Veidike seentest ja muust Järvseljal.

 

 

 

Teisipäeval oli ilus ilm, aga nagu vahel juhtub, kolmapäeval Järvseljale sõites pigem vihmane. Nii ei tulnud ka seekord paljud seenepildid välja, aparaadi jaoks valgust vähevõitu, aga midagi siiski. Ja eks võib ju ka mõelda, mida siis tähtsamaks pidasin - jalutamist ja enese laadimist ilusas looduses (sest Järvselja on eriline koht) või ainult (seente) pildistamist? Tegelikult sain ju ikkagi hakkama mõlemaga, rohkem või vähem!

Järvselja bussiootekojast võiks meil omavalitsused eeskuju võtta, seda eriti ajal kui meil puiduettevõtted uksi kinni panevad - paljudes maakohtades saaks metall/plastik käkerdiste asemel teha ikka OOTEkodasid. Tõsi, pingid peaks olema laiemad, et matkajatel oleks hea peatuda, tuuletõmbust tuleks vältida ja ehk ka mõni aken teha. Aga igal juhul tore majake!

 

 

 

Nagu sügisel ikka, varjavad lehed ühtteist ja ka eksitavad, aga siiski oli seentegi otsimine täiesti võimalik. Ja nagu juba ütlesin, nautisin ka lihtsalt olemist, sügisevärve jm

 

 

Järvselja metskonna maja on muidugi arhailine ja kena.

 

 

Külalistemaja on vahel metsatööliste jaoks, vahel toimuvad siin ka praktikumid, aga kindlasti oleks see vahel sobiv koht puhkamiseks, nii omaette kui ka väiksemate seltskondade ja (firma)ürituste puhuks?

 

 

Matkarada pole praegu vist kõige paremini läbitav?
Korra olen siin ka käinud ja seekord valisin hoopis jalutuskäigu mööda veidi porist kruusateed, kasutades metsa põikamiseks väikseid metsateid. Kuskil oli kuulda ka harvesteri, käis kerge harvendusraie. Aga nagu näha, siis ongi seda siin-seal juba tehtud.

 

 

Seeni hakkas igal juhul silma väga erisuguseid, määrajat minust aga pole nii et kui mõni lihtsam siin välja arvata, siis pean tänama pigem mükolooge ja harrastajatest asjatundjaidseenegrupist. Ülapildil igatahes ämmatoss ehk vana harilik murumuna.

 

 

Omaette värvimaailm avaldus muidugi õhukesel männikoorel.

 

 

Leidsin ka mõned lustakad puuskulptuurid. Kes iganes neid vorminud, aitäh, sest olid omamoodi metsaelanikud ju needki. Mõni lausa samblasoenguga.

 

 

Kuusekõbjuk. Kuna altpoolt pildistada polnud lihtne, kasutasin mingil hetkel ka välklampi, et siiski alakülge veidikenegi arusaadavaks ja silmatorkavaks teha.

 

 

Kollane ebaheinik (Lepista gilva), aitäh määrajale!. Kindlasti olen ehk ka varem näinud, aga mingit aimu mul heinikutest ja ebaheinikutest pole olnudki. Fotogeenilised on paljud neist kindlasti

 

 

 

Kui mõne liigi veel teada saan, panen kirja. Igatahes mõnel puhul murdsin seene, et ka alakülge paremini esile tuua, see ju ka määramisel oluline, aga on ju ka lihtsalt omapärane näha. Tavalisel märkamisel ju ei teagi, kel eoslehed, torukesed või muu alaküljel.

 

 

Doominoküpsise- või shokolaadiheinik? Igatahes väga kena shokolaadipruuni värvi.

 

 

Sinivärvik?

 

 

Vahepeal jääb silma vahvaid taimi või hoopis sügisrüüs tegelasi ehk siis kändudest lehtedeni.

 

 

 

 

Vanavõitu verev vöödik vist.

 

 

 

 

Peaks bundipiim olema.

 

 

Esimest korda näen sügiskogritsat. Muidugi tahaks hoopis põhjakogritsat leida. Sest kes ei tahaks haruldusi kohata!?

 

 

Automaatrezhiimil vastu tumedat tüve pildistades jääb valgest seenekesest vaid valge latakas, aga alakülg käes hoides täiesti terav.

 

 

Väga äge värvipalett! Ja kuigi eesmärgiks oli just seda värvikirevust tabada, on ka siinsel pildi seen näha. Ega kohapeal ma seda ei märganudki, lihtsalt mulle meeldis see üüratu sigri-migri, mida inimene järgi teha ei suuda!

 

 

Seenegrupis väga tihti määratakse kahte liiki seeni vastupidiselt. On see kollakas või lehter-kukeseen? Tänu aktiivsematele ja ka netis targematele grupi liikmetele, oskan nüüd minagi ülespandud võrdleva pildi järgi öelda - lehter-kukeseen!

 

 

Aga samblikest pole õrna aimugi! Võib olla keegi kilpsamblikest?

 

 

Tegelikult kahetsen muidugi, et varasemalt ma püüdsin näha ja talletada piltidele rohkem linde, liblikaid jm, seened varasemas elus rohkem tagaplaanile jäänud. Mine tea, mida võinuks pildile tabada!? Nüüd siis õpin siiski ka midagigi leidma ja märkama! Olgu siis mõnikord kui tahes tillukeste ja/või maskeeritutega tegemist.

 

 

infostendi katus nagu vanad puitehitised üldse, võivad igas mõttes olla erilised. Nii nagu neid keegi näeb, olgu siis Fred Jüssi või keegi teine. Tema ju oskas märgata ilu ja mõista, ma püüan ka. Omamoodi.

 

 

Kes soovib, võib proovida pildilt rähni leida...

 

 

Vot oli ilus ja pirakas!

Bussini oli veel aega ja vaatasin ringi Järvselja metskonnamaja ümber. Seeni oli palju, kukeseenest ja murumunast elu lõpule jõudnud seenteni, kelle kohta seenegrupis öeldakse, et "laipu tuvastab kohtuekspertiis" (mükoloogide väljend). Kuigi... kas üks laip võis olla nabatorik? Puid kasvas ümberringi muidugi seinast seina. Mainin, bussiga Järvseljale oli Tartust paras minna, veel tasuta ja üle 3 tunni jäi aega jalutada. Olnuks veel päikest! Kuigi vihm sinna jõudes jäi järgi, nii et olen niigi tänulik! Uued botased turult olid veekindlad - vett sisse lasid, välja mitte!

 

 

  

  

 

 

 Tamme all aga see igatahes kasvas või täpsemalt, pigem "suri" nii et võis nabatorik olla küll?

 

 

 

Harilik kukeseen. 

 

 

Kaseriisikas. 

 

 

Hea aga, et vahepeal sain natuke metskonnamajas soojas olla ja oma võileivad ning teed sisse kihutada. Eriline tänu kohvi eest! 

 

 

Loomulikult oli üksjagu ka tänavu vist eriliti rikkalikult kasvavat soomustorikut. 

 

 

Igatahes jäin käiguga väga rahule ja kahetsen vaid, et suvel jälle sinnakanti ei jõudnud. Ehk järgmisel suvel? Pikemad päevad ja kuivem aeg, jõuaks ja näeks rohkem!