ESTONIAN BLOG

Soovi korral võite kirjutada ka meilile

loodusemees@gmail.com

Kui avaldate arvamust blogis, tuleb raport postkasti Teie külastusest, nii et saan esimesel võimalusel Teile siinsamas vastata.

Olen tänulik nii toetavate kui kriitiliste arvamuste eest. Ka sarnastest teemadest välismaal. Tähtsaim on see, et arvamused olulised mulle kui ka neile, kellest sõltuvad paljud otsused.
Kommenteerige julgelt, see oodatud!

Päikest!

Vaadake ka EESTIMAA BLOGI 2
http://eestimaablogi2.blogspot.com/
ja Looduse Blogi
http://llooduseblogi.blogspot.com/
FACEBOOK
https://www.facebook.com/groups/685489471517376/?fref=ts

neljapäev, 1. september 2011

DOPINGUST ESTONIAN SAT-TV UUDISTES

Ohoo! Tahtsin leida üht vana tsitaati ja sattusin huvitava artikli peale, kus jutt suusadopingust ja Eesti tutvustamisest maailmale ning sellest kirjutab päris hästi Urmas Glase.

http://www.epl.ee/news/arvamus/urmas-glase-kratt-pohjamaalaste-sahvris.d?id=50916155

Arvan, et seegi tasub siia otse kopeerida, et mugavam lugeda oleks.

URMAS GLASE: Kratt põhjamaalaste sahvris

 (4)
Eesti Päevaleht
                 

Olümpiamängude medalisära on pannud paljusid uskuma, et meie suusamehed passivad kõige paremini Eesti märgiks, mida kogu maailm vaimustusega tunnustab. Üldrahvalikus eufoorias kujutame endale liiga palju ette.
Eesti Märki on tabamas Lennart Meri pakutud Eesti Nokia saatus – otsitakse palavikuliselt just seda ainuõiget ja-võimalikku. Viimastel nädalatel võtab maad usk, et muud kui suusatajaid pole Eesti riigi tutvustamiseks laias ilmas vajagi. Ma ei kahtle Veerpalu ja Mae medalite väärtuses ja tähtsuses eestlastele. Kuid uskuda, et maailma suhtumine Eestisse kvalitatiivselt paranes, on naiivne. Eesti märgi leidmise üle rõõmustanud Mart Siimanni kurvastuseks ei muutunud Eesti vähemalt tavaliste skandinaavlaste seas populaarsemaks, pigem vastupidi.


Naabrite valu ja kadedus. Vanad suusamaad peavad murdmaasuusatamist oma valitsemisalaks, olümpiaeelsed ootused olid kruvitud maksimumini. Meenutagem Elofssoni usku viide kuldmedalisse ning Norra meeskonna vägevust olümpia eel. Selge, et iga uus konkurent on kui varas sahvris. Ja kui keegi napsas rootslaste või norralaste iidolite nina eest medali, tegi see fännid tigedaks.
Rootsi, ja vähem Norra lehtedes puhkenud hüsteeria näitas, et laiad rahvahulgad usuvad, mida nende ebajumalad enda õigustuseks-vabanduseks suust ajavad ja jüngrid kuulutavad. Sest ei saa ju jumalad eksida ega tunnistada oma nõrkust! Lihtsam, kui kahelda omades, on uskuda, et vahest said eestlased medaleid dopingut võttes. Üks Rootsis elav väliseestlane kurtis, et suusatamisest rääkides on tal keeruline esineda eestlasena. Nii valusalt elavad rootslased oma ebaedu ja naabri edu üle.
Ent pole eestlasedki teisest puust. Väljendasid ju meiegi tugitoolisportlased siirast rõõmu, kui Elofsson järjekordselt medalita jäi. Kättemaksuks selle eest, et julges meie sportlaste puhtuses kahelda. Keegi ei oleta, et ehk jäi meie laskesuusataja võistlusrajal lätlasele ette. Niigi on selge, meie mehe püss ummistus lumest lätlase süül. Või vihapursked itaallaste aadressil, kui Di Centa astus puruks Mae kepi. Keegi ei haletsenud samas sõidus Maelt jalustniitva matsu saanud Auklandi. Võistlustuhinas juhtub!
Suusatajaid Eesti märgiks pakkunud on eksinud fantaasiamaailma, kus ei juurelda, kas suusarahva maailm kattub maailmaga selle laiemas mõistes. Paraku piirdub see eelkõige Skandinaaviamaadega.
Meie võõrsil elavad sportlased on tõdenud, et ei saanud meie suusatajatele kaasa elada, sest kohalikud telejaamad ei teinud ülekandeid. Kuigi Mühlegg korjas ühe, Hispaaniale üliharuldase taliolümpiakulla teise järel, jäi Jane Salumäel nägemata, kui hiilgavad suusamaad on Eesti või Hispaania.
Ka Saksamaal mängival Gert Kullamäel ei õnnestunud oma sportlastele teleri vahendusel kaasa elada. Ei teadnud paljud sakslasedki Mühleggist kui suusatajast midagi, ja kui teadsid, polnud kuulnud tema dopinguskandaalist.
Miks me ikkagi usume, et meile südamelähedane ala paneb südamed sama kiiresti põksuma maailma kuklapoolel? Hea kui meid märgatigi. Kuid on rahvaid, keda huvitab märksa rohkem slaalom, vigursuusatamine või bobisõit. Palju on meie seas inimesi, kes teavad, mis on curling või skeleton?
Riigi maine kujundamist isevooluteed minna lastes ei kattu pilt, mida meie näeme, pildiga, mida näevad meist meie naabrid. Pealegi, kes söandaks tagada, et meie sportlased kahe või nelja aasta pärast sama edukad on? Kindlasti saab sportlaste edusamme Eesti maine hüvanguks rakendada, kuid seda vaid ühe komponendina paljudest.
Mainekujundus kui imeloom? Selleks, et üks riik ligi kahesajast maailma riigist silma paistaks, on vaja järjekindlat ja sihiteadlikku tööd, mitte loota õnnelike juhuste korrapäratule jadale. Mainekujunduse eesmärk pole luua võltsvirvendust, vaid tuua esile kõike, mille üle meil on uhkust tunda ja aidata seda teistel märgata. Et näiteks sakslased ja austerlased teaksid, et eestlased ei varasta ainult nende autosid ega röövi panku ja rootslased ei tunneks meid kupeldajatena.
Kuidas nad saavad teada, et meil on imeline loodus, toredad inimesed ning euroopalik kultuur ja maailmakäsitlus? Tasakaaluks meist (kahjuks ka õigusega) kirjutatavale-räägitavale negatiivsele, on riigi kohus seada kõrvale positiivne.
Me oleme unustanud, kelle asi on koera saba kergitada. Seda teavad väga paljud riigid ja mainekujundus on riigi muude tegemiste kõrval tunnustatud positsioonil. Kui väidetakse, et hea asi tutvustab end ise, siis miks kulutab Coca-Cola või Mercedes enda reklaamiks igal aastal hiigelsummasid? Pole Eestiski vaja jalgratast leiutada.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar