Pläralad - rahva arvamus?

Ka pildis võib olla arvamus...

Saab veidi puhata ja plaanin homme väikse sõidu ette võtta. Vahepeal aga tükivad erinevad mõtted pähe ja teinekord kõkled, kas öelda oma arvamust välja. Vahel ei ütlegi. Seda siis kui asi väheoluline või kui tead, et vastaspool iseloomult armutu pujään (On minu arvamus ja on valed arvamused), või egopäike särab nii heledalt, et varjutab kõik muu. Või väheste teadmiste juures üritatakse enda arvamust väga jõulise sõnavalikuga peale suruda, ise asjasse süvenemata ja teiste arvamustest huvitumata.
Kuigi pläralat nimetatud peldikuseinaks, siis mind huvitavate teemade puhul üritan nendesse arvamustesse ikka süveneda. Ja kuigi suurem osa seal tavapäraselt tõepoolest suhteliselt mõttetu, siis on ka vägagi arendavaid arvamusi.
On muidugi teatud teemad, kus arvamusi tuleb nagu kapast ja läheb üksjagu madinaks. Seni kuni räigelt ei solvata ega õelutseta, andku minna. Seda enam, et nii saab erinevatest arvamustest päris hea pildi.

Kui teemaks usk,  rassism või omasooiharad, on arvamused vahel vägagi tulised. Nagu ka liiklusest kirjutades. Küllaltki iseloomulik on kisklemine autojuhtide, jalakäijate ja ratturite vahel - ikka on paljud ikka hoolimatud ja ülbed jne. Kahjuks on "vastajad" tihti sellised, kes oma silmis palki ei näe.
Hiljuti oli taas artikkel ühest "loomalööjast". Tean neid lemmikloomaomanikke ja tegelikult alati selliste artiklite puhul lemmiklooma omanikest kahju. Tean kui väga võib mõni loom sulle hinge pugeda ja tegemist on pere liikmega. Plärala oli aga päris jube. Küll ollakse süüdi selles, et lemmiklooma raviks raha ei leia vms. Aga kui ei ole raha, mis siis teha. Lahkame, mida keegi peaks menüüst ära jätma, et kokku hoida?
Kaotusvalu võib olla suur, paraku tõesti tean üpris palju selliseid lemmikloomaomanikke, kelle puhul pole kunagi milleski süüdi ei nemad ega nende loomad. Ja sellistel puhkudel tasuks ikka väga mõelda, mida kirjutada või öelda. Eeskirjad pole välja mõeldud tühjast kohast ja kui lugesin "lööja" kirjutist, siis pean tunnistama, et tal paljuski õigus! Millegipärast ei mõista paljud, väga paljud, kui hirmsasti inimesed võivad võõrast koera karta või kui palju on sellised koerad rünnanud ja isegi tapnud. Ka need koerad, kes peremehe/perenaise sõnutsi kunagi ei hammusta ega midagi tee. Ometi on vastupidiseid näiteid palju. Kui aus olla, siis olen paaril korral ka ise päris hirmul olnud. Kui pikalt rongi oodates kaks väga suurt hundikoera piirasid ja lausa tigedusest õhkasid. Igaks juhuks tuleb puss valmis hoida? Sest ligi tunni jooksul (kuna rong hilines), politsei kohale ei tulnud. Kui aga rongile tulnuks mõni laps?

Vene pläralad on aga omamoodi. Neid tavaprobleemid eriti ei huvita, enamasti minnakse vahule siis kui juttu meie poliitikutest või sõjast. Eks seegi näitab, et ega kohaliku elu vastu eriti huvi ei tunta ja tihti ka seda, et erilist edu integratsioonis pole oodata. Ehk see ongi põhjuseks, miks poliitikud või ametnikud väidetavalt pläralat ehk rahva arvamust teada ei taha?

Ja palju ongi arvamustest kasu? Kuigi ERM-i asukohaga pläralas pole rahul julgelt üle poole, ei muutu sellest midagi. Kui tugevalt üle poole pole rahul omasooiharate paraadide või muuga, siis tagajärjeks vaid mõne "aktivisti" pöördumine kohtu poole. Kas see kui ennast ja oma mõtteviisi teistele "vägisi" armsaks tehes on reaktsioon vastupidine, üdse neile kohale ei jõua?  Kui ülipaljud avaldavad rahulolematust kilekotiga raha tassimise kohta või maksumaksja rahade laristamise üle, siis kas poliitikuid see huvitab? Kas midagi muutub? Paistab, et mitte! Või kui salakütusevedajate ja -varaste, salasuitsu ja -viinavedahate puhul on süüdi rohkem ikka riik ja kõik teised, mitte vargad ja petised? Sest nii arvavad väga paljud kommentaatorid.Mis sest, et paljud arvavad, tegelikult elavad nii need pätid kui salakauba ostjad teiste arvel. Seega selliste inimeste arvamus pole suurt midagi väärt! Eks sellised tunnevad ikka omasugustele kaasa. Nii et kasu on ka sellest, kui saab eeldada plärala järgi kui palju on päti ja teiste kulul elajate osakaal.



Ometi, anonüümsed pläralad ei tohiks kuhugi kaduda, las nad olla. Ja rohkem tasuks nende sisuga tutvuda. Terasid sõkaldest eraldada peaks intelligentne inimene juba ise oskama...