ESTONIAN BLOG

Soovi korral võite kirjutada ka meilile

loodusemees@gmail.com

Kui avaldate arvamust blogis, tuleb raport postkasti Teie külastusest, nii et saan esimesel võimalusel Teile siinsamas vastata.

Olen tänulik nii toetavate kui kriitiliste arvamuste eest. Ka sarnastest teemadest välismaal. Tähtsaim on see, et arvamused olulised mulle kui ka neile, kellest sõltuvad paljud otsused.
Kommenteerige julgelt, see oodatud!

Päikest!

Vaadake ka EESTIMAA BLOGI 2
http://eestimaablogi2.blogspot.com/
ja Looduse Blogi
http://llooduseblogi.blogspot.com/
FACEBOOK
https://www.facebook.com/groups/685489471517376/?fref=ts

pühapäev, 4. detsember 2011

PÖÖRANG TUPIKUSSE...


Mõni asi kisub üleloomulikuks ja mõistetamatuks! Kas asja ikka uuritakse piisavalt!? Tapa jaamas tehti usinasti viimaseid töid ning ehk rikuti sellega maa tasakaalu? Või on tegemist sabotaazhiga? Või põhjuseks erirong, mis igakordselt liikluse kuskli sassi lööb?
Tapal läksid uued platvormid käiku 24. novembril. Muidugi võeti hommikused rongid vale tee äärde, aga mõnevõrra on see mõistetav. Sest kommunikatsioonihäired tekivad siis, kui kõikjale saadetakse tuhendeid kirju, meile, telegramme ja ringkirju. Mida keegi ei jõua enam jälgida. Ja et kaks rongi samal päeval nii juhtusid sõitma, võib tuleneda sellest, et ühe võttis üks jaamakorraldaja ja teise teine.  
Mitu päeva hiljem võeti jälle Narvast tulnud rong sama tee äärde, kus igasugune platvorm puudub, on vaid sopaauk. Kas võib mõista? Noh, püüame!? Harjumusel on suur jõud. Ja inimene ehk tuli puhkepäevadelt ning polnud jõudnud paberihunnikuga tutvuda!? Muidugi kaasneb sellega see, et reisijad tulivihased, sõimavad vedurijuhti ja teenindajat ja ei saagi neid selles väga süüdistada. Sest ise sõimame ka vahel kassiire marketis ja piletimüüjat kuskil. Polegi ju kedagi sõimata kõrgemalt, ei teiselt ega kolmandalt korruselt ju kätte saa! Aga sõimame tavaliselt mitte esimesel korral vaid siis kui asjad on korduvad ja karikas hakkab üle ääre ajama! Seepärast pean õnne tänama, et ei juhtunid täna Narvast tulema, sest juhtus teadagi mis! Kuigi see on juba absoluutselt üle igasuguse mõistuse!!! Kas järgmine kord võtame reisirongi tupikusse? Või saadame hõivatud teele? Eksimine on inimlik, sellepärast ongi raudtee mitmekordselt "tagatisega", et paljusid asju ei saa juhtuda ühe eksimuse korral. Mida tehti aga Tapal peale eelmisi käkke? Kas vaikiti maha? Kas lõpmatu vaikimine ei ole ohtlik?
Muidugi ei ole  valele vabale teele rongi võtmine väga ohtlik. Mõni paanikas reisija võib kondid murda ja teenindaja kaotab veel mõned närvirakud. Ometi tulevad meelde hullemad asjad...



Raudteel on juhtunud päris palju õnnetusi ja ikka ja jälle peab mõtlema: Kas oleks saanud ära hoida ja kuidas? Mis läks valesti?
Suurõnnetus Balti jaamas 1980, teetööliste hukkumine Hagudis, pöörmepuhastajate hukkumised, autoga kokkupõrge Auveres...
Ehk lähebki bürokraatia liiale? Ehk ei saada asjadest enam reaalselt aru? Hagudis oli õnnetuse peapõhjuseks korralagedus hoiatusemajanduses. Too oli too mitmeastmeline ettevaatus ohutuse tagamiseks. Ei saanud paberit, ei olnud märke, ei kontrollitud teel olles. Peaks olema eriline juhtumine, kus "õppimisainet vigadest" küllaga. Ometi on nüüd selline olukord võiks öelda lausa, et seadustatud! Kui hoiatus ehk kiirusepiirang antakse 4 (12) tunniks, siis kiirustpiiravaid märke ei pea paigaldama!? Kuidas on see võimalik? See ongi raudteel põhiline variant, kuidas kaitsta end õnnetuse ees. Ja teades, kui tihti teetöölised jätavad märgid paigaldamata ( kümneid kordi suvel, eriti Tapa-Aegviidu ja Jõgeva-Tartu vahel, kus väga palju töid tehti), tekitab see õudust! Eriti mõeldes sellele, mida tunneb vedurijuht, kui kurve tagant 120 km/h näeb ees hulka mehi tööd tegemas. Või mõeldes sellele, et mõnda neist enam ei ole! See, et teetöölised hoolimatusest või kokkuhoiust (vanasti olid lausa signalistid!) märgid paigaldamata jätavad on üks asi. See, et korduvatele ja korduvatele sellest teavitamisele tähelepanu ei pöörata (kui just kümneid meile jälle ei saadeta) on veelgi õudustäratavam! Ning et hoopiski ei nõutagi märkide paigaldamist, on eriliselt mõistetamatu!!!

Kunagi ei tea, mida tunnevad teised vedurijuhid! Minul aga mälusopis hetked, mis aeg-ajalt ikka pinnale ujuvad. Täiskasvanu ja laps autos, inimene rööpal... Ja tead, et teha pole praktiliselt midagi, vaid pidur põhja ning pasun tööle... Ja ikkagi mõtled vahel, kas poleks saanud teha midagi teisiti...


2 kommentaari:

  1. Kunagi õpetati noortele vedurijuhi abidele koolis ,et "Kui kõik teised raudteetöötajad on toiminud valesti on vedurijuht viimane inimene kes suudab ära hoida katastroofi!" Kas tänapäeval on vedurijuhi palk ja ametiau samal kõrgusel ,kui kohane inimesele kes näeb peale teiste eksimusi viimasena ohtu ja on konkreetselt see kes oma tegevusega saab selle ära hoida?

    VastaKustuta
  2. Tänud Anonüümus!

    Ei ole! Ametiau on väga madalal ja seda eelkõige teiselt tasandilt tulevate mõjude tõttu. Kord streisi aegu ja hiljemgi on avalikkuse ette heidetud müüte vedurijuhtide kõrgetest palkadest. Jutud 16 000 kroonilisest palgast võivad demagoogia eeskujuna tunduda vägevad, tegelikult on selle taga ületunnid, rongide soojendamised (et reisijatel oleks mõnusam rongiga sõita), pidev kodunt eemalolek (vahel kuus üle 20 öö!), selle eest arvestamata tunnid (ehk makstakse küll, aga sellevõrra põhipalk veelgi väiksem), valmisolek asendada kolleegi, kes mingil põhjusel ei saa tööle tulla! Pole sellisele "kõige surmavamale ja romantilisemale ametile" paljud suutnud jääda, sest see pole nõrkadele.
    Vedurijuhi ametiau on see küll, aga seda ei märgata ega mõisteta!
    Vahel määrivad seda au ka mõned vedurijuhid ise!
    Ainukesed, kes veel vedurijuhile austusega vaatavad, on ehk lapsed! Nagu tänagi palju mudilasi, kes rongiga teatrisse sõitsid ja kelle silmist on näha usaldust selle suure rongi juhi vastu, kes peaks nad tervelt kohale toimetama...

    Kui aga eelnevad ohutust tagavad toimingud vaikselt kõrvale lükatakse, jääbki vedurijuht tihti üksinda...

    VastaKustuta