Kas midagi kohutavat? Ei, pärna-pahklest (Eriophyes tiliae). Ei midagi ohtlikku, loomulik osa elust! Kuigi me õmber võib olla palju pisikest, mida me ei tunne.
Kui palju on me ümber ohtlikku? Kas on olemas mõte elada? Vahel kuulen arvamusi, et ei ole vaja sigitada uut elu siia maailma, sest see on ohtlik. Aga miks mitte siis tegutseda selle nimel, et ei oleks ohtlik? Nt feministid ju ei tegutse selle nimel, aga süüdistavad ohtlikkuses või ohtudes teisi?
Küsimusele, kas elada võib vastata nii ja naa. Minu puhul on lihtne öelda, et eks juba elatud ka. Ja tehtud ka. Aga mitte nii palju kui võinuks. Ikka teed ju elus vigu, mida tahaks andeks paluda, ikka oled ju jätnud mingeid asju tegemata. Igaüks meist on teinud valeotsuseid.
Oleme aga kuskilt pärit. Enamasti sündinudki siin maal. Võib olla isegi veel ajal, kui Eestimaagi tundus suur ja elu kulges väikesel osal, seal tekkisid ka pered. Nüüd liigutakse rohkem, kiiremini ja kaugemale. Aga vahel näib, et kellegi jaoks on siit lahkumine nii lihtne. 44-ndal oli sellel ehk suur põhjus, täna ei ole, suuresti on need põhjused "vabanduseks toodud". Valik on vaba? Kindlasti on. Ka valik elada või mitte elada on vaba.
Kaugemal tajud seda läbi maapinna ja majade tulevate võngetena, mis südame jaoks teps mitte head ei ole.
Aga mul väike abiline aitas saada Ott Tänaku autogrammi! Super! Edu Otile ja rõõmu ta perele.
Kui mina tegelen ÜT ja mõne muu valdkonnaga, siis tean, et ka metsateemadel on keegi, kes hoiab midagi oma südames.
Saaremaa loodus on tugeva raiesurve all ning linnurahust ei hooli seal ükski metsafirma.
Saaremaa on metsafirmade jaoks nagu pelgupaik, kuhu poetakse peitu, kui mandril läheb jalgealune tuliseks.
Tegin üllatusretke Saaremaale, et metsafirmadele anda edasi sõnum, et ei päästa teid ka Saaremaale peitu pugemine. Tõde on siiski see, et nii kaua kuniks saarlased ise aktsepteerivad vaikides seal toimuvat ja ei astu jõulisi samme oma saare kaitseks, on Saaremaa loodus hukule määratud.
Mind ausalt öeldes hämmastab see, et Saaremaal saavad metsafirmad raiuda nii avalikult, rikkuda seadusi ja tappa linde ning sel aastal pole mulle tulnud ühtainsat vihjet, et seal oleks midagi valesti.
Olin Saaremaal neljapäevast pühapäevani. Sinna jõudes sain esimese tunniga šoki: harvester toodi kohale suure maantee äärde keset päeva, töömeeste maasturid seisavad maantee ääres, nägin kuidas sihti mööda harvester vuras metsa. Kui raiealale kohale jõudsin, oli teine masin juba päev otsa tööd teinud punases metsas ja kedagi ei huvita. Kutsusin sinna Keskkonnaameti kohale ja liikusin majutuse poole edasi. Ainuüksi kahe tunniga leidsin mitmeid raieid otse maantee kõrval linnurahu ajal. Lõpuks helistati Keskkonnaametist ja öeldi, et neil pole kedagi saata ja otsivad nüüd inimest, kes saaks raiet punases metsas peatama saata. Keset tööpäeva pole ühtegi inspektorit? Minu jaoks oli see arusaamatu ja väljendasin oma tohutut pahameelt väga tõsiselt ja vabandan selle pärast nüüd avalikult.
Kokku panin selle ajaga kirja, mis ma Saaremaal olin, 21 JUHTUMIT - see arv on umbes kahe kuu töö mandril. Selge on see, et Saaremaal puudub igasugune riiklik järelevalve, igaüks teeb, mis ta heaks seal arvab.
Üks neist 21 juhtumist oli ka rõõmu pakkuv kuna leidsin uue merikotka pesa. Ilmselt on seal kotkapojad sees, aga ülejäänud 20 juhtumit lihtsalt on katastroof, osad neist on ilmselt JOKK-juhtumid, aga ikkagi teavitasin, et Keskkonnaamet kontrolliks need üle. See on tegelikult üsna julm, mida Keskkonnaameti juhid ja Kliimaministeerium ja meie riigi juhtivad poliitikud on teinud Eestimaa riikliku järelevalvega – see sisuliselt puudub. Metsafirmad mind kardavad nagu tuld, aga Eesti on ühe inimese jaoks liiga suur. Ma saan ennekõike ohjeldada hullemat, aga Saaremaal ma nägin, milline oleks elu mandril, kui ma seda tööd ei teeks.
Kokku olen see aasta leidnud kolm uut merikotka pesa. Ühe on minu abiga leidnud lisaks Keskkonnaamet, et siis neli pesa. Kindlalt tean, et kahes minu leitud pesas on ka kotkapojad sees, mõlemas pesas kasvab kaks tugevat poega.
Kuid Saaremaal kaks juhtumit läks väga hinge. Olen loodushoiu tööd nii kaua teinud, et tekib teatud emotsionaalne kaitse avastatud juhtumite osas, mis aitab läbipõlemist vältida, aga mõni juhtum on lihtsalt oma olemuselt nii julm, et pääseb ikka kaitse müürist läbi. Suure maantee ääres raiuti kogu kinnistu läbi ja töödega oli just lõpetatud, kui selle avastasin. Linnud otsisid oma pesi taga ning pahandasid minu peale ja teisel pool maanteed mängisid lapsed rõõmsalt. See tekitas emotsionaalse tormi minu sees. Kui julm saab olla üks metsafirma, et laste ees hävitatakse linde ja nende peresid? Ala, mis läbi raiutud oli, oli kaetud ka paljude kadakatega ja seal oli jäetud paar tükki kasvama. Kohe ühe otsast leidsin ka värskelt ehitatud pesa, aga see oli juba tühi. Julgen arvata, et varesed rüüstasid pesa.
Teine juhtum, mis väga liigutab, asub Kugalepa külas. Seal on metsa sees looduslik järv, 2,4 ha suurune, millel pole ametlikku nime. On küll registrikood VEE2070620. Selle järve ümber asus küll kitsas, aga väga maagiline mets. Osa sellest maagilisest, ligemale 100 aasta vanusest ja kohati vanemast metsast, kaitses veekaitsevöönd. Ma avastasin selle koha eelmisel aastal ja seal tundsin ennast hästi. Sellel kohal oli oma ürgsus ning Eestimaa loodusele omane vägi ja õrnus – nagu hoiaksid oma kallimat, keda kogu hingest armastad, oma tuksleva südame lähedal. Nüüd sinna naastes vaatas vastu lageraie ookean – kõik viimseni maha raiutud, mis oli ümber järve, kohati ka ebaseaduslikult. Ma ei mõista seda metsameeste julmust ega hakka kunagi ka mõistma.
Kuid juhtumeid oli teisigi. Kui ikka ligemale kilomeetri jagu on pinnasekahjud sellised, et sealt roobaste seest punahirv vaevu välja paistaks, siis tahaks küsida, mis toimub nende inimeste peades, kes nii teevad. Kuna see olukord oli sedavõrd tõsine, käisin kogu kahjustatud maa läbi, et kindel olla, et mõni loomalaps sinna kuhugi kinni pole jäänud.
Metsamehed helistavad ja küsivad, kas võiks ikka natuke raiuda: „Mati, et kui sa nagu lubaks natuke raiuda, siis oleks see ikkagi kompromiss“. Metsamehed - seadus keelab lindude tahtliku hävitamise ja mina kompromisse ei sõlmi lindude elude üle. Mina pole ausa metsamajandamise vastu kunagi olnud, aga kui on tegemist seadustega vastuollu minevate metsatöödega ja elusid hävitava raietööga, siis ei tule mingit kompromissi. Ei saa olla nii, et teil oleks nagu mingi privileeg eirata seadusi ja ühiskonda, kellega koos Eestimaal elate. Loodus pole meie isiklik vara, vaid see on meie ühine rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult, täpselt nagu Eesti riigikeel on eesti keel.
Kahjuks metsafirmad ei järgi tihti seadusi ja paljud ei pea ka lindude hävitamist millekski muuks, kui normaalseks osaks oma tööst ja see on kõik suuresti võimalik tänu sellele, et Keskkonnaameti juhid koos Kliimaministeeriumiga teevad katet just seaduse rikkujatele. Need, kes tahaks seadusi järgida ja teevad seda tõsimeeli, need on visatud üle parda riigijuhtide poolt, sest nemad on ausad ja ausus riigijuhtimise juures tundub üha enam olevat patt.
Minu suhtumine on lihtne: nii kaua kuni Keskkonnaameti juhtkond seadusi ei täida, käibki võitlus üks linnupesa korraga. Kuigi kõige hullem oleks, kui keegi riigiametnike valedele vastu ei hakkaks ja ühiskond usuks, et meil ongi metsas pesitsusrahu. Iga vale ja seadusrikkumine saab ükskord oma karistuse ja ei tasu arvata riigiametnikel, et nemad pääsevad ka puhta nahaga.
Aga kallid saarlased, palun võtke midagi ette oma saare peal toimuvaga, sest nii varsti olete ainult üks nimi kaardil.
Mati Sepp
MTÜ Hoiame Loodust
53936991
mati@hoiameloodust.ee
MTÜ Hoiame Loodust
SEB EE951010220298842222
SWED EE622200221082508590
NB! Kui soovid annetuselt tulumaksu tagasi, siis lisa selgitusse oma isikukood.
Saaremaa on metsafirmade jaoks nagu pelgupaik, kuhu poetakse peitu, kui mandril läheb jalgealune tuliseks.
Tegin üllatusretke Saaremaale, et metsafirmadele anda edasi sõnum, et ei päästa teid ka Saaremaale peitu pugemine. Tõde on siiski see, et nii kaua kuniks saarlased ise aktsepteerivad vaikides seal toimuvat ja ei astu jõulisi samme oma saare kaitseks, on Saaremaa loodus hukule määratud.
Mind ausalt öeldes hämmastab see, et Saaremaal saavad metsafirmad raiuda nii avalikult, rikkuda seadusi ja tappa linde ning sel aastal pole mulle tulnud ühtainsat vihjet, et seal oleks midagi valesti.
Olin Saaremaal neljapäevast pühapäevani. Sinna jõudes sain esimese tunniga šoki: harvester toodi kohale suure maantee äärde keset päeva, töömeeste maasturid seisavad maantee ääres, nägin kuidas sihti mööda harvester vuras metsa. Kui raiealale kohale jõudsin, oli teine masin juba päev otsa tööd teinud punases metsas ja kedagi ei huvita. Kutsusin sinna Keskkonnaameti kohale ja liikusin majutuse poole edasi. Ainuüksi kahe tunniga leidsin mitmeid raieid otse maantee kõrval linnurahu ajal. Lõpuks helistati Keskkonnaametist ja öeldi, et neil pole kedagi saata ja otsivad nüüd inimest, kes saaks raiet punases metsas peatama saata. Keset tööpäeva pole ühtegi inspektorit? Minu jaoks oli see arusaamatu ja väljendasin oma tohutut pahameelt väga tõsiselt ja vabandan selle pärast nüüd avalikult.
Kokku panin selle ajaga kirja, mis ma Saaremaal olin, 21 JUHTUMIT - see arv on umbes kahe kuu töö mandril. Selge on see, et Saaremaal puudub igasugune riiklik järelevalve, igaüks teeb, mis ta heaks seal arvab.
Üks neist 21 juhtumist oli ka rõõmu pakkuv kuna leidsin uue merikotka pesa. Ilmselt on seal kotkapojad sees, aga ülejäänud 20 juhtumit lihtsalt on katastroof, osad neist on ilmselt JOKK-juhtumid, aga ikkagi teavitasin, et Keskkonnaamet kontrolliks need üle. See on tegelikult üsna julm, mida Keskkonnaameti juhid ja Kliimaministeerium ja meie riigi juhtivad poliitikud on teinud Eestimaa riikliku järelevalvega – see sisuliselt puudub. Metsafirmad mind kardavad nagu tuld, aga Eesti on ühe inimese jaoks liiga suur. Ma saan ennekõike ohjeldada hullemat, aga Saaremaal ma nägin, milline oleks elu mandril, kui ma seda tööd ei teeks.
Kokku olen see aasta leidnud kolm uut merikotka pesa. Ühe on minu abiga leidnud lisaks Keskkonnaamet, et siis neli pesa. Kindlalt tean, et kahes minu leitud pesas on ka kotkapojad sees, mõlemas pesas kasvab kaks tugevat poega.
Kuid Saaremaal kaks juhtumit läks väga hinge. Olen loodushoiu tööd nii kaua teinud, et tekib teatud emotsionaalne kaitse avastatud juhtumite osas, mis aitab läbipõlemist vältida, aga mõni juhtum on lihtsalt oma olemuselt nii julm, et pääseb ikka kaitse müürist läbi. Suure maantee ääres raiuti kogu kinnistu läbi ja töödega oli just lõpetatud, kui selle avastasin. Linnud otsisid oma pesi taga ning pahandasid minu peale ja teisel pool maanteed mängisid lapsed rõõmsalt. See tekitas emotsionaalse tormi minu sees. Kui julm saab olla üks metsafirma, et laste ees hävitatakse linde ja nende peresid? Ala, mis läbi raiutud oli, oli kaetud ka paljude kadakatega ja seal oli jäetud paar tükki kasvama. Kohe ühe otsast leidsin ka värskelt ehitatud pesa, aga see oli juba tühi. Julgen arvata, et varesed rüüstasid pesa.
Teine juhtum, mis väga liigutab, asub Kugalepa külas. Seal on metsa sees looduslik järv, 2,4 ha suurune, millel pole ametlikku nime. On küll registrikood VEE2070620. Selle järve ümber asus küll kitsas, aga väga maagiline mets. Osa sellest maagilisest, ligemale 100 aasta vanusest ja kohati vanemast metsast, kaitses veekaitsevöönd. Ma avastasin selle koha eelmisel aastal ja seal tundsin ennast hästi. Sellel kohal oli oma ürgsus ning Eestimaa loodusele omane vägi ja õrnus – nagu hoiaksid oma kallimat, keda kogu hingest armastad, oma tuksleva südame lähedal. Nüüd sinna naastes vaatas vastu lageraie ookean – kõik viimseni maha raiutud, mis oli ümber järve, kohati ka ebaseaduslikult. Ma ei mõista seda metsameeste julmust ega hakka kunagi ka mõistma.
Kuid juhtumeid oli teisigi. Kui ikka ligemale kilomeetri jagu on pinnasekahjud sellised, et sealt roobaste seest punahirv vaevu välja paistaks, siis tahaks küsida, mis toimub nende inimeste peades, kes nii teevad. Kuna see olukord oli sedavõrd tõsine, käisin kogu kahjustatud maa läbi, et kindel olla, et mõni loomalaps sinna kuhugi kinni pole jäänud.
Metsamehed helistavad ja küsivad, kas võiks ikka natuke raiuda: „Mati, et kui sa nagu lubaks natuke raiuda, siis oleks see ikkagi kompromiss“. Metsamehed - seadus keelab lindude tahtliku hävitamise ja mina kompromisse ei sõlmi lindude elude üle. Mina pole ausa metsamajandamise vastu kunagi olnud, aga kui on tegemist seadustega vastuollu minevate metsatöödega ja elusid hävitava raietööga, siis ei tule mingit kompromissi. Ei saa olla nii, et teil oleks nagu mingi privileeg eirata seadusi ja ühiskonda, kellega koos Eestimaal elate. Loodus pole meie isiklik vara, vaid see on meie ühine rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult, täpselt nagu Eesti riigikeel on eesti keel.
Kahjuks metsafirmad ei järgi tihti seadusi ja paljud ei pea ka lindude hävitamist millekski muuks, kui normaalseks osaks oma tööst ja see on kõik suuresti võimalik tänu sellele, et Keskkonnaameti juhid koos Kliimaministeeriumiga teevad katet just seaduse rikkujatele. Need, kes tahaks seadusi järgida ja teevad seda tõsimeeli, need on visatud üle parda riigijuhtide poolt, sest nemad on ausad ja ausus riigijuhtimise juures tundub üha enam olevat patt.
Minu suhtumine on lihtne: nii kaua kuni Keskkonnaameti juhtkond seadusi ei täida, käibki võitlus üks linnupesa korraga. Kuigi kõige hullem oleks, kui keegi riigiametnike valedele vastu ei hakkaks ja ühiskond usuks, et meil ongi metsas pesitsusrahu. Iga vale ja seadusrikkumine saab ükskord oma karistuse ja ei tasu arvata riigiametnikel, et nemad pääsevad ka puhta nahaga.
Aga kallid saarlased, palun võtke midagi ette oma saare peal toimuvaga, sest nii varsti olete ainult üks nimi kaardil.
Mati Sepp
MTÜ Hoiame Loodust
53936991
mati@hoiameloodust.ee
MTÜ Hoiame Loodust
SEB EE951010220298842222
SWED EE622200221082508590
NB! Kui soovid annetuselt tulumaksu tagasi, siis lisa selgitusse oma isikukood.
Kas kasutate tihti, harva või üldse mitte?
Kui kasutate, siis mis toidu juures eriti?
Kui kasutate, siis mis toidu juures eriti?
Mina pole eriline toidutundja, aga otsustasin taas proovida, pannil singiga tatrapudru soojendamisel. Võib olla ainult tundus, et andis ka maitset juurde ja tatar oli vähem kuiv. Kas see ikka lisab kolesterooli, kui mõistlikult kasutada?
Vist olen isegi märganud, et nüüd siin kohvik. Ehk peaks teinekord proovima? Kui head ja naturaalset pakutakse? Kas ka sigrikohvi või rabarberi/õunamahla jm?
Arvan, et kui Elisa auto juht räägib sõidu ajal telefoniga, siis see on levi kontrollimiseks. Huvitav, kas nad kodulehel ka reklaamivad/müüvad hands-free seadmeid?
Turule on aga ilmunud esimesed Vilja tomatid ja midagi pole öelda, tatra-singi kõrvale olid head! Vahe plastiga on tohutu. Kahju, et Mallet ei müüda turul.
Aga kuidas elada? Mõne agarus elu hävitamisel on ikka väga suur!
Nii meid siis vaikselt kõrvaldatakse. Ristile tekitati ülisuur päikesepaneelide park ja nüüd ka ülisuur akupank. Tore! Mõistlikul määral neid ongi vaja. Meie elektritarbimiseks. Kuid suur osa tuugenitest on mõeldud elektri välismaale müümiseks või vesiniku transportimiseks kaugele-kaugele! Ja meie maksame ikka kõrget hinda.
Elamiseks on vaja naisi, aga naiste/naiselikkuse mõnitamine on kurb! Eriti kui seda tullakse tänaval demonstreerima.
Õnneks olen külma kõhuga ja söögiisu ära ei lähe. Liha-aedvilja klaar ja juustune supp. Ma pole juustuste suppide sõber, aga tundus, et sain päris hea asjaga hakkama.
Juba paar päeva on turul näha tomateid, esimest korda sel aastal siis. Viljat ma tunnen, mis sort Eistvere aiandist tuleb, ei tea. Proovin ära.
Proovitud. Vägagi maitsev, sibula ja soola-pipraga vägagi nauditav, käin siiani taldriku juures. Aga, küsisin nende FBlehel
Kas on midagi kahtlast asja juures, et ei vastata? Teistele vastatud, kuid tundub et jäängi ootama. Ja nii olengi kahevahel, kas tuttavatele reklaamida või mitt? Isegi kui kasvatatakse kivivillas, siis oleks hoopis tõestus, et head, maitsele orienteeritud sorte saab ka nii kasvatada?
Vilja aga oma tuntud headuses, isegi siis, kui mõnel veel rohelist laiku küljel. Pigem näitabki, et tegu naturaalse tootega. Mõeldud söömiseks.
Ning kui tahan, vaatan oma vikerkaarevärve, mitte võltsi.
Täna ETV2 Koolivaheaeg akordioniga - emotsioonid, ilu, ehedus, pisaraidkiskuv tunne, kui auhinnad saadi. See on fantastiline, kuidas need noored rääkisid ja esinesid. Ja välja täna minna ei saakski, mõtle kui koperdaks paraadi otsa? Laseks muidugi sellist asja nähes kohe jalga, aga kardetavasti isegi mõni sekund seal võib eluisu ära ajada...
Kuna ammu on probleem selle suunaga, oleks normaalses riigis kohe ka tööle asutud ja tegeletakse bussiliinide juurdetekitamisega. Ning esialgu tasubki teha ka uued maakonnaliinid kiirliinidena, osade peatustega, siis saab aimu, kus võib soovijaid tekkida? Muude liinide statistika on loomulikult ka abiks.
Jõgeva 6.30, 15.00
Mustvee 7.30, 16.00
Mustvee 7.30, 16.00
Alatskivi 8.00, 16.30
Tartu Jaam 8.50, 17.20
* sobitada Tallinna rongiga ligilähedaselt , edasi Maarjamõisa.
Tartu Jaam 9.50, 18.20
Alatskivi 10.40, 19.10
Mustvee 11.10, 19.40
Jõgeva 12.10, 20.40
* Võimalusel arvestada rongiaegadega nii Tartus kui Jõgeval, Tallinna suund.
Kindlasti lõiguti asendab mõnda tänast liini, seega dotatsioonikulu väiksem
Kindlasti lõiguti asendab mõnda tänast liini, seega dotatsioonikulu väiksem
Ringliin
Jõhvi 6.10,
Iisaku 6.50,
Mustvee s 7.20
Mustvee v 7.40
Avinurme 8.00
Jõhvi 8.50
Jõhvi 18.20
Avinurme 19.10
Mustvee s 19.30
Mustvee v 19.50
Iisaku 20.20
Jõhvi 21.00
Imelik hommik! Keskmiselt hilja ärgates mõtlesin, et vaatan natuke telekat. Panin mängima ja... pool tundi ei suutnud silmi avada! Nagu pool tonni silmalaugudel. Jalad-käed ka rasked. Ja olingi nii, pool tundi mõe4ldes. Siis järsku ärkasin üleni....
"Armudes Vermonti".
Kanal 2. Öeldakse ikka naistekas selliste filmide kohta, aga juhtusin vaatama ja on heal tasemel. Kindlasti ei kuulu läägete "ameeriklaste" vm hulka vaid tore koguperefilm. (Muide, puuduvad ka teatud täna kohustuslikud osalised). Ja natuke pani mõtlema Eestimaa elule. Lugu viib ühe naistegelase väikesesse linnakesse. Kuigi ega nüüd linnakest väga ei näidatud, siis on sel paralleel Eestiga. Siin on alevid ja väikelinnad, kuigi alevite või natuke suuremate asulate kohta kõlab linnake väga armsalt. Oleks ääretult tore, kui meil oleks palju linnakesi, kus ongi abivalmid inimesed ja tore suhtlemine. Mitte nagu enamasti on, kõik teavad kõiki ja kõigest ja panevad ära, kus saavad, õelust leiab alati lisakski.
Kuhu me oleme jõudnud? Ehk võiks kinoski olla vähemalt selliseidki filme, kui paremaid ei taheta näidata?
Kuhu me oleme jõudnud? Ehk võiks kinoski olla vähemalt selliseidki filme, kui paremaid ei taheta näidata?
Ja FB viskas kohe ette ühe postituse. Paljuütleva viimaste päevade valguses, kus ebanormaalsust suruti jõuga peale. Näod naerul ning "oi, väga paljud pealtvaatajad elasid meile kaasa" olemus. Võlts! Eesmärk on näidata ennast kõige heatahtlikumate inimestena, kuigi ussi südant näeb läbi ka naeratuste vahelt.
"Vaikides vaenu vastu ei saa" - täiesti nõus. Sellepärast ma nüüd rohkem vait ei olegi. Minu tutvusringkonnas on päris mitmeid inimesi kes on omasooiharad. Erinevatel eluetappidel on projektipõhiselt mõnegagi nii mõni puud soola koos ära söödud. Istutud pikki tunde ühe lõkke ääres ja heietataud mõtestatud ja mõttetuid mõtteid koiduni. Nende seas on mitmeid kellest inimesena pean väga lugu. Inimene ei ole ainult seksuaalne eelistus, inimene on miskit palju enamat. Lõppude lõpuks määravad elutöö viljad selle kes inimene on ja on olnud. Täna ma tahan rääkida kahest oma tuttavast kellega on istutud lõkke ääres koiduni ja mõtteid vahetatud. Põhjus miks ma neist rääkida tahan on selles, et nad on terve kaine mõistusega inimesed kes on kõrgesti haritud ja teinud väärikat karjääri ja neil on olnud julgust mõelda ja öelda seda mida ei ole teinud keegi teine kes on levitanud vikerkaare lipukest. Ja ma austan neid nende mõtlemise eest. Kuidas nad siis mõtlevad? Üks asi on see, et nad peavad valeks seda, et toimub omasooihaluse propaganda. Nad leiavad, et see on üks teguritest, mis kasvatab vaenu omasooihaluse vastu. Omasugused leiavad ikka üksteist üles ja saavad oldud ilma kisa, kära ja propagandata kah omavahel koos ilma teisi ärritamata. Tore oli ka see, et nad teavad, et maailmas on kaks sugu, mees ja naine, mitte miskit muud ebamäärast. Samuti olid nad mõlemad veendunud, et sellist asja nagu valesse kehasse sündimine pole olemas küll, aga on olemas miskit laadi vaimne häire, mis sunnib inimest uskuma, et ta on sündinud valesse kehasse. Kui nüüd rääkida abielust, siis selles küsimuses mind üllatas nende konservatiivsus. Nad mõlemad olid üsna ligilähedaselt veendunud selles, et abielu võiks jääda traditsiooniliseks ja jääda ainult mehe ja naise vaheliseks. Kui nemad tahaksid endid siduda kellegi omasugusega siis piisaks miskit laadi partnerlus/vara lepingus. Huvitav oli ka see, et üks neist inimestest on isegi arvamusel, et omasooihalus ei ole päris normaalne asi, aga noh kuna läks nii nagu läks, siis nii lihtsalt on.
Mis ma siis nüüd selle kirjutisega öelda tahan? Kõik kes te siin korraldate paraade vikerkaare lipukestega te ise toodate neid kes teid vihkavad ja ühel või teisel viisil hakkavad taga kiusama. Oma propagandaga te olete viinud asja sinnamaale kus võibolla olen ma isana sunnitud ühel päeval minema kooli ja ütlema selle kooli juhile ja õpetajale mida ma neil väärat keelan õpetada oma poegadele. Ja ilmselt on see olukord kus olen sunnitud koolijuhile ja õpetajale selgeks tegema, et oman piisavalt ressursse millega saan neid vastutama panna, kui nad hakkavad koolis mürgitama mu poegade mõistust väärate asjadega.
P.S. Ma ei lange mitte kunagi nii madalale ja ei hakka roppustega sõimama ja märgistama omasooiharaid inimesi, nii nagu on teinud mõned Eestis radikaliseerunud "konservatiivse tiiva" poliitilised esindusnäod ja nende "vähe lihtsad" entusiastlikud fännid.
"Vaikides vaenu vastu ei saa" - mina olen oma sõna välja öelnud
Tõestus sellelegi, et suudetaks jääda inimesteks.
Kuid on ka imelisi rongkäike, ka värvilised. Alati ja loodetavasti igavesti me tähtsaim ja inimlikum osa! Leedukad pildil.
Lihtsalt imeliselt maitsev lõunasöök!!! Värske kartul (väljamaine, kusjuures seniproovituist parim), praetud ümarmudil ning juurde porgand ananassiga ja tomat (sort Vilja ning Eistvere aiandi teadmata sort). Kellele maitseb siis loomulikult ka munasoust. Mitte mingi restoran ei saa ligilähedalegi! Ja ei tüümianit ega rukolat, kimchist rääkimata!
Ning aitäh kõigile, kes on aidanud grupi EESTIMAA JÕED, JÄRVED JA RABAD tuua 11-nda aastapäevani!. Paljut oleks veel meil koos ära teha!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar