Olen täna väsinud siiski (esmaspäeva õhtu), sest küllap need ööd olid sellised, kus väga hästi välja ei maganud, ikkagi võõras koht), aga aeg on ka siin teemas mõtted kirja panna ning eks ka varasemad postitused veel üle vaadata ja korrigeerida.
Jõudsime siis Kolga mõisa, kuiid eesmärk ei olnud mõis ise. Siin tasub ehk tagasi vaadata paari aasta ja päeva võrra ehk et juulis 2022 ilmus selline nupuke (kopeerin osa sellest):
Suve hakul oli tuhande imetillukese ebapärlikarbi jaoks tähtis päev – nad viidi RMK Põlula kalakasvatuse laborist tagasi Lahemaale oma kodujõkke. Neil üheaastastel karbikestel on nüüdsest lootust elada rohkem kui saja aasta vanuseks, ent nende eelkäijail pole juba ligi viiskümmend aastat seda võimalust olnud.
RMK ebapärlikarbi spetsialisti Katrin Kaldma sõnul jaotatakse imetillukesed karbikesed Põlulas portsjonitena kasvatusnõudesse nende kodujõest toodud vee sisse ja pannakse inkubaatorisse. Jõevette on lisatud ka ühest kindlast Lahemaa allikast toodud detriiti ehk peeni orgaanilisi pudemeid sisaldavat vett, sest just sellises vees kasvavad karbid kõige paremini. Lisaks toidetakse neid veel spetsiaalse vetikatest valmistatud preparaadiga. Vett tuleb vahetada kord nädalas, sestap tuleb Katrinil iga nädal võtta ette sõit Lahemaale värske vee järele. Ühes vee vahetusega kontrollib ta mikroskoobi all ka üle, kas hoolealustel on eluvaim sees.
See seletab üsna konkreetselt lahti midagi väga olulist. Meie ja loodus.Need inimesed, kes püüavad väita, et inimene loodust ei mõjuta või vähemalt kliimasoojenemist mitte, ei ole tõsiseltvõetavad. Mõjureid on siin maailmas miljardeid ja kõik on kõigega omavahel seotud. Praegu siin ma siiski kliimasoojenemist ei puuduta, küll aga viitan sellele, mida teadmatus (harimatus) võib teha. Väga palju on räägitud nõukaaja looduse ümberkujundamisest ja keda see vähegi huvitab, teab põhilise ära. Üks osa sellest oli näiteks maade ja soode kuivendamine. Tohutu hulk kaevatud kraave tähendasid, et looduslikesse vooluveekogudesse jõudis ülirohkesti seda, mida seal sellistes kogustes normaalsetes oludes pole. Näiteks muda ehk setteid. Ja see ei tee looduslikule kooslusele head mitte kuskil, olgu siis tegu puhast vett hindavate ebapärlikarpide, forellide või kelelga tahes. Ja ka forellid on siinsega seotud. Meil õnnestus pikemalt kuulda selle maailma ja tegemiste kohta, sest Katrin Kaldma sellest meile kõneleski.
Muidugi ma ühe kõrvaga juttu kuulates pildistasin ka mõisa ja ümbrust, sest iseenesest ju seegi äärmiselt huvitav. Ja loodetavasti ärkab seegi siin kihavale elule, pakkudes siis emotsioone millena iganes, majutuskoha, muuseumi vm. Muidugi tegu erakinnistuga, aga ka ajalugu on mingis koguses alati me kõigi oma, seega loodan parimat.
Kuivõrd keeruline ja ka ohtuderohke (inimmõju!) on ükskõik milliste väikeloomade elu? Miks surevad liigid välja? Ebapärlikarbi Eestis peaaegu täieliku kadumise põhjuseid on muidugi rohkem, aga just puhtam vesi ja sobivad eluolud põhjas mängivad siin rolli. Ja muidugi mitte ainult nende puhul, ka paljud kalad vajavad kudemiseks puhtamat keskkonda. Inimene ju ka sureb välja kui elukeskkond lõputult reostub ja see ületab mingid piirid.
... Munadest arenevad glohhiidid ehk parasiitsed vastsed, keda emasloom paarinädalase küpsemise järel vette paiskab. Ent sellega ei ole vastsed oma arengus isegi veel poolele teele jõudnud – et edasi kasvada, peavad nad kinnituma umbes sõrmepikkuse forelli lõpuste külge, kus nad arenevad ja kevadeks moonde läbi teevad. Seejärel pudenevad nad kala lõpuste küljest jõe põhja. Kui veab, juhtub see kruusase põhjaga kohas, siis on noorel karbil elulootust. Kuni kuus aastat elavad nad põhjakruusa kaevununa, suuremaks saades tulevad pindmisse kihti ja jätkavad oma elu nagu vanadki karbid.
Kui vähegi loodusest huvitute, siis kindlasti kaevuge sügavamale, ei mitte mutta, vaid bentose olemusse, kogu veemaiilma kõige pisemate olevuste elu peensustesse. See on ääretult põnev! Ja siis mõistate rohkem ka elu väärtust või väärtusi elus! Ahjaa, tahtsingi kindlasti öelda veel ühte asja ja teengi seda siin. Looduseuurijate seltskonnas tunned, kui väärt on see töö, mida tehakse või on pika tööpõlve jooksul tehtud. On looduseuurija 40-stes, või hoopis 60 või 80 eluaasta kandis - ta on näinud hiiglamat vaeva ja seda me kõigi nimel!
Mõnes mõttes oleme aga ebapärlikarpidega srnased, kuigi nad võivad meist vanemakski elada. Kuid neilgi on pikk "lapsepõlv" ja elu jätkub läbi keeruliste teede ja olude, kuniks saadakse "lapsed", need omakorda kasvavad jne, aga .... vaehle pole neist siin maa peal (või õigemini ees) pikka aega, uuesti kodu leidmiseks nad vajavadki tarkade inimeste tööd ja vaeva ning muidugi hoolt!
Läksin natuke filosoofiliseks vist, aga niisuguseid mõttekatkeid see kõik tekitas. Ma ise oleks ju (tunnen seda iga päev) tahtnud olla looduse uurimises rohkem sees, aga kõike huvipakkuvat ei saa ka "omandada", eriti kui liikide määramine jm minu jaoks üsna nõrk. Aga aitamine, alates kurgede pesitsusest ja Heinrich Veromannist, kuni suhtlemiseni Järvede grand old man Aare Mäemetsani jpm on olnud kõik see, mida ma kogeda olen saanud. Ja saan selle kõige eest vaid tänada. Või kasvõi toetada millegagi Looduseuurijate Seltsi.
Alati on oluline ka see, et "publik" saaks veidi mugavamalt ennast tunda. Nii ma nihkusingi tasapisi mõisa trepil olevate pinkideni, et veidike jalgadele puhkust anda ja jälgi kunagisest ammusest elust avastasin oma jalge alt. Peajalgsed lubjakivist põrandaplaatides paistsid selgelt välja!
Igaks juhuks proovisin silmatorkavamatest "elementidest" ka mobiiliga pilte teha.
Nendes kodudes elasid siis vanakesed, aga viimased lahkusid elust aastakümneid tagasi. Katrin Kaldma näitas meile ka ebapärlikarpide "lastesõime".
Plaan nägigi ette minna vetemaailmaga natuke lähemalt tutvuma. Muidugi oli see kõik nii põgus, sest väiksegi pildi ette saamiseks kuluks päevi ja kuid...
Lapsena sai vahel ojakestes kividest tammisid ehitatud, aga päris hea mõte see ei ole. Kividel on igas veekogus väga suur roll, eriti ojades-jõgedes, aga ka mere kaldavööndis. Nii et neid äras viia või ümber paigutada ei ole siiski väga soovitav. Ojad on mulle aga alati meeldinud, vahel sai päris palju nende põhja "jõllitatud" ja parim oligi seda teha heleda põhjaga ja selge veega jõekestes. Lahemaalgi on väga ilusaid jõgesid.
Muidugi pildistan alati veidi ka veetaimi.
Või hoopis mitteveetaimi. Või putukaid. Kuigi nende jaoks on paremat tehnikat vaja. Aga aimu saab ikka, kui "peenike" on elu ja kui oluline selles osas samuti mitmekesisus. Igal taimel oma roll või ülesanne.
Katrin Kaldma aga rõhutab:
Minu põhisõnum laiemale publikule oleks vist see, et ärge tehke
veekogude kaldaid paljaks ja ärge puhastage looduslikke vooluveekogusid
kividest ja sinna kukkunud puidust. See on see, mis eristab veetoru
veelisest elupaigast. Veekogu algab palju kaugemalt,
kui veepiir.
No näete, polnudki minu mõttevälgatus väga vale!
Kui aga on võimalus vees solberdada, siis inimene jääb inimeseks ja teeb seda lausa lustiga. Ka vahepealsest vihmast väga ennast segada ei lastud.
Tegelikult on need pildid väga sobilikud "kaksikud" päeva esimeste piltide hulka sattunutele. Nagu sel puhul kirjutyasin, et looduseuurijate jaoks võib käpuli roomamine olla tavapärane "stiil", siis ka siin ei ole tegu mingi peojärgse käitumisega. Vaid just nimelt UURIMISEGA!
Ja oligi kätte jõudnud aeg teele asuda! Vihma vahepeal ikka sabistas ja ka päevade lõpetuseks teadlikult lisan pilt teelt, sh mõttetutest postidest.
Väga tänulik olen autojuhile, kes mind välja kannatas ja tänu talle sain asjad sipsti tehtud. Isegi 3. liini buss Tallinnas tuli täpselt nagu tellitud kohe peale saabumist!
Unustage mõttetu vegeteerimine ja tegevused, maailm on imeline!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar