Mõtlesin sel nädalal juba spaasse minna (kuna KaRa lõpetas pikka aega kestnud inimeste represseerimise), aga siiski veel ei lähe. Kuid kuigi riik ei ole tahtnud tagastada minu maksuraha seda osa, mida nt muuseumite rahastuseks kasutati, siis ega tegelikult pole mul sellest rahast kahju. Küsimus on põhimõttes - hoitakse piletiraha muuseumitest eemal ja diskrimineeritakse inimesi valikuvabaduse põhjal. Nüüd saan muuseumitesse oma lisaraha viia. Ja nii kobisingi 21 liini bussi.
Et oli aega bussi oodates, klõpsutasin ka mõned pildid, ilusad värvid ju bussidel! Tõsi, see reisiterminal pole siin ei ilus ega inimvääriline bussijuhtidelegi (parempoolne maja ei ole bussijuhtide puhkeruum), kuid on ju lootus, et Kalamaja tänavapikenduse raames tehakse ka nende jaoks siin midagi vajalikku ära.
Ja kuigi minul ju igati kasud sees, et maakonnaliinid enamasti siin alustavad, oleks tegelikult vaja liinivõrk kiiresti ümber teha ja enamus bussiliine kokku panna, läbimaks linnakeskust.
Sõitjad valdavalt linnakeskusest tulevadki ja ega pole ka mul raske trammiga Viruni sõita.
Ühistranspordi radasid on vähe.
Rattateid ka.
Ümber tuleb nimetada ka bussipeatused. Eriti võõra jaoks, kui palju on meil näiteks Tõnismägi bussipeatusi?
Teel pildistasin natuke muudki Näiteks valge maja valgete kaskedega.
Ja laeva reidil.
Ja viadukti.
Vabaõhumuuseum on aga ülimalt hea koht jalutamiseks, ajaveetmiseks, aja mahavõtmiseks, lõõgastumiseks. Kel seda vaja, siis kindlasti tasub mõelda aastapileti ostmisele. Hea võimalus käia siin nii palju kui hing ihaldab.
Ja pildid kõnelevad siin rohkem ise. Mulle tõesti meeldivad vanad majad, meeldib puit, nii puuna kasvades, kui palgina majaseinas, laastuna katusel kui lauana ustes. Puhas nauding hingele, vaata kuhu poole tahes. Üldises plaanis aga ka detailides.
Aeg aga just selline, et teed nagu ajaloos maalt mäletan. Kuskil veel jääs, teisal porine (mitte küll porimülkad nagu Venemaal) ja kuskil vesi vulisemas. Kraapisin ühes kohas ka ise kraavikese vee äravooluks, nagu lapsepõlves.
Aga vaadake, on ju sellised pildid nii palju erinevaid nüansse pungil, valgusest-varjust, aiateivastest, korstendest ja veel kümnetest pisiasjadest!?
Ups! Siin mul veel käimata, aga hetkeks oli see suletud. Ei hakanud ka pärast tagasi tulema, sest tulen ju uuesti, mul aastapilet!
Peaaegu aga ongi nagu minu kodu. Trepikoda küll teistsugune, aga väga tuttav tunne!
Oi, elus eksponaat! Tegelikult lihtsalt armas tabamus.
Ei õnnestunudki porri hästi pildile saada.
Eestimaad armsamana on raske ette kujutada.
Lapsepõlvest on meeles ka selline oranzh saepuru. Kuigi me tollal tegime peamiselt kaske, aga lepa põnevat värvi sapuru ikka teada.
Muidugi annab siin täislaksu põlispuude olemasolu.
Mõne kadaka võiks aga siin veelgi juurde istutada!
Ohoh, nüüd näengi, et ristpardid.
Idüll! Igas pildis!
Meil on palju neid, kellelt õppida. Ka märkamist. Sarnaseid hetki on tabanud piltidele Fred Jüssi ja nii imeliselt, et võiks vaatama jäädagi. Natuke midagi sellelaadset nägin nüüd ka mina. Pisikesed detailikesed aga kui palju neis peitub! Terve Eesti ajalugu peaaegu, võiks öelda. Inimkätega loodusest tehtu aja voogudes.
Kõrvuti looduse meistritöödega ja väikeste eludega.
Hiiumaalt, mingi lademe paekivi.
Allikat ei olnud, ohvriand võib ikka olla.
Sutlepa kabel, Eesti vanuselt teine puust hoone.
Kui praegusel ajal kuuled teeveeres puulehtede krõbinat, siis süüdlane on musträstas.
Väiksest nirest saab oja.
Suppi oodates vaatasin eemalt, et keegi on mingi kassikuju postile kinnitanud...
Seto seenesupp oli ülimaitsev! Muidugi võiks olla menüüs võimalus ka peekoni- või singikuubikuid juurde tellida....
Siin mina tahaks küll näha ainult kodumaist....
Valin bussi või hobuse? Hobusega sõidu teen ükskord ära küll, Balti jaama saab aga siiski bussiga.
Ühekordsus ja igavik! Seened olid, on ja jäävad nagu meiegi, aga vaid siis, kui sest ühekordsusest suuresti lahti saaks.
Pinke võiks aga küll rohkem olla, teede ääreski. Mitte ainult jala puhkamiseks, aga hea ju istuda ja nautida müha, linnuhääli ja olemist. Kiirustamisesoov kaob siin nagunii.
Siin on vist kõige valik hea! Igatahes, kaasa ma ühte-teist võtsin.
Ja ootepaviljongi võiks siin olla arhailisem, inimlikum ja säästvam. Koos sõiduplaaniga muidugi.
