ka turulaudadele kipuvad eksima ning sügisel suurte kogumikena kasvav ja putukamürgi järgi haisev valge heinik. Ettevaatlik peab olema see, kes tahab korjata kõrgelt hinnatud triibulist heinikut – on olemas võimalus, et ta läheb segi ülalmainitud mürgise hiirheinikuga. Triibulisel heinikul on jala keskosas rohekas helk, hiirheinikul see puudub.

 

Ka seni väga heaks söögiseeneks peetud hobuheinik on nüüdseks veidi oma väärtusest kaotanud ja just seetõttu, et alkoholiga koos tarvitatuna võib ta põhjustada mürgistust.

 

Mao- ja soolenähtudega mürgistusi põhjustavad ka ebaheinikud, kuid kupatatult on nad ohutud ja marineeritud lilla ebaheinik kaunistab suurepäraselt iga toidulauda.



HABEHEINIK. (Tricholoma vaccinum)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=3021374728008604&set=oa.653220311503363


F: Carmen Ojar.

Söödav kupatatult.

Kasvab kuuse- ja männimetsades.

*********************************************************

HIIRHEINIK (Tricholoma virgatum)


Väga kibe ja nõrgalt MÜRGINE!
F: Kadri Prants.

************************

HOBUHEINIK (Tricholoma equestre)



Hobuheinik ja Ulvineni heinik kasvavad meil kuivades liivastes nõmme- ja palumännikutes. Erekollast värvi hobuheinik on üks tavalisemaid hilissügisesi seeni Eestis [6, 8]. Soomest autori kirjeldatud Ulvineni heinik seevastu on kahvatukollane ja teda leidub Eestis harva. Samuti autori osalusel Eestist kirjeldatud uus liik – eredat kroomkollast värvi kroomheinik on levinud niiskemates lehtmetsades, eriti haabade läheduses, ja on Eestis sage [7].
Hobuheinikut on läbi aegade peetud üheks paremaks ja ohutuks söögiseeneks. Kuid 1993. aastast on Prantsusmaalt ja järgmisest aastakümnest Poolast teada juhtumeid, mil suures koguses hobuheiniku söömine kutsus esile ohtliku mürgistuse – rabdomüolüüsi, mis on seotud lihaste komplikatsioonidega, sealhulgas müokardiidi tekkega. Seepärast on hobuheinik nüüd tunnistatud eluohtlikult mürgiseks seeneks [3], muidugi mitte orellaniinimürgistuse tõttu.

F: Reet Pehka.

*************

KAHKJAS EBAHEINIK (Lepista glaucogana)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=3004048239741253&set=oa.653220311503363


Söödav KUPATATULT.
F: Sakarias Jaan Leppik.

*****************************************

KEVAD-VÕLUHEINIK (Calocybe gambosa)


 F: Kristi Preimann

Värskelt söödav.
NB!

Kevad-võluheiniku korjamisel tuleb meeles pidada, et teda võib segamini ajada surmavalt mürgiste punaka narmasnuti ja hiid-punalehikuga. Uuri alati hoolega seene tunnuseid ja veendu, et tegemist on tõepoolest kevad-võluheinikuga! Kui kahtled, küsi nõu spetsialistilt.

Kevad-võluheinik on hinnatud ja kupatamata kasutatav söögiseen. Teda saab korjata mais ja juunis parkidest, heinamaadelt, puisniitudelt, rohtunud metsadest. See seen eelistab lubjarikast pinnast ja moodustab tihti seeneringe. Eestis võib teda sagedamini kohata Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel – kohati lausa massiliselt.

Kevad-võluheiniku kumer kübar on määrdunudvalge, kreemikas kuni kahvatukollakas. Eoslehekesed on nii noortel kui ka vanadel seentel valged, jalg aga kübara värvi, tipus heleda kirmega. Kevad-võluheinikul on jahu lõhn.


******************************
HEINIKUD - KULDHEINIK (Tricholoma aurantium)
https://www.facebook.com/photo?fbid=2299070683572349&set=oa.653220311503363



F: Lilian Rosental.

Tinglikult söödav, kibe. EI SOBI ALKOHOLIGA!


************************
HEINIKUD - LILLA EBAHEINIK (Lepista nuda)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=3030069403805803&set=oa.653220311503363


NÕRGALT MÜRGINE, KUPATATULT SÖÖDAV.
Lepista nuda. 27.09.2020, Lahemaa.



Udulehtrik vasakul, lilla ebaheinik paremal.
F: Urmas Kaja.


F: Külli Suvi.

(TÄHELEPANU, OLGE ETTEVAATLIKUTEGA MÄÄRAMISEGA, ON KA LILLADES TOONIDES MITTESÖÖDAVAID SEENI NAGU VÖÖDIKUD)


***********

MAAHEINIK (Tricholoma terreum)


Söödav.

F: Vilve Metso


******************

MÄNNIHEINIK (Tricholoma matsutake)


Söödav, Jaapanis peetakse kallihinnaliseks seeneks.

*********************

PRUUNIKAS HEINIK (Tricholoma albobrunneum)



Tinglikult söödav, võivad põhjustada mürgistusi.

F: Veronika Nuter.

***************************************************
PUNAKAS PUIDUHEINIK (Tricholomopsis rutilans)



F: Ain Vindi.




F: Airita Aim.

Noorelt värskelt söödav.

Tõepoolest, ka siin pole Looja värvi kokku hoidnud. Inglased nimetavad seda seent plums and custard – ploomid ja keedukreem. Maitse pole siiski suurem asi.

******
PÕLD-EBAHEINIK (Lepista sordida)

 


  Väidetavalt söödav.

Foto ja tekst: Tõnu Ploompuu.


Põld-ebheinik armastab lämmastikurikkamat viljakamat mulda. Eks seepärast ta tundiski end hästi kasvuhoones (pole seal lämmastikväetisi kasutanud, pigem on sealne pinnas "kompostihunnik"). Ta pidavat olema söödav - toorelt maitstes polnud viga, üsna tugeva maitsega, aga mitte pealetükkiv.

Teistest "päris"-ebaheinikutest (s.t. osad olid kunagi lehtrikud, nagu pöördlehtrik; need täiesti teistsugused, eristamine on põld-ebaheinikul keerukam nendest, kes viimased pool sajandit ja rohkemgi on kindlalt ebaheinikud olnud) eristab teda suhteliselt peenike jalg ja kerge ühtlane lillakas jume. See pole selge, nagu suuremal-tugevamal lillal ebasheinikul või vaid seenejalaga piirduv nagu vagel-ebaheinikul. Kõige sarnasem on kahkjas ebaheinik, kes on aga tugevam seen.
Põld-ebaheinik on kirjade järgi harv liik. Ilmselt väheldasema seenena ja enamasti vähemarvukalt esinevana pole ta pea-seenehooaja järgse seenena piisavalt tähelepanu pälvinud.

**********************************************



PÕÕSAS-KOBARHEINIK (Lyophyllum decastes)

PÕÕSAS-KOBARHEINIK (Lyophyllum decastes) ehk pruun kobarheinik.

SÖÖDAV VÄRSKELT.

Eestis kasvab põõsas-kobarheinik haljasaladel ja huumusrohketes segametsades.

F: Heli Kram
Kasvukoht koduaed


***************************
PÖÖRD-EBAHEINIK (Paralepista flaccida)


F: Urmas Kaja.


F: Kädi Anneli.

Söödav värskelt.

**********

SALLHEINIK (Tricholoma focale)


MÜRGINE!

F: Taavi Raun


SEEPHEINIK (Tricholoma saponaceum)


MÜRGINE!

Majapidamisseebi lõhna ja maitsega (kuigi enamus pole vist seepi maitsnud ja tänapäeva inimesed näinudki?).
Valdavalt männimetsades.

F: Veronika Nuter

**********



F: Urmas Kaja.

 SOOMUSHEINIK (Tricholoma imbricatum)

F: Kristel Siiroja.





***********************************




SÖÖGI-KOBARHEINIK (Lyophyllum shimeji)

SÖÖDAV VÄRSKELT

Eestis kasvab söögi-kobarheinik liivastes männimetsades.
Jaapanikeelne nimetus on hon-shimeji.
F: Sven Pruul

**********************************


TÜVI-KOBARHEINIK (Lyophyllum fumosum)

TÜVI-KOBARHEINIK (Lyophyllum fumosum)
ehk hall kobarheinik.

SÖÖDAV VÄRSKELT.

Eestis kasvab tüvi-kobarheinik liivastes männimetsades.
F: Sven Pruul.

***********************



F: Urmas Kaja.


TRIIBULINE HEINIK (Tricholoma portentosum)
Söödav värskelt.

Pildi järgi on teda tihtipeale raske määrata. Seepheinik võib olla väga sarnane. Iseloomulikud tunnused on radiaaltriibuline kübar, rohekaskollane toon jalal ja eoslehtedel ning kasvamine liivastes männimetsades. Hiline seen, ilmub alles septembri lõpus.
Eristamisel triibulisest on oluline lõhn - seepheinikul kerge-tugev läpatanud seebi lõhn, triibulisel jahu lõhn. Seepheinik võib kergesti põhjustada seedehäireid.

*****



HEINIKUD - VAGEL-EBAHEINIK (Lepista personata)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=3030110783801665&set=oa.653220311503363

F: Maive Marandi.

Jala toon valkjas kuni lillakas, kübaral lilla toon puudub.



*******************


VALGE KOBARHEINIK (Leucocybe connata)

Ei ole söödav.

Allar Antson rõhutab:
Aga süüa selliseid valgeid seeni nagunii ei saa soovitada väga suure sarnasuse tõttu ÜLIMÜRGISTE VALGETE LEHTRIKEGA!
(jäägu pigem silmailuks!?)

Valge kobarheinik (Leucocybe connata, varem Lyophyllum connatum) on Leucocybe perekonda kuuluv seeneliik.
Eestis kasvab see näiteks metsateede servades.
F: Mailis Salvet.


**************************************************

HELVELLID


PIKKJALG-HELVELL (Helvella bulbosa)

F: Tõnu Pani.

**********************************************




SILE HELVELL (Helvella elastica)

F: Elina.

Siledat helvelli võime kohata alates juulist nii metsades kui metsaveertes, suures rohus ka parkides. Kübar kollakashallist kuni pruunini ning hapra struktuuriga. Väidetavalt mittesöödav, aga mõne riigi mükloogide arvates võib liigituda isegi söödavaks, kuid ei oma mitte mingit maitset.

************************************

 

TUME HELVELL (Helvella lacunosa)

F: Katriin Hõim.
**********************
VALGE HELVELL (Helvella crispa
https://www.facebook.com/photo?fbid=1475304292679706&set=oa.653220311503363


Liivi Ruuse.

MÜRGINE!


************************
HIID-LEHTERVAHELIK (Leucopaxillus giganteus)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2665392080273539&set=oa.653220311503363


Keskpärane söögiseen.
Söödav VÄRSKELT!
F: Mare Luuk.

Kahkjasvalge seenekübar veidi lehtri kujuline, servad lainelised ja eoslehedki seenekübara värvi. Seenejala kõrgus oleneb muidugi seene suurusest nagu ka läbimõõt, aga võib küündida kümne sentimeetrini.

Mükoloogide arvamusel on seen noorest peast söödav. Seene valge viljakeha jätab lähemal uurimisel paksu ning tiheda mulje.

Ära peab märkima, et hiid-lehtervahelikus leidub looduslikku antibiootikumi – klütotsibiini. Seda ainet on kasutatud tuberkuloosi ravil.

Meie tänased vaatlusalused kasvavad sageli nn „seeneringides“ ning tihti pidi jääma järgmisel aastal seenekasvu kohtadele vaid „must maa“, kus midagi ei kasva.




********************************************************
HIIDMUNA (Calvatia gigantea)
https://www.facebook.com/photo?fbid=948445661968198&set=oa.653220311503363


Noorelt söödav. Värskelt!
F: Astrid Isand.

Eri andmetel võib seene läbimõõt olla kuni 80 sentimeetrit. Omapärast seent võib olenevalt aastast leida augustist septembrini aias, pargis, rohumaal ja puisniidul.

Hiidmuna sobib kokkamiseks. Kiire otsinguga leiab internetist eri retsepte, näiteks võib toorest hiidmuna tükeldada salatisse või pista lihakotleti asemel hamburgeri vahele.

Suurim Eestis leitud hiidmuna oli Eesti Entsüklopeedia 2011. aasta andmetel kahemeetrise ümbermõõduga ja kaalus 16 kilo.

**************************************************************
HIRVEPÄHKEL (TERALINE)
https://www.facebook.com/photo?fbid=2537608819718533&set=oa.653220311503363





Tavaline seen, aga teda leida ei ole kerge, kuna kasvab sambla ja metsakõdu all pinnases.
Vahel võib teda leida metssigade poolt tuhnitud alal või siis tema peal kasvava kedristõlviku järgi.


Kedristõlvik.
F ja tekst: Urmas Kaja

Kui raiesmikele männi külvamise eel erilise labida abil veel käsitsi lappe löödi, siis nägid metsavahid sageli kümnete ja sadade kaupa hirvepähkleid. Need on madalal mulla sees kasvavad muguljad, mõne sentimeetrise läbimõõduga seened, mis igati meenutavad kuulsaid lõunamaisi trühvleid. Tavaline seeneline ja seeneteadlanegi ei leia neid naljalt üles.

Teisiti on lugu metsseaga. Nägemismeel on tal töntsivõitu, seda parem aga haistmine. Ega siis ilmaasjata Prantsusmaal ja Itaalias vanasti trühvlite kasvupaiga leidmiseks abimeesteks vastava väljaõppega koerte kõrval kodusigu kasutatud. Kuigi hirvepähkel pole inimesele söödav, on ta metssea maiuspala: valgurohke, kaloririkas ja nende jaoks hea aroomiga.

Seente korjamine on kunst

Tõelisi trühvleid Eestist leitud pole, need kasvavad peamiselt Lõuna-Euroopa tamme- ja kastanimetsades.


************************
HUNDIPIIM (Lycogala epidendrum)
https://www.facebook.com/photo?fbid=560333557510122&set=oa.653220311503363



F: Riina Võhma.


******************************************
JAHUTANUK (Galerina marginata, sünonüüm Galerina autumnalis)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=3004090743070336&set=oa.653220311503363



SURMAVALT MÜRGINE!
F: Urmas Kaja.

Jahutanuki kübarale ilmub sageli hele laik, mis võib segadusse ajada kogenematu seenelise, kellel on meeles, et kännumampli kübar on ebaühtlase värvusega.
Tuleb meeles pidada, et isegi sama liigi seened, mis kasvavad erinevates tingimustes, võivad üksteisest tõsiselt erineda, mistõttu, kui kahtlete, siis loobuge ahvatlevat seent korjamast – see on parem kui mürgistust saada.

Jahutanukid kasvavad metsas reeglina eraldi. Üks nende eripäradest on valge kirme seenejala alumisel osal, samuti hele ääris seenekübaral, mida, tõsi küll, alati näha pole.
Kümnekonna päeva pärast seenekübarad sirgestuvad ja jahutanukid muutuvad väga sarnaseks kännumamplitega – see sarnasus ongi seeneliste jaoks peamiseks ohuks. Kuid erinevalt kännumamplist ei kasva jahutanukid kobaratena – iga seen seisab eraldi, tõsi küll, tuleb ette, et nad on tihedalt üksteise kõrval.
Jahutanuki kübar on sile ja väikese kühmuga keskel, jalg kiuline, liistakud paiknevad harvemini kui kännumamplitel. Nende kübarate viljalihal on vaevutajutav jahulõhn.
Tuleb meeles pidada, et isegi sama liigi seened, mis kasvavad erinevates tingimustes, võivad üksteisest tõsiselt erineda, mistõttu, kui kahtlete, siis loobuge ahvatlevat seent korjamast – see on parem kui mürgistust saada.

*****************************

JALAKAPÄSSIK (Inonotus ulmicola)


Nagu teisedki haavaparasiidid tungib jalakapässik puusse jämedate okste lõikekohtade või kuivanud oksatüügaste kaudu. Ta tekitab lülipuidus valgemädaniku, mis levib nii üles-, alla- kui ka väljapoole, muutes puidu kõigepealt rabedaks ja lõpuks pehmeks. Nakkuse esmase välistunnusena hakkab kambiumi- ja koorekahjustus oksaaseme all vähitaoliselt laienema, sest seen tapab nakkuskohas ka haavakoe. Kui aastate pärast tekivad seal lähedal puukoorde pikilõhed, siis võib kindel olla, et koore all paisub jalakapässiku viljakeha. See on liibuv ja võib “venida” mööda tüve üle meetri pikaks. Sügisel ta kuivab, praguneb ning hakkab liistakutena kooruma. Maha kukuvad ka seent varjanud kooretükid ning nüüd paistavad viljakeha mustakstõmbunud jäänused hästi silma isegi ladvaokstelt.....

F: Sulev HJ.

********















JUUREPRUUNIK (Phaeolus schweinitzii)

Kasvab tavaliselt vanade lehiste läheduses näivalt maapinnal, tegelikult aga puujuurtel. Värvimiseks väga kasulik seen, kuna on võtta läbi aasta (kuivanuna säilib üle talve) ja sisaldab palju värvainet. Lõngale annab pruune ja kollaseid toone. Värvileeme keetmisel tuleb lisada nuuskpiiritust, muidu pigmendid ei lahustu


F: Neeme Sihv.

*************

JUUREPÄHKEL - PUNAKAS (Rhizopogon roseolus)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=3023051891174221&set=oa.653220311503363


   Ei ole söödav.

Juurepähklid on pooleldi maa-alused seened. Üsna suured ja tugevad, juba noorest saadik pruunika pinnaga, liikidel lisaks punast või kollast. Kõige kergem on neid segi ajada murukeradega, aga nendel on jäme juurikas maa poole. Juurepähklitel on vaid peened-õrnad seeneniitide kimbud maga ühendamas. Samuti on murukera juba noorest saadik seest mustjas, juurepähkel aga vatjas-kiuline ja hele. Ühtlane vatjaskiuline sisu on ka hea trühvlitest eristamiseks - nemad on haprad ja mõneti kambrilised. Kuigi juurepähklite leidjatel on sageli esimene küsimus "kas trühvel?", samamoodi kui pisikesi heledaid koonilisi seeni unistatakse olevat terav paljak.

Juurepähklid kuuluvad uuema süstemaatika põhjal puravikulaadsete sekka, olles lähedased tatikatele. Omaette alamseltsina kuuluvad puravikulaadsete sekka ka murukerad. Murumunad mitte. Söödavad pole juurepähklid, murukerad aga lause mürgised.

Foto ja tekst: Tõnu Ploompuu.


F: Tõnu Pani.

*****************************************************
JUUREPÄHKEL - KOLLAKAS (Rhizopogon luteolus)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=3023062471173163&set=oa.653220311503363


Ei ole söödav.

F: Tõnu Pani.
Erast Parmasto:

“Nägime neid üsna palju eelmisel laupäeval Mändjala rannamännikus, isegi üsna suuri, nii ilusaid. Eestis on neid vähemalt kolm liiki, vahet saab nende vahel teha aga ainult siis, kui nad on seest täis eosetolmu. Leitud juurepähklid olid paraku veel liiga noored.

Varem oli asi lihtne – Eestis olid kollane ja roosa juurepähkel. Siis aga käis Eestis 1991. aastal kuulus maa-aluste seente, trühvlite jms, teadlane Itaaliast, isand Pacioni.

Ütles, et roosasid juurepähk-leid on kaks liiki, mida saab eristada vaid eoste poolest. Eosed valmivad aga alles siis, kui seen juba lagunema hakkab,” jutustas Erast Parmasto juurepähklite kohta veel.


***************************************************
KAHVATU KUKESEENIK  (Cantharellus pallens) - VT KUKESEENED ja KUKESEENIKUD


:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
KARIKSEEN (VEREV-KARIKSEEN)  

https://www.facebook.com/photo?fbid=2509058482573567&set=oa.653220311503363



Ei ole söödav!
F: Raina Vaarmaa.

***************************************************
KASEKÄSNAK (Fomitopsis betulina)
(mitte segi ajada kasekäsna ehk musta pässikuga)



Noorelt söödav.
F: Ruth Jalutaja.

******************************************

KASTANPÄKK
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2666386440174103&set=oa.653220311503363



Ohustatud liik!
F: Merike Tsimmer

*****************

KEDRISTÕLVIK.

HARILIK KEDRISTÕLVIK (Cordyceps militaris)



  F: Ain Piir.

HIRVEPÄHKLI-KEDRISTÕLVIK (Tolypocladium ophioglossoides)


Foto: Urmas Kaja.

Ei ole söödav. Parasiitseen.

Seen võib kasvada nii üksi kui hulgakesi. Viljakeha on nuiakujuline, ülevalt jämedam kui alt, 2–8 cm kõrge ja sageli kõver. See on kollakasoranži värvi, sageli alt kahvatum, ülevalt vinniline ja alt sile


************


KEVAD-PUNALEHIK

MÜRGINE!

F: Tõnu Ploompuu


***********************************************

KIBE PÕDRAMOKK vt KIBE KÜBARNARMIK

************************************************************************************
KITSEMAMPEL (Cortinarius caperatus) vt MAMPLID

*******************************************************
KITSE-LIMANUTT (Hygrophorus camarophyllus)



F: Urmas Kaja.


Võrdlus - Sarnaneb veidi hedamale OLIIV-LIMANUTILE.

F: Annika Piip.

Värskelt söödav.

********************************************************
KLAVULIINA - HARJAKAS
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2653649498114464&set=oa.653220311503363



F: Janika Valdmann.

Söödavus teadmata.


*****************************************************************

KOGRITSAD;

Güromitriinimürgistuse põhjustavad peamiselt kolm liiki: punakaspruuni ajutaoliselt käärulis-voldilise kübaraga kevadkogrits (Gyromitra esculenta) liivastes männikutes; ookerkollase ebakorrapäraselt lainjas-voldilise kübaraga hiidkogrits ehk vanema nimega hiid-kogritsliudik (Gyromitra gigas; sün. Discina gigas, Neogyromitra gigas) kuusikutes ja kuuse-segametsades; tubakapruuni ebakorrapäraselt liudja ülaküljel lainjas-voldilise viljakehaga ketas-kogritsliudik ehk vanema nimega liudkogrits (Discina ancilis; sün. Discina perlata, Gyromitra perlata) okas- ja segametsades, 

peamiselt kuusikutes pinnasel ja kõdupuidul: vanadel kändudel, tormiheite kuuskede juuremätastes, kõdunenud juurtel.
Ülalnimetatud kolme Eestis sagedase liigi viljakehasid leitakse aprillist juunini, põhiliselt mai keskpaigas, toomingate õitsemise ajal [1, 2, 3]. Kõik nad on mürgised ainult värskelt sööduna; kupatatult ja kuivatatult aga ohutud söögiseened.

Toimeaine: güromitriin ehk varasem helvellahape, hävib seente kupatamisel ja kuivatamisel.
Peiteaeg: kaheosaline, vahepealse näilise paranemisega, (2–)6 kuni 12(–25) tundi.
Sümptomid: iiveldus, kõhuvalu ja -lahtisus, oksendamine, täiskõhutunne; peavalu; minestamine, teadvusekadu, rahutus, deliirium; hemolüüs, maksakahjustused, kollatõbi, neerupuudulikkus, krambid; võib järgneda surm.
Sarnased liigid: kevadkogritsa ja hiidkogritsaga võib segi ajada ookerkollase kuni kollakaspruuni, korrapäratult kärjelise munaja kübaraga, värskelt söögiseenena hinnatud ümarmürklit (Morchella esculenta), kes kasvab aedades, parkides, metsatukkades, puisniitudel ja lookadastikes eriti Põhja- ja Lääne-Eestis ning meie saartel ja laidudel; ketas-kogritsliudiku teisik on temaga üldjoontes sama nägu ja samasugustel kasvukohtadel kasvav....

 http://eestiloodus.horisont.ee/artikkel3833_3791.html

 

HIIDKOGRITS (Gyromitra gigas; sün. Discina gigas, Neogyromitra gigas) 

Värskelt MÜRGINE!
Kupatatult (kaks korda) söödav.

F: Ain Vindi

 


KEVADKOGRITS (Gyromitra esculenta)



F: Neeme Sihv.


F: Marje Mürk.
 


 F: Astrid Ruusmäe.

Värskelt MÜRGINE! Kupatatult söödav, soovitav kupatada kaks korda (aknad avatud).

Kasvab aprillis, mais ja juunis. Kasvab liivasel pinnasel ja okaspuude kõduneval puidul männikutes.

Värskelt on ta eluohtlikult mürgine, kuid kupatatult hea söögiseen. Seent tuleb kupatada tingimata ilma kaaneta potis ja kupatamisvesi kohe ära valada. Kupatamisel eralduvad mürkained ning seen muutub ohutuks. Mingil juhul ei tohi värskeid kogritsaid mikrolaineahjus küpsetada, siis jäävad nad väga mürgiseks.

****

LIUDKOGRITS (Discina ancilis)
Ketas-kogritsliudik ehk pruun kogritsliudik ehk liudkogrits.


Värskelt MÜRGINE!
Kupatatult söödav.

Eestis võib enamasti okas- ja segametsades, peamiselt küll kuusikute vanadel kändudel ning nende ümbruses olevatel kõdunenud puujuurtel aprillist juunini sageli kohata liudkogritsat. See seen on kupatatult söödav, kuid värskelt tarbituna tekitab ta sarnaselt teistele kogritsatele güromitriinimürgistuse. Eestis võib liudkogritsat kohata sageli.

 F: Urmas Kaja.

**********************


SÜGISKOGRITS (Gyromitra infula) 

F: Imbi Ruber.

Värskelt MÜRGINE! Kupatatult (kaks korda) söödav.

Kasvab augustis, septembris ja oktoobris. Seen on üsna tavaline kogu Eestis. Kasvab segametsades ning enamasti kõdunevatel kändudel.

Erinevalt kevadkogritsast ei sööda seda seent eriti. Kuid kõik kevadkogritsa kohta öeldu kehtib ka sügiskogritsa puhul.




************************************************************************
KOLLAKAS JUUREPÄHKEL (Rhizopogon luteolus)



F: Tõnu Pani.



F: Maarja Lall.

Ei ole söödav.


********************

KOLLANE HÜÜVIK (Leotia lubrica)



Ei ole söödav!

F: Tamm Tomm.


*******************************************************
KOLLANUTT - vt NUTT.

KOLLANE VESINUTT - vt NUTT.

***************************************
KOPSSERVIK (Pleurotus pulmonarius)



F: Margarita Mürk.


F: Kaja Alaraby.

Söödav.

Austerservikuga sarnaneb kopsservik, mis sageli kasvab sügisel ja kevadel lehtmetsades ja parkides surnud lehtpude tüvedel. Tema kuni 10 cm suurune kübar on valkjas kuni kahvatupruunikas, vähem lihakas ja mitte nii maitsev kui austerservikul.

 



***********************************
HARUNEV KORALLNARMIK (Hericium coralloides)


Kõrvemaa. Ambla khk. Änni.
25.09.2021
Foto: Tõnu Ploompuu.

Põlismetsas kasvab korallnarmik jämedatel lamavatel haava, harvem kase või sanglepa, erandina isegi tamme tüvedel, ka nende surnud tüügastel ja kändudel. Viljakehasid võib leida juuli lõpust oktoobri esimeste päevadeni, kuid isegi samas kohas mitte igal aastal. Seen põhjustab valget puidumädanikku, mis aga meil tarbe- ja küttepuidu kahjustajana märkimisväärset kahju ei tekita, selleks esineb ta liiga harva.

********************************************
KROONHARIK (Clavicorona pyxidata)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2641159559363458&set=oa.653220311503363



F: Annika Hurm.


F: Ilme Aarmann.

TINGLIKULT söödav.


*************************

KUKESEENED ja KUKESEENIKUD

Võrdluseks


.(Ei mäletagi enam, kes selle pildi tegi, aga tänulikud peaks talle igati olema!)

*******************************

KAHVATU KUKESEENIK  (Cantharellus pallens)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=1784786678398131&set=oa.653220311503363



TINGLIKULT söödav.
Väheväärtuslik söögiseen, söödav värskelt.
Tõnu Ploompuu:
Samamoodi, kui harilikul kukeseenel on oma kahvatu sugulane, on seda ka kukeseenikul. Katsudes sama pehme-vatjas kui kuld-kukeseenik.
Ametlikult kolmas leid Eestist. Ilmselt siiski küllaltki sage.


Kahvatu kukeseen
(Cantharellus pallens)
eristub harilikust kukeseenest hele-
dama valkjaskreemi värvusega küba-
ra ja enamasti jässakamate viljake-
hade poolest (◊ 3). Kuna albinism on
kukeseente puhul üsna tavaline, ei
pruugi iga kahvatukollase kuni valge
värvusega eksemplar olla kahvatu kukeseen. Küll aga eristab seda liiki
valkjas kirme kübara pinnal, kuigi see
kaob viljakeha vananedes. Ühtlasi on
hea eristustunnus eredamalt värvu-
nud voldikeste ääreosa kübara servas,
sest harilikul kukeseenel on voldid
ühtlase värvusega.


KULD-KUKESEENIK (Hygrophoropsis aurantiaca)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2628648170614597&set=oa.653220311503363



F: Ina Petrova.

Tinglikult söödav (värskelt), halva maitsega.

„Vale kukeseene“ aeg algab hilissuvel, augustis, aga massiliseks võivad nad muutuda hilissügisel, kasvades metsades, raiesmikel või ka kõduvatel kändudel.

Kuld-kukeseenik kannab erksalt oranži, aga ümarat kübarat, mis harilikust kukeseenest pisut väiksem ning kasvab peenemal jalal.

Korjatud seenel märkame kübara all hoopis eoslehekesi, mitte voldikesi nagu harilikul kukeseenel. Kuld-kukeseent hinnatakse tänapäeval tinglikult söödavaks, kuid on varasematel aegadel suisa mürgiseks peetud.

***********

RUUGE KUKESEENIK

F: Sven Pruul

*********

KAHVATU KUKESEEN

Söödav värskelt. Harvaesinev. (leidudest andke seenegrupis teada)
F: Katrin Kreisen

*******




KUKESEEN - Harilik. (Cantharellus cibarius)

F: Rünno Pärtel.

Söödav VÄRSKELT.

Kuldkollane harilik kukeseen on tuntud igale seenesõbrale, seda on hea ja ohutu korjata. Vähemtuntud sugulased kollakas kukeseen ja lehter-kukeseen ilmuvad metsa küll veidi hiljem augustis, aga rõõmustavad seenesõbra südant tihti rohke saagiga veel kuni novembrini.

*************************************
KUKESEEN - KOLLAKAS (Craterellus lutescens, varem Cantharellus aurora)
https://www.facebook.com/photo?fbid=539231222953689&set=oa.653220311503363



F: Malle Kull.
Söödav VÄRSKELT.


*****************************************
LEHTER-KUKESEEN (Craterellus tubaeformis)



Lehter-kukeseen kõrvuti hariliku kukeseenega.



F: Ain Vindi

Söödav VÄRSKELT.

Lehter-kukeseen on lihaka ja kõigile hästi tuntud hariliku kukeseene tagasihoidlikum perekonnakaaslane. Söögiseen, söödav värskelt (kupatamata). Kasvab okas- ja segametsades, eriti niisketes ja märgades metsades, samuti loometsades. Esineb kaunis sageli, paiguti hiiglaslike kogumikena, eriti sage Lääne-Eesti saartel. Juulist novembrini.

Sarnasest kollakast kukeseenest on kõige lihtsam eristada vaadates kübara allküljel volte. Kollakal kukeseenel on need madalad, halvasti eristuvad ja pigem kollased, lehter-kukeseenel paremini eristuvad ja meenutavad eoslehekesi, sügavamad ja pigem hallid.
Meenutab torbikut
. Pealt pruunikashallil
kübaral on nabalaadne süvend ja ala-
küljel heledamad kollakashallid vol-
did, mis meenutavad eoslehekesi.
Kollakas jalg on seest õõnes. Lehter-
kukeseen on hilissügise liik ja kasvab
metsades suurte kogumitena. Ometi
on seenekorjajatel teda raske märga-
ta: pruunikas kübar sulandub hästi
sama tooni metsavarisesse.




**************************************************
MUSTUV KUKESEEN (Cantharellus melanoxeros)




II kaitsekategooria (soovitav mitte korjata).
F: Eiri Müür.


*******************************************
KULDHARIK vt HARIK

******************************
KULDHEINIK (Tricholoma aurantium)
https://www.facebook.com/photo?fbid=2299070683572349&set=oa.653220311503363



F: Lilian Rosental.

Tinglikult söödav, kibe. EI SOBI ALKOHOLIGA!


*******************************************


********************************
KULDKÜLIK (Phyllotopsis nidulans)



F: Tõnu Pani.

Ei ole söödav.



*************************************************

KULDTATIK - vt TATIKUD.

*********************************************
KUNINGSHAMPINJON (Agaricus augustus)




F: Kristiina Paunel.

Söödav.

Kuuse-lehtpuu segametsadest vanade kuuskede alt ja tammikutest, vahel ka parkidest võib harva leida. Kuningšampinjoni kübaral on valkjaspruunid soomused ja laia rõnga alakülg on soomuseline. Lõhn on mahe, seeneliha võib vigastusel muutuda nii veidi kollakaks kui roosakaks.
Täpse määrangu puudumisel tuleks vältida tundmatute või kehvasti tuntavate valgete seente söömist, sest valgete liikide hulgas on mitmeid mürgiseid.




***********************************************

KURREL (Verpa bohemica)



F: Ain Vindi.


F: Sirje Holsting.

Söödav VÄRSKELT.

Kurrel kasvab niisketes haavikutes ja haava-segametsades, kuid harva ka sirelite all. Eestis võib kurrelit kohata enamasti aprillist juunini, mil ta kasvab paiguti lausa massiliselt. Kurrel on hinnatud ja maitsev söögiseen, mida kupatama ei pea, kuid kurrelite söömisel tuleks mürgistuse vältimiseks hoiduda alkoholi tarbimisest.

Kurrelit võib segamini ajada nii mürkli kui ka kogritsaga. Kurreli oluliseks eristustunnuseks on täiesti vaba ehk jalale mitte kinnitunud kübara serv. Pruunikaskollane kuni kollakaspruun kübar kinnitub jalale ainult jala tipus ning on sügavalt ja ebakorrapäraselt pikivoldiline. Jalg on valkjas ja pikk ning täiskasvanud seenel seest õõnes.


**********


KUUSE-KÄBIKÕRGES

F: Urmas Kaja



*******

KÕHRIKUD


KOLLANE KÕHRIK (Tremella mesenterica)


F: Tiina-Mari Telkinen.


PRUUN KÕHRIK (Tremella foliacea)


F: Reet Pehka.

VALGE KÕHRIK (Tremella fuciformis Berk)


F: Tiia Mänd.



********************************



KÄHRIKSEEN (Sparassis crispa)

F: Ainar Maanus.

Punase raamatu II kaitsekategooria!

Seene viljakehad kasvavad suvest sügiseni vanade mändide all või lausa tüve alusel, põhjustades selle puu juurte ja tüve allosa pruunmädanikku. Peaaegu kerajas viljakeha, mille läbimõõt on 10–25 cm, meenutab pisut ilu- või lillkapsast, ja võib kaaluda üks või mitu kilo, Eesti rekord 1986. aastal oli 12,5 kg. Ta koosneb käharalt asetunud kuni 5 mm paksustest kahvatukollastest, hiljem pruunikamatest lehekestest, mille alumisel küljel valmivad eosed. Ühe viljakeha eluiga on tavaliselt vaid mõned nädalad.



***********************************
KÄNNUMAMPEL vt MAMPLID



******

KÄNNUVAMMIK (Phlebia tremellosa)


F: Urmas Kaja.

************************************
KÄRBSESEEN - KOLLANE (Amanita citrina var. citrina
Sünonüüm Amanita mappa)
https://www.facebook.com/photo?fbid=2309687895843961&set=oa.653220311503363



F: Õie Korell.


F: Liisa Kuiv.

Ei ole söödav!

Kübar oliiv-, sidrun- või valkjaskollane, kaetud ebaühtlaselt valkjate, hallikate või pruunikate vatjaskiuliste ebemetega, mõnikord paljas, serv sile, kleepuv, noorelt poolmunajas või kumer, hiljem lame, läbimõõt kuni 12 cm. Eoslehekesed valged, mõnikord kollaka servaga, vabad. Jalg valkjas, kahvatu kollakas või hallikas, kuiv, vatjas-ebemeline või paljas, suure servatud mugulja alusega, rõngaga, tupega, kuni 12 × 1.5 × 3 cm. Rõngas valge, alumine külg mõnikord kollakas, rippuv, serv ebemeline, sageli ülemine külg rihveljas, kaua ei vabasta eoslehekesi. Tupp valge, vatjas, jalaga kokku kasvanud, moodustab mugulja osa ülaservas terava voldi. Seeneliha valge, kartuli lõhnaga. Eospulber valge. Eosed kerajad või veidi ellipsoidsed, amüloidsed, 7–10 µm.
Okas-, leht- ja segametsades, eriti liivastes männikutes, väga sageli.
VIII–XI.
Mittesöödav, sisaldab bufoteniini, mis on inimesele kahjulik.
Sarnased liigid: roheline ja valge kärbseseen.

********************************************************

KÄRBSESEEN - KOLLAKASPRUUN
https://www.facebook.com/photo?fbid=547855365424608&set=oa.653220311503363



F: Neeme Sihv.


F: Liia Orav.

Tinglikult söödav!

Nii imelik kui see ka pole, kuulub kollakaspruun kärbseseen kärbseseente perekonda ning sel on palju mitmevärvilisi sugulasi, sealhulgas ka märgiseid. Seetõttu tuleb nende korjamisel olla eriti tähelepanelik.

Igat liiki vanemad kollakaspruunid kärbseseened on väga sarnased rohelise kärbseseenega, mis on meie metsade kõige ohtlikum, surmavalt mürgine seen.

***********************************

KUNING-KÄRBSESEEN. (Amanita regalis)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=3012994545513289&set=oa.653220311503363


F: Urmas Kaja.

MÜRGINE!

Kübar kollakas- või ookerpruun, keskel tume pruun, vanemalt võib kollakaks pleekida, tihedalt kaetud kollakate paksude ebemetega, mis võivad osaliselt kaduda, serv rihveljas, noorelt poolkerajas, hiljem lame, läbimõõt kuni 25 cm. Eoslehekesed valged, serv tihti kollakas, vabad. Jalg valge või kollakashall, kuiv, ebemeline, muguljas, rõngaga, tupega, kuni 25 × 3 × 4 cm. Rõngas valkjas, serv tihti kollase ebemeline, rippuv, lai, ülakülg sile, kaua püsiv. Tupp valge või kollakas, jalale liibunud, moodustab jala muguljale osale ebemelisi kontsentrilisi ringe. Seeneliha valge, kübaranaha all tume kollane, lõhnata. Eospulber valge. Eosed lai-ellipsoidsed, pole amüloidsed, 9–12 × 6–8 µm.
Sega- ja okasmetsades, harva.
VII–X.
Mürgine, põhjustab närvisüsteemi häireid.
Kuning-kärbseseent peetakse mõne autori poolt punase kärbseseene teisendiks.
Sarnased liigid: punane, roosa ja panter-kärbseseen.



*******************************************
KÄRBSESEEN - ORANZH (Amanita crocea)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=1749855378557928&set=oa.653220311503363



F: Janek Maat.

Värskelt MÜRGINE, söödav kupatatult!
Roosa-, rõngata-, hall-, loor- ja oranž kärbseseen kaotavad oma mürgisuse küll kupatamisel, aga hoolimata sellest on soovitus kõik liigid metsa lihtsalt „ silmailuks“ jätta.

********************************************
KÄRBSESEEN - PANTER (Amanita rubescens)
https://www.facebook.com/photo?fbid=2309696939176390&set=oa.653220311503363



F: Urmas Kaja.

Mürgine!

Märkame sageli kasvamas nii okas-, kui segametsades. Seenekübara värv võib olla kollakast kuni hallikaspruunini, pisikeste näsajate ebemetega

Miks siis roosa kärbseseen?

Lõikekohalt värvub seen aeglaselt roosaks ja kui teod on seent närinud, siis närimiskohtade veered paistavad roosad.

Värskelt on roosa kärbseseen mürgine, põhjustades hemolüüsi. Kuid kupatamisel mürkained lagunevad ehk on tinglikult söödav, mida teha kõigest hoolimata ei soovita - aga teadma peaks.

Lisaks kõigele võivad nad olla välimuselt sarnased jäävalt mürgistele, kas või panter-kärbseseentele.



****************************************
KÄRBSESEEN - PUNANE (Amanita muscaria)
https://www.facebook.com/photo?fbid=542217739321704&set=oa.653220311503363



F: Külli Leppik.

Mürgine!

Kübar oranzh- kuni sarlakpunane, vanemalt pleegib kollaselaiguliseks või määrdunud kollakaks. Eristatakse ka kollast vormi, kes on juba noorelt oranzhikaskollane, tihedalt kaetud valgete või kollakate paksude ebemetega, mis tihti pestakse vihmadega osaliselt või täielikult maha, serv enamasti rihveljas, noorelt poolkerajas, hiljem kumer kuni lame, läbimõõt kuni 20 cm. Eoslehekesed valged, vabad. Jalg valge või kollakas, ebemeline või kiuline, muguljas, rõngaga, tupega, kuni 20 × 2 × 3 cm. Rõngas valkjas või kollakas, serv enamasti kollakas-oranþi ebemeline, rippuv, lai, ülakülg sile, kaua püsiv. Tupp valge või kollakas, jalale liibunud, moodustab jala muguljale osale ja sellest kõrgemale ebemelisi kontsentrilisi ringe. Seeneliha valge, kübaranaha all punakas- või sidrunkollane, lõhnata. Eospulber valge. Eosed lai-ellipsoidsed, pole amüloidsed, 8–12 × 6–8 µm.
Okas-, leht- ja segametsades, metsalagendikel, väga sageli, kohati hulgi.
VII–XI.
Mürgine, põhjustab närvisüsteemi häireid.
Sarnane liik: kuning-kärbseseen.




*****************************************************



PRUUN KÄRBSESEEN (Amanita porphyria)

F: Aavo Omann.

Ei ole söödav, MÜRGINE!

Samuti mittesöödavad seened, mida võime ohtralt kasvamas märgata nii okas-, kui segametsades.

Seenekübar hallikaspruun, kas violetse või roosaka varjundiga ja pane tähele, et enamasti paljas. Noorelt kübar kellukjas, mis kasvades muutub kumeralt lamedaks.

Mürgiseks aineks bufoteniin ja nimetatu on inimesele kahjulik.

Mittesöödavate ehk vähemmürgiste kärbseseente liike leidub meie metsades veelgi, aga parem jäägu nad meist metsa oma kohale kasvama.



*************************************************
ROHELINE KÄRBSESEEN (Amanita phalloides)





F: Tõnu Ploompuu.


VÄGA MÜRGINE
!

"Roheline kärbseseen on hallikas-, kollakas- kuni pruunikasrohelise, keskel oliivpruuni, vanalt tihti üleni vaid kollakaspruuni kumera kiulise limase, tavaliselt ebemeteta kübaraga, mille läbimõõt on kuni 15 cm. Eoslehekesed on jäävalt valged; seeneliha valge, muutumatu värviga. Jalg kuni 2 cm läbimõõduga, valkjal põhjal oliivkollastest soomustest kirju, selle alusel avar kotjas tupp ja ülaosas püsiv nahkjas rippuv, ülaküljel rihveljas rõngas.
Kasvab laialehistes metsades, eriti tammikutes ja pärnikutes augustis ja septembris. Sage eriti Lääne-Eestis ja saartel, kuigi leida võib kogu Eestis

***************************************************************
KÄRBSESEEN - ROOSA (Amanita rubescens)
https://www.facebook.com/photo?fbid=2294481207364630&set=oa.653220311503363



F: Monika Guk.

F: Enn Arukask.

Värskelt MÜRGINE, kupatatult söödav.

Märkame sageli kasvamas nii okas-, kui segametsades. Seenekübara värv võib olla kollakast kuni hallikaspruunini, pisikeste näsajate ebemetega

Miks siis roosa kärbseseen?

Lõikekohalt värvub seen aeglaselt roosaks ja kui teod on seent närinud, siis närimiskohtade veered paistavad roosad.

Värskelt on roosa kärbseseen mürgine, põhjustades hemolüüsi. Kuid kupatamisel mürkained lagunevad ehk on tinglikult söödav, mida teha kõigest hoolimata ei soovita - aga teadma peaks.

Lisaks kõigele võivad nad olla välimuselt sarnased jäävalt mürgistele, kas või panter-kärbseseentele.



*********************************
KÄRBSESEEN - RÕNGATA (Amanita vaginata)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=1746430412233758&set=oa.653220311503363



F: Riina Mändel.

Ei ole söödav!

Kübar hallpruun, violetse või roosaka varjundiga, enamasti paljas, mõnikord hallikas- või violetjaspruunide kleepunud üldkatise jäänustega, serv sile, algul kellukjas, hiljem kumer-lame, läbimõõt kuni 9 cm.
Eoslehekesed valged, vabad. Jalg valkjashallikas või violetjashall, kiuline või peenesoomuseliselt kirju, muguljas, rõngaga, tupega, kuni 9 × 1 × 1,5 cm.
Rõngas noorelt valkjas, hiljem hall või hallikaspruun, tihti violetjas, kitsas, pole rihveljas, jalale liibunud, sageli kaduv. Tupp hallikas, liibunud, ülemine serv moodustab terava voldi, vananedes pudeneb ebemeteks. Seeneliha valge, kartulilõhnaga. Eospulber valge. Eosed kerajad, amüloidsed, 7–10 µm.
Okas- ja segametsades, väga sageli.
VII–X.
Mittesöödav, sisaldab bufoteniini, mis on inimesele kahjulik.
Sarnased liigid: panter- ja kollakaspruun kärbseseen.


********************************
VALGE KÄRBSESEEN (Amanita Virosa)

F: Ain Vindi.

VALGE KÄRBSESEEN.
V Ä G A M Ü R G I N E !

Viljakeha üleni jäävalt valge,
tupp jala alusel kotjas, pildil näha.
kübar tavaliselt ebemeteta,
kuni 12 cm lai;
surmavalt mürgine.






************************************************
KÜHMVÖÖDIK (Cortinarius rubellus)
https://www.facebook.com/photo?fbid=2262376380575113&set=oa.653220311503363


VÄGA MÜRGINE!
** TÕSINE HOIATUS **

KÜHMVÖÖDIK!
Kurb on tõdeda, et Eestimaal on aastati rekordilisi vöödikumürgistusi – paljud satuva neerukahjustusega väga raskes seisundis haiglasse! Pahategijaks on üldjuhul kühmvöödik (Cortinarius rubellus), mida on sellel aastal rohkelt, ning teda olla korjatud lehter-kukeseene pähe.

 
Pildil sügiskülmadest veidi kahjustatud kühmvöödikud.



Kühmvöödik kasvab vajadusel edukalt ka põuaperioodil, seega võib neid praegu veelgi ilmuda olenemata sademete nappusest. Kas korjaksite neid, kui need on ainukesed seened metsas? Õige vastus on loomulikult see, et olenemata nappusest või hasardist tuleb korjata vaid seeni, mida täiesti kindlalt, ilma igasuguse kahtluseta tunnete. Nende eksemplaride puhul paljud ilmselt kühmvöödikut ei oskaks kahtlustada, kuid samas ka muidugi mitte mingit söödavat seent, juhul, kui vähegi seeni tunnete. Seente korjamine ”igaks juhuks” ei ole hea mõte, paar määramist vajavat eksemplari võib muust saagist eraldi kaasa võtta.
Siin näeb erinevatel aastatel ja aastaaegadel tehtud kühmvöödiku pilte, et liiki erinevatel kujudel tutvustada. Üldjuhul on tegemist võrdlemisi lihaka, n-ö ”ahvatleva välimusega” seenega (seda muidugi vaid juhul, kui uskuda ohtlikku müüti, et välimusel ja söödavusel on vähimgi suhe!), mis on tervenisti oranžikaspruuni tooni, veidi sametise kübaraga ning jalal on kollased siksakvööndid. Erinevalt lehter-kukeseenest ei ole neil kindlasti mitte lehtrikujulist kübarat, vastupidi, kübar on teravatipuline või kühmuga! Vanemad ja ilma tõttu kannatada saanud isendid ei järgi aga paraku täpselt seeneraamatu pildi näidiseksemplari. Kühmvöödik kasvab niiskemapoolsetes okasmetsades koos kuuskedega.
Foto: Allar Antson.


F: Urmas Kaja.

Siia lisan ebatraditsiooniliselt ka lingi, kuna tegu ühe mürgiseima seenega Eestis.

https://nami-nami.ee/uudis/ettevaatust_kuhmvoodik/


****************************

****************

HARILIK KÜLMASEEN (Armillaria mellea)



Eestis leidumine küsitav (hetkel)

Söödav.

F: Mauri Lahti-



KÜLMASEEN - MUGUL-KÜLMASEEN (Armillaria lutea)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=3034808299998580&set=oa.653220311503363



Söödav.

Pildil hästi noored ja noored seened, Kommentaaris keskealised.

Tema puhul on iseloomulik nõrgavõitu lokkiv krae ja kollased toonid krael ja jalal.
Ja kasvab ilmselt lausa eelistatult maapinnal, süües siiski puujuuri ja ka puude tüvesid, vast siiski surnud puid. Aga võimalik ka, et on nõrgenenud saarepuude teise ilma aitaja.

Läänemaa Laheva.
Fotod ja tekst Tõnu Ploompuu.


************************************************
TÕMMU KÜLMASEEN (Armillaria solidipes, varem Armillaria ostoyae)
https://www.facebook.com/photo?fbid=2641124949366919&set=oa.653220311503363



F: Mauri Lahti.

Söödav KUPATATULT.

Kübar lihapruunikas, tavaliselt kahevärviline, servas
tumedam, kiudsoomuseline,
kuni 10 cm lai, eoslehekesed
valkjad, jalg vatja rõngaga,
pruunisoomuseline, eospulber beež, maitse mahe;
puidumädaniku tekitaja või
poolparasiit okas- ja lehtpuudel; värskelt mürgine, kupatatult söödav.


***********************************************
PÕHJA-KÜLMASEEN (Armillaria borealis)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=3007541756058568&set=oa.653220311503363


 


Söödav KUPATATULT.

SURMAVALT MÜRGIST jahutanukit võib segi ajada ka põhja-külmaseenega, kuid seda pole niisama lihtne teha. Põhja-külmaseente tugevad soomuselised kübarad ja paksud seenejalad ei meenuta üldse teisi seeneliike, mis aga peamine, nad erinevad oluliselt jahutanukist.
Põhja-külmaseen, Armillaria borealis,
26.09.2022, Lahemaa.
Pildil Kasvab maha lõigatud mustsõstra põõsa varretüügastel.
F: Urmas Kaja.


******************************************************

F: Urmas Kaja.

LAKKVAABIK (Ganoderma lucidum)



Pildid kahenädalase vahega.
F: Urmas Kaja.


******************************************************
LAMBASEENIK - HARILIK (Albatrellus ovinus)
https://www.facebook.com/photo?fbid=539245172952294&set=oa.653220311503363




Foto: Merje Pajula

Söödav noorena.

*************


LAMBASEENIK - KIMP-LAMBASEENIK

Söödav, kuid eriti vanematel isenditel võib esineda viha maitset.
F: Ellu Vibur


************

LAMBASEENIK - KOLLANE LAMBASEENIK

Söödav
F: Tõnu Ploompuu


************************
LAMBATATIK (Suillus granulatus) -vt TATIKUD.




******************************
LEHMATATIK - vt TATIKUD.

**************************

LEHTERÜDIK.  (Tremiscus helvelloides)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=3031513710328039&set=oa.653220311503363


F: Merike Ka.


F: Lennart Maala.

Söödavaks loetud, kui salatina, aga punase raamatu liik Eestis. Seen esineb Eestis harva Põhja- ja Lääne-Eestis.

Võimalusel lisage pildid ja info (koht, aeg, isendite arv jm võimalik) ka albumisse KAITSEALUSED SEENED liigipildi alla kommentaaridesse (mitte eraldi postitusena!). Tänan!

Eestis on korjamine ebasoovitav, sest seen on haruldane.
*******


NIITLEHTRIK (Clitocybe dealbata)


NIITLEHTRIK (Clitocybe dealbata)
(Vasakult 2-4 seen)

Ohtlikult MÜRGINE!

Tõnu Ploompuu:
Aitäh kõigile, kes selles loomkatses osalesid. 🙂 See oli üles pandud selleks, et näidata selliste valgete seente pildi järgi õigesti määramise võimatust. Ja nii see läks. Seega - kõik osalejad aitasid vormistada suurepärast tulemust. Veelkord aitäh!
Seened alates vasakult: 1 - tavaharmik 2-4 - niitlehtrik (või midagi lähedast) 5-6 siid-narmasnutt (eri vanuses isendid)

F: Tõnu Ploompuu.

**************************************************
NUIJALG-LEHTRIK (Ampulloclitocybe clavipes)


Söödav (MITTE TARVITADA ALKOHOLIGA!)

Album SEENERAAMAT

Varasemalt lehtrikute, nüüd heinikuliste sugukonda kuuluv seen.

Veiko Kastanje foto.

****************************************





Pildid kahenädalase vahega.
F: Urmas Kaja.


*******************
LEHTRIK - SIRGE LEHTRIK (Infundibulicybe geotropa, sünonüüm Clitocybe geotropa)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2665400073606073&set=oa.653220311503363



F: Malle Kull.


F: Sven Pruul.

Söödav.
Septembrilõpu söögiseentest üks vähetuntud tegelane on sirge lehtrik .Valgetest seentest on ta üks kaunemaid ,segi ei ole neid võimalik ajada ühtegi teise valge seenega . Kulinaarsed omadused on sirgel lehtrikul samuti head - kuumtöötlemisel muutub seen meeldivalt aromaatseks .Kupatamist või leotamist ei vaja


***************

LEHTRIK - TAVALEHTRIK (Clitocybe gibba)



Krista Lukki foto.

Söödav värskelt.  (ettevaatust sarnaste liikidega, mis võivad olla mürgised)

Kasvab segametsas, niitudel.



**********************************
LEHTRIK - UDULEHTRIK (Clitocybe nebularis)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2694890603990353&set=oa.653220311503363





Söödav KUPATATULT.
Udulehtrik kasvab kuusikutes ja kuuse-segametsades, suurte kogumikena, seisab raamatus "Sada parimat söögiseent". Kasvuaeg on augustist novembrini. Värskelt süües on seen mürgine, tekitab hemolüüsi, põhjustab mao-soolehäiretega mürgistust, kupatatult söödav. Spetsiifilise lõhna ja maitse tõttu ei meeldi paljudele.
Georgi HudjašovI foto



F: Urmas Kaja.
Udulehtrik vasakul, lilla ebaheinik paremal.

 

F: Kristel Saar.


************************************************


*********

LEPAPÄSSIK (Inonotus radiatus)



Fotod: Reet Pehka


LIIVPUIDIK


F: Raivo Proff.

****
LIBLIKTAGEL ( Trametes versicolor)


F: Siim Pikker.


************************************************
LIIVTATIK (Suillus variegatus) - vt TATIKUD.

********************************
LILLA VÖÖDIK (Cortinarius violaceus)
https://www.facebook.com/photo?fbid=1138435546200040&set=oa.653220311503363



F: Ain Vindi.



F: Esta Karbov.

Ei ole söödav.

Soomaal elava loodusemehe Aleks Linniku sõnul aga söödav, ilma kupatamata. Küll võib seda aga pidada üksikindiviidi arvamuseks.



******************************
LIMAK (Leocarpus fragilis)
https://www.facebook.com/photo?fbid=10215686622411556&set=oa.653220311503363



F: Raili Jahtmaa.
************************

LIMATÜNNIK (Sarcosoma globosum)


31.03.2021, Lahemaa
F: Urmas Kaja

Limatünnik kasvab kuusikutes ja kuuse-segametsades märtsist maini, soojematel talvedel leiab teda isegi jaanuaris ja veebruaris. Limatünnik eelistab samblarikkaid vanu metsi, kus soodsal aastal võib neid ühest kohast leida sadu. Limatünnik on paigatruu seen, kuid aastati on viljakehade hulk väga kõikuv. Kuigi limatünnik kasvab koos kuusega, ei moodusta ta teadaolevalt temaga mükoriisat, vaid toitub surnud orgaanilisest ainest.  

Limatünniku vaadikujuline viljakeha on täidetud värvusetu sültja kuni vesise massiga ning kaanetatud kausja tumepruuni kuni mustjaspruuni eoslavaga, millelt seen eoseid õhku paiskab. Limatünniku viljakeha välispind on pruun ja sametine, sile kuni kortsuline. Tänu tünnis olevatele veevarudele võib limatünnik elada ja eoseid toota nädalaid. Kui veereservuaar ammendub, vajub seen üha rohkem kokku ning muutub väljast kortsuliseks ja madalaks.

Limatünnik kuulub kaitsealuste liikide I kaitsekategooriasse ning punase nimestiku ohualtite liikide hulka. Kuigi viimasel ajal on limatünniku leiukohti juurde tulnud ja arvukus paistab tõusvat, vajab liik siiski kaitset ning tähelepanu just vanade kuusikute väga suure raiesurve tõttu. Euroopas on limatünnik enamikus piirkondades peale Skandinaavia ja Baltimaade välja surnud, meil võib tünnikut kohata Põhja- ja Kagu-Eestis.

Kui leiate limatünniku kasvukoha, andke sellest kindlasti teada Keskkonnaametile või sisestage vaatlus Loodusvaatluste andmebaasi. Nii aitad kaasa looduskaitse korraldamisele. Pea meeles, et limatünniku korjamine on keelatud!

Võimalusel lisage pildid ja info (koht, aeg, isendite arv jm võimalik) ka albumisse KAITSEALUSED SEENED liigipildi alla kommentaaridesse (mitte eraldi postitusena!). Tänan!


*************************************
LIMAVÖÖDIK (Cortinarius mucosus)



F: Kristiina Paunel.


**********************************


MAATÄHED




KAMM-MAATÄHT (Geastrum pectinatum)
 






F: Kersti Kristjuhan.





F: Monika Männik.

Dekoratiivne aga söögiks kõlbmatu. Leida võib nii parkides, põõsastikes kui metsas, eriti kuusikuis.
Sarnane liik on kausjas maatäht (Geastrum triplex), aga tema kasvukohaks on enamalt jaolt laialehised metsad, eelistades lubjarikast pinnast ja tema korjamine on harulduse tõttu taunitav.


*******************************




 
F: Aire Orula.
 
********************


MAKSAK (Fistulina hepatica)



Foto: Merike Maripuu.




Söödav.

maksak ehk rusuk (Fistulina hepatica), mis viitab tema võikale sarnasusele metsa alla visatud suurele verisele maksatükile; kui seda lõigata, siis see ajab isegi välja veretaolist punast ollust.

Maksak kuulub maksakuliste sugukonda ja maksaku perekonda ning teist sellist torikseent Eestis ei ole, nii et seda on väga raske millegi muuga segi ajada.

Alumine pilt foto ja tekst Tõnu Ploompuu:

Tammedel elav puidulagundaja seen. Siiski mitte väga eluohtlik, palju tagasihoidlikum kui sarnase elpaigaga väävlik. Enamasti tüve alusel, kõrgemal harva. Ja pole just igapäevane seen tammedel.
Maitsel pole viga. Ühest suuremast nooremast viljakehast võib juba seeneroa saada (lisatud pildil on väike ja väga noor). Vajab korraliku küpsetamist.

******************************************

MAMPLID


KAHKJAS MAMPEL



F: Urmas Kaja

**************************KITSEMAMPEL (Cortinarius caperatus)



Värskelt söödav.


F: Liisa Kuiv.

Kitsemampel kasvab mugavas metsas – okas- ja segametsades, aga eriti liivastes männikutes koos tuttavamate pilvikute, männiriisikate, tatikute ja kukeseentega. Seene kübar on kollane, mütsjas ja kaetud heleda valkja või lillaka härmja kirmega. Päris noored seenekübarad on munajad ja üleni kirmega kaetud. Vananedes jääb kirmet vähemaks ja see katab kübara keskosa ning kübar muutub kasvades lapikuks ja lõheneb servast. Jalg on hele, kuiv ja kitsa rõngaga. Eoslehed on noortel seentel heledamad ja vanadel tumedamad kollakaspruunid ja haprad. Ei kübar ega eoslehed ei ole kitsemamplil üheski vanuses valged, erinevalt näiteks valgest kärbseseenest, millega seda vahel segamini kardetakse ajada. Ka ei ole kitsemapli jala allosas kotjat moodustist. Pigem on suurem oht kitsemamplit eelneva kogemuseta raamatupildi järgi otsides sattuda vöödikute otsa. Neil aga on noortel seentel tihtipeale kiudloor ja vanemana loorivööt, mitte selline kena rõngas nagu kitsemamplil.

Kitsemamplid kasvavad tihti suurte kolooniatena, ussitavad hästi ja metsast tasub neid otsida juulist novembrini.

******************



KULDMAMPEL Phaeolepiota aurea


TINGLIKULT söödav, võib tekitada maohäireid.

Eriti vanemad isendid sisaldavad eri allikate järgi üsna suures koguses sinihapet ning selle seene mürgistusena on välismaistes allikates kirjeldatud närvi- ja ajukahjustusi. Kahjustusi on ilmselt tekitanud just seenes sisaldunud sinihape, ehkki on jäänud tagantjärele tõestamata, kas muud seenes sisalduvad mürgised ained saadi välistada. Eri allikate järgi on sinihappe sisaldus igas seeneisendis väga varieeruv. Suurim leitud kogus põhjustab inimese surma juba umbes 150 g värskete seente tarbimisel, mis on hämmastavalt väike kogus.

Fotod: vasakul Kaire Kool
paremal Tiina Pajusalu, Viimsi , Pringi küla, metsatee 04.10.24
Kombo koostas Airi Iman

*****************************************************
KÄNNUMAMPEL
(Kuehneromyces mutabilis)




F: Aavo Omann.


F: Tõnu Pani.

Söödav VÄRSKELT.

Kännumampel ei vaja kupatamist. Tasub aga teada, et söödavad on ainult kübarad, jalad on vintsked.

Kännumamplid kasvavad alati põõsasjate kogumikena, milles on kümme kuni kakskümmend kübarat.

KÜBAR: 3–7 cm läbimõõdus, noorelt kumer-kellukjas, siis lame-kumer, vanana täiesti lame, laia kühmuga, keskpaigas oranžikas, serva poole hele- kuni valkjaskollane, kogu laias servaosas aga tumedam pruunikas, sest kübarad on peaaegu alati osaliselt hügrofaansed, paljas, sile, niiske või nõrgalt limane.

EOSLEHEKESED: noorelt helepruunid, vananedes muutuvad kaneel- kuni roostepruuniks, õhukesed, tihedalt asetunud, jalale hambaga külge kasvanud või veidi laskuvad.

JALG: 4–8 cm kõrge, 0,5–0,8 cm läbimõõdus, silindriline, pruunika rõngaga, ülalpool rõngast helepruunikas, allpool rõngast tume- kuni mustpruun, tihedalt harjaseline, torujas, kiuline, sitke.

SEENELIHA: õhuke, kübaras valkjas, jalas roostepruun, hügrofaanne, meeldiva lõhna ja maitsega.

KASVUKOHT: lehtpuude, eriti kaskede kõdunevad kännud ja lamavad tüved leht- ja segametsades.

ESINEMISAEG: maist novembrini, kuivadel suvekuudel tavaliselt ei vilju.

SARNASED LIIGID: teistest kännuseentest on kollanutid hallide eoslehekeste ja palja jalaga, külmaseened aga harjasjalt soomuselise kübara ja palja jalaga.


F: Merle Soomer.

Kädi Anneli:
Jahutanuka jalal pole selliseid turris soomuseid. Väiksem ja pole suures kobaras nagu banaan. Kännumampel.




**********
LEEKMAMPEL (Pholiota flammans)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2653795244766556&set=oa.653220311503363



F: Urmas Kaja.

Tinglikult söödav, kupatatult.

Mitte ükski mampel pole mürgine, seepärast võib eelnevalt korralikult kupatades proovida neid soolata või marineerida – kuid kas sellel on mõtet, kui metsas jätkub teisigi, häid seeni?


*****************

LEPAMAMPEL (Pholiota alnicola)

https://www.facebook.com/photo/?fbid=5620338418005804&set=gm.2278377218987656&idorvanity=319719481520116




Foto: Monika Saarniit

Ei ole söödav.
***************************

ROOSTEKOLLANE MAMPEL



Söödav värskelt
(mõningatel andmetel tinglikult söödav

F: Urma Kaja

*****************

SOOMUSMAMPEL (Pholiota squarrosa)




F: Neeme Sihv.

Seeneliha on ebameeldiva lõhna ja maitsega, meenutades küüslauku, redist, sidrunit või sibulat ning maitse redist. Kuigi vanem kirjandus on pidanud soomusmamplit söödavaks, on seen sageli põhjustanud mürgistust, eriti koos alkoholiga tarbides. Ta põhjustab kopriini-alkoholimürgistust.

**************************

VALKJAS MAMPEL



F: Sven Pruul

********

METS-SHAMPINJON (Agaricus silvicola)
https://www.facebook.com/photo?fbid=539251699618308&set=oa.653220311503363


Foto: Tiiu Malken.

Söödav VÄRSKELT.

Šampinjoni peetakse hinnatud söögiseeneks, tarvitatakse värskelt, ei vaja kupatamist. Eestis on neid ka marineeritud, kuid et vedelik ei jääks tumedaks, on soovitav seened enne vees hetkeks keema laskta. Keeduvesi muutubki kohe tumedaks, marinaad aga jääb hiljem klaariks.

*********************************

MURUKERA - HARILIK MURUKERA (Scleroderma citrinum)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2965956773550400&set=oa.653220311503363



F: Kristi Rjabov.


F: Maili Salvet.

MÜRGINE!



*********************************************
MURUKERA - LEOPARD-MURUKERA
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2965958336883577&set=oa.653220311503363



F: Urmas Kaja.

MÜRGINE!



**************************************
HARILIK MURUMUNA (Lycoperdon perlatum)


Foto: Siim Nestor.


F: Malle Kull.

Söödav noorelt, värskelt.

Söödav noorena, kui viljakeha on läbilõikes täiesti valge. Kasutata värskelt ja kiiresti, kuna ei säili värskelt kaua. Viljakeha kerajas, lühikese jalaosaga. Keraja osa pealispind on kaetud rabedate ogadega. Noorelt on seest valge, eoste valmides muutub pruuniks ning puudutades tolmab.
(Eks meist paljud ole neid laiaks astudes neid tolmupilvi näinud)

**********

PIRN-MURUMUNA (Lycoperdon puriforme)


F: Lennart Sundja.

MURUMUNA - SIHVAKAS  MURUMUNA
https://www.facebook.com/photo/?fbid=1754489931427806&set=oa.653220311503363



F: Lana Skaja.


F: Kaja Luik.

Söödav noorelt, värskena.



*******************************************************


****************************************
MUST TORBIKSEEN
https://www.facebook.com/photo?fbid=948415678637863&set=oa.653220311503363




F: Imbi Ruber.


F: Marge Metsamaa

Nagu kukeseengi, kasvab must torbikseen igal aastal samal kohal. Seeneliha veidi heledam, õhuke, vürtsika maitse ja meeldiva lõhnaga. Kasvab juulist septembrini leht-, okas- ja segametsades, tihti suurte rühmadena.
Must torbikseen (Craterellus cor-
nucopioides) eristub teistest kukeseenelistest märk-
sa suuremate ja tumedate sarve- või
torbikukujuliste viljakehade poolest
(◊ 8). Kübar on lehterjas ja leht-
ri sisemus võib olla tumehall kuni
pruunikasmust. Seene viljakeha välis-
külg (kübara alakülg) on sinakashall,
sileda pinnaga ja nõrgalt kortsuline.
Seeneliha on õhuke ja seda on kerge
kuivatada. Must torbikseen kasvab
kõduse ja samblase metsa all suurte,
kuid raskesti märgatavate kogumi-
tena. Viljakehadel on tugev lõhn ja
maitse, seetõttu on ta väga hinnatud
söögiseen.


Kasutamine:
hinnatud söögiseen, ei vaja kupatamist. Maitsev värskelt praetuna, suppides, kastmetes ja hautistes.

Säilitamine: säilitamiseks kuivatatakse, vürtsika maitse tõttu saab kuivatatuid seentest aromaatset seenepulbrit. Seen näeb efektne välja marineeritud segasalatites. Sobib ka seeneekstrakti valmistamiseks.




***********************************


MUST NARMIK vt Narmik

************************************************
***************************************************
MÄNNILIIMIK (Chroogomphus rutilus)


Foto: Carolyn Niitla.


Foto: Vaike Martin.


F: Maili Lillepõld.

Söödav, väheväärtuslik.

Vasekarva punaka-pruunika värvusega männiliimik on tüüpline männikute ja männi-segametsade asukas. Iseloomulik tunnus on jalale laskuvad eoslehed, mis noortel seentel on hallikad, vanematel pruunid.

Värskelt kasutav hea söögiseen. Männiliimik värvub kuumutamisel peedipunaseks.




************************************



MÄNNI-KULDPOORIK (Aureoboletus projectellus)

Foto: Anneli Koit.


F: Katleen Lukin.

Söödav.

Tõnu Ploompuu:

Kanadast pärit puravik – männi kuldpoorik (Aureoboletus projectellus) – jõudis Euroopasse alles 13 aasta eest, neli aastat tagasi märgati seda esimest korda Lääne-Eestis, tänavu on seent leitud juba Peipsi äärest.

Tal on hästi reljeefne või sooneline jalg. See kohe eristab teda teistest puravikest.


*********

SUUR MÜGARLIUDIK (Dumontinia tuberosa)


 F: Maiu Kivest

Valgemädanikku põhjustab haigustekitaja Sclerotinia sclerotiorum ja teised mügarliudiku Sclerotinia liigid. Nad kahjustavad väga paljusid kultuure, kirjandusest on teada 408 peremeestaime. Tema mitmekesine peremeesorganismide ring ja võime nakatada taimi mistahes kasvufaasis muudab valgemädaniku väga ohtlikuks haiguseks. Seen võib säilida nii taimejäänustel (ka koristamata hoidlates), pinnases kui kasvavatel taimedel. Kasvavad taimed võivad ootamatult närbuda, alumised lehed kolletuda ja nakatumiskohtadest maha vajuda. Valgemädanik võib levida kiiresti põllul taimelt taimele kui ka koristatud saagil hoidlas.

**********************************************


MÜRKELLIUDIK

F: Maarika Puusepp

*********

MÜRKEL - KUHIKMÜRKEL (ümarmürkli Morchella esculenta liigi all)




F: Mai Haidak.

Söödav VÄRSKELT.

Jälle selline seen, kes eelistab lubjarikkamat mullastikku seega mandri põhja- ja lääneosa, aga Saaremaal ning meie laidudel võib kasvada hulgaliselt.

Otsida võiks rohtunud pinnaselt seega puisniitudelt, metsade servaaladelt, kadastikest… Vahel kasvab parkides ja muudes inimtegevusega mõjutatud paikades.

Seenekübar nimele omaselt ümaravõitu, värvuselt kuni kollakaspruun, väline kärjelisus ebakorrapärane, läbimõõt umbes viis sentimeetrit. Jalg valkjas, vahel kollakas, õõnes ja maapinna lähedalt jämenev.

**********


MÜRKEL - ÜMARMÜRKEL Morchella esculenta

Söödav värskelt.
(Mitte segi ajada mürgise KOGRITSAGA)

F: Reet Pehka.





*********************************************
NABATORIK
https://www.facebook.com/photo?fbid=957220181090746&set=oa.653220311503363



Foto: Eve Raska.

OHUSTATUD! PUNASE RAAMATU LIIK.

Võimalusel lisage pildid ja info (koht, aeg, isendite arv jm võimalik) ka albumisse KAITSEALUSED SEENED liigipildi alla kommentaaridesse (mitte eraldi postitusena!).
Tänan!

*********************************************
Tõnu Ploompuu:
Ilus suur kopsakas narmasnutt meenutab natuke nii heinikut, šampinjoni kui kitsemamplit. Eoslehekesed narmasnuti jaoks (alloleval pildil) väga heledad, vaid aimatavalt pruunikad. Kas vananedes need tumenevad, ei tea - selle kogumi vanemad isendid olid kõik kollaselaigulised parasiitseenest. Valgeks kärbseseeneks teda siiski ei peaks - pole ei kraed ega tuppe. Söögiseene moodi olek oli ühele isendile juba saatuslikuks saanud - keegi kaasseeneline oli ühe juba maha lõiganud, aga tundmatuna siiski ära põlanud.

Narmasnutid on üldtunnustatud mürgiseente seltskond. Vaid üksikud on mürgivabad, ise olen söönud ühte liiki. Seda seent korjates uskusin, et tegemist on kuhik-narmasnutile lähedase liigiga. Kontrolliks mikroskoobi all vaadates oli üllatus täielik - tegemist on hoopis teise alakperekonna liigiga - tähteoseliste narmasnuttide rühma esindajaga. Tugevalt mühklikud eosed panid esimese määramise suuna paika. Hiljem ilmnes, et see liik ei tea, milline peaks olema talle sobilik välimus - tal pole alarühmale iseloomulikku äärismugulat jala alusel. Sellest sai siiski kergesti üle - nii suuri liike on vähe ja need on teistsuguste tunnustega.
Ohtlikult mürgised narmasnutid kuuluvad teise alamperekonda. Nii ei olegi teada, kas tema on mürgine. Järgmine kord leides peaks ehk analüüsimiseks võimalust otsima.


***********************************************
NARMASNUTT - Narmasnutt Inocybe fibrosa
https://www.facebook.com/photo/?fbid=1754510501425749&set=oa.653220311503363



Tõenäoliselt mürgine!


***************************************
NARMASNUTT - LEEDER-NARMASNUTT
https://www.facebook.com/photo/?fbid=1754511751425624&set=oa.653220311503363



F: Tõnu Ploompuu.

SURMAVALT MÜRGINE!

Kopsakas mürgine narmasnutt kuivades liivastes männikutes. Sisaldab muskariini, aga vähem kui siid-, kuhik- või punakas narmasnutt. Ilmselt üsna harva esinev, seni kogutud Eestis ametlikult ainult kolmel korral.
Segi võib teda ajada ehk pilvikuga (temal kübar selgelt kiuline, samuti jalg), kitsemampliga (tema kahvatum ja kunagi ei oma rõngast) või.... (eksimiste võimalused on äraarvamatud). Seenel on tugev lõhn, kirjanduses väidetavalt ebameeldiv, endale tundus toas pigem vürtsikas, jahedas niiskes metsas meenutas tavalist narmasnuti spermalõhna. Kopsaka seenena on ohtlik, erinevalt paljudest teistest narmasnuttidest.



******************************************
NARMASNUTT - PUNAKAS
https://www.facebook.com/photo/?fbid=1754508991425900&set=oa.653220311503363


Foto: Allar Antson.

SURMAVALT MÜRGINE!

Allar Antson:
Punakas narmasnutt (Inocybe erubescens)
Foto ja tekst: Allar Antson.
Surmavalt mürgine kesksuvine seen, millest sain veidi hilinenult esimese korraliku pildi sellel aastal. Seekord veel eriliselt kopsakad isendid endiselt heas hoos. Pildil tasub tähele panna ka sinilillelehti - metsakeskkonnas kasvades eelistab ta nimelt kasvada sarapuude all ja sinilille kasvukohas. On ka tuntud linnaparkide seen.

Seda laadi suured ja lihakad seened võivad ilmselt mõnede algajate seeneliste arust olla ”söödava välimusega” ja grupis viimasel ajal nähtut arvestades ei imestaks sugugi, kui keegi neid šampinjoni pähe korjaks.




***********************************************************
NARMASNUTT - SIID-NARMASNUTT
https://www.facebook.com/photo/?fbid=1754515291425270&set=oa.653220311503363


Foto: Tõnu Ploompuu.

MÜRGINE!

**********************

NARMIKUD!

VIKIPEEDIA:

Narmik võib olla:

Siin lisaks kübarnarmikud Hydnellum

KÜBARNARMIKUD


*********

NARMIK - KIBE KÜBARNARMIK (Hydnellum scabrosum)
(End Kibe põdramokk)



Fotod: Viivika Tsäro

Mittesöödav.



NARMIK - KULD-KÜBARNARMIK


F: Lagle Adler

****************************

LILLA KÜBARNARMIK



 F: Allar Antson



**********************************************
KÜBARNARMIK - PECKI
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2965994060213338&set=oa.653220311503363



F: Urmas Kaja.

Ei ole söödav, kibe!



******************************************
KÜBARNARMIK - PRUUN
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2965993570213387&set=oa.653220311503363



F: Urmas Kaja.



**********************************************
KÜBARNARMIK - SINI-KÜBARNARMIK (Hydnellum caeruleum)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2965991410213603&set=oa.653220311503363





Alumine foto: Urmas Kaja.

Eestis HARULDANE.

Narmikute rühma kuuluvate seente viljakeha alapind on kaetud narmastega. Eri liikide elukombed on erinevad: jalaga narmikud on puude mükoriisaseened või saavad toitaineid maapinda katvast varisenud okaste kihist. Sinakas kübarnarmik kasvab tavaliselt okkakõdus.


****************************************************

TIMPNARMIKUD

NARMIK - TIMPNARMIK - Hele (Hydnum repandum) 
https://www.facebook.com/photo?fbid=539091289634349&set=oa.653220311503363


F: Riina Gunt.

Söödav noorelt, värskelt.
Timpnarmikuid  võime leida juba juulis, kasvades väga erinevates metsades kuni novembrikuuni.

Timpnarmikud meenutavad veidi harilikku kukeseent. Valkja või kahvatukollase kübara alaküljelt leiame seene nimele sobivalt „narmaid“.

Noori, pisikesi viljakehasid võime kasutada kupatamata ja nad pakuvad harilikele kukeseentele võrdset maitseelamust. Veidi suuremad timpnarmikud jäta parem metsa - need ei kõlba süüa.


F: Nelly Vahtramaa.


F: Imbi Ruber.
Väga sageli küsitakse määrangut, aga kes korra neid narmaid näinud, enam ei eksi.



********************************
NARMIK - TUME TIMPNARMIK ehk PRUUNJAS NARMIK (Hydnum rufescens)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=1750628341813965&set=oa.653220311503363



F: Merle Sirk.

Söödav noorelt, värskelt.

Pruunjas narmik ehk tume timpnarmik on punakaskollase kuni pruunika kübaraga. Seenejalg ning seene alakülg kahvatuvalge. Seeneaeg ja kasvukohad timpnarmikuga sarnased. Noori seeni võib värskelt söögiks korjata, nad on maitsvad.

**************************************************

VÖÖTNARMIKUD

Eesti liike:

LIIT-VÖÖTNARMIK (Phellodon confluens)



F: Kessu Thh


NARMIK - MUST e. Must vöötnarmik (Phellodon niger)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=1750623868481079&set=oa.653220311503363


Foto: Urmas Kaja.

III kaitsekat.




*******************************

NARMIK - PRUUN VÖÖTNARMIK (Phellodon melaleucus)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=3031527900326620&set=oa.653220311503363



F: Urmas Kaja.

Kasvab palumetsas liivasel maapinnal.

III kaitsekat.

******************

PRUUNIKAS VÖÖTNARMIK e. LIIV-KAMPERNARMIK

https://www.facebook.com/photo/?fbid=3671331143012956&set=oa.653220311503363




Kasvab liivastes männikutes
F: Berit Veske

*****************

VILTJAS VÖÖTNARMIK (Phellodon tomentosus)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=3031542036991873&set=oa.653220311503363



F: Urmas Kaja.


F: Christian Koitve.

Ei ole söödav.

Varasemalt oli nimeks ruupjas namik.





************************************

NUTT - HAISEV LIMANUTT  (Hygrophorus hedrychii)

https://www.facebook.com/photo/?fbid=3030482940431116&set=oa.653220311503363



F: Priit Ani.

Ei ole söödav.

Kase-mükoriisaseen, kasvab kaasikutes ja kase-segametsades, ka parkides.

***************

NUTT - KITSE-LIMANUTT (Hygrophorus camarophyllus)




F: Erik Normak.

Söödav värskelt.

Okasmetsades, eriti kuusemetsades, lubjarikkal mullal.
Noorem kitse-limanutt: pealt mustjashall, eoslehekesed hästi valged ja harvad. Kui teised limanutid on pealt väga limased, siis see on kuivem ja paksu seenelihaga. "Kindel tunnus on see, et eoslehekesed laskuvad jalale ja vananedes tõmbavad puudutamisel roosaks,
Foto: Erik Normak.



************************************************



F: Elina.


KOLLANE VESINUTT (Hygrocybe acutoconica)

MÜRGINE!

*********************************

************************************************
KUHIK-VESINUTT
https://www.facebook.com/photo?fbid=1248849385261156&set=oa.653220311503363



F: Vaike Martin.

MITTESÖÖDAV (MÜRGINE)

***************************************************

NUTT - LÕHNAV-LIMANUTT  (Hygrophorus agathosmus)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=3034861963326547&set=oa.653220311503363


F: Sven Pruul.

Söödav värskelt.

Pilt tehtud: Tihe kuusemets, kuuseriisika ja pihkase liimiku koha moodi, harva kasvavad, ringjalt, martsipani lõhn, maitse mahe, eoslehed suured ja harvad.



**************************************
NUTT - OLIIV-LIMANUTT (Hygrophorus olivaceoalbus)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=1765239390352860&set=oa.653220311503363



F: Urmas Kaja.

Söödav, väheväärtuslik.

Kuusikutes ja segametsades.


*************************************************
NUTT - PUNETAV LIMANUTT (Hygrophorus erubescens)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2653858141426933&set=oa.653220311503363



Foto ja tekst Raili Karja.
Seene kübar pealt vanaroosa värvi, keskelt tumedam, äärest päris hele. Eoslehed tugevad ja minu meelest suht hõredalt, värvuselt valged (veits läbikumavad?) Jalg värvuselt roosakas, konsistentsilt kuiv ja kiuline. Lõhn meeldiv, minu meelest viskab natuke midagi magusat. Kasvab segametsas,

Ei ole söödav!

*********************************************
NUTT - SUITS-KOLLANUTT (Hypholoma capnoides)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2667294540083293&set=oa.653220311503363



F: Janek Maat.



Foto ja tekst:
Tõnu Ploompuu:

Tõnu Ploompuu:
Ta on tavaline sügisene või pigem hilissügisene kännuseen. Okaspuude, eriti mändide kändudel. Just kändudel ja kändude juures ja suurte kogumikena. Üsna pehme seen sel oktoobri-novembrikuisel ajal.
Eoste värvus nii nagu peab, maitse ka sama hea, aga kasvas 1-2 kaupa maa peal. Tõsi - metsa oli ette valmistatud küpsusdiameetriks - harvendusraiet oli hoolega tehtud. Ning ka seened ise olid kõvad krõmpsud.
Siiski ei jätnud määrana mingit võimalust - tegemist on ikka suits-kollanutiga. Lihtsalt kevadiste ilmade kuiv õhk oli nad sellisteks tugevateks teinud. Miks aga nad nii ühe kaupa ja ainult maapinnal kasvasid, jätab ikka väikese rahulolematuse.
Igatahes tegemist on hea söögiseenega ja selles metsatukas oli teda täiesti korjataval hulgal, korraliku seeneroa jagu sai sealt seltskonnaga neid kätte.

NB! Hoiatakse sarnasuse eest MÜRGISE Sälk-kollanutiga!


***********************************************
NUTT - SÄLK-KOLLANUTT (Hypholoma fasciculare)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=3004082063071204&set=oa.653220311503363


MÜRGINE!
(Sarnane suits-kollanutiga)
Ereda välimusega, ent neist võib saada mürgistuse, kuigi mitte nii tugeva kui jahutanukist. Sälk-kollanutid erinevad teistest kännuseentest kübara kollakate liistakute ja seenejala värvuse poolest, mis on kübara värvusega sarnane, lisaks on sel seenel ebameeldiv lõhn ja kibe maitse.
Täiesti söögikõlbmatu ja nõrgalt mürgine. Väävelkollane rohekashallikate eoslehekestega, kimpudena kõduneval lehtpuupuidul kasvav seen. Kübar 3-7 sentimeeti laiune, kuni kollakas-punapruun, servas mustade loorijäänustega. Habras ja õhukese seenelihaga seen. Jalg habras ja õõnes,
Liivi Ruuse foto.

***************************
NUTT - SÜGIS-LIMANUTT.(Hygrophorus hypothejus)
(Klikake nimele)


F: Urmas Kaja.


Söödav värskelt.

Viljakehad värvuvad külmadega kollaseks ja oranžiks.
Foto: Urmas Kaja.



********************************
NUTT - TELLISPUNANE KOLLANUTT Hypholoma lateritium
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2653751061437641&set=oa.653220311503363



F: Kristin Roos.

Väheväärtuslik söögiseen - tugevalt kupatatuna söödav.


************************************
NUTID - kitse-limanutt, oliiv-limanutt/võrdluseks mürgine seepheinik
https://www.facebook.com/groups/319719481520116/permalink/1994234897401891





**********************************
OLIIV-LIMANUTT - vt NUTT.

******

HARILIK PAHTLIK (Spathularia flavida)


Tinglikult söödav.

F: Urmas Kaja.

***********************************

PIGIPUGU (perekond Melanogaster)



F: Tiiu Kukk.
Antud isendid leitud kalmistult, mulla seest.

Veiko Kastanje:
Tegemist ei ole ei hirvepähkli ega ka trühvliga sensu stricto.
Antud seenerühma puhul on olulised tunnused nii hüpogeiline viljakeha, must geeljas ja kambriline gleeba kui ka tugev ebameeldiv lõhn. Seega: perekond Melanogaster e Pigipugu.
Võimalik, et Melanogaster variegatus (aga see on juba kõhutundel põhinev oletus e. hiromantiasse kaldumine). Meeldetuletus: fotode põhjal seeni määrata ei saa.


*****************************************
PIHKANE LIIMIK (Gomphidius glutinosus)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2668362779976469&set=oa.653220311503363


F: Siret Koppel.



F: Anneli.



F: Eero-Priit Okk.

Söödav VÄRSKELT.

Pihkane liimik on värskelt kasutatav hea söögiseen,  Kuusikutes ja kuuse-segametsades kasvavat pihkast liimikut iseloomustab kõige paremini erekollane jala alumine ots. Seenel on hele limarõngaga jalg ja paksu limakihiga kaetud kübar. Noore seene eoslehed on hallikasvalkjad, tugevad ja jalale laskuvad. Neid seeni võiks korjata teistest eraldi, sest nad määrivad samasse korvi korjates kõik endaga kokku puutuvad seened mustaks.

Enne toiduks valmistamist tuleks kübaralt eemaldada limakiht. See tuleb kübara äärest noaga tõmmates ühes tükis maha. Kavalam on aga seen, alustades jalast, pikuti peaaegu lõpuni poolitada ja kübarapooled limakihi küljest lihtsalt lahti murda. Nii saab ühe liigutusega kohe ka ussitamist kontrollida, sest pihkane liimik kipub ussitama kõige paksema koha pealt jala ja kübara üleminekukohas ning jalas ei pruugi nahtavaid ussiauke ollagi.

Loodusmuuseum kirjutab:
"Pealtvaates meenutab pihkane liimik tatikuid. Üles võetuna tekitab ta aga hämmeldust, sest kübara all on torukeste asemel hoopis pikalt laskuvad eoslehekesed. Hea eristustunnus on ka erekollane jalaalus. Kasvab ta kuuse- ja kuusesegametsades."



***********************************

PILVIKUTEST ÜLDISELT:

2004. aasta seisuga oli Eestis määratud 45 liiki pilvikuid, tegelik arv on ilmselt umbes 200, kuna suure varieeruvuse ja välise sarnasuse tõttu valmistab nende määramine isegi spetsialistidele raskus


Abiks pilvikute määramiseks Ruth Jalutaja foto:
Allar Antson:
Alustades paremalt poolt kindlate määrangutega; mage pilvik (Russula vesca) paremal, keskel noor kaseriisikas (Lactarius torminosus), vasakul keegi väiksematest, hapramatest pilvikutest, kelle liiki ilma jalata ning kasvukoha-, lõhna- ja maitseandmeteta ei määra. Eeldatavasti küll on kibedamaitseline, nt. Russula gracillima.


*****************************************

PILVIK - ERE. (Russula xerampelina)

https://www.facebook.com/photo/?fbid=2051024705107659&set=oa.653220311503363


Söödav värskelt.

Kübar enamasti on tumepunane, pruun või lilla. Kübar on 6–12 cm lai. Jalg on valge, punaka varjundiga.

Ere pilvik on hea söögiseen, mis ei vaja kupatamist. Maitse on mahe, lõhn meenutab heeringat või keedetud vähki, kuigi igaüks ei pruugi seda lõhna ka tajuda.
Eestis väga sage, kohati massiline.
F: Urmas Kaja.



**********************************

Pilvik - HIIDEOSELINE RIISIKAS

Söödav KUPATATULT.

Võrdlemisi suur riisikaliik, kes kasvab praegu Lääne-Eesti puisniitudel kõige arvukama seeneliigina. Pildil on näha selle liigi olulised määramistunnused: eriti jala ümbrusest väga tugevalt kurrulised eoslehekesed ning silmatorkavalt ebakorrapärane kübarate kuju.
Tegemist on lubjarikkal pinnasel tammede all kasvava liigiga, mistõttu on ta omane Lääne- ja Põhja-Eestile. Arvukalt puisniitudel, siin-seal laialehistes metsades. Lõuna ja ida poolt nii väga otsida ei tasu. Samuti puudub Soomest.
Hiideoselise riisikaga kõige sarnasem riik on vöötriisikas, kes esineb täpselt samades kasvukohtades, aga kui neid leida, tunduvad hiideoselisega võrreldes selgelt korrapärasemalt ümarad, esteetilisemad, "ilusamad", sirgete eoslehekestega. Üks sarnane liik samast rühmast on veel veidi heledam haabadega kasvav õunriisikas. Kõik on söödavad kupatatult.


Foto ja tekst: Allar Antson.


*************

PILVIK - KIRBE (Russula emetica)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2043185019224961&set=oa.653220311503363

F: Urmas Kaja.


F: Allar Antson.


MÜRGINE
, söödav KUPATATULT.

Silmatorkav ja tavaline pilvikuliik, säravalt erepunase kübara ja kontrastselt puhasvalge jalaga. Jalg on tavaliselt pikk ja silinderjas, kübar on sile, kuppeljas kuni lame ning vanalt nõgus. Valged kuni kahvatukreemid eoslehekesed on keskmiselt tiheda asetusega. Mürgine rabe seeneliha on põletava maitsega, kuid erilise lõhnata ja ei muuda värvi. Erepunaseid seeneliike on palju, kuid kirbel pilvikul on kübar puhaspunane, seal ei ole purpurseid või musti toone, samuti koordub kübaranahk pea tervenisti maha. Kasvab tavaliselt niisketes samblastes või isegi rabastuvates kohtades okasmetsades ühekaupa või väikeste kogumikena. Eestis väga sage. Mürgine, kupatatult söödav.
Punase kübaraga pilvikuid korjates on seeneline dilemma ees – osa neist (nagu näiteks kirbe pilvik) on värskelt mürgised ja vajavad kupatamist, teised aga mitte. Kuidas neid eristada? „Kui metsas seeni korjates servast väikest tükikest maitsta ei taha, siis tulebki kõik pilvikud ära kupatada,” tõdeb Erlich. „Pilvikud on ainsad seened, mille puhul on maitsmine õigustatud, muude seente puhul mitte,” lisab ta. Sest ega surmavalt mürgine seen ei ole ju tingimata vastiku maitse või lõhnaga.



**************************************
PILVIK - KOLLASELAIGULINE (Russula luteotacta)
https://www.facebook.com/photo?fbid=2311037085709042&set=oa.653220311503363



F ja tekst: Tõnu Ploompuu.


Söödav KUPATATULT!

Väike erepunane pilvik, mille nime sain täna lõpuks kätte. Olen teda torkinud juba aastaid, aga määramiseni pole jõudnud. Kasvab ta tammede all, lubjarikkamal savikamal maal. Ka mu omas metsas natukehaaval. Aga siiski piisavalt vähe, eriti oma suuruse kohta, et teda ei tuntaks.

Nii erepunane on ta harva. Enamati kipub olema osa kübarat ära pleekinud, nii et sellist kõikevõitvat sära pole (esimene kommentaari pilt). Ja pildilolijad on ka suured - kübar 5-6 cm. Enamasti on see 3-4 cm, nagu neil kommentaari pleekunud seentel.
Maitse on tal sama terav kui värvus - s.t. kibe. See tõmbab samuti tagasi tema korjamise ning sedakaudu tundmise iha. Mingi väike verev pilvik lihtsalt... Kui läheduses on mände ka, siis võibki kollaselaigulise pilviku kõrval kasvada kaks korda suurem verev pilvik.




PILVIK - KUIV PILVIK

Söödav kupatatult.
Kübar on noorelt lubivalge kuni tuhm-piimvalge, vanemalt valkjas- kuni kahvatupruunikas, lame-lehtrjas, sisserullunud servaga, 5–16 cm lai.



Fotod: Siiri Salumägi.


****************************************************
KULDPILVIK (Russula aurea)



F: Kristiina Paunel.


F: Allar Antson.

Söödav VÄRSKELT.

Kübar on kollane kuni ere- või oranžikaspunane, niiskelt kleepuv ja läikiv, 5–10 cm lai. Eoslehed ja jalg muutuvad üsna oluliselt sidrunkollaseks.
Veidi lubjalembene ja tavaline Põhja- ja Lääne-Eestis, kasvab vähemalt kuuskede, sarapuude ja tammedega.

******

KUUSEPILVIK (Russula queletii)

 
F: Ave Hallmägi.

Kibe. Kupatatult söödav.
 
Allar Antson:
Kuusepilvik on lisaks erinevale kasvukohale safranpilvikust veidi saledam, pikema ja peenikesema jalaga, kibe aga mitte päris nii põletav, hapuka puuviljalõhnaga. Safranpilviku jalg on tugevalt külmetanud varba värvi, kuusepilvikul veidi kenam roosakas.
Safranpilvik (Russula sardonia) - kasvab mändide all, põletav maitse on tunda juba eoslehekese liistaku keele peale pannes. Pretendeerib kõige tulisema seeneliigi tiitlile.


******************************
PILVIK - LUNDELLI (Russula lundellii)

https://www.facebook.com/photo/?fbid=1742884235921709&set=oa.653220311503363


Foto ja tekst: Tõnu Ploompuu.

Söödav KUPATATULT!

Foto ja tekst: Tõnu Ploompuu

Suur väga soopilviku moodi pilvik. Eoslehekesed ehk vanadel seentel natuke kollakamad (eosed veidi tumedamad). Kasvukoht siiski teine - viljakal mullal ja kaskede all (soopilvikul vaesel happelisel mullal-turbal, eelkõige mändide all).



*****************************



MAGE PILVIK (Russula vesca)

F: Aavo Omann.

Söödav värskelt.

Söödav värskelt.


*************************************
PILVIK - PEHME (Russula nauseosa)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=1749852881891511&set=oa.653220311503363


Foto ja tekst: Allar Antson.

Pehme pilvik (Russula nauseosa)

Tavaline kuuskede all kasvav, õrn ja habras, kollaste eoslehekestega, maheda maitsega söödav liik. Seda nägu tüüpilised isendid on juba palja silmaga määratavad.


**************
PILVIK - PRUUN (Russula integra)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=3032721703540573&set=oa.653220311503363














Söödav värskelt.
Välimuselt meenutab ta esmapilgul soopilvikut, pakuks eriti tumedaks soopilvikuks. Või suvisel ajal ka veinpunaseks pilvikuks. Mõlemast on ta ehk natuke liiga palju vähem punane, pruunikam. Soopilvikuks ei saa teda pidada suure seene nii kollaste eoslehekeste tõttu. Tuhmuvast aga halliks minemise puudumise tõttu - tema puudub tasapisi pruunikaks. Pruunikaks muutumisega tuleb mängu veel üks - ere pilvik. Aga lõhna pole ja viimastele vajalikke lisatoonide kombinatsioone kah mitte, eredad pilvik on ka veidi hilisemad, varasügise seened (siis jätkub veel ka soopilvik kuni südasügise lõpuni).
F ja tekst: Tõnu Ploompuu.

Kübar on värvuselt lillakas-, punakas-, purpur- või roosakaspruun, 6–12 cm lai. Jalg on suur ja tugev. Maitse meenutab mandlit või pähklit.

Teda leidub Eestis harva okasmetsades, eriti kuusikutes, juulist oktoobrini.

*****

REBUPILVIK

 



 Allar Antson:
muid variante nii tumedate oranzkollaste eoslehekestega pilviku puhul lihtsalt pole, haisva pilviku rühma liikide eosed pole nii tumedad.


F: Marian Eplik.


*********************
PILVIK - RUSKE (Russula badia)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2658119104334170&set=oa.653220311503363



Mittesöödav!

Pilt ja tekst: Allar Antson
Praegu väga arvukas igalpool mändide all. Suur ja lihakas, isuäratava välimusega pilvik. Ka praktiliselt identse välimusega nagu väga hea söögiseen, ere pilvik. Ruskel pilvikul aga puudub mereandide või heeringa lõhn, ning maitse on põletav. Seda aga mitte koheselt - kui maitsmine jääb ainult põgusaks ja tüki koheselt välja sülitada, teeb see liik vingerpussi ja rikub ära seenetoidu, kui otse pannile panna. Nimelt avaldub ta põletavus alles pärast mõnda aega (10-15 sekundit) mälumist. See on samas väga liigitüüpiline ja määramisel aitav tunnus - ka pilvikutel on rohkemgi maitsenüansse peale lihtsalt "maheda" ja "kibeda".

Kübar tume veinpunane, vanemast peast keskelt peaaegu must, eoslehekesed kollakad, jalg enamasti roosakas.


****************

SAFRANPILVIK (Russula sardonia)



Põletavalt kibe. Kupatatult söödav.

Kübar on punane kuni veinpunakas-pruun, 7–9 cm lai. Jalg on sametise kirmega, veinpunakaspruun kuni purpurvioletne, 6–8 cm pikk. Maitse on põletavalt kibe, lõhn meenutab puuvilja.

Safranpilvik on toorelt kergelt mürgine, kupatatult söödav.


Allar Antson:
safranpilvik (Russula sardonia) - mändide all, põletav maitse on tunda juba eoslehekese liistaku keele peale pannes. Pretendeerib kõige tulisema seeneliigi tiitlile.
Kuusepilvik on lisaks erinevale kasvukohale veidi saledam, pikema ja peenikesema jalaga, kibe aga mitte päris nii põletav, hapuka puuviljalõhnaga. Safranpilviku jalg on tugevalt külmetanud varba värvi, kuusepilvikul veidi kenam roosakas.

Liivi Karpištšenko FOTO.

********************************
TUHMUV PILVIK ((Russula decolorans)


F: Riina Mändel.


F: Imbi Helm.

Söödav värskelt.


Head pildid - kõik tunnused on näha, ka seen ise pole siin kiuslik ega varja neid. Nime põhjendus - muutub vigastustel ja ka kõvemini katsumise kohtades tuhkhalliks. Sama värvuse omandavad ka kollane ja veinpunane pilvik - kõik head (viimased paremad kui tuhmuv) värskelt tegemise söögiseened.
On veel hallikaks muutujaid, aga need pigem lahjalt vesihalliks, ei reageeri niivõrd vigastustele.
(T.Ploompuu)




*********************************
PILVIK - TÄPILINE
https://www.facebook.com/photo/?fbid=1749851668558299&set=oa.653220311503363



Söödav.

Allar Antsoni foto ja tekst.
Täpiline pilvik (Russula maculata agg., liigirühm)

Esmapilgul võiks nagu kuldpilvikuks pidada, kasvavad ka neile sobivas elupaigas laialehiste puude all puisniidul. Siiski, vanemal isendil hakkavad välja tulema täpid eoslehekestel ja jalal. Ka maitse pole kuldpilvikule omaselt mahe, vaid enamasti keskmiselt kibekas, otse pannile panemiseks mitte väga hea. Selle alusel saab välistada kuldpilviku ja jõuda täpilise pilvikuni. Liigirühmas on mitu liiki täpilisi pilvikuid (maculata - globispora - veel kirjeldamata liigid), see vajab hiljem mikroskoobi all täpsustamist.


***********************************************
PILVIK - VEREV (Russula sanguinaria)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2646341232178624&set=oa.653220311503363



F: Urmas Kaja.

Söödav kupatatult.
******************
PRUUN LIUDIK (Peziza badia)


F: Tõnu Pani.



*********************
PRUUN TORUSEEN (Pseudocraterellus undulatus)



F: Ilona Järvis.

***********************************************

PUIDU-SAMETKÕRGES.  (Flammulina velutipes)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=3029939697152107&set=oa.653220311503363


Söödav värskelt.

*Suurekasvuline sametkõrges, ilus kopsakas seen, võrreldav mõõtudelt ehk kännumampli ja suits-kollanutiga. Pildil on noored väikesed seened.
*Eoslehekesed õrnalt kollakad-beežikad ka noorena. Kübara pind on keskosas enamasti ilusa kuldpruuni tooniga, servadest heledam. Teised sametkõrgesed on heledama kübaraga.
*Jala ülemine pool hele, tumenedes tasapisi allapoole, aluselt peaaegu mustjas.
*Kasvab suurematel puudel, vigastustel ja surnud puidul. Sageli kasvab põõsasjalt. Pildilolija on saare palgijupikese kergelt pehastunud südamikul ennast sisse seadnud
*Tundub olevat meil üsna harvaesinev liik.

Foto ja tekst: Tõnu Ploompuu.


Foto: Urmas Kaja.

Puidu-sametkõrges sarnaneb söödava noore suits-kollanutiga. Need kasvavad nagu teised kännuseened perekondadena kändudel ja puutüvede alaosas.

Puidu-sametkõrgeseid ei saa segi ajada täiskasvanud suits-kollanuttidega – viimati mainitute kübaraservad pleegivad peaaegu valgeks ning muutuvad mõnikord isegi laiguliseks.

Täiskasvanud suits-kollanuttide liistakud lähevad mooniseemnevärvi, puidu-sametkõrgestel on need kollakad või kreemjad. Aga isegi kui need seened segi ajada, ei juhtu midagi hirmsat: nii puidu-sametkõrgesed kui suits-kollanutid on söödavad.

 Siiski on võimalik neid kahte söögiseent segi ajada mürgise sälk-kollanutiga. (vt siin NUTT - SÄLK-KOLLANUTT)

Kus siis puidu-sametkõrgest otsida? Massiliselt võib neid leida parkidest ja aedades samuti tasuks  pajustikes silmad lahti hoida sest nimetatud seened võivad kasvada isegi kuni kümnekonna meetri kõrgusel - sealt nende kättesaamine pole just hõlpus. Päris metsas nimetatud seente leidmine jääb juhuslikuks, kuigi nad võivad kasvada ka hallil lepal, kändudel või lamapuidul…

Ilus meekollane või punapruunikas seen, mis kasvab sageli kobaras olles kaetud paksu limase kihiga. Kübara läbimõõt jääb alla kümne sentimeetri aga tähelepandamatuks nad kindlasti ei jää.

Puidu-sametkõrgest nimetatakse õigustatult „taliseente pärliks“ - täiesti värskelt söödavad seenekübarad, seenejalgu toiduks ei tarvitata (on lihtsalt sitked).

Viljakehad kannatavad läbikülmumist ja olenevalt talvedest võib neid leida veel veebruarikuus.

Pärast lahtisulamist (talvisel korjamisel) ja pesu võime  seenekübarad otse pannile praadima panna. Maitse rikastajana võime lisada liha– või juurvilja hautisesse. Seenefännid soovitavad ka seenesalatit - omal on see proovimata.




***********************************
PUIDU-TUPPLEHIK (Volvariella bombycina)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2988197911326286&set=oa.653220311503363


F: Anu Kommer.




Söödav.

******************************************
PUNAKAS NARMASNUTT vt. NUTT.

***************************************************

SUUR PUNALIUDIK (Aleuria aurantia)



F: Karin Väli.


*************


PUNASOOMUSVÖÖDIK (Cortinarius bolaris)

 MITTESÖÖDAV!

F: Kristi Rjabov

*****************************************
PUUGIPASK
https://www.facebook.com/photo/?fbid=1780214255522040&set=oa.653220311503363


F: Liisa Saarse.




******************************
PRUUN KÕHRIK

 https://www.facebook.com/photo?fbid=1248849418594486&set=oa.653220311503363


F: Vaike Martin.



*********************************
PRUUNJAS NARMIK vt Narmik

***************
PUIDU-SAMETKÕRGES ((Flammulina velutipes)
https://www.facebook.com/photo?fbid=1248849215261173&set=oa.653220311503363





F: Ülle Saatmäe (alumine pilt)
.
Söödav värskelt.

Massiliselt võib neid leida parkidest ja aedades samuti tasuks  pajustikes silmad lahti hoida sest nimetatud seened võivad kasvada isegi kuni kümnekonna meetri kõrgusel - sealt nende kättesaamine pole just hõlpus. Päris metsas nimetatud seente leidmine jääb juhuslikuks, kuigi nad võivad kasvada ka hallil lepal, kändudel või lamapuidul…

Ilus meekollane või punapruunikas seen, mis kasvab sageli kobaras olles kaetud paksu limase kihiga. Kübara läbimõõt jääb alla kümne sentimeetri aga tähelepandamatuks nad kindlasti ei jää.

Puidu-sametkõrgest nimetatakse õigustatult „taliseente pärliks“ - täiesti värskelt söödavad seenekübarad, seenejalgu toiduks ei tarvitata (on lihtsalt sitked).

Viljakehad kannatavad läbikülmumist ja olenevalt talvedest võib neid leida veel veebruarikuus.

Pärast lahtisulamist (talvisel korjamisel) ja pesu võime  seenekübarad otse pannile praadima panna. Maitse rikastajana võime lisada liha– või juurvilja hautisesse. Seenefännid soovitavad ka seenesalatit - omal on see proovimata.


******************************************
PURAVIKUD.



***************************
PURAVIK - HAAVAPURAVIK (Leccinum aurantiacum)
https://www.facebook.com/photo?fbid=948422185303879&set=oa.653220311503363


Söödav VÄRSKELT!
F: Riina Mändel.


F: Liia Gunnar Kalamees.

Juba nimi viitab, et haavapuravikud on seotud haavapuudega nii leht-, kui segametsades ja neid võib heades kasvukohtades leida koos suisa hulgi.

Mida seenekorjaja esmalt märkab? Lõikepind seene varrel muutub varsti hallikaslillaks, aga juba mõne aja pärast mustjaspruuniks ja sama värvimuutus leiab aset seal kust seent korjamisel katsuti. Seeneliha valge nagu seenejalgki (pomerantspuravikul tumedasäbruline) noorelt valgete, vanemalt kahvatu-roostepruunikate soomustega. Seenekübar oranshikast kuni telliskivi punaseni, viltjas ja veidi üle seene serva ulatuva kübaranahaga. Kübara alused torukesed valged, hallikad, vahel kollakad. Seenel puudub eriline lõhn.


**************************************

PURAVIK - KASEPURAVIK (Leccinum scabrum)



F: Andres Kaju.
Söödav värskelt.
Seenekübarate värv võib olla üpris erinevates pruunides toonides ja kübar tundub näpuga katsudes pehmena ning on sageli limane. Kübaraalused torukesed noorel seenel loodusvalged, hiljem oliivikarva. Seenejalg valkjas, millel hallikad, pruunid vahel isegi mustad soomused. Valge ja veidi vatise seeneliha lõikepinnale värvimuutuseid ei teki, kuid kasepuravik tikub vihmaste ilmadega ära „vettima“.


**************************************************



KIRJU PURAVIK (Leccinum variicolor)

Värskelt söödav.
F: Ain Vindi

*****************



F: Mai Haidak.


F: Urmas Kaja

KIVIPURAVIK (Boletus edulis)

VÄRSKELT söödav.

Kübar hele kuni tumepruun, kleepiv, kuni 20 cm läbimõõdus. Torukesed noorelt valged, hiljem oliivkollased kuni -rohelised; poorid väikesed, ümarad. Jalg valge või kahvatupruunikas, ülaosas selge peene valge või helepruunika võrguga, silinderjas-nuijas, enamasti väga jäme, kuni 20 × 6 cm. Seeneliha valge. Eospulber tume-oliivivärvi. Eosed käävjas-ellipsoidsed, 14–18 × 4–8 µm.

Kuusikutes ja kuuse-segametsades, väga sageli, enamasti vähearvukalt. VIII–IX. Hinnatav söögiseen värskelt. Sarnased liigid: sapipuravik, võrk- ja männi-kivipuravik ning kõivu-kivipuravik.


********************************************

PURAVIK - MÄNNI-KIVIPURAVIK (Boletus pinophilus Sünonüüm B. pinicola)



F: Riina Mändel

SÖÖDAV värskelt.

Kübar punakaspruun, tugevalt radiaalkurruline, kleepiv, kuni 25 cm läbimõõdus. Torukesed noorelt valged, hiljem kollakad kuni oliivrohelised, peaaegu vabad; poorid väikesed, ümarad, vanalt roostepunakad. Jalg valge kuni punakaspruun, ülaosas selge peene punakaspruuni või veinpunaka võrguga, ümarmuguljas, väga jäme, kuni 10 × 6 cm. Seeneliha valge. Eospulber kollakasroheline. Eosed käävjas-ellipsoidsed, 14–18 × 4,5–6 µm.

Liivastes männikutes, väga sageli, enamasti vähearvukalt. VIII–IX. Hinnatav söögiseen värskelt. Sarnane liik: harilik kivipuravik.



**************************************************

PURAVIK - PALUPURAVIK  (Leccinum vulpinum)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=3018789791600431&set=oa.653220311503363



F: Urmas Kaja.


    F: Mari-Liis Pruul.

Söödav värskelt.

Kasvukoht männimets. Jalg tumedaträpsuline nagu pomerantspuravikul. Talle on iseloomulik ka selline üle kübara serva ulatuv kübaranahk.   
Varasemalt kuulus punapuraviku alla nagu ka pomerants-, haava puravik.
Urmase pildil vasakul palu-, paremal pomerantspuravik (viimase kasvukoht pigem kaskedega seotud).
Kulinaarselt pole neil tõenäoliselt erilist vahet.

**************************************

PURAVIK - PAPLIPURAVIK (Leccinum duriusculum)

https://www.facebook.com/photo?fbid=1845645632248192&set=oa.653220311503363


Foto: Tõnu Ploompuu.


******************************************
PURAVIK - POMERANTSPURAVIK (Leccinum versipelle)
https://www.facebook.com/photo?fbid=539240829619395&set=oa.653220311503363



F: Rünno Pärtel.

Söödav värskelt.

Pomerantspuravikud võivad massiliselt kasvada kaskede all või läheduses nii lehtpuu-, kui segametsades.

Seene lõikepind, samuti korjaja „näpujäljed“ seenel roosakalt lillaks, aga jala alusel sinkjasasroheliseks. Seenejalg valge, peente nõgimustade soomustega (haavapuravikul üleni valge) ja võib samblas sirgudes olla kuni paarikümne sentimeetrine. Viltjas seenekübar kollakas- kuni punakasoransh ning samuti veidi üle seene serva ulatuva kübaranahaga. Seenetorukesed valkjad.


******************************
PURAVIK - PRUUN SAMETPURAVIK (Xerocomus badius)
https://www.facebook.com/photo?fbid=2309677745844976&set=oa.653220311503363


F: Aavo Omann.

Kübar kastanpruun, kumer kuni lame, sametjas, sile, kuiv või kleepuv-limane, läbimõõt kuni 8 cm. Torukesed hele- kuni väävelkollased, vajutamisel värvuvad kiiresti intensiivselt rohekas- kuni mustjassiniseks, nõgusalt jalale külge kasvanud; poorid sama värvusega, võrdlemisi suured, nurgelised. Jalg helepruun, alusel määrdunudkollane, kiuline, teraliselt sametjas, alusel ahenev, kuni 10 x 1,5 cm. Seeneliha valge või kollakas, värvub pikema aja vältel (tundidega) murdekohtadel siniseks, maheda maitsega. Eospulber oliivpruun. Eosed käävjas-ellipsoidsed, 12–16 x 4–6 µm.

Okasmetsades, eriti männikutes, sageli. VIII–XI. Söödav värskelt.

Sarnane liik: rohekas sametpuravik.


********************************************
PURAVIK - PUNAJALG-SAMETPURAVIK (Xerocomus badius)
https://www.facebook.com/photo?fbid=1248849535261141&set=oa.653220311503363


F: Vaike Martin.

Söödav.

Viljakehad värvuvad katsumisel kohe hallikassiniseks.

Kübar oliiv-hallikaspruun, tihti paiguti roosakas, lillakas või punakas (tigude näritud kohtades ja pragudes), noorelt tihesametjas, vanemalt praguneb nahk soomusjateks plaatideks, nõrgalt kleepuv, läbimõõt kuni 8 cm. Torukesed oliivkollased kuni -pruunid, nõgusalt hambaga jalale külge kasvanud; poorid sama värvusega, võrdlemisi suured, nurgelised. Jalg üleni või osaliselt (enamasti allpool) karmiinpunane kuni lillakasroosa, viltjas kuni peenesoomuseline, nõrgalt kleepuv, kuni 7 x 1 cm. Seeneliha kahvatukollakas, vahel roosakalaiguline, pehme, vatjas, nõrga puuviljalõhnaga. Eospulber oliivpruun. Eosed käävjas-ellipsoidsed, 12–16 x 4–5 µm.

Laialehistes leht- ja segametsades, lubjalembene, sage Põhja- ja Lääne-Eestis, saartel. VIII–IX. Söödav värskelt.


PURAVIK - PUNAJALG-KIVIPURAVIK


Kübar tume oliivkastanpruun, kleepuv, viltjas, kumer, lihakas, kuni 20 cm. Torukesed kollakad või oliivkollased, ümardunult jalale kinnitunud; poorid purpur- või veripunased, vajutamisel muutuvad kohe siniseks. Jalg kollane, alusel pruun, kogu ulatuses kaetud tihedalt punakate soomustega (erinevalt teistest kivipuravikest pole neil võrku jalal, vaid on soomused), kuni 12 x 5 cm. Seeneliha kollane ja tihke, murdmisel või lõikamisel muutub kohe tumesiniseks, maitse mahe. Eospulber kollakas. Eosed kurikjad, 13,5–17 x 4–6 µm
Laialehistes metsades, puisniitudel, seotud tammega, pärnaga ja sarapuudega, väga harva. VII–IX. Söödav kupatatult.
Eesti punases raamatus, ohualdis, II kaitsekategooria, korjamine keelatud.

F: Pille Leisovnieks


**************************************
PURAVIK - ROHEKAS SAMETPURAVIK (Xerocomus subtomentosus)



F: Riina Mändel.

Söödav värskelt.

Kübar oliiv-hallikaspruun, harva puhaspruun, sametjas, läbimõõt kuni 10 cm. Torukesed ere- kuni väävelkollased, jalale otse või nõgusalt, tihti hambaga külge kasvanud; poorid suured, nurgelised, vajutamisel muutuvad kohe sinakasroheliseks. Jalg kollakaspruun, tipus ja alusel helekollakas, teralisviltjas, kuni 10 x 1,5 cm. Seeneliha valkjaskollane, puuvilja lõhnaga. Eospulber oliiv- kuni ookerpruun. Eosed käävjas-ellipsoidsed, 12–14 x 5 µm.

Leht- ja segametsades, sageli. VII–XI. Söödav värskelt.

Sarnane liik: Xerocomus ferrugineus.

**************************
PURAVIK - PÖÖGIPURAVIK
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2980428972103180&set=oa.653220311503363


Foto ja tekst: Allar Antson.

Kasvab Eesti tingimustes küll pigem koos sarapuuga. Erineb kasepuravikust kortsulise kübara poolest. Tema kasvukohtades, nagu ka siin, pole ka tihti ühtegi kaske lähimailgi näha. Söödav.
Viidumäe, Saaremaa, 29.08.2022.
Foto ja tekst: Allar Antson



*****************************
PURAVIK - SAATANA-KIVIPURAVIK (Boletus satanas)
https://www.facebook.com/photo?fbid=2309680012511416&set=oa.653220311503363



F: Helen Remmelkoor.

Saatana kivipuravik on ainus surmavalt mürgine puravik meie looduses. Aga esiteks on seen haruldane punase raamatu liik ja teda ei tohi korjata. Leitud kasvamas Saaremaal ja harva Põhja- või Lääne-Eestis. Lubjalembese seene kasvukohtadeks on laialehised metsad või puisniidud.

Saatana kivipuravik levitab raipelõhna, mis kindlasti ei meelita seent korjama.

Seenekübara värv kahvatuhall, pind kleepuv. Kübara alused seenetorukesed kollakad ja poorid karmiinpunased.

Seenejalg karmiinpunase vöödiline. Seene lõikepinnad muutuvad kiiresti kahvatusiniseks.
Punases raamatus, korjamine ei ole soovitav!


***********************
PURAVIK - SAMETPURAVIK (Xerocomellus chrysenteron) ?
https://www.facebook.com/photo?fbid=1248849391927822&set=oa.653220311503363




F: Vaike Martin.

Söödav.
Kuid väikesevõitu, nii et pigem silmailuks...

**********************************************
PURAVIK - SAPIPURAVIK  (Tylopilus felleus
https://www.facebook.com/photo/?fbid=3021500197996057&set=oa.653220311503363


F: Urmas Kaja.
Ei ole söödav.
(Võib rikkuda juhuslikul sattumisel teiste seente sekka kogu seeneroa.)

Sapipuravik võib sattuda seenelise korvi näiteks kivipuraviku pähe. Kasvukohtadeks sagedamini okasmetsad, aga vahel sambla sees kõdunenud puidul või sipelgapesast. Meie metsades üks tavalisemaid puravikke.

Sapipuraviku tunneme ära seenejalal oleva tumeda, robustse võrgu ning seenekübara aluse roosaka tooniga torukeste kihi järgi. NB! kõigi puravike hulgas on roosakad torukesed ainult sapipuravikul. Mõru maitset on koheselt tunda, kui seenejalga lõikepinnalt kergelt limpsad.


***********************
PURAVIK - TAMME-KIVIPURAVIK
https://www.facebook.com/photo?fbid=539627702914041&set=oa.653220311503363


F: Neeme Sihv.

Tamme-kivipuravik on värskelt mürgine, põhjustades seedetrakti mürgistust. Hoolimata sellest, et seent nimetatakse kupatatult söödavaks võib selline seeneroog põhjustada koos alkoholi tarbimisega kopraini-alkoholimürgistust.

Enamalt jaolt kasvavad tamme-kivipuravikud Põhja- ja Lääne-Eesti lehtmetsades, puisniitudel, parkides, puiestikes, eelistatult tammede all vahel ka teiste lehtpuude läheduses.

Viltja seenekübara värv kollakaspruun, aga pind kleepuv. Kübara alused seenetorukesed oliivkollased kuni rohelised kinnitudes ümardunult seenejalale. Seenetorukeste poorid purpurpunased.

Seenejalg vastu kübarat helekollane, alapool purpurselt punane, kaetud jämeda punaka võrkmustriga.

Tamme-kivipuraviku lõikepinnad värvuvad kiiresti tindisiniseks nagu ka kohad, kus seen on saanud muljuda.


**************

VÕRK-KIVIPURAVIK (Boletus reticulatus)


SÖÖDAV.
Kübar hele- kuni pähkelpruun, peenelt viltjas, nõrgalt kleepuv; algul poolkerajas, hiljem padjataoline, kuni 20 cm. Torukesed noorelt valged, hiljem oliivkollased kuni kollakasrohelised, vabad või sügavnõgusalt jalale kinnitunud, suhteliselt pikad; poorid sama värvi, väikesed, ümarad. Jalg kübara värvi või heledam, aluseni jämeda valge võrguga (vt. pilti), jämenuijas, kuni 20 × 6 cm. Seeneliha valge, kübaranaha all pruunikas, paks, tihe, pähklimaitse ja meeldiva lõhnaga. Eospulber oliivkollane, heledam kui harilikul kivipuravikul. Eosed käävjas-ellipsoidsed, 14–17 × 4–8 µm.

Lehtmetsades, eeskätt seotud tammega, ilmselt lubjalembene, sage Lääne- ja Põhja-Eestis ning läänesaartel. VI–IX. Hinnatav söögiseen värskelt.

Sarnased liigid: harilik kivipuravik; kõivu-kivipuravik; jalg mõlemal ainult ülaosas peene võrguga.

F: Neeme Sihv

************************************
PÕDRAMOKK - KUUSE (Sarcodon imbricatus)
https://www.facebook.com/photo?fbid=2321584911320926&set=oa.653220311503363


F: Urmas Kaja.

Söödav noorelt, värskelt.

Erast Parmasto:
Kuuse-põdramokk on sügavamalt lehterja kübaraga, mida katavad keskel püstised tumedad soomused ja mille serv peagi sirutub, jalg on silinderjas ja alusel pisut muguljas.

*****************************
PÕDRAMOKK - MÄNNI (Sarcodon squamosus)
https://www.facebook.com/photo?fbid=2321589487987135&set=oa.653220311503363


F: Urmas Kaja.

Söödav noorelt, värskelt.
Mahedam maitselt kui Kuuse-Põdramokk.

Erast Parmasto:
Männi-põdramokk on keskelt ainult pisut nõgus, mahasurutud soomustega ja allapoole rullunuks jääva servaga, jalg on aluse poole ahenev.

************************************************



RAVENELI PENISEEN (Mutinus ravenelii)

F: Tiina Reintal.

Ei ole söödav. 

Tugeva ebameeldiva haisuga.

********************************

RIISIKAD:

Kõik riisikate perekonna esindajad sisaldavad valget, harvem oranži või värvusetut piimmahla, mis mõnedel liikidel värvub õhuga kokkupuutes kollaseks, punaseks või lillaks. Suurema osa riisikate maitse on toorelt kibe, vähestel liikidel, näiteks kuuseriisikatel, mahe, kuid ka siis tavaliselt mõrkja, kootava järelmaitsega. Nad on tüüpilised sügisesed metsaseened, mis viljuvad massiliselt tavaliselt augusti keskpaigast septembri lõpuni. Riisikad on head ja tuntud söögiseened, kuid mõned kibedad liigid on värskelt mürgised ja kõik kibedad liigid vajavad kupatamist. Vaid üks liik – sooriisikas – võib jääda ka pärast kupatamist mürgiseks ning põhjustada tõsiseid seedehäireid. Riisikate kibe piimmahl kaitseb neid seeneusside eest, seepärast leiab väga harva ussitanud kibedaid riisikaid, kuid pehme maitsega riisikad on tavaliselt tugevasti ussitanud. Männiriisikat tuleb tugevasti, vähemalt 30 minutit kupatada, seejärel sobib ta marineerimiseks, soolamiseks või hapendamiseks. Marineeritud või hapendatud männiriisikad on toidulisandi või salatina väga maitsvad.



***************************************
RIISIKAS - HAAVARIISIKAS on peitriisika teisend

**************************************************
RIISIKAS - HALLIPIIMANE (Lactarius vietus)
https://www.facebook.com/photo?fbid=2277883079024443&set=oa.653220311503363


F: Uku Praks.

Nõrgalt Mürgine! Söödav KUPATATULT!

Mall Vaasma:
Ainult kaskedega moodustab mükoriisat veel hallipiimane riisikas (L. vietus): hele- kuni tumehalli kübaraga (läbimõõt kuni 8 cm), sageli violetja tooniga, keskpaigas tumedam, vöötideta, limane. Eoslehekesed valkjaskollakad, tihti hallilaigulised või hallide tahkestunud piimatilgakestega. Jalg on kübarast veidi heledam, kuiv. Valge piimmahl muutub õhu käes halliks ja tahkestub tilkadena. Seen on toorelt kibe, nõrgalt mürgine, kuid kupatatult söödav. Hallipiimane riisikas on meie metsades üks sagedasemaid riisikaid üldse, ta viljakehad ilmuvad juba juulis ja me võime neid leida hilissügiseni.

*************************************************
HARJASRIISIKAS (Lactarius spinosulus)



F: Urmas Kaja.

******************************************
RIISIKAS - HIIDEOSELINE (Lactarius acerrimus)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=3015010091978401&set=oa.653220311503363


SEENERAAMAT
HIIDEOSELINE RIISIKAS.
Hiideoseline riisikas (Lactarius acerrimus)

Tuleb välja, et tegelane, keda pidasin vöötriisikaks, on hoopis hiideoseline riisikas. Ja ta kasvab ka mu oma metsas. Nüüd tekib küsimus, kas ma vöötriisikat näinud olengi. Esimene hoop mu teadmisele oli õunriisika eristamine - tuli välja, et enamus lehtmetsa ja haabade aluse tugevaid vöödilisi riisikaid on hoopis õunriisikas. Õunriisikas on nendest kõige tavalisem ja kõige valgem, noorena peaaegu valge. Teised kaks on juba väiksena päevitunud valge inimese nahaga. .
Ja nüüd siis tuli välja, et ka minu enda metsas on näidisisendid vöötriisikast hoopis hiideoseline. Võimalik, et kuskil teises kohas ikka on ka vöötriisikat, esialgu päris maha teda ei kanna. Hiideoselist riisikat kohtab ainult tammede all.
Liigi täpseks palja silmaga äratundmiseks on head vanad seened - neil arenevad eoslehekeste vahele ristliistakud (kommentaari pilr), mis vahel muutuvad lausa kärgjaks (teine kommentaari pilt). Noore seene eristamine vöötriisikast on eelkõige mikroskoopiline, eoste suuruse järgi. Ja ka maitse järgi - vöötriisikas pidavat olema üsna mahe, vähekibeda piimaga. Hiideoseline riisikas on põletavalt kibe.

Vana-Läänemaa. Märjamaa khk. Sipa. Joona puisniit.
14.08.2020.
Tõnu Ploompuu tekst ja foto.

****************************************************
KAMPERRIISIKAS (Lactarius camphoratus) 



F: Urmas Kaja.


F: Kristi Kibuvits.

Söödav.
Kupatamisel pigem keemaajamiseni, mitte rohkem.

Kuidas eristada kamper- ja männiriisikat?
Mõlemad seened - nii kamperriisikas kui männiriisikas on pisikesed, pruunid, haprad söögiseened, mida võib kohati leida suurtes kogustes ja mida pärast kupatamist on hea purki panna.

Metsas võib neid eristada selle järgi, et kamperriisikas on tavaliselt punakam, pehmem, hapram ja peenema jalaga. Valge piim ei ole kibe. (Väävelriisikal kuivab piim näiteks kollakaks).

Männiriisikas on rohkem piparkoogivärvi, tugevam, kumeram, näsaga kübara keskel. Eoslehekesed on kollakas- või pruunikasvalged. Valge piim on kibe.

Mõnikord on neil seentel raske vahet teha. Tulemust see eriti ei mõjuta.

Põhiline erinevus pärast kupatamist on see, et kapmerriisikas on kamprimatseline, mis mõnele meeldib ja mõnele mitte.


**********************************************
RIISIKAS - KASERIISIKAS (Lactarius torminosus)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2668336193312461&set=oa.653220311503363


F: Kristi Käär.

Söödav KUPATATULT.

Kaseriisikat (Lactarius torminosus) teab vist iga seeneline: see roosaka kuni roosakas-lihapruuni takerkarvase kübaraga iludus, mis kasvab enamasti arukase all, ei saa küll kahe silma vahele jääda. Kübarad (läbimõõt kuni 12 cm) on pealt tumedamate rõngasjate vöötidega. Vanemad viljakehad pole enam nii karvased ja võivad pleekida beezhikaks, roosat tooni jääb siiski jala tippu ja kübara serva. Eoslehekesed on valkjad või roosakad, vanematel viljakehadel kollaka varjundiga. Jalg roosakas, enamasti tumedamate laikudega, torujas. Lõikekohalt ohtrasti eralduv valge piimmahl on põletavalt kibe. Viljakehad kasvavad juuli lõpust hilissügiseni kaasikutes, kase-segametsades või metsaservades, sageli suures rohus.

Värskelt on kaseriisikad mürgised ja väga kibedad. Aga kui neid kõigepealt külmas vees leotada (vett aeg-ajalt vahetades) või kupatada, siis mürgid lagunevad ja uhutakse seenest välja. Kaseriisikaid sobib säilitada soolatult, hapendatult ja marineeritult.


F: Anneli.

*************************************************
RIISIKAS - KOLLARIISIKAS (nn VÕISEEN) (Lactarius scrobiculatus)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2668322766647137&set=oa.653220311503363


F: Merilyn Soots.


Sandra Pusa:
Vasakult: valge riisikas, 2. kollariisikas e. Võiseen (+ lisapilt) , 3.tõmmu riisikad e. Must seen, 4. Kaseriisikas, 5. kuuseriisikas.

Söödav KUPATATULT.

Võiseened ehk kollariisikad on seened, mida leidub väga sageli okas- ja segametsades, eriti kuusikutes. Võiseene kübar on ooker-, kuld- või sidrunikollane, takerkarvane kleepuv-limane. Kollakasvalkjad eoslehekesed on seene jala külge kasvanud. Võiseen on põletavalt kibeda maitsega.
Kasutamine:
toorelt mürgine, kupatatult aga hea ja maitsev söögiseen. Sobib salatisse.
Säilitamine:
soolatult või hapendatuna. Sügavkülmas. Vajab eelnevat kupatamist või leotamist.


********************************************
RIISIKAS - KREEMRIISIKAS  (Lactarius pubescens)
https://www.facebook.com/photo?fbid=2303779826434768&set=oa.653220311503363


F:Pille Raamat.


F: Kristi Loigo.


Varasemalt Karvane riisikas.
Kaseriisikaga sarnaneb välimuselt karvane riisikas (L. pubescens), mis kasvab samuti sümbioosis arukasega, kuid tema kübar on valkjas kuni kreemikas ja ilma vöötideta. Vanemad viljakehad (kübara läbimõõt kuni 12 cm) võivad olla lihapruunikad, eoslehekesed ja l ü h i k e, allpool ahenev jalg on valkjas-kreemikad. Piimmahl samuti valge ja kibe. Karvane riisikas kasvab kaasikutes, kase-segametsades, sooservades ja siirdesookaasikutes, enamasti mineraalpinnasel. Toiduks tarvitatakse nii nagu kaseriisi- katki.


******************

KULDRIISIKAS (Lactarius volemus)

 

F: Tõnu Pani

Kuldriisikas (Lactifluus volemus) on pilvikuliste sugukonda perekonda Lactifluus kuuluv seeneliik.

Mahedamaitselise piimmahla ja seenelihaga punakas-pruunikasoranži kuni 18 cm läbimõõduga kübaraga kuldriisikas on värskelt söödav. Seeneliha lõhn meenutab heeringasoolvee lõhna. Kasvab lehtpuude all.

Kuldriisikas liigitati varem riisikate perekonda.
(Vikipeedia)


*****************************************************
RIISIKAS - KUUSERIISIKAS (JA PORGANDRIISIKAS)
https://www.facebook.com/photo?fbid=2303574886455262&set=oa.653220311503363




Kuuseriisikas.
F: Henna-Pirjo Karu.


Porgandriisikas
Foto: Liivi Ruuse.

Vanadesse kuusikutesse nii palju, kui neid veel alles on jõuab kuuseriisikate aeg tavapäraselt augustis. Paiguti on kuuseriisikaid juba rohkelt ja otsida tasub nii kuusenoorendikest, kui vanade kuusikute servaaladelt, kus kuuseriisikaid võib kasvada massiliselt - esimene kuuseriisikate laine kestab.

Kuuseriisikate seenekübarate värv vaheldub heledama ja tumedam oranžiga ning muutub seente vananedes kübara keskelt rohekaks. Rohekaks muutuvad ka vigastatud kohad kasvavatel seenel.

Noore seene kübar on kumer, muutudes hiljem tasaseks, aga seenekübara servad on allapoole keerdunud ja seen tundub märja ilmaga sõrmede vahel libedana.

Kuuseriisikate jalad on kübaraga sama värvi. Noorte seente jalg on „seest täis“, aga muutub kasvades seest õõnsaks.

Kuuseriisikad eritavad oranži piimmahla, mis värvub aeglaselt punaseks.

Kergelt puuviljalõhnalist seeneliha võib süüa isegi toorelt ja kõik valmistatud toidud on hõrgud.

Porgandriisikad kasvavad koos mändidega ja otsida tasub näiteks luitemännikutest, kus kuuseriisikatele väga sarnaseid seeni võib leiduda suisa hulgi, aga porgandriisikaid kasvab ka männikutes ning männi-segametsades.

Lihakad seeni saame tarvitada nagu hinnatuid kuuseriisikaid, aga paljud seenelised peavad viimaseid isegi maitsvamateks hoolimata veidi mõrkjast maitsest.

Noorelt on seenekübara värv nimele vastavalt porgandpunased nagu ka riisikatele omane piimmahl. Kübaral võime märgata ebaselgeid ringvööte ja seened tunduvad korjates veidi limased. Vananedes muutuvad porgandriisikad veidi rohekalt laigulisteks.

Seenevärvi jalg on lühike ja jäme.

*************************************
RIISIKAS - LÕVIRIISIKAS
https://www.facebook.com/photo?fbid=1866199773526111&set=oa.653220311503363


Foto ja tekst: Tõnu Ploompuu.

Söödav kupatatult.

Järjekordne tegelane võiseente seltskonnast. Kasvab samuti kuuskede all nagu talle sarnane oliivriisikas. Teda kohtab siiski harvem.
Erinevalt kollariisikast on tema kahvatum, õrnemkollase värvusega. Õhtuhämaruses tehtud pildil on kollane toon üsna kaduma läinud. Erinevalt oliivriisikast, pole temal aga rohekat tooni, puuduvad tumedad rohekate karvade sasikimbud kübara serva pool. Kasvukoht on tal oliivriisikaga sarnane - soostuvad kuusikud.

Teda kohtab harvem kui oliivriisikat, aga haruldus ta ilmselt pole. Maitselt on ta samamoodi kupatatult mahedamapoolne nagu oliivriisikas, ses mõttes kollariiisikast palju parem.


***


NAHKKOLLANE RIISIKAS (Leccinum utilis)
F: Elo Tõnisoo

Söödav KUPATATULT!

********************************************
RIISIKAS - MÄNNIRIISIKAS (Lactarius rufus)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=3003994986413245&set=oa.653220311503363


F: Jana Koemets.


F: Taja Martin.

SÖÖDAV.
Toorelt kibedamaitseline, vajab kupatamist või leotamist. Maitseomadused säilivad.
Korralikult kupatatuna saab (koos teiste seentega) kasutada kastmetes, hautistes, pitsakattena.
Säilitamine: Toorelt hapendatult, külmutatult, soolatult. Väikesed (lisanditega) marineeritud nööbikesed aga puhas gurmeetoit!
Pilvikuliste sugukonda kuuluv seen kasvab männikutes ja männi-segametsades, juulist novembrini.


Eesti keeles ka männiseen, paluseen.

***************************************************
RIISIKAS - OLIIVRIISIKAS (Lactarius olivinus)
https://www.facebook.com/photo?fbid=2303776269768457&set=oa.653220311503363




Söödav kupatatult

Tõnu Ploompuu:
Tõnu Ploompuu:
Tõnu Ploompuu - Tegemist on OLIIVRIISIKAGA. Kõige parempoolsemal kolmveerandkübaral on hästi näha liigile omane karvade rühmiti kokkujäämise muster.
Oliivriisika tundmiseks on oluline kollaseks muutuv piimmahl ja kübara kahvatu värvus. Kübaral on õrnalt rohekas jume. Ja ka kasvukoht toetab. Seda märgates ei ole võimalik normaalset seent kellegagi segi ajada.
Liik kasvab kuusekede all, ehk veidi niiskemas ja lubjarikkamas kui kollariisikas. Kasvult kollariisikast märgatavalt väiksem (aga ikka suur seen).



****************************************************
RIISIKAS - ORANZH (Lactarius aurantiacus)
https://www.facebook.com/photo?fbid=2317673831712034&set=oa.653220311503363


F: Ain Vindi.

Söödav värskelt.

Viljakehad: piimmahlaga.

Kübar: ereoranž, kollakas- või punakasoranž, kuiv, kuni 7 cm.

Eoslehekesed: valkjas- kuni pruunikaskollased, otse või hambaga jalale külge kasvanud.

Jalg: kübara värvi, kuiv, peenike, habras, kuni 7x1 cm.

Seeneliha: valkjaskollane või heleoranž. Maitse mahe, hiljem kurgus vihakas.


*********************

PEITRIISIKAS (Haava e hall riisikas)


Allar Antson:
Haavariisika lugu. Kas sellist imelooma üldse eksisteerib? Kui päris täpne olla, siis õieti isegi mitte. Rahvakeeli kutsutakse haavariisikaks mitmeid liike, eelkõige tavariisikat, aga Lääne-Eestis ka õunriisika rühma liike. See nimi on seega üks paras peavalu, kuna pildil (esimeses kommentaaris) on haavariisikas tema kõige otsesemas ja ametlikumas mõistes (peitriisika roosakas teisend, Lactarius flexuosus var. roseozonatus, ehk siis "ametlik" haavariisikas, Lactarius roseozonatus, kui teda iseseisva liigina käsitleda). Võrreldes tavariisikaga on tal hõredamad, paksemad ja kollasemad eoslehekesed, jalg pole õõnes. Klassikaline peitriisikas on samasugune, aga pruunima kübaraga.
Kuulo Kalamees oma riisikate raamatus haavariisika liigistaatust ei poolda ja ka mina oleksin pigem selle hinnanguga nõus. Ühed peitriisika teisendid mõlemad. Nendel pole erinevusi mikrotunnuste ega genoomi osas, ainult värvi (mis on ka osaliselt kattuv, osade leidude puhul ei teagi, kumb on). Nagu inimestegi puhul, pole see piisav klassifitseerimaks neid eraldi liikideks. Ilmselt ainuke liigistaatust pooldav tegur on natuke erinev kasvuökoloogia, peitriisikal kuuskede all ja nn haavariisikal haabade all, aga ka selles pole vast kindlust, kui rangelt piiritletud see ikka on (pealegi kasvavad kuusk ja haab enamasti metsakooslustes üheskoos).
Seega kui päris korrektne tahta olla ja asjadest nende õigeid nimetusi kasutada, võib haavariisika nime ilmselt rahumeeli ära unustada.
F: Urmas Kaja.



Teisend ehk haavariisikas.

Allar Antsoni foto.

*********

ROHEPIIMANE RIISIKAS

PÕLETAVALT KIBE

Tihedalt paiknevad eoslehekesed, pikemat sorti jalg, kübar roostetäpiline, põletavalt kibe maitse, KOHi toimel värvus läbilõige kollaseks (mis eristab piparriisikast).

F: Sven Pruul

**************** PORGANDRIISIKAS - vt KUUSERIISIKAS realt.


*****************************************************
RIISIKAS - SOORIISIKAS (Lactarius helvus)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2666516543494426&set=oa.653220311503363


F: Uku Praks.

MÜRGINE,
TINGLIKULT söödav.
Raba- ja nõmmemännikutes, rabastunud
okas- ja segametsades, väga sageli, juulist
oktoobrini; võib teatud inimestel nii
värskelt kui kupatatult põhjustada mao-
soolehäiretega mürgistust. Söömine
omal riisikol, üldiselt soovitatakse söögi-
seenena vältida.
Sametja pinnaga hallikas-kollakaspruun riisikas vesiselt selge piimmahlaga. Eoslehekesed kollakas-valkjaspruunid, jalg punakaskollane ja ühtlase jämedusega. Tugeva sidrunilõhnaga, eriti kuivatamisel. Ainus vesiselt selge piimmahlaga riisikas. Vanad kübarad on peaaegu piimmahlata.


F: Kadri Prants.

******
Allar Antson:
VALGE RIISIKAS - TAKERRIISIKAS - VESIVÖÖDILINE RIISIKAS. Postitus mõeldud nende enamasti omavahel segiaetavate liikide erinevuste selgitamiseks. Koos piltidega eilsest ja tänasest — valge ja vesivöödiline riisikas Setomaalt, takerriisikas Keilast. Kõik on üsna suured ja lihakad heledat värvi ja kibedamaitselised riisikad, kelle piimmahl on kohe lõigates sidrunkollane.

Vanemas kirjanduses ja seeläbi ka rahvasuus on väga levinud nimi “valge riisikas”. Tänapäeval teatakse, et tolle aja valgeid riisikaid on uuemal ajal õpitud eristama kolmeks erinevaks liigiks. Kui venelased neid veel nagunii белый груздь nimetavad, jääb too valge riisikas veelgi rohkem kummitama. Meist ida pool võibki “õige” valge riisikas olla tavaline, enamuses Eestimaad aga tegelikult mitte. Lääne pool korjatud “valged riisikad” võiksid olla pea eranditult taker- või vesivöödilised riisikad.

Valge riisika kohta kirjutatakse 2019. aasta punase nimestiku hinnangus järgnevalt: “Leiuandmed põhinevad ainult 2 tõendeksemplaril (1963, 1966). Hiljem pole liiki Eestist leitud.” - Tegelikult temaga asi kindlasti nii hull ei ole, aga mükolooge on siiski vähe ja nad ei jõua igale poole. Palju teavet läheb kaduma ja koos tavaseenelistega hauda. Sestap on meeldiv, et meil on ka siia gruppi ilmunud üha rohkem tõsisemaid huvilisi, kes seente uuritusele kaasa aitavad. Kõige ehedam näide sellest, kuidas grupi reeglistikus toodud leiukoha nõue seda edendab — mul poleks seda pilti valgest riisikast ega riiklikku andmebaasi uusi vaatlusandmeid ette kanda, kui poleks siit grupist Maiu Kivest lahke abiga kohale jõudnud. Ilmselt võib tegelik valge riisikas olla Setomaa metsades tõepoolest tavaline, aga põlise lääneeestlasena veendusin ma selles alles oma silmadega nähes.



***********************

TAKERRIISIKAS



Kübar tugevalt takerkarvase servaga, kuiva pinnaga, põhivärv helekollakas. Kasvab lubjarikkal pinnasel (peamiselt Lääne- ja Põhja-Eestis) tammede või kaskede all, siinkohal tamme-kase-haava salumetsas. Eristub vesivöödilisest riisikast kõige paremini selle järgi, et karvad pole limased.

F: Allar Antson.




***************************************************
RIISIKAS - TAMMERIISIKAS (Lactarius quietus)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2666395710173176&set=a.653220311503363




F: Marelle Roolaht.




*****************************************************
RIISIKAS - TAVARIISIKAS (Lactarius trivialis)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=1754715498071916&set=oa.653220311503363


F: Ruth Jalutaja.

Söödav, vajab KUPATAMIST (mõru maitse tõttu).
Vanemas eas muutub pigem kahvatupruuniks.
Rahvasuus peetud haavariisikaks ja oluliseks tunnuseks loetakse õõnsat jalga.


*****************************************
RIISIKAS - TORERIISIKAS (Lactarius repraesentaneus)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2001260983417365&set=oa.653220311503363


F: Raili Karja.

Söödav KUPATATULT.

Väga sarnane kollariisikale ehk nn võiseenele, aga hea määramisvõimalus on lõikekohtadelt lillaksmuutumine.

**********************************************
RIISIKAS - TULIRIISIKAS (Lactarius pyrogalus)
https://www.facebook.com/photo?fbid=1503666839843451&set=oa.653220311503363


Foto ja tekst: Allar Antson.

Söödav KUPATATULT!

See liik kasvab eranditult (?) koos sarapuudega, siinkohal sarapuu-jalaka-toominga segavõsas. Ringvööte on kübaral tüüpilisel kujul harva, mistõttu tuli esmapilgul meelde mõni teine liik, kuid riisika kohta hõredad, kreemjat värvi eoslehekesed ning kuivades rohekashalliks muutuv piimmahl kuuluvad tuliriisikale. Ka peitriisikas ja (ametliku nime järgi) haavariisikas on sarnased, hõredate kollakate eoslehekestega ning jalg altpool ahenev, kuid veidi kogukamad ja piimmahl on jäädavalt valge.

Põletavalt kibeda maitsega (seetõttu ka tuliriisikas või ’pyrogalus’ ehk tulipiimane), pole süüa ise proovinud, kuid väidetavalt kupatatult täiesti korralik.


*******************************************************
TÕMMURIISIKAS (Lactarius necator)


F: Riina Mändel.
Värskelt see seen söögiks ei kõlba, põhjustades mürgituselaadseid seedehäireid.

Tõmmuriisikas kasvab meil mitut tüüpi metsades, kuid eelistab siiski kuuskede ja kaskede lähedust. Seenekübar on noorena pruunikaskollane, vanemas eas aga tumeneb tuntavalt, saavutades isegi peaaegu musta värvuse. Noorte seente kübar on kumer, vanematel seentel muutub lehterjaks.
Aja möödudes hakati tõmmuriisikat siiski taas söögikõlblikuks pidama ja seda üsna mitmel põhjusel. Esiteks, puuduvad usaldusväärsed andmed, et tõmmuriisikate söömine inimestel mutatsioone põhjustaks. Teiseks, seened ja konkreetselt tõmmuriisikad moodustavad inimtoidus koguseliselt suhteliselt väikese osa, neid süüakse üsna harva. Kolmandaks, erinevalt üherakulisest bakterist on inimesel terve hulk tõhusaid kaitsesüsteeme mutageensete ainete vastu. Neljandaks, paljudes piirkondades on tõmmuriisikate söömine ammune traditsioon ja mingeid erilisi tervisehädasid pole ajaloost nende seente söömisega kaasnevalt teada. Viiendaks, töötlus- ja säilitusviisid (kupatamine, keetmine, hapendamine, soolamine, marineerimine) vähendavad tunduvalt nekatoriini hulka seentes.
Sööja tervise seisukohalt on tähtis siiski nende seente õige valmistusviis – vee vahetamisega leotamine ja pikk kupatamisaeg piisavas veehulgas. Ka pärast
kupatamist soovitatakse juba kuumtöödeldud tõmmusid uues vees veel kord leotada
. Kuumutamisjärgselt jääb tõmmuriisikas oma värvusele truuks, nii et toidulaual on tegu musta värvi riisikatega.


F: Jana Aasmaa.

*********************************
RIISIKAS - VALGE RIISIKAS




Kübar võrdlemisi sile, põhivärv valge, serv võib olla vähesel määral viltjas-karvane, kuid mitte pikkade ripsmeliste takerkarvadega. Kasvab happelisel pinnasel kaskede all (s.t eeskätt Ida- ja Lõuna-Eestis), siinkohal kase-männi palumetsas. Tegelikult peaks kahest järgnevast liigist üsna selgelt eristuma iseäranis pikkade karvade puudumise tõttu. Rohkem juttu tema leviku iseärasustest veel allpool.

F: Allar Antson


****************************************
RIISIKAS - VERIRIISIKAS (Lactarius sanguifluus)
https://www.facebook.com/photo?fbid=1171359206407551&set=oa.653220311503363


F: Allar Antson.

Lubjalembeste veririiskate kasvukohad jäävad meie saartele, Põhja- ja Lääne-Eestisse ja nad kasvavad sümbioosis mändidega. Seenekohti leiab loomännikutest, kadastikest ja puisniitudelt. Seenetoidud ja nende väärtus sarnane eelkirjeldatutele.

Välimuselt sarnaneb porgandriisikatele.

****
RIISIKAS - VESIVÖÖDILINE



Söödav kupatatult

Kübar pikkade karvadega, limane (võrrelda takerriisikaga!), uduste ringvöötidega (neid võib aimatavalt olla ka taker- ja valgel riisikal, kuid üldiselt vähem), põhivärv sageli laiguliselt valkjas/kollakas. Tundub valgest ja takerriisikast suurem, võib olla üüratult laia kübaraga. Kasvab mitmesugusel pinnasel ja mitmesuguste puude (nii leht- kui okaspuude) all, isegi liigipuhastes männikutes. Siinkohal kasvasid valgete riisikate läheduses. Eilne foto pole määrangu jaoks tegelikult kõige parem, aga annab samas hästi aimu sellest, kuidas kübara limasus väljendub põuasema ilma korral — karvade külge on kleepunud igasugu sodi.

F: Allar Antson



*********************************************************

VÄÄVELRIISIKAS (Lactarius tabidus
https://www.facebook.com/photo/?fbid=3021264104686333&set=oa.653220311503363


F: Siiri Kolka.


F: Renita Nõgu.

SÖÖDAV KUPATATULT.

Sarnaneb mõneti männi- ja kamperriisikale, aga erituv piim värvub kuivades (väävel)kollaseks.


***********************************
RIISIKAS - ÕUNRIISIKAS (Lactarius evosmus)
https://www.facebook.com/photo?fbid=2299234746889276&set=oa.653220311503363





F: Gea Lepik.

Söödav KUPATATULT.

**************
ROHELINE PUNALEHIK

Mürgine.

F: Tõnu Ploompuu

*****************************************************

ROOSA LIIMIK (Gomphidius roseus)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2037358313140965&set=oa.653220311503363

 
F: Heljo E. Kaasik.


F: Mann Mariliin Kindsiko.

Söödav värskelt.

 Kui lehiseliimik kasvab ainult koos lehisega ja roosa liimik ilmutab end vaid lehmatatiku kaisus ning seenekorvi satuvad enamasti vaid juhuleiuna, siis männi- ja pihkased liimikud on enam levinud.

********************************
ROHETIKSIK
https://www.facebook.com/photo?fbid=1248517665294328&set=oa.653220311503363




F: Vaike Martin.




*****************************
SAATANA-KIVIPURAVIK (Boletus satanas)
https://www.facebook.com/photo?fbid=2309680012511416&set=oa.653220311503363



F: Helen Remmelkoor.

Saatana kivipuravik on ainus surmavalt mürgine puravik meie looduses. Aga esiteks on seen haruldane punase raamatu liik ja teda ei tohi korjata. Leitud kasvamas Saaremaal ja harva Põhja- või Lääne-Eestis. Lubjalembese seene kasvukohtadeks on laialehised metsad või puisniidud.

Saatana kivipuravik levitab raipelõhna, mis kindlasti ei meelita seent korjama.

Seenekübara värv kahvatuhall, pind kleepuv. Kübara alused seenetorukesed kollakad ja poorid karmiinpunased.

Seenejalg karmiinpunase vöödiline. Seene lõikepinnad muutuvad kiiresti kahvatusiniseks.
Punases raamatus, korjamine ei ole soovitav!


***********************
SAMETPURAVIK (Xerocomellus chrysenteron) ?
https://www.facebook.com/photo?fbid=1248849391927822&set=oa.653220311503363




F: Vaike Martin.

Söödav.
Kuid väikesevõitu, nii et pigem silmailuks...


********************



SAMETVAHELIK (Tapinella atrotomentos)

F: Aavo Omann

Ei ole söödav.


*************
SHAMPINJONID.


***********

SHAMPINJONID - KUNINGSHAMPINJON. (Agaricus Augustus)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=3030451067100970&set=oa.653220311503363




F: Juta Suurmets.


F: Tõnu Pani.

Söödav.

Sageli aetakse erinevaid shampinjone segi püramiid-soomussirmiku ja isegi SUURE SIRMIKUGA, samuti shampinjone omavahel!


***************

******************************************
METS-SHAMPINJON (Agaricus silvicola)
https://www.facebook.com/photo?fbid=539251699618308&set=oa.653220311503363


Foto: Tiiu Malken.

Söödav VÄRSKELT.

NB!
OHT AJADA SEGI SURMAVALT MÜRGISE VALGE KÄRBSESEENEGA.! Oluliseks tunnuseks peetakse aniisilõhna, mis esineb mets-shampinjonil.

Šampinjoni peetakse hinnatud söögiseeneks, tarvitatakse värskelt, ei vaja kupatamist. Eestis on neid ka marineeritud, kuid et vedelik ei jääks tumedaks, on soovitav seened enne vees hetkeks keema laskta. Keeduvesi muutubki kohe tumedaks, marinaad aga jääb hiljem klaariks.


**********************************
SHAMPINJONID - SOOMUSSHAMPINJON
https://www.facebook.com/photo/?fbid=3030462383766505&set=oa.653220311503363




F: Kadri Prants.

Tinglikult söödav, kuid on põhjustanud vaevusi ja mürgitust!

Sageli aetakse erinevaid shampinjone segi püramiid-soomussirmiku ja isegi SUURE SIRMIKUGA, samuti shampinjone omavahel!


**********************************************
SAPIPURAVIK  (Tylopilus felleus
https://www.facebook.com/photo/?fbid=3021500197996057&set=oa.653220311503363





F: Urmas Kaja.
Ei ole söödav.
(Võib rikkuda juhuslikul sattumisel teiste seente sekka kogu seeneroa.)

Sapipuravik võib sattuda seenelise korvi näiteks kivipuraviku pähe. Kasvukohtadeks sagedamini okasmetsad, aga vahel sambla sees kõdunenud puidul või sipelgapesast. Meie metsades üks tavalisemaid puravikke.

Sapipuraviku tunneme ära seenejalal oleva tumeda, robustse võrgu ning seenekübara aluse roosaka tooniga torukeste kihi järgi. NB! kõigi puravike hulgas on roosakad torukesed ainult sapipuravikul. Mõru maitset on koheselt tunda, kui seenejalga lõikepinnalt kergelt limpsad.


***********
SARVKLAVULINOPSIS (Clavulinopsis corniculata)



SARVKLAVULINOPSIS (Clavulinopsis corniculata)

III kaitsekat.

Album SEENERAAMAT.

Vljakeha 2-8 cm kõrge, erkkollane,
ladvaosa kindlal kõrgusel
korrapäratult harkjalt harunv. Harud
lühikesed, 1-2 cm kõrgused, kaarjad.
Seeneliha kollane ja sitke.
Lehtpuusaludes, niitudel.
VIII-IX
Sarnasus:
Perekonda kuulub mitu niitudel
ja lehtpuusaludes kasvavat liik,
mille viljakehad on kollased ja
harunematud ( C. fusiformis).

Sarnasus ka liigiga SUUR SARVIK (Calocera viscosa) mille puhul ka kasutusel nimi SARVHARIK.

03.09.17, Valgamaa
F: Jane Koemets

****************************************


*******************************************
SINIJALG-VÖÖDIK (Cortinarius collinitus)  
https://www.facebook.com/photo?fbid=1622475394443617&set=oa.653220311503363


F: Mai Haidak.

Tasub teada, et häid söögiseeni on vöödikute seas vähe, küll aga leidub tõsiselt mürgiseid. Eluohtlikku orellaniinimürgistust põhjustavad Meinhardi vöödik, erekollane vöödik (Eestist ei ole leitud, aga võib esineda), kastanvöödik ja kühmvöödik. Meinhardi, erekollane, kühm- ja kastanvöödik on surmavalt mürgised. Orellaniinimürgistuse toimeained orellaniin ja kortinariinid ei hävi kupatamisel ega ühelgi teisel töötlemise või säilitamise viisil.
Vöödikute hulgas on surmavalt mürgiseid liike. Limaste jalgade ja kübaratega limavöödikut (Cortinarius mucosus, avapildil), sinijalg-vöödikut (Cortinarius collinitus) ja mesikollast vöödikut (Cortinarius stillatitius) on meie kirjanduses üldiselt söödavaks peetud. Üleni limane olek (sh jalg!) teeb nendega eksimise vähetõenäoliseks. Limavöödikut peetakse heaks omletiseeneks.


***********

SININE PUNALEHIK

MÜRGINE.

F: Urmas Kaja


********************************************
SINIPÄKK. (Gyroporus cyanescens)

https://www.facebook.com/photo/?fbid=3023113451168065&set=oa.653220311503363


F: Urmas Kaja.


Söödav värskelt. HARULDANE!

Kübar kahvatuookerjas, õlgkollane kuni määrdunud-kahvatupruunikaskollane, paksult vatjas-viltjas, sile, kuiv, läbimõõt kuni 12 cm. Torukesed kollakasvalkjad, nõgusalt jalale kinnitunud; poorid sama värvusega, väikesed, ümarad; vajutamisel värvuvad määrdunudsiniseks. Jalg kübara värvusega, paksult vatjas, sile, kuiv, väga kõva väliskestaga, algul säsikas, hiljem torujas, ülemisel kolmandikul tihti rõngasja paksendiga, katsumisel muutub sinakaks, kuni 8 x 4 cm. Seeneliha valge, jala alusel helekollane, murdekohtadel muutub kõikjal kohe väga intensiivselt tumesiniseks. Eospulber valkjaskollane. Eosed munajas-ellipsoidsed, 8–13 x 5–7 µm.

Männikutes, harva. VIII–IX. Hea söögiseen värskelt.


Allar Antson (teine foto):
Liivastes männikutes, tihti lausa keset liivikuid või rannaliiva kasvav huvitav ja mitte väga tavaline puravik.

Kogu seene viljakeha on liiva värvi helekollane, nii kauaks, kuni teda katsutud pole. Kohe puudutades või lõigates värvuvad kõik seene osad tugevalt siniseks. Too värv on intensiivsem kui teistel lõikepinnalt sinisteks värvuvatel puravikel, välja arvatud väga vanade või kuivanud viljakehade puhul, millal võib värvumine jääda tagasihoidlikumaks.

Olen neid noorest peast saati Lohusalu poolsaarel jälginud ja neid ei paista kasvama mitte igal aastal. Viimase nii-umbes viie aasta jooksul on aga lisandunud ehitustööd piirkonnas endiseid kasvukohti napiks jätnud, kuigi otseselt need kohad, kus varem viljakehi kasvas, majade alla pole jäänud. Siiski mitte väga kultuurilembestele liikidele nagu sinipäkk võivad ka lähiümbruskonnas toimuvad elukeskkonna tasakaalu häirivad muudatused halvasti mõjuda. Seega pole tükk aega teda enam vanades tuttavates kasvukohtades kohanud.

Tänavu tundub tal olema aga hea aasta, kuna avastasin uue leiukoha nii umbes kilomeetri kauguselt, kui ka Keibust, kus tegin põgusa tiiru sarnastel liivikutel.

Liik on söödav, kuid haruldase ja vähearvukana oleks ta siiski sobilik eoseid levitama jätta.




*****************************************
SINIVÄRVIK (Stropharia aeruginosa)


F: Urmas Kaja.


F: Tuuli Majorov.

Ei ole söödav





**************
SIRGE LEHTRIK - vt LEHTRIK
***************

SIRMIKUD.

************

HAISEV HARISIRMIK (Lepiota cristata)




MÜRGINE!

Fotod: Alvi Raadik.

**********************

PÜRAMIID-SOOMUSSIRMIK (Echinoderma aspera)


F: Reet Savisikk.


F: Hanna Laur. 

Ei ole söödav!
Seente kübarasuurus on sarnane safransirmikule jt, kuid seenejalg poole lühem. Lõhn on vänge ja isegi ebameeldiv. Püramiid-soomussirmikut pole põhjust söögiks tarvitada - toidumürgituse tõenäosus on väga suur.

Kasvamas võime leida nii aedades, kui viljaka mullaga metsades.




********************************
SIRMIK - SAFRANI AEDTEISEND (Chlorophyllum brunneum)

 https://www.facebook.com/photo?fbid=2300605320085552&set=oa.653220311503363


F: Toomas Pai.


Tinglikult MITTESÖÖDAV!
Safransirmiku aedteisend. Väidetavalt on nende seentega esinenud Euroopas mürgitusi.

Aedteisend metsades ei kasva, kasvukohad kõige sagedamini koduaedades. Aedteisendi kübarat veidi vigastades omandab vigastatud koht safranpunase värvuse alles mõne minuti möödumisel, aga mitte koheselt nagu safransirmik.

Tõnu Ploompuu:

Safransirmiku aedteisend (liigina Chlorophyllum brunneum, eestikeelsetes seeneraamatutes Macrolepiota rhacodes var. bohemica) kasvab aga metsast eemal: aedades, vanematel heinapõldudel, teda kohtab meil harva. Tema puhul on söödavuse osas erinevaid arvamusi. Kuigi siinkirjutaja ise on neid suuremates hulkades söönud nagu tavalist safransirmikut, ei saa seda soovitada.

Väidetavalt on nende seentega esinenud Euroopas ka mürgitusi. Kas need mürgitused on tingitud sellest, et osa inimesi on selle seene suhtes palju tundlikumad või on põhjus seene varieeruvuses, mürgisuse ilmnemisel teatavates kasvutingimustes ehk regioonides või on see tingitud hoopis teadlaste vigadest — mürgituse on põhjustanud mingi safransirmiku aedteisendile sarnane seen, mida pole osatud eristada mainitud liigist. Viimaseks jätab võimaluse suur segadus sedatüüpi seente liigilise kuuluvusega ka praeguste Euroopa seeneteadlaste seas. Võimalik on ka liigi segiajamine ühe lõunapoolsema, aga üldteada mürgise seenega, keda Eestis võiks kohata ehk kasvuhoonetes ja toalillepottides.





*********************************
SIRMIK - SAFRAN
https://www.facebook.com/photo?fbid=1244619915684103&set=oa.653220311503363


F: Malle Kull.




F: Sigrid Tammes

Toorelt süüa ei soovitata kui aga praadida, siis kauem kui tavalist sirmikut. Mõnele inimesele võib tekitada vaevusi.

Kui leiad sirmiku jänesekapsakuusikus on pea kindlalt tegu safransirmikuga. Kui safransirmiku jalalt maha lõikate või vigastada seene eoslehti ehk teete kübarasse täkke, muutub vigastatud koht lühikese ajaga safranpunaseks.

Safransirmiku jalg on ühevärviline, Suure sirmiku jalg pikem ja kirju ning lõikepind või vigastatud koht koht värvi ei muuda.
Toorest safransirmikut proovida ei soovitata.



****************************************************************
SIRMIK - SUUR (Macrolepiota procera)
https://www.facebook.com/photo?fbid=539091286301016&set=oa.653220311503363


F: Neeme Sihv


F: Margit Lokk.


F: Riina Võhma.
Kasvukohtade pinnas on sageli liivane, rohtunud hõre metsaalune või metsaveered, vahel suisa mererand. Sügavast metsast me suuri sirmikuid ei leia.

Noore seene kübar alul munajas, seejärel justkui kelluke, täiskasvanuna laialt lamenev, läbimõõt võib ulatuda üle veerand meetri. Kübara pinda katavad suured tumepruunid, kübarnahast moodustunud soomused, heledamal põhjal. Kübara alaküljel olevad eoslehekesed on valged ja õrnad. Seenejalg on pikk, tumepruuni vöötmustriga ning jala ülaosas on suur ja lahtine rõngas.

Tõnu Ploompuu:

Suur sirmik (Macrolepiota procera) on üks meie metsade silmapaistvamaid seeni. Ka maitseomadustelt arvatakse ta paremate hulka. Suurt sirmikut leidub üsna sageli liivasemates rohtunud metsades. Savist ja ka väga lubjarikast maad nad ei armasta, samuti on neid vähe põlislaantes. Ikka rohkem metsa serv on tema elupaik.

Suur sirmik on keskmise seeneaja seen. Esimesed ilmuvad juulis, viimaseid saab oktoobris, vahel hiljemgi. Süüa sünnib suur sirmik värskelt, isegi päris toorelt. Kupatada teda ei maksa, siis läheb kaduma mõnus vürtsikas maitse. Üldtuntud on tema praadimine šnitslina, muna ja jahu sees paneerituna. Aga ka laisemalt, lihtsalt rasval praetud kübaratena on ta mõnus leiva peale võtta. Suurema seenesaagi ülehulga korral on soovitatav teda kuivatada ja siis hiljem seenejahuna toidule lisada. Tarvitada sünnivad tal ainult kübarad, vaid väga noortel, alles poole kõrgust kasvanud avanemata kraega seentel ka jalad.



************************************
SIRMIK - OLIIVSIRMIK (Chlorophyllum olivieri)

https://www.facebook.com/photo?fbid=2293911104088307&set=oa.653220311503363





F: Kai Põldvee-Mürk.


F: Eve Lannajärv.



F: Urve Hüva.


Söödav.

Oliivsirmikul on pehmed tihedad oliivhallid soomused, mida ei ole ühelgi teisel safransirmiku liigil.

*************************************************
SIRMIK - VALGE (Leucoagaricus nympharum)   (uuema nimega valge ebashampinjon)
https://www.facebook.com/photo?fbid=732373076972835&set=oa.653220311503363


F: Piret Laus.


F: Tiina Neljandik.

SÖÖDAV
II KAT KAITSEALUNE LIIK.
Valge sirmik, uuemal ajal ebašampinjonide hulka tõstetud Leucoagarius nympharum.

*****************************************

SIRMIK - HAISEV HARISIRMIK (Lepiota cristata)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=3031296417016435&set=oa.653220311503363




F: Neeme Sihv

MÜRGINE!



*****************************************************
SIRMIK - VILLJALG-HARISIRMIK (Lepiota clypeolaria)  
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2646441228835291&set=oa.653220311503363



F: Imbi Ruber.



***********************************
SOOMUSHEINIK (Tricholoma imbricatum)   
https://www.facebook.com/photo?fbid=1643164399069289&set=oa.653220311503363


F: Urmas Kaja.

Söödav KUPATATULT.


********************************


F: Kaire Kroon.



*****************************************
SOOMUSTORIK  (Polyporus squamosus)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=3031394287006648&set=oa.653220311503363




F: Liis Tamman.



F: Rauno Soosaar.

Söödav.

Soomustoriku helepruunide viljakehade ülapind on kaetud madalate pruunide soomustega, viljakeha alaküljel on nurgelised ja madalad poorid, Noored viljakehad on meeldiva värske lõhnaga ning väga noorelt on soomustoriku viljakehad ka söödavad.
 
Seene viljakeha tunneme ära madalate, laiade torukeste ja ülapinna soomusmustri järgi.
 
Soomustorik on Eestis tavaline parkides ja puiesteedel, harva esineb teda salu- ja lammimetsades. Seen kasvab elusatel tüvedel, samuti kändudel ja surnud puudel. Tegemist on üheaastase viljakehadega seenega, värskeid soomustoriku viljakehi võib leida mai teisest poolest oktoobrini.




***************************
SUURSARVIK ehk SARVHARIK - vt HARIKUD
SOOMUSTINDIK vt TINDIK
SOORIISIKAS vt. RIISIKAS
SUITS-KOLLANUTT vt. NUTT
SÄLK-KOLLANUTT vt. NUTT
*****************************


SÄRALIUDIK (Caloscypha fulgens)

F: Urmas Kaja.

**************

SÜGISKOGRITS (Gyromitra infula
https://www.facebook.com/photo?fbid=1111301302289842&set=oa.653220311503363


F: Annika Anton.

Ei ole söödav.

Kasvab augustis, septembris ja oktoobris. Seen on üsna tavaline kogu Eestis. Kasvab segametsades ning enamasti kõdunevatel kändudel.

Erinevalt kevadkogritsast ei sööda seda seent eriti. Kuid kõik kevadkogritsa kohta öeldu kehtib ka sügiskogritsa puhul.
(Kevadkogrits: Seent tuleb kupatada tingimata ilma kaaneta potis ja kupatamisvesi kohe ära valada. Kupatamisel eralduvad mürkained ning seen muutub ohutuks. Mingil juhul ei tohi värskeid kogritsaid mikrolaineahjus küpsetada, siis jäävad nad väga mürgiseks.)
Või selline seisukoht:Vaatamata kummalisele ja veidi hirmutavale ilmele peetakse seda seent pärast 20-minutilist kupatamist ja kupatamisvee ära valamist söödavaks. Mõnedes allikates väidetakse siiski, et temas on endiselt toksiinid, mis võivad organismis kuhjuda nagu vahelikugi puhul ja lõpuks terviseprobleeme tekitada.

**************************

SÜLDIKUD.

HARILIK SÜLDIK (Exidia nigricans)


14.02.20 Kohtla-Järve.
Urmas Kaja:
Tume on harilik süldik, hele on kõhrsüldik, Exidia cartilaginea

********

KÕHRSÜLDIK (Exidia cartilaginea)


F: Reet Pehka.

LEHTERSÜLDIK (Exidia recisa)


F: Malle Kull.

**************************

TAMMESÜLDIK (Exidia truncata)


Tõnu Ploompuu:
Surnud tamme okstel maltspuidu sööja. Üsna suur ilus sametine sültjas vee kogum. Mõneti sarnane nii välimuselt kui suuruselt ja olemuselt teise hõimkonna seenega - tard-pigipaunaga (Bulgaria inquinans). Viimane meenutab siiski pigem sametist sülditünni, tammesüldik on servikjas.

*****************
TAMMERIISIKAS vt. RIISIKAS

*******************************************************
TANUSEEN (Phallus impudicus)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2637757809703633&set=oa.653220311503363


F: Viiu Reiter.

Noor viljakeha on kerajas, värvuselt valge või kollakas. Täiskasvanud viljakeha on 10–20 cm kõrge. Raipehaisuga meelitab seen ligi kärbseid, kes levitavad ta eoseid.

Väga ebameeldiva lõhna tõttu peetakse teda mittesöödavaks, kuid noored viljakehad on söödavad.
*******************************

TATIKUD.

********************************************
KULDTATIK (Suillus grevillei)
https://www.facebook.com/photo?fbid=957218827757548&set=oa.653220311503363



F: Liia Orav.

Söödav VÄRSKELT.

Vikipeedia:
Kübar kuld- või oranžikaskollane, vanematel viljakehadel tume-roostekollane, paksult limane, läikiv, läbimõõt kuni 12 cm. Torukesed kollased, mõnikord oliivja tooniga. Suured ja nurgelised poorid värvuvad vajutamisel punakaspruuniks. Jalg kollakas- või roostepruun, helekollaka õhukese vatjas-nahkja limaloorigaSeeneliha kübaras kahvatukollane, jalas erekollane. Eospulber kollakaspruun.



************************



F: Ain Vindi.


F: Liina Roomet.

LAMBATATIK (Suillus granulatus)

Värskelt söödav.

Võitatik ja lambatatik on äärmiselt sarnased suvised seened, kasvades koos ja sageli läbisegi – seega põhjust tutvustada neid liike koos sest lisaks kõigele on neid mõlemaid harjutud  „võiseeneks“ kutsuma.
 
Võitatik on söödav „tinglikult“, mis tähendab, et võib (aga ei pruugi) põhjustada sööjal mao või soolehäiretega mürgistusi, aga ka allergiat. NB! Noori seeni süüakse värskelt, kuid tuleb eemaldatakse sitke ja limane kübaranahk. Ei ole mükoloogidelgi veel nendes asjus täielikku üksmeelt.
NB! Ka lambatatik võib tekitada tundlikemal mürgistusi (vaevusi)
 
Lambatatik on värskelt tarvitades hea söögiseen. Mõlemaid väga sageli esinevaid ning tihti seltsis kasvavaid tavalisi puravikulisi võime leida männikute servades, rohtunud männinoorendikes, nõmmedel…
 
Kuidas ära tunda ja eristada?
 
Võitatiku paksult limane kübar on kumer ja lihakas, värvuselt hallikaspruunist tumepruunini ja üpris tihti kas lillaka või punaka varjundiga. Sic! Kübaraaluseid torukesi katab rõngasloor, mis pildil kohe silma torkab ning lambatatikutel puudub.
 
Lambatatiku vähemlimane kübar on noorel seenel kumer, aga vananedes lamendub, värvuselt kollakaspruun. Noorel seenel torukesed kübara all kahvatukollased, mis koos vanusega tumenevad.
 
Mõlemad liigid ussitavad kiiresti.

*********************************************************************************
TATIKUD - LEHISETATIK (Suillus viscidus) 

https://www.facebook.com/photo/?fbid=2051312728412190&set=oa.653220311503363


F: Ain Vindi.


F: Urmas Kaja.



*********************************************
TATIKUD - LEHMATATIK
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2640188789460535&set=oa.653220311503363



F: Riina Mändel.

 
F: Halis Kiisa.

Väheväärtuslik söögiseen.

Kuumtöödeldes muutub tumedaks (roosakaslilla).
Sarnaneb lambatatikule, aga parim viis eristada on alakülje järgi.

Lehmatatikuid võime vahel kasvamas märgata hiigelsuurte kogumitena, männikutes, aga sagedamini metsa äärealadel, sageli metsateedel või -sihtidel. Üks meie tavalisemate puravikuliste hulgast ja värskelt söödavad nagu järgmised tutvustatavad.

Seenekübar kollakast- kuni punapruunini ja kujult lamedam ning limane, kuid lambatatik on hulga limasem. Kübaraalused torukesed noortel seenetl helekollased ja muutuvad seene vananedes pea pruunideks olles suured ja nurgelised. Seenete puhastamisel ilmneb, et torukesi on raske kollasest seenelihast eraldada.

Seenejalg kübara värvi. 


************************************************
TATIKUD - LIIVTATIK (Suillus variegatus)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2028489424027854&set=oa.653220311503363



F: Liilia Ka.


F: Diana Sepp.

Värskelt söödav!
Kasvukoht ongi sageli liivasel pinnasel.
Murdmisel võib esineda värvumist.


Liivtatik on erinevalt teistest tatikutest oranžpruuni ja kuiva kübaraga mis on noorelt sametine, isegi pehme, aga vananedes muutub siledaks, isegi libedaks, ja märjaga limaseks. Kübara läbimõõt on 6–13 cm.

**************************************
PIPARTATIK


Söödav värskelt, kuid kibe.
Pipartatikud on väiksemat sorti seened, mis kasvavad nii männikutes, kui männi-segametsades, aga neid ei kasva koos arvukalt ja söödavad pole nad oma piparkibeda maitse tõttu.

Väike, kumer ja kleepuv seenekübar võib olla kollakast kuni hallikaskollase värvusega.

Kübaraalused seenetorukesed päistavad veidi määrdunutena.
F: Urmas Kaja




************

TATIKUD - ROOSA TATIK




Roosa tatik (Suillus collinitus). Loometsades väga harva peamiselt läänesaartel esinev seen, punases raamatus ohustatud liik. Tänane korje 03.10.2022 Lääne-Harjumaalt Pae külast.

Pealt nagu võitatik, kübara alt aga lambatatiku moodi. Eristavaks tunnuseks on aga jala alusel lähemal vaatlusel nähtav roosa niidistik. Kuna paljudel meie seenelistel on juurdunud kombeks lõigata seen poole jala pealt katki, ei tuvastataks tema taolist liiki kunagi. Küllap on tedagi korjatud ja kõige tõenäolisemalt lambatatikuks peetud. Tegu on aga siiski reaalselt väga harva ette tuleva liigiga (eriti mandril), nii et ilma vettpidava põhjenduseta ei maksa hõisata, et on teda kohanud/korjanud..
Foto ja tekst:
Allar Antson.


(Kui on väiksimgi kohtumiskahtlus, teavitage leiust ka mükolooge)


*************************************



F: Aavo Omann.



VÕITATIK (Suillus luteus)

Tinglikult söödav!

Võitatik (Suillus luteus) on üks tavalisemaid Eesti puravikulisi, kasvab koos lambatatikuga (Suillus granulatus) liivastes männikutes, eriti noorendikes, nõmmedel kesksuvest novembrini. Mahedamaitseline võitatik on söödav värskelt, võib säilitada omas mahlas küpsetatult sügavkülmas. Noori seeni võib kuivatada. 

K. Kalamehe andmeil (2007) on võitatik tinglikult söödav, kuna võib põhjustada mao-soolehäiretega mürgistust või allergiat.

Võitatikuga sarnane ja heaks söögiseeneks tunnistatud on lambatatik. Erinevalt võitatikust puudub lambatatiku jalal rõngas


*************************************
TAVAVAHELIK (Paxillus involutus)
https://www.facebook.com/photo?fbid=541859909357487&set=oa.653220311503363

NB!
"Minu vanemad ja vanavaemad sõid ja kõik elus, kes veel surnud pole"!
"Oleme neid kogu aeg söönud, kõik tervise juures. Vanavanemad küll mulla all, aga sõid nemadki"
jt sarnaseid kommentaare seenegrupis sadu, kui mitet tuhandeid.
ÄRGE USKUGE, NEED ON TERVISELE OHTLIKUD! SEEGA KA ELULE!



F: Veronika.


F: Eva-Maria Meri.

MÜRGINE!

Tavavaheliku mürk moodustab inimese veres antikehi, mis hävitavad punaliblesid. - Tavavahelik ei ole tegelikult sõna otses mõttes mürgine, vaid põhjustab vereliblede kokkukleepumist. Inimesed võivad seenele reageerida erinevalt. Söömine võib lõppeda surmaga. Kupatamine ei muuda tavavahelikku ohutuks...
Peiteaeg 1 tund kuni 2 aastat ...

************************************************
TERAV PALJAK  (Psilocybe semilanceata)


F: Roman-Sten Tõnissoo

MÜRGINE!

Terav paljak on selgelt koonilise kübaraga, millel on väljaulatuv tipp. Kübar on 5–25 mm lai, kõrgus on laiusest poolteist korda suurem. Värske seenekübara alaserv võib olla sooniline ja sissepoole pööratud, kuivades muutuvad need soonekesed märkamatuiks. Värvus varieerub kollasest kuni tumepruunini. Kuivades, sealhulgas kuiva ilmaga muutuvad seened heledamaks. Seenekübara nahk on sile ja limane ning tuleb kergesti ära, eriti noortel eksemplaridel. Jalg on pikk, 4–10 cm pikk ja 2–3 mm lai, sageli lainelise kujuga, elastne, kübaraga sama värvi või sellest pisut heledam, altpoolt vahel sinakas või soomustega. Eoslehed on kübarast tumedamad.



*****************************************
TIGUPANELL (Panellus serotinus)
https://www.facebook.com/photo?fbid=1248849488594479&set=oa.653220311503363


F: Vaike Martin.


F: Urmas Kaja.


F: Kersti Kristjuhan.

Söödav.

Madala kvaliteediga seen, kuigi peetakse söödavaks pärast pooletunnist kupatamist. Külmakindel, kasvab praktiliselt kuni esimese lumeni.



*******************************************
TINDIK - SELTSIV TINDIK   
https://www.facebook.com/photo/?fbid=3005433089602768&set=oa.653220311503363


F: Katrin Loss.


F: Katleen Lukin.

Linnadest ja tööstusasulatest, suurte sõidetavate teede äärest ning prahipaikadest ei tohi tindikuid korjata, sest siis on need endasse kogunud suurel hulgal saasteaineid, mis võivad tekitada tõsise mürgistuse.



*********************************
TINDIK - SOOMUSTINDIK (Coprinus comatus) 
https://www.facebook.com/photo/?fbid=1784805318396267&set=oa.653220311503363


F: Mai Haidak.


F: Kersti Viirlaid.

Väga hea SÖÖGISEEN, värskelt, kuid ainult NOORELT!

Linnadest ja tööstusasulatest, suurte sõidetavate teede äärest ning prahipaikadest ei tohi tindikuid korjata, sest siis on need endasse kogunud suurel hulgal saasteaineid, mis võivad tekitada tõsise mürgistuse.

Soomustindik (Coprinus comatus) kasvab aedades, parkides, õuedel, teeservades, prahipaikades, linnades haljasaladel ja rohtunud teeservadel. Mõnel aastal võib anda hiiglaslikku saaki, esinedes nii, nagu oleks keegi need hajusalt murusse külvanud.

Kübar on noorelt piklik kellukjas, allakaardunult jala vastu hoidva servaga valgel kiulisel põhjal pruunikate vatjas-kiuliste tõusvatipuliste soomustega, keskpaigas helepruunikas, soomusteks lõhenemata. Serv on algul nõrgalt roosakas, ebemeline, hiljem mustjas. Kõrgus on 5–12 cm, läbimõõt 3–6 cm.

Seeneliha on valge, õrn, vatjas, väga õhuke, spetsiifilise lõhna ja maitsega. Söödav ainult noorelt, väga maitsev söögiseen, mida võib süüa värskelt (praadida kohe) või marineeritult. Sellest saab väga head seeneekstrakti. Tindikust on sajandeid valmistatud ka väga kvaliteetset veekindlat tinti. Katseliselt on tõestatud soomustindiku antibiootiline toime kolibakteri ja mitme teise haigustekitaja suhtes.




************************
TINDIK - VOLDILINE  (C. atramentarius)
https://www.facebook.com/photo/?fbid=1784814235062042&set=oa.653220311503363


F: Milvi Koorm


F: Mai Haidak.

Söödav värskelt, noorelt.

Voldiline tindik (C. atramentarius) kasvab peaaegu samades kohtades kus soomustindik, kuid on viimasest kergesti eristatav, sest kasvab alati põõsasjate kogumikena. Kübarad on hallid kuni hallikaspruunid, siidjad ja sügavalt radiaalvoldilised. Eoslehekesed on noorelt valkjad kuni hallikad. Võrreldes soomustindikuga on voldiline tindik üsna tagasihoidlike maitseomadustega ja mitte just kõige ilusam. Koos voldilisest tindikust valmistatud toitude ja hoidistega ei tohi tarbida alkoholi, kuna seen sisaldab alkoholis lahustuvat nõrgatoimelist mürkainet, mis põhjustab küllaltki tõsiseid reaktsioone – kopriin-alkoholimürgistust, mis lõpeb mõnelegi koguni surmaga.



*************

TOLMTÜMAK (Postia ptychogaster)


F: Helena Jallai.



******************

TSÜAANVÄRVIK (Stropharia caerulea)




Fotod: Katleen Lukin



*******************

TUME TIMPNARMIK vt Narmik
TÕMMURIISIKAS - vt. RIISIKAS

***************************
TÄPILINE VÄRVIK (Stropharia hornemannii)



F: Urmas Kaja.

Ei ole söödav, nõrgalt MÜRGINE.

Suur hallide eoslehekestega kõdupuidul kasvav okasmetsade seen. Kübar on 6-16 sentimeetrit lai, limane, punakaskollane kuni violetse varjundiga hallpruun, kumer, paljas, lihakas. Eoslehed vanalt mustjashallid, lillaka varjundiga. Jalg kahvatukollakas, pikk, tugev ja õõnes. Mõnikord peetakse tumedate eoslehekeste tõttu ekslikult šampinjoniks.


***********
UDULEHTRIK - vt LEHTRIK


***********

VALGE EBASHAMPINJON - vt SIRMIK - VALGE

*********

VAHTRATARJAK (Oxyporus populinus)


F: Neeme Sihv.

****************************************
VALKJAS SAMETKÕRGES


Valkjas sametkõrges

kasvab maapinnal (mattunud puidul/ juurtel) ja eoslehekesed on säravvalged - sel juhul valkjas sametkõrges.Tarbimisomadused samad mis puidu-sametkõrgesel.

F: Ekke Västrik

***

VURRIK


F: Anneli Võigas.

Puudega mükoriisat moodustav vurrik on paljudes välismaistes seeneraamatutes kirjeldatud söödavana, meil on enamik kirjastajaid selle teabe asendanud hoiatusega: suur haruldus tuleks jätta metsa kasvama. Eesti punanimestikus on ta ohualdiste seas, peale selle on ta ohustatud või haruldane punaraamatu liik veel 16 Euroopa maal; Poolas ja Suurbritannias on vurrik välja surnud.

*************************
VÕISEEN vt (Kolla)RIISIKAS.

******************************


*********

VÄÄVELTORIK (Laetiporus sulphureus)


F: Tõnu Pani.

Selle eredad sidrunkollased kuni punakasoranžid viljakehad kasvavad peamiselt vanade tammede ja hõberemmelgate tüvel ja jämedatel oksaharudel, harvem teiste lehtpuude tüvedel ja kändudel. Viljakehi moodustab väävlik juunist augustini, soojadel sügistel septembrini. Viljakehad kasvavad tüve alusel või kuni 3 meetri kõrgusel. Seenekübarad on üheaastased ja ilmuvad puule tavaliselt juunis.

Väävlikud on juustutaoliselt lihakad ja haprad ning kasvavad hulgakaupa liitunud kogumikena – pehkinud puutüvel võib neid ülestikku olla kümmekond. Üks selline «seeneriiul» võib kaaluda kuni 300 kilogrammi. Torukesed on 1–5 mm pikkused, väävelkollased, lihast kergesti eraldatavad. Mõne nädala vanusena viljakehad surevad, luituvad ja murenevad puu küljest lahti, jättes koorele heleda jälje. Vääveltorik tekitab puu südamikus üsna kiiresti areneva pruunmädaniku, mistõttu on meil üks sagedaim tamme tüveõõnsuste tekitaja ning hõberemmelgate mahamurdja. 

Väävlik on noorelt söödav ja kuulub ravimseente hulka.

Noore seene viljakeha lõigatakse viiludeks, kastetakse õlisse ja seejärel riivsaia sisse, praetakse ja maitsestatakse sidrunimahlaga. Noore seene maitset on võrreldud krabi või homaariga


******************************************




*************************************************

VÖÖDIKUD.

Tõnu Ploompuu:
Suure kaarega peab mööda käima ka vöödikutest, see on väga liigirikas seenerühm. Vöödikute liike on küllaltki raske ära õppida, sest neid pole enamasti korraga palju ja need tulevad varieeruvalt aastate kaupa maa seest välja. Mõnel aastal näeb üht, järgmisel teist liiki. Siis on kümme aastat vahet ega näe ühtegi. Nende selgeks õppimine on äärmiselt raske.


HAISEV VÖÖDIK (Cortinarius traganus)


F: Monika Guk.

F: Aavo Omann.

MÜRGINE!

******

KOLLANE VÖÖDIK (Phlegmacium triumphans)





Fotod: Sven Pruul ja Urmas Kaja.

Tinglikult söödav.

VÖÖDIKUTE puhul on tegu sageli väga raskesti eristatavate liikidega, seega ei ole korjamine ega söömine soovitav. Vöödikute hulgas esineb ka SURMAVALT MÜRGISEID LIIKE!
Tõnu Ploompuu:
Suure kaarega peab mööda käima ka vöödikutest, see on väga liigirikas seenerühm. Vöödikute liike on küllaltki raske ära õppida, sest neid pole enamasti korraga palju ja need tulevad varieeruvalt aastate kaupa maa seest välja. Mõnel aastal näeb üht, järgmisel teist liiki. Siis on kümme aastat vahet ega näe ühtegi. Nende selgeks õppimine on äärmiselt raske.

*********************
KÜHMVÖÖDIK (Cortinarius rubellus)
https://www.facebook.com/photo?fbid=2262376380575113&set=oa.653220311503363


VÄGA MÜRGINE!
** TÕSINE HOIATUS **

KÜHMVÖÖDIK!
Kurb on tõdeda, et Eestimaal on aastati rekordilisi vöödikumürgistusi – paljud satuva neerukahjustusega väga raskes seisundis haiglasse! Pahategijaks on üldjuhul kühmvöödik (Cortinarius rubellus), mida on sellel aastal rohkelt, ning teda olla korjatud lehter-kukeseene pähe.


 
Pildil sügiskülmadest veidi kahjustatud kühmvöödikud.



Kühmvöödik kasvab vajadusel edukalt ka põuaperioodil, seega võib neid praegu veelgi ilmuda olenemata sademete nappusest. Kas korjaksite neid, kui need on ainukesed seened metsas? Õige vastus on loomulikult see, et olenemata nappusest või hasardist tuleb korjata vaid seeni, mida täiesti kindlalt, ilma igasuguse kahtluseta tunnete. Nende eksemplaride puhul paljud ilmselt kühmvöödikut ei oskaks kahtlustada, kuid samas ka muidugi mitte mingit söödavat seent, juhul, kui vähegi seeni tunnete. Seente korjamine ”igaks juhuks” ei ole hea mõte, paar määramist vajavat eksemplari võib muust saagist eraldi kaasa võtta.
Siin näeb erinevatel aastatel ja aastaaegadel tehtud kühmvöödiku pilte, et liiki erinevatel kujudel tutvustada. Üldjuhul on tegemist võrdlemisi lihaka, n-ö ”ahvatleva välimusega” seenega (seda muidugi vaid juhul, kui uskuda ohtlikku müüti, et välimusel ja söödavusel on vähimgi suhe!), mis on tervenisti oranžikaspruuni tooni, veidi sametise kübaraga ning jalal on kollased siksakvööndid. Erinevalt lehter-kukeseenest ei ole neil kindlasti mitte lehtrikujulist kübarat, vastupidi, kübar on teravatipuline või kühmuga! Vanemad ja ilma tõttu kannatada saanud isendid ei järgi aga paraku täpselt seeneraamatu pildi näidiseksemplari. Kühmvöödik kasvab niiskemapoolsetes okasmetsades koos kuuskedega.
Foto: Allar Antson.


F: Urmas Kaja.

Siia lisan ebatraditsiooniliselt ka lingi, kuna tegu ühe mürgiseima seenega Eestis.

https://nami-nami.ee/uudis/ettevaatust_kuhmvoodik/

*********************************************



LILLA VÖÖDIK (Cortinarius violaceus)

F: Ain Vindi.



F: Esta Karbov.

Ei ole söödav.

Soomaal elava loodusemehe Aleks Linniku sõnul aga söödav, ilma kupatamata. Küll võib seda aga pidada üksikindiviidi arvamuseks.

LIMAVÖÖDIK (Cortinarius mucosus)

 https://www.facebook.com/photo?fbid=1841457612548997&set=oa.653220311503363



F: Kristiina Paunel.

*********

MESIKOLLANE VÖÖDIK (Cortinarius stillatitius)


Allar Antson:
Sinijalg-vöödiku (pildil tõenäoliselt) kübar on üldiselt punakamat tooni (400 Eesti seene raamatus on tema pilt halb, tegelikult ei imestaks, kui isegi mesikollase vöödikuga segi aetud). Samuti on mesikollast olnud tänavu väga palju, kõik isendid, keda olen nuusutanud, on andnud meelõhna (mesikollase vöödiku eristav tunnus on selge meelõhn jala alumise jupi seeneliha purustades)

F: Gert Vesterberg


PUNASOOMUSVÖÖDIK (Cortinarius bolaris)



PUNASOOMUSVÖÖDIK (Cortinarius bolaris)

 MITTESÖÖDAV!

F: Kristi Rjabov





 MITTESÖÖDAV!

F: Kristi Rjabov

*********************

RÕNGASVÖÖDIK

Väheväärtuslik söögiseen (vöödikute "kamba" ohtlikkusega seoses ongi parem korjamata jätta).

Teist sellist pruuni kübara ja erepunase rõngaga seent Ploompuu sõnul vöödikute seas pole, kuid väga heaks söögiseeneks ta seda ise ei hinnanud.


28.08.2017, Lahemaa
F: Urmas Kaja



******************

TELLISPRUUN VÖÖDIK (Cortinarius varius)


Sageli on juttu seente nimedest ja sellest, et nad alati kõige paremad ei ole. Kas märkate foto seentel midagi tellispruuni? Mina vähemalt mitte. Pigem on liigi tunnuseks kenad lillad eoslehekesed, kasvukoht (kuusikus lubjarikkal pinnasel) ning kuju. Mõistan, et seentele nimede panijad nii pikki nimesid ei poolda, ent kui ta nimi oleks nt lillalehine nuijalg-vöödik, lahendaks see need mured ja seent saaks juba nime järgi ilusti määrata. Tellispruun vöödik mitte midagi konkreetset ei ütle, nagu teame, on pruunikaid vöödikuid mitusada liiki.

Foto ja tekst: Allar Antson

*************************************
VEREV VÖÖDIK (Cortinarius sanguineus
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2668388939973853&set=oa.653220311503363


F: Urmas Kaja.

Ei ole söödav, nõrgalt MÜRGINE!

Kasvukoht enamasti kuusemetsad.
Vereva vöödiku väikesed viljakehad on üleni veripunased. See on väga hea värviseen, sisaldab väga palju pigmenti. Sellega saab punaseid ja pruunikaspunaseid toone. Värv on hea valguskindlusega.
Nõrgalt mürgine, suurepärane seen lõnga värvimiseks – tema abil saab ilusaid punaseid värvitoone. Üleni karmiinpunane pisikese kübaraga väike vöödik. Noorelt kellukjas, vanalt lame. Eestis väga sage, peamiselt männikutes.

************************
VERKJAS VÖÖDIK (Cortinarius semisanguineus
https://www.facebook.com/photo/?fbid=2668383979974349&set=oa.653220311503363


F: Urmas Kaja.


F: Joel Arula.

Ei ole söödav, nõrgalt MÜRGINE!.

Hea värviseen.
Nõrgalt mürgine, suurepärane seen lõnga värvimiseks. Kollakaspunane veripunaste eoslehekestega vöödikuliik. Kübar väikeroheka varjundiga, tuhmi pinnaga ja keskosas kühmuga. Jalg kollakaspruun, sile ja sihvakas, aluselt punakas. Kasvab niisketes ja kuivades okasmetsades, enamasti koos männiga. Eestis väga sage.


************

ÜMARMÜRKELvt MÜRKEL


********************************************************************

Märkused:

* Postitus on ajas täienev.

* Igasuguste märkuste eest tänulik!
Saate kirjutada siinsamas kommentaaridesse.

* FB grupis EESTIMAA SEENED püüavad väga paljud mükoloogid ja seenehuvilised teile abi anda, vastata küsimustele jms. Nii nemad kui ka piltide autorid on minu tänu vägevalt ära teeninud, usutavasti ka Teie tänusõnad!

* Aja jooksul otsustan, kas jätkata siinse süsteemiga või proovida ka täiendava info lisamist (söödavus ja mürgisus, kasvukeskkond, määramistunnused jne), kuigi see või esmalt olla kohutav töömaht ja teiseks, kas ei muuda see ülevaadet blogis, siin liiga kirjuks?
FB omavad inimesed saavad lingi kaudu vaadata täiendavat inot, arvamusi jm ka otse seenegrupi Eestimaa Seened albumis SEENERAAMAT..

* Lisaks on võimalus otsida, leida ja ka ise täiendada SEENETOIDUD -HOIDISED postitusi.
https://eestimaablogi.blogspot.com/2022/09/eestimaa-seened-grupis-lingid.html

* Lisaks muud seenemaailmast kuni iluni välja!
https://eestimaablogi.blogspot.com/2022/09/pilte-lihheniseerunud-seentest-fb-grupi.html


* Tõnu Ploompuu pilte ja juttu vähemtuntud seentest:
https://vabaajaleht.blogspot.com/2022/10/tonu-ploompuu-seenemaailm-neeme-sihv.html

 
I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu
Toon välja seente osa, kehtiv määrus teksti lõpus lingina 
 
§ 2. I kaitsekategooria seeneliigid
I kaitsekategooria seeneliigid (Fungi) on:
1) poropoorik Amylocystis lapponica;
2) leht-kobartorik Grifola frondosa;
3) krookustorik Hapalopilus croceus;
4) taigapässik Inonotopsis subiculosa;
5) lõhe-lehtervahelik Leucopaxillus salmonifolius;
6) roosakas tammenääts Pachykytospora tuberculosa;
7) võrkheinik Rhodotus palmatus;
8)lilla põdramokk Sarcodon fuligineoviolaceus;
9) limatünnik Sarcosoma globosum.
 
§ 6. II kaitsekategooria seeneliigid
II kaitsekategooria seened (Fungi) on:
1) sireli-lambaseenik Albatrellus syringae;
2) lepa-kärbseseen Amanita friabilis;
3) lehise-õõspuravik Boletinus cavipes;
4) must hundiseenik Boletopsis leucomelaena;
5) punajalg-kivipuravik Boletus erythropus;
6) Fechtneri kivipuravik Boletus fechtneri;
7) mõru kivipuravik Boletus radicans;
 8) kollane kivipuravik Boletus suspectus;
9) soo-maamuna Bovista paludosa;
10) lilla kukeseen Cantharellus melanoxeros;
11) säärissirmik Chamaemyces fracidus;
12) Bloxami punalehik Entoloma bloxamii;
13) liiv-maakeel Geoglossum arenarium;
14) purpur-maakeel Geoglossum atropurpureum;
15) ebe-limanutt Hygrophorus chrysodon;
16) tammepässik Inonotus dryophilus;
17) kuldpiimane riisikas Lactarius chrysorrheus;
18) roosa riisikas Lactarius controversus;
19) ripsriisikas Lactarius mairei;
20) värviline lehtervahelik Leucopaxillus compactus;
21) valge sirmik Macrolepiota nympharum;
22) kellukmürkel Morchella semilibera;
23) luiteliudik Peziza ammophila;
24) mugultorik Polyporus tuberaster;
25) kroonliudik Sarcosphaera coronaria;
[RT I, 18.06.2014, 18 - jõust. 21.06.2014]
26) kährikseen Sparassis crispa;
27) sellerheinik Tricholoma apium.
 
 






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar