Heatahtlik paevana võiks tema kohta öelda küll!? Kui aga vanust juba nii palju (miljoneid aastaid ju), siis küllap tundis ta ette, mis tulemas on!
Minu jaoks oli täna ülimalt hea ja küllap sisimas ammu oodatud võimalus minna kübeke paleontoloogiamaailma! Seismilise aktiivsuse jätame kõrvale, aga seda kõike tänu aktiivsusele. Nimelt, LUS-i Teadussekretär Hannes Rohtsalu on ikka ja jälle vaeva nägemas ja seekordseks sündmuseks oli Tallinna Loodusmuuseumis paleontoloogiliste kogudega tutvumine. See viis mind isiklikult tagasi aegade hämarusse, kuigi vaid mõnekümne aasta võrra, mis on kübe meie geoloogiliste ajastutega võrreldes. Lapsest saadik süstisid vanema või ka ma ise endasse loodusehuvi. Ma ei tea, ehk pidanuks suunama ennast ülikooli millegi loodusega seotu juurde, aga ega ma ei tea tänagi, kas mul oleks olnud mingi ala jaoks piisavalt annet? Näiteks linnulaulu ei suuda ma üldse eristada, ladina keele tundmine olnuks mulle ka küllap raske (või üldse keelte), head mälu millegi määramise või talletamise mõttes mul ka vist pole! Aga huvi on alati olnud ja üsna suur ning nii palju kui olen osanud või võimalust olnud, olengi püüdnud kuidagigi panustada. Muidugi on paleontoloogia olnud pigem veidi hilisema aja jooksul kasvanud huvi, kuigi mäletan küll, et kivid, veekogude põhi jm meeldis ka lapsena.
Aga mina minaks, see polegi tänase puhul tähtis.
Aga mina minaks, see polegi tänase puhul tähtis.
Natukene pean ka ühistransporti (nagu ju ka loodusteadust peabki) populariseerima. Tartu ja tallinna aeg-ruumiline vahemaa on seda parem, mida parem on ÜT. Ei ole väga paljudel puhkudel vaja ronida autoga maanteedele (sest nii see ju aina rohkem maantee ummistub) või ka bussi tellida. Sipsti ja kohal, seltskonnaga läheb sõit nagunii märkamatult.
Muidugi peab ka kõhutäie peale mõtlema. Hell Hunt sobis, muuseumile lähedal pealegi.
Vastu võttis meid Karin Truuver, Loodusmuuseumi geoloog-vanemkuraator ja kõik toimis nõnna ladusalt ja hästi!
Seenelistelgi tasub siia tulla!
Loodusmuuseumis muidugi ennegi käidud, aga teaduskogude nägemine on hoopis midagi muud. Võikski vast Särghaual, Tamsalus vm olla ka võimalikult palju nähtaval kivistisi jm, sest tõsise huvilise jaoks oleks vaatamist terveks päevaks. Mis täpsemalt piltidel näha, pole muidugi minu jutustada, kogusse "sisse minema" ja seda tunnetama peab igaüks ise ning minu teadmised kõige meeldejätmiseks ning kirjeldamiseks siin jäävad nõrgaks. Seepärast hoidun sellest.
Väga hea oli muidugi kuulda, et ülimalt palju toimub ka koolilaste väliõpet ehk siis muuseumis korraldatavaid õppetunde. Vaja oleks ehk midagi rohkematki, sest paleontolooge kipub meil ikka vähemaks jääma, aga vaja oleks neid kindlasti. Eriti kui Eestis on olemas maailma mõistes haruldaste leiukohti ning ka haruldustega teaduskogusid, aga samal ajal väga palju ju ka hävineb. Mida rohkem purustame killustikuks või purustab laine mere kaldal enne nende avastamist, seda suurem kadu on meie teadmistele ja teadusele.
Kellel aga kodus mingit huvitavat leiumaterjali, siis tasub ka ehk Loodusmuuseumiga ühendust võtta ja tuua oma leiud näha! Oluline oleks ka võimalikult täpne info, mis, millal ja kust leitud!
Loodusmuuseumis muidugi ennegi käidud, aga teaduskogude nägemine on hoopis midagi muud. Võikski vast Särghaual, Tamsalus vm olla ka võimalikult palju nähtaval kivistisi jm, sest tõsise huvilise jaoks oleks vaatamist terveks päevaks. Mis täpsemalt piltidel näha, pole muidugi minu jutustada, kogusse "sisse minema" ja seda tunnetama peab igaüks ise ning minu teadmised kõige meeldejätmiseks ning kirjeldamiseks siin jäävad nõrgaks. Seepärast hoidun sellest.
Väga hea oli muidugi kuulda, et ülimalt palju toimub ka koolilaste väliõpet ehk siis muuseumis korraldatavaid õppetunde. Vaja oleks ehk midagi rohkematki, sest paleontolooge kipub meil ikka vähemaks jääma, aga vaja oleks neid kindlasti. Eriti kui Eestis on olemas maailma mõistes haruldaste leiukohti ning ka haruldustega teaduskogusid, aga samal ajal väga palju ju ka hävineb. Mida rohkem purustame killustikuks või purustab laine mere kaldal enne nende avastamist, seda suurem kadu on meie teadmistele ja teadusele.
Kellel aga kodus mingit huvitavat leiumaterjali, siis tasub ka ehk Loodusmuuseumiga ühendust võtta ja tuua oma leiud näha! Oluline oleks ka võimalikult täpne info, mis, millal ja kust leitud!
Uksel tervitas meid ka händkakk, kes üsna kuulus, sest mingil hetkel arvas keegi "loodusesõpradest" vajalikuks see ära varastada. Mine tea, ehk isegi tegu sama kakuga, kelle ma kunagi rongiga kokkupõrke järel muuseumi tõin, et saaks topisena "uue elu"!
Mina igatahes "ahmisin" kõike, kogu seda võlu - miljoneid aastaid, etikette, "mustreid", karbonaatsetest kivimitest lülijalgsete ja trilobiitideni, teadlaste vaeva Mickwitzist Pahlenini.
Merisiilikud (vanimaid leide Eestis), kivistised, rüükalad jm.
Arvutis pole tänapäeval ikoonid midagi uut, neid kasutasid juba mammutid ja lülijalgsedki. Muidugi avalikustada sellist infot ei taheta, olgu tegu siis eelajalooliste arvutisüsteemidega või Roswelli sündmustega.
Vaadake üle ka oma kolikambrid ning õpetajad, teie siis koolides hoidlad-kapid. Mine tea, ehk on midagi peidus ka mammutitelt?
Kivimite pildistamise juures on väga oluline võrdlusmaterjal, et tajuda suurust. Muuseumites saaks nii kindlasti ka rahastust suurendada, küllap pildistajad ikka münte sahtlitesse unustaks...
Lisaks arvutitega seonduvale olid juba ürgsetel aegadel olemas mutrid-seibid ja isegi hammasrattad?
