Mina kui hull. Juuni 2013.

 

Wednesday, June 5, 2013

Mina kui hull!

Ma tõsiselt kahtlen enda mõistuses! Ei saa ju teistest arvata midagi, mis nende mõtlemisvõime kahtluse alla seab!?

Kunagi Pehmetes ja Karvastes otsis Miihu kuulsat soomusrongi komandöri. Ristsõnas. Üks täht oli puudu. Oli see siis Pirts, Purts, Pürts või Pörts, ei mina tea ja Miihu ka ei teadnud. Tegelikult teadsime mõlemad, aga... Aga ühe  Partsi alluvuses on kõik veel hullem, puudu pole vaid üks täht.....

Kodanikuühiskond kirjutas MKM-i nii....

Loodan endiselt, et FB lehe teinud ametiasutused suhtuvad siinsesse tõsiselt. Sest ega alati kirjade saatmine midagi muuda kui ei süveneta teemasse, on vastus sisutühi. Hr minister lubas juba mitu aastat tagasi, et uute rongide tulekul saab mugavasti rongi siseneda ka ratastooliga. Lubas ratastooliinvaliididele. Ja ma usun, et lubadus saab täidetud! Kuid ära on unustatud see, kuidas ratastooliinvaliid saab raudteejaama!? Enamus ülekäike on projekteeritud-ehitatud selliselt, et ratastooliga liikumine tähendab kõrgendatud slaalomioskust kuni selleni välja, et sellistes kohtades liikumine on lausa eluohtlik! Tondi (pildil), T-Väike, Hagudi, Järvevana, Pikkjärve ja veel paljudes kohtades on torutõkete vahe liiga väike, ääres liigelda võimaldav teeosa liiga kitsas jne. Muide, rääkimata sellest, et ülekäikusid saaksid kasutada ka soome kelguga liiklejad. Kitsekülas on üldse arusaamatu, kuidas keegi peaks liiklema!? Isegi lapsevankriga tulijad on tihti hädas, ja mis veel halvem, halb nähtavus (aastaid kasvav põõsas!) tähendab seda, et enamasti tegeldakse oma liikumise, mitte rongide jälgimisega! Paljudes kohtades olen ise jälginud, katsetanud - olukord on halb! Kas normide koostamisel-järgimisel ei saaks ikkagi reaalsuse asju läbi katsetada? Kardan, et enamasti katsetaja ei julgekski ratastooliga proovida, sest...ta võib muutuda invaliidiks!?

Ja lisas ühe lingi, et piltlikult näidata, milline hullumeelne on olukord. Ja inimvaenulik. Arvasin, et avalikkuse ees kirjutis paneb mõtlema rohkem. Vastus lõi jalad alt....

Ooteplatvormidele ratastooliga juurdepääs on juba praegu mitmetes jaamades üle Eesti tagatud ja vajalikke ümberkorraldusi tehakse järk-järgult edasi. Raudtee ülekäigukohtade juurde paigaldatud tõkked on seatud turvalisusest lähtuvalt, et aeglustada liikumist ning vältida olukorda, kus näiteks rattur sõidab ootamatult rongile ette.

On siin üldse väljapääsu? Kas väljamaale minek ei peaks teatud kontingendile olema soodustatud? Näiteks Venemaad oma mõtlemisega torpedeerima?

Aga päris ausalt, kas mõistusega pole häda? Minul?

No pole hullu! Seni kuni sõidan, pasundan, kuidas jaksan. Mis sest, et see ei kosta Harju tänavale.... Mis sest, et sealtpoolt ja muidugi ka EVR-st lauldakse ikka sellest, kuidas ohutusega tegeldakse...