Tundub vägagi huvitav raamat! Kas nüüd keegi, kes põgusalt, sisusse süvenemata, eesti eluga ja ajalooga tutvunud, odavat õlut ja viina joonud, teksapükstes naisi vaadanud, kohe just estofiil on...
http://www.postimees.ee/720060/pohmellis-harra-pahur-laheb-tartusse/
Stuart Sweeney aga oskab ehk palju laiema silmaringiga asju näha ja analüüsida, seda on kirjutisest kohe tunda!
Muide, Aleksander Theroux ehk hea näide ameerikalikust mõtteviisist. Üldjuhul peaks mainima, et naised kenad eelkõige naiselikumates rõivastes, mis loomult ka ehk loomulikumad ja looduslähedasemad. Ja seda meil tänaval just rõõmustavalt palju näha ei ole. Ehk vaid ainult ülipalavatel suvepäevadel. Küsimus muidugi ehk ka maitses, kuid taust palju sügavam. Naiselikkuse üks osa ongi ehk oma naiselikkuse esiletoomone. Mitte, et ma teksades naisi kenadeks ja silmatorkavateks ei pea. Mõruda pohmellis olekuga aga toast välja loivates võib kindlasti paljutki häirida.
Erinevalt artikli autorist tahaks pigem loota, et Theroux raamat leiab koha eraldi lettidel raamatupoodides. Koos teiste sarnaste kirjutistega, mis paneks ehk lugejaid rohkem arutlema. Ükskõik, millises riigis siis käidud ja sealse elu kujutamist "theroude" pilgu läbi kujutatuga, võrreldes.
Kindlasti võib antud kirjelduse järgi arvata, et Theroux puhul tegemist ka inimesega, kes asju oskab näha pigem läbi pubide ja õlleklaasi, kui värskes õhus ringi liikudes. Siin võib ollagi üks sellise masenduse põhjuseid. Kahjuks jääb arusaamatuks, kui palju siis raamatu autor matkas Soomaal, Taevaskojas, Matsalus vm. Või kui palju ta nägi Eestimaal päikeseloojangut, setu pidusid, jaanituld jne. Ma ei pea silmas jaanituld õlle ja viinaga, auruse peaga põõsa all lamamas, vaid midagi ehedamat. Ja tegelikult artikkel ja kindlasti raamat (mille kindlasti peaks tõlkima eesti keelde ning kooli raamatukokku, hr Lang - teete ära?) peaks meidki panema mõtlema, kas me milleski ei lähe theroulikku teed!?
Kas meil on enam tõelisi, rahvalikke jaanitulesid?
Kas me liialt ei keskendu turistide vedamisel vanalinnas?
Kas me ei peaks külalisele näitama Eestimaa külaelu, seni, kuni seda veel alles on?
Kas me ei võiks rohkem seista külaelu säilimise eest, selle asemel, et minna kergema vastupanu teed ja käega lüüa? Kutsuda kõiki linna elama?
Kas peaksime kinnisvarahaide hea käekäigu nimel Emajõe kaldad täis ehitama?
Kas, kas, kas...?????
President kutsus üles ütlema, mida me Eestimaal armastame. Arvasin, et seda ei pea tingimata välja hõikama, aga paneksin siia üles pigem 35 põhjust, miks ma Eestimaad armastan. Eks see aega võtab, aga see hea võimalus ennastki mõtisklema panna...
1. Eestimaal on säilinud veel küllalt palju ehedat loodust, kuigi surve sellele on kõva. Ja enamusel juhtudest surve põhjuseks vaid ahnus, ükskõiksus ja hoolimatus. Tuhala nõiakaev, rabad, paekivi, Emajõe kaldapealsed linna rohealad, põlevkivi, fosforiit - märksõnu oleks palju. Ometi leidub inimesi, kes nõus looduse eest seisma, mitte just tingimata end puude küge ketistades, vaid ka lihtsalt allkirja andmisega toetamas. Olgu või hiiesõbrad!? Vaid tarkust säilitades saab peatada raha pealetungi!
Kas keegi hoolimises saaks end seada ühele pulgale selliste Inimestega, nagu Fred Jüssi, Jaan Riis, Einar Tammur, Urmas Sellis, Agu Leivits, Linda Metsaorg, Heinrich Veromann, Aare Mäemets ja veel paljud teised?
Kuid looduse jaoks oluline iga inimese panus. Tänagi sain tänu blogile kirja võõralt inimeselt, kes soojalt kirjeldas oma elamusi lindude toitmisest. See pole sugugi väheoluline, eriti kui mõelda, et mõnigi inimene otsib masendusele lohutust vaid klaasi taga. Ja seda siis mitte aknaklaasi taga linde jälgides. Mul oli isegi natuke kahju kõrvalteemas kirjutatud estofiilist, kes vihkas Eestit. Ehk ei osanud ta õigele poole vaadata?
2. Eestimaal toimus Laulev Revolutsioon ja (koos naabritega Lätis ja Leedus) Balti kett. Me ei tulnud tänavatele lõhkuma ega laamendama, autosid põletama ega politseinikke kividega loopima. Ärge ajage segamini, Pronksöö, see pole meie! Meie osutusime kannatajateks, nagu aastasadu oleme kannatanud. Ometi oleme osanud paljusidki omi mälestussambaid, mõisaid, ajaloolisi eksponaate säilitada ja taastada. Et paljutki tegemata, on jällegi mitte niivõrd rahapuuduse süü, kuivõrd taas on põhjuseks ükskõiksus, ahnus, hoolimatus.
Kui oskaksime teha ka Eesti Rahva Muuseumi sarnaselt Vabaõhumuuseumiga eestipäraselt, mitte kivi- ja klaasikolossina, oleks ka sellel rohkem tulevikku. Oleks ka ülimalt hingelähedane, kui suure osa ERM-i ehituseks kuluva raha saaksime korjandusest.
Saue.3. Eestimaa tegi ära! "Teeme Ära" on muutumas ülemaailmseks, oleks äärmiselt põnev kui see jõuaks igale mandrile. Naljaga pooleks, aga ehk peaks me tegema tohutu partii rehasid, luudasid jm sarnast, ning ülemaailmse ürituse käigus saatma need üle maailma laiali just selle ürituse tarvis? Justnagu "Taome mõõgad rehadeks"!? Teist hüüdlauset parafraseerides "Teeme platsi puhtaks"!?
Siingi võib öelda, et aktsiooni ja Eestimaa puhtuse mittehoidmise märksõnadeks on ahnus, ükskõiksus, hoolimatus! Kui selles kahtlete, siis mis põhjusel visatakse praht autost välja, pakendeid ei sorteerita, kallataks prügi metsa alla? Ehk jätan edaspidistes peatükkides selle lause välja, sest need märksõnad iseloomustavadki neid, kes milleski oma panust anda ei oska ega taha! Nii et, pigem lisage see lause ise mõttes juurde edaspidiselt.
4 Eestimaal on väga palju erinevaid puhkamisvõimalusi. Kuigi ma pole ekstreempuhkuse, ATV-de ega dzhiibisafarite suur fänn, siis ma ei eita ju ometi selliste puhkekohtade vajadust. Küll aga on meil RMK metsaonnid ja lõkkekohad, talumajutused ja kämpingud, matkad ja muuseumid. Vahel pole matkajal palju rõõmuks vaja, piisab kaevust Paluperas või küttepuudest metsaonnis, pingist-lausast peatuskohas või veekogu ääres, värskest hapukurgist peisiveerel või kalasupist Võrtsjärvel...
Teha oleks küll ja nii mõnigi asi ei nõua suurt rohkem tahtmisest.
5. Eestimaal on maaelu alles. Veel! Ja on palju neid, kes viitsivad peale päevatööd tegeleda rahvatantsuga, seltsimajade ja külaplatside ehitamisega, tervislikke toite ja hoidiseid teha, teiste heaks panustada. Pole ju tegelikult teistele mõtlemine mitte midagi muud kui Eestimaale mõtlemine. Teha veel ülimalt palju ja seepärast ei kavatse ka mina oma vingumist siin lõpetada. Oma arvamuse väljaütlemist soovitaks paljudele! Veel parem, käe külge panemisega, kui midagi tehakse!
Oluline on jätkata talutoodete pakkumist ja ravimtaimede korjamist, käsitööga tegelemist ja aias müttamist. Suurimaks takistuseks siin ongi kellegi leige huvi, tagamaks oma inimese toodangu müügivõimaluste laiendamist. See ei hõlma vaid õllevee Soome saatmise hõlbustamist vaid kohapelsete vajaduste rahuldamist külaturgude ja muu sarnase näol! Mis omakorda annaks panuse välisturist rahulolule ja omaette elamusteks.
6. Eestimaal tahetakse ja osatakse taastada enda lõhutut või rikutut. Olgu selleks siis karjääride rekultiveerimine või vanajõgede avamine, metsade istutamine või rannakarjamaade taastamine. Mõneski riigis kulutatakse meeletuid summasid rabalaigukese taastamiseks, annaks arusaamine sellistest asjadest meile mõistust Eestimaad hoida! Kuigi kahjuks leidub vägagi palju neid, kes laste tehtud lumememme lõhuvad või uisuväljakul autoga sõidavad, ATV-dega metsi-rabasid rikuvad või saastunud mõtlemisega "kunsti" teevad.
7. Eestimaal on laulu- ja tantsupeod. On palju neid, kes hingega tegelevad rahvakunstiga, on noori setu laulikuid peale kasvamas, on neid, kes õpivad lõõtsamängu või muudki, on neid, kes viitsivad üritustele esinema tulla, on folkmuusikafestivale
On ühinguid ja seltse, mis tegelevad väga paljudel aladel. On huvilisi, kes viitsivad anda oma panuse Lavassaare Muuseumraudteel, Ornitoloogiaühingus, Loodusuurijate Seltsis, Soomaal, Setumaal, vanaautode taastamisel, talgupäevadel... On kodanikuühiskonna alged.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar