Blogiarhiiv

reede, 7. september 2012

Eramaa silt saatke seenele!


Ütlen kohe ära, et mõistan mõlema poole seisukohti.

http://www.tarbija24.ee/964576/tahistatud-eramaale-seenele-minna-ei-tohi

maaomanik :
Ma olen sunnitud olnud panema sissesõiduteele ette küigepealt väkese märgi, nüüd aga lihtsa tara. Miks? Sest märgikesest ei saa inimesed aru, et auto võiks jätta tee äärde, mitte 100 m sisse sõita. Sõidetakse sisse, tehakse lõkkeid uutes ja uutes kohtades, jäetakse valimatult maha prügi - pudelid, purgid, sigaretikarbid, konid...

Tegin võsastuva koha korda kuid nüüd tulevad inimesed kes arvavad, et võivad seda lagastada. See on põhjus, miks omanikud ei taha võõraid askeldama.

Ükskord tulid inimesed kes otsisid kusueoksi. Kuid kuuski palju ei kasva, tahtsin, et neid kasvaks juurde. Kuidas siis keegi tuleb ja murrab neid oksi?

Järv on kõrval - kalast tühjaks püütud. Mõni arvab, et elektriga! Tulevad mootorpaatidega - et elektrimootiriga ju võib...

No ei ole see nii lihtne, et omanik alati süüdi. Tahaks hoida ja arendada, kuid mitte lasta seda ekstensiivselt lagastada. 
 
 
absurd :
See on lolluse tipp. Kui ma tahan minna metsa seenele kas ma pean ümber 30 km metsa jooksma, et otsida idide silti??? Olles ise ka eramaa omanik ütlen, et selline lauslollus tuleb lõpetada!!!!! Maa kuulub rahvale, mitte käputäiele ärastajatele!
Mulle aitab täielike totakate riigist. Ausõna, lähen ka minema! Söögu ise oma seemneid olematu riigi valitsuses eesotsas superrumalaga! Saage aru, et teil ei ole enam varsti kedagi, kes teile makse maksavad ja teid ülal peavad, vihatud parasiidid!
 
 
ELUAEGNE PSÜHHOTRAUMA :
1990.ndatel kuulsin juhtumist, kus vanem naisterahvas, kes oli nõukaajal harjunud käima oma kodukandi metsas marjul ja seenel (seal oli ta käinud varem ema ja teiste sugulastega) oli 1990.ndate eraomanike ajastul suurte ähvardustega metsast välja aetud. Naine oli sedavõrd ära hirmutatud, et ei julgenud enam üldsegi metsa marjule ja seenele minna. Pole võimatu, et ta suri enneaegselt masendussurma, kuna temalt oli võetud kodumaa ja kodumaatunne.
 
 
veel üks maaomanik :
Kuidagi rukkisse on läinud kogu see "võib-ei või" värk.
Kui ma tõesti võtan ette ja keelan oma võsas (muideks seenerohke teine) liikumise, siis
a) ei pääse mõni jõngermann koos vanematega seenele/marjule. Kust siis aastate pärast oodata, et tal mingi loodushoidlik hoiak kasvaks?
b) Mul on väga raske vastu vaielda, kui mereäärsema maa omanik samal moel talitab ja mu lapsed ei pääse enam ujuma ja ma ise näiteks pardijahti.

Kui jätta nagu on, teenin aga võimaluse ühtevalu komistada plekist õllepurkide, võilevaümbriste jms. otsa. See on kah ääretult vastik.

Midagi poleks selle vastu, et inimesed tulevad ja pildistavad loodust, või võtavad loodusest marju või saunavihtasid või muud. Aga ma ei tea kuidas jõuda sinnani, et ei tuleks need, kes käituvad nagu viimased tõprad.
 
Kui metsas ühe puu küljes on eramaa silt, siis see on nagu liiklusmärk. Minge veidi eemale ja leidke teine metsapööramise koht! Pole ka eeskirju rikkunud! Ei ole mõeldav, et suvalise märgi järgi pean ma teadma, kui suur see eramaa on. Kui juba on märk, siis peab seellel olema nooltega suunad tähistatud ja kaugus, samamoodi ka teiste selle piirkonna märkide küljes. Lisaks telefoninumber. Korralik inimene helistab ja küsib. Saab jätta alles numbri kui on pretensioone. Kes ei helista, seda võib ka "kaugemale saata". Sest igasuguseid töllmokki loomulikult oma maale ei taheta! Nagu ka alluda mingi möirgava pulli soovitustele, kes omaniku mängib.


 
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar