Balti jaamas (ja mujalgi, näiteks Lillekülas) on üks osa raudteetööst ja see põhiliselt platvormide ehitus. Taas on suur töötegemine asendunud suuremal osal vaikse nokitsemisega. See ei sõltu muidugi vaid töötajatest, vaid ka töö organiseerimisest.
Meedia töö hindamise põhiline kriteerium võiks olla vast loetavus-vaadatavus. Ehk ongi tulemus parem kui artikkel või klipp on lühike, siis jõuab rohkem lugeda ja rohkem klikke uudis kogub? See kaldubki töölkäimise kanti. Mitte, et ajakirjanik selles süüdi oleks, pigem on põhjus hoopiski just nimelt organiseerimises.
Pole vaja arvata, et pean siin silmas enda "vähesust" meedias, nagu Haapsalu sündmustega seoses võiks arvata. Jah, kui kuskil arvamust avaldada ja sellest läheb eetrisse ehk "kirja" 0-50%, siis võib tunduda küll pingutamine mõttetu. Just ajakirjaniku pingutamine. Muidugi ka rahalised kulud. Olulisem on siis põhiliste asjaomaste inimeste arvamused ja nende viimine vaatajani. Ega see pole ainult selle uudise probleem, vaid üleüldine. Vaatan tihti uudiseid, kuid ülitihti jäävad paljud neist liiga pinnapelseteks. Ehk on eetriaeg kallis, kuid tegelikult peaks uudisteaeg olema tunnipikkune. Mitte sarnaselt Reporteriga, kus palju reklaami ja ka vanu uudiseid, vaid usun, et inimesed tahaks siiski asjadest rohkem teada. Näitena sobib väga hästi seesama Haapsalu rongi ootamine. Hr- Suur ja Taal said "pärastlõunases" AK-s sõna õige pisut, kuigi öelda oli neil paljugi rohkem ja seda nad ka tegid. Üldse ei saanud arvamust öelda tavaline Läänemaa elanik, seesama, kelle jaoks eelkõige on rongiliikluse taastumine oluline. Ja kõik see räägitu jäi pinnapealseks, osalt lausa kontekstist väljarebituks. Õhtune uudis oli aga peaaegu mõttetu. Ometi nägi ajakirjanik vaeva, üritas endast anda parima ehk lihtlabaselt tööd tegi. Kuid pealiskaudsus nullis selle...
Haapsalu raudtee on ehk olulisem väga paljudest teemadest, kuid raudteelähedaste inimeste mured ei paista huvitavat ei Maalehte, Päevalehte ega ajakirjanduse "lipulaeva" Postimeest. Selline eskaader võib ju põhja minna!? Kuigi hr Parts ei keela unistamast, siis paistab riigi ükskõiksus ühispeatuste, ühistranspordi vastu selge peegeldusena ka meediast. Kuigi sõnades räägitakse vajadusest parandada inimeste liiklemisvõimalusi, tõsta kvaliteeti, säästa, hoida ja parandada, ei ole teema tõsiselt riigi poolt käsile võetud. Ja selline peegeldus meedias teeb kurvaks. Inimeste vajadused ja teisest küljest vajadus ühiskonda sellest teavitada, jääb vaid virvenduseks... Tundub, et igatahes Keskerakond on teinud õige valiku - oma telekanal ja teemad, mis (neile? meile?) olulised, on vähemalt pidevalt põhjalikult pildil...
Kuhu ikkagi jäänud uuriv ajakirjandus, terav kriitika, põhjalik probleemide "lahkamine"? Või ongi põhjuseks soovimatus oma tööd hästi teha? Mage "kriitilise" näo tegemine saadetes ei peta terast vaatajat. Head eeskuju näitab ehk vaid "Pealtnägija" ja "Vabariigi Kodanikud". Kaua võib, Võsapets, Omakohus - populistlikud või ennastülistavad, sisutühjad, tulemusteta (sageli), "madalakvaliteedilisele" vaatajale (?) suunatud jne. Jätab tihti mulje, et mingite kõrvaliste teemadega tegelemisel unustab ehk vaataja olulisemad? Tsirkust ja leiba, rohkem ikka tsirkust? Leib kallineb nagunii ja sellest muidugi ka räägitakse. Aga parem kont hambu anda, las rahvas elab ennast kommenteerimisega välja. Me ju kommenteerimisvabaduses maailmas essad! Mis sest, et olulistes asjades ei taha poliitikud, majandusmehed ega teisedki eriti sõna võtta...
Võrumaa Teataja teeb aeg-ajalt omakandi saadikute küsitlusi erinevatel teemadel. Miks Lääne Elu ei küsi omakandi saadikutelt (ülevaatlikkuse saamiseks just nimelt kõigilt, olgu vastused kuitahes "aiaaugust"?) ? Haapsalu raudtee, saarte ühenduse, praamipileti hinna jms kohta? Kus on "meie mees Brüsselis"? Kus on säutsud meie oma inimeste vajaduste teemadel?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar