Eestimaa Seened FB grupis on pika tegutsemisaja jooksul ilmunud aina rohkem inimesi, kes märkavad ja "tabavad" limakuid. Ehk siis on märganud rohkem seeni, kui need, mis tavalist seenelist huvitavad. Kuigi... limakud on natuke "rohkemat", nad justkui polegi seened. Googeldasin, et leida midagi, mis lühidalt limakute olemuse ära kirjeldaks. Ja loomulikult on vast parim lugeda, mida kirjutas Seenevana Erast Parmasto http://vana.loodusajakiri.ee/loodus/artikkel513_512.html
Juunist hilissügiseste külmadeni võib tublisti kõdunenud okas- ja lehtpuupuidul, ka lehevarel, näha väga ilusat olendit. Pea murulaadselt asetunud või 2−3-millimeetrise läbimõõduga tähekesi moodustavad millimeetripaari kõrgused pulgakesed on klaasjalt valged ning peaaegu sültjad. Esimest korda neid olendeid herbaariumi jaoks kogudes tabas mind ebameeldiv üllatus. Panin nad koos alusega, kõduneva puidu tükikesega, aknalauale kuivama; poole päeva pärast vaatama minnes oli minu seeneks peetud olevus kadunud. Ära läinud? Haihtunud?
Õnneks ei saa seda liiki meil ühegi teise elusolendiga segi ajada. Paljudes seeneraamatutes trükitud piltide järgi saab hõlpsalt kindlaks teha: tegemist on ühe protistiga, limakute ehk limaseente hulka kuuluva Ceratiomyxa fruticulosa’ga. Kuigi seen on kogu maailmas, eriti aga põhjapoolkera parasvöötmes, päris tavaline, pole tal enamikus keeltes oma nime. Inglise keeles hüütakse teda Coral slime, s.t koralllimakuks. Eoslate kuju järgi oleks ehk sobivam limasarvik.
Protistid, nende seas ka limakud, harunesid elu evolutsioonipuu omaette oksaks kaugelt üle miljard aasta tagasi – siis, kui polnud veel taimi, seeni ega loomi. Limakutel pole rakukesta, seda asendab pea kõigil liikidel eoslat ja eoseid kattev tihenenud plasma – periid. Üheks erandiks on limasarvik, kellel periid puudub; seetõttu langevadki eoslad õhu käes kuivades kokku ja näivad hoopis ära kaduvat.
...
Käesoleval aastal uurisid Jim Clark jt limasarviku elukäiku, mis oli limakutele tüüpiline. Sajandikmillimeetrise läbimõõduga eos õnnestus laboris agarsöötmel kasvama panna, kui söötmele lisati kaerahelbeid ja limaku looduslikust kasvukohast saadud baktereid. Ilmselt on viimased limasarviku põhitoit. Eosest arenes amööb, nende liitumisel moodustus plasmoodium (ebamäärase kujuga plasmatomp) ning viimasel tekkisid kolme-nelja nädala pärast eoslad. Mingit sugulist protsessi sellele ei eelnenud – limasarvikul ilmselt sugupooli polegi. Nagu juba ammu teati, tekivad tal eosed mitte eosla sees (nagu teistel limakutel), vaid eosla pinnal. Kogu pind on kaetud imepeente plasmaniidikeste otsas valmivate kerajate eostega.
Eestist leidis limasarvikut esimesena H. A. Dietrich, ja kirjeldas seda juba 1856. aastal. Hiljem on teda teaduskirjanduses vaid paar korda mainitud, limakud on meil üks teadlaste poolt unarusse jäetud rühm. Tegelikult võib teda niiske ilmaga ja niisketes kasvukohtades üsna sageli leida – kui vaid osatakse märgata.
Miks ma aga tahan üldse limakuid kuhugi "kokku koguda"? Sest nad on ilusad ja põnevad. Sest pole paha kui suure vaeva nägijad ehk grupi liimetest pildistajad on nii palju vaeva näinud!
Siin Urmas Kaja pildil (Lahemaa, 2019) ongi siis nn limasarvik, millest Erast Parmasto rääkis. Või nagu Veiko Kastanje Urmase pilti kommenteerides ütles: Ceratiomyxa fruticulosa var. porioides on palju ilusam kui klassikaline vorm.
Tänavu siis otsitakse meil nimekonkursi abil eestikeelseid nimesid paljudele limakutele. Et siis nagu kuidagi kodusemad tunduvad?
Petra Westers Andersson on aga Lääneranna vallas rohkemgi leidnud ja tabanud. Didymium clavus?
Muide, limakud on siis nähtavad nii palja silmaga, kui tegu on suuremate isenditega. See, mis on Petra pildil, on ehk 1,5 mm.
Lycogala conicum.
Petra imelisi pilte näeb seenegrupis rohkemgi. Aga alustasin siis kõige väiksematest, mida kahtlemata ka kõige keerulisem pildistada. Veidi suuremaid limakuid märgatakse aga rohkemgi, kusjuures osadel olemas ka eestikeelsed nimed. Ja vägagi vahvad nimed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar