JÕULUTUNNEL VALGUSESSE

Vaatasin natuke ka jõulusaateid ja Kanal 2-s näidati paljulapselisi peresid. Väga nagu ei tahagi vaadata, miski häirib või on see südametunnistus, mis kripeldab. Ometi oli kuidagi hea tunne, kui näed, et natukenegi mingi kingitus abiks. Võib ju öelda, et ise võiks ka natuke oma kodu heaks teha. Tapeeti vahetada või potsiku värvi osta ja mõne koha üle tõmmata. Ja et köök ei ole puhas ja...
Nii olen ikka kuulnud ja endalgi tekivad küsimused. Kuigi...kardan, et teatud mõttes ka mus endas eelarvamused vist olemas. Olen kindel, et paljud neist peredest püüavad. Olles ka head tööinimesed. Puudu jääb ikkagi võimalustest.
Viimases lõigus oli pere, kellel ka raske. Ja neile kingiti auto! Väga rõõmustav!

Oli vaid üks kimbatus. Pere käis viimati pealinnas 16 a tagasi, Tartus 10 a. On selliseid peresid palju, kellel pole erilist võimalust sõitmiseks? Kuhu jääb siis tõeline vastutulek peredele? Räägitud sellest väga palju, teod kipuvad hädiseks jääma. Miks ei saa meil olla perepiletile soodustus 50 % ühistranspordis? Nii mõnigi pere ehk tunneks, et neist hoolitakse!? Püüdke süveneda sellesse, kui palju võiks minna maksma sõit Tallinna nii suurele perele. Või hoolib keegi meist vaid paaril päeval aastas? Või jäämegi pr Sepperi tasemele, kellest kirjutas EE? Oskame vaid esineda ja reisida? Kaugemale kui paljud pered maalt saavad? Kas ka see poleks teatud mõttes võrdõiguslikkus? Mida arvab pr Sepper? Ahjaa, sealt vastust enne aastat ei tule. Kui üldse tuleb...

Hääbumine kaasneb siis kui õnnestub lahutada eesti muld ja eesti süda...

http://www.youtube.com/watch?v=WOuHoK_ItDM

Nii tulebki Tartus rongile vaid üksik inimene, sest kuskil maal (kus elu püütakse hävitada südametult, mõistmata, et pole siis enam ka eesti mulda kust saada eesti toitu) ei jätku võimalusi inimväärseks eluks...