ESTONIAN BLOG

Soovi korral võite kirjutada ka meilile

loodusemees@gmail.com

Kui avaldate arvamust blogis, tuleb raport postkasti Teie külastusest, nii et saan esimesel võimalusel Teile siinsamas vastata.

Olen tänulik nii toetavate kui kriitiliste arvamuste eest. Ka sarnastest teemadest välismaal. Tähtsaim on see, et arvamused olulised mulle kui ka neile, kellest sõltuvad paljud otsused.
Kommenteerige julgelt, see oodatud!

Päikest!

Vaadake ka EESTIMAA BLOGI 2
http://eestimaablogi2.blogspot.com/
ja Looduse Blogi
http://llooduseblogi.blogspot.com/
FACEBOOK
https://www.facebook.com/groups/685489471517376/?fref=ts

teisipäev, 6. detsember 2011

MÄLESTUSED 3 - KOOL

Ka siia peatükki kirjutan hiljem kindlasti juurde. Piltide laadimise ajal vaatasin Kirsipuu-Meie mehe videot. Alati oleme ju tahtnud kellekski saada, kes kosmonaudiks, kes juuksuriks. Jaan Kirsipuu on üks minu iidolitest, tegelikult on alati super vaadata seda videot, mida juutuubist ei leia. Me ei mõista kunagi, mis valude läbi on jõudnud edasi Jaan, seda mõista võivad vaid ratturid. Aga eriline on seda lugu vaadata.

Enne kooli tahaks panna ühe pildi, mis on mul koolialbumi vahel. Ma ei tea, miks see seal on, aga sinna ta on jäänud. Ema ja onu.
Kui ei teki soojust hinge selliseid vanu pilte vaadates, siis on midagi puudu jäänud. Eks meil kõigil ole selliseid pilte, kas me neid vaid üles leida oskame...

Kooli läksin Juuru, Ed. Vilde nim keskkooli. Pilte natuke on, panen siiagi mõned. Nüüd, kui kooli lõpust möödas üle 30 aasta (keegi mul kirjas tuletas meelde aega 30 aastat tagasi, jah, oli ka ilus aeg ühes laagris...) on ikka hea mõelda kokkutulekutele ja juhuslikele kohtumistele, mida ikka kipub väheks jääma...

Esimesed klassid olid vanas kultuurimajas, klassijuhatajaks hea õpetaja Alda Jalukse. Üleüldse võib öelda, et meil olid head õpetajad, õp Murit vast peeti selliseks kurjemaks. Klassipildid nagu ikka tollal, eks paljudel sarnaseid. Aga hea neid siiski vaadata. Et aegu mööda läinud, siis mõnedki meie hulgast juba lahkunud. Ja kui õigesti mäletan siis esimese klassi üks poistest hiljem sattus väga kõvasti pahuksisse seadusega. Valdav enamus muidugi elus kenasti edasi jõudnud.

Neljandast klassist klassijuhatajaks Juta Seersant, oli ka väga ja väga hea õpetaja. Nii kuni seitsmendani, kaheksas oli esmakordselt kaks klassi, siis juhatjaks õp Märtson.


Ei oskagi öelda, kas mälu vilets või lihtsalt mõne õpetajaga vähem kokkupuuteid, aga, kes meeles, paneks kirja. Esimeses reas vasakult:
õp. Jalukse, õp. Kalda, dir Kingsepp, ...õp Nipper, õp Sõero, õp. Muri, ...
Teises reas:
õp Taube, ..., õp Saar, õp Klee, pioneerijuht..., õp Vald, ..., õp Rohtla, õp Allvee, õp Seersant, ...

Muidugi oli õpetajaid rohkem, see vaid üks pilt.


Muidugi ei saanud tellimata jätta ka klassi tüdrukute pilti


Lõpetamisel andis tunnistuse kätte dir. Juhan Märjama


Lõpetamise ühispilt vanematega.

 Isegi vana vaene arvuti tõi esile 11 aastat, (eestlaste aeg muide siinmaal 11 000 aastat) ülikiiresti. Ma ei tea, kas ma kiirustan mälestustega, kuid tunne on selline, et kunagi ei tea, mida saatus toob. Esimeset klassist viimaseni tähendas ju tegelikult 11 aastat paljude elust. Pildid näitavad vaid kasvamist ja muutumist. Sinna sisse mahtus palju õpetajaid, algklassi heast õpetajast, Alda Jaluksest alustades ja Milvi Sõeroga lõpetades. Ongi pildid õpetajatest ja on ka pilt mu klassiõdedest. Ja koos vanematega. Mitte midagi  tähtsamat pole kooliajas olnud. Me läksime kooli, meie eest muretsesid emad-isad, kuigi kooliaeg oli lastele veel keerulisem....
Vaadake, kui nukrad on tegelikult õpilased, kes justnagu vabanesid kooliorjusest!? Kool ehk elukool aga jätkus...



Vaheaegadel aga saadeti laagritesse, kus olla oli piin. Pärlseljal ja Luunjas. Algul. Hiljem aga ära tulla sealt ei tahtnud. Sest olid põnevad päevad, esimesed tantsupeod ja -partnerid. Ikka teisest sugupoolest ja tants oli selline, et laagri medtöötaja katkestas peod tõusnud tolmu tõttu... Tegelikult tolm oli vaid osa sellest möllust, mis hinges vabanes...
Kool aga jätkus. Näiteks mul vedurijuhikool...


Keskel eriline õpetaja Butramenko, ja ülejäänud eesti, leedu ja Kaliningradi poisid. paljud neist veel raudteel, paljud läinud...

*******************************

Juuruni oli 14 km ja kooli sõitsime liinibussiga, hiljem küll oli ka koolibuss, kuid minu ajal sõitis see vaid Mahtrani. Esimese klassi ajal sõitsime veel kongiautoga, kuskil peaks sellest isegi pilt olema! Mingi aja olin ka internaadis, kohe kooli kõrval, aga sellest ei mäletagi eriti. Esimesed kolm klassi õppisime isegi kultuurimajas olevas klassis, sest koolimaja oli ruumipuuduses. Klasse oli ka internaadimajas.
Kojusaamine oli omaette probleem. Buss läks alles pool viis, aga tunnid lõppesid vahel 12 ajal isegi. Polnudki muud, kui et jala vantsima. Alati hinges väike lootus, et ehk saab ka autoga osa maast, muidu läks isegi 3 tundi. Kindlasti oli selline liikumine hoopiski kasulik! Autosid eriti palju ei liikunud ja juhtus ka, et ei võetud peale. On isegi meeles, et vahel tuttavat autot nähes ütles keegi: ah, see ei võta kunagi peale. Oli ka selliseid inimesi. Aga aitäh käis alati asja juurde, kui kasvõi jupi teest sõidetud sai.

Tegelikult oli see koolimaja vana hoone ja päris tore. Nüüdseks on muidugi tehtud juurdeehitus, selle ehitusel vist isegi toimusid mingite ametialade võistlused, maalrid jt.
Koolimajast kõige rohkem meeles, kuidas omal ajal sai trepist alla lastud ikka käsipuud mööda või sellele toetudes üle astmete libiseda. Igal juhul tehti seda vist läbi aegde, sest trepiastmed olid käsipuu juures rohkem kulunud.
Nüüdsel ajal on kõikvõimalikke abivahendeid, tollel olid põhiliselt kaardid,  ja skeemid, muud eriti polnudki. Keemiaklassis muidugi oli rohkem, sai vahest kapis midagi kokku valatud, et ehk tuleb tossu. Väga ohtlikke aineid seal küll vist ei olnud, sest eriti suuri pauke polnud ja internaadimaja on ka alles.
Söökla oli ka intris, sinna tavaliselt lidusime nagu piraadid üle õue. Ega ma olin suht valiv söögi suhtes, aga minu jaoks olid üldiselt need söögid väga maitsvad. Sai kohati juurdegi küsitud, suuremates klassides oli muidu nii, et kaheksases lauas võisid hiljem jõudnud tüdrukud ilma jääda ja mõnikord vist jäidki. Ju me eriti dzhentelmenid polnud. Ahjaa, vanas mõisas oli aga haigla ja hambaarst, vat selle juurde minnes lasime küll tüdrukud ette.
Olin lühikest kasvu, klassipiltidel ikka serva peal, ja spordis ma eriti tulemusi ei saavutanud. Ja suuski kooli tassida ei viitsinud, seepärast talvel pidi tihti hoopis ümber katlamaja jooksma. Millegipärast on meelde jäänud, et kord kõrgushüppes jäin vist lati peale rippuma, lihtsalt naera puruks, see võis ikka hirmnaljakas olla! Osa kehka tunde oli muidugi sees, matid ja rööbaspuud  ning üle kitse hüppamine. Pole ma ekstreemsportlane ja selline asi mulle eriti ei meeldinud, ju kartsin. Parema meelega hüppasin kaugust või hoopiski mängisin malet-kabet. See vist tänu isale, kes sõbraga pidevalt kodus nuppe klõbistasid.

Õpiedukusega pole kiita, selle koha pealt Kadi kaugel ees. Paremad olid hinded ajaloos, geograafias, astronoomias. Viletsamad muidugi matemaatika ja keemia. Aga lõpetatud sai, 1980 aastal, 19. lend siis Juuru Keskkoolis.
Hiljuti oli meil klassi kokkutulek, peaks need pildid üles otsima, mis Lembi saatis.
Koolis käidi tollal vast hoolsamini kui praegu. Vanasti oli ikka rohi rohelisem. Koolisõit oli liinibussiga, juhtideks kaks Kohila meest, Feliks Susi ja Rein Eesmaa. Väga toredad mehed olid. Tihti buss puupüsti täis ja siis istusin kapotil, vahel kael kõveras keerasin peaaegu terve tee rooli. Minu mäletamist mööda mingil laadapäeval oli PAZ 672 bussis ligi 90 inimest, hullem kui kilud karbis.



3 kommentaari:

  1. Vahva on vahel sellised koolipilte leida, vaadata vanu mälestusi ning erinevaid inimesi meelde tuletada. Usun et vanasti polnud koolis selliseid metslasi nagu tänapäval koolides-sigadused, narkod, joomised jne??

    VastaKustuta
  2. Teisel pildil tüdrukutel lahedad kirjud sukad piltidel:D
    Imestan et selliseid oli omal ajal juba saada??

    VastaKustuta
  3. Tänud!

    Eks muidugi oli ka tollal üht-teist, kuid kasvatus oli teine ja eks ajad olid ka teised. Igal juhul oli tunduvalt vaiksem.

    Oli ikka saada, eks erinevaid asju ikka liikus.

    VastaKustuta