Blogiarhiiv

reede, 23. september 2022

Pilte lihheniseerunud seentest, haruldustest jm FB grupi albumist.

 

 
Karikporosamblik. 
 
Foto: Ants Valgeväli 
 
Kuna seenegrupis toimub FB-poolne "puhastumine", ehk et albumeid aina keerulisem leida ja vaadata, siis otsustasin mõndagi siia ümber tõsta enne kustutamist. Toredad pildid ju ja kellegi vaev!
 
LIHHENISEERUNUD SEENED.
Samblik on sümbioontne organism, koosnedes seenest ja vetikast. Seenepoolseks osiseks on lihheniseerunud kott- või kandseen. Teemasse süvenemiseks on hea lugeda mõnda artiklit, kus on kirjeldatud seene ja vetika partnerlust, samblike paljunemist ja seente osa selles 

 
 
Samblikud Ruunaraipe männikus 16.11.2014
— kohas nimega Soomaa Rahvuspark, ESTONIA.
 
Foto ja tekst: Aavo Omann 

 
 
Sarv-porosamblik
16.11.2014
— kohas nimega Kalevi-Liiva
 

 
 
Enne lume tulekut
19.11.2014
— kohas nimega Kalevi-Liiva

 
 
Kas pole kaunid ?
— kohas nimega Parasmäe, Harjumaa, Estonia

 
 
Arvan, et keegi porosamblikest, aga kes ?
— kohas nimega Juminda, Harjumaa, Estonia

Fotod ja tekst: Ina Petrova

 
 
Pildistatud 14.08.2014 Hiiumaal Kaustes
 
 

 
11.09.2014 Hiiumaal
Porosamblik , aga kes nendest 59 Eestis leiduvast ?
 

 
20.03.2015 Pääsküla rabas keegi kilpsamblikest.
 

 
Porosamblik 18.09.2015
— kohas nimega Kauste, Hiiumaa, Estonia.
 

 
Pildistatud 12.09.2015 Hiiumaal Kaustes.
Nii pisike ongi porosamblik liivapuidiku kõrval.
 
(Minu märkus: Mõnus pilt! Kui suur on aga see liivapuidik? Hea olnuks münt või midagi juurde panna)
 
Fotod ja tekst Reet Pehka. 

 
 
Shreki maailm.
 
Foto: Marika Lillepuu.
 




Puidulagundajate seente viljakehad.

Lääne-Nigula.
7.03. 2015
 

 Tõnu Ploompuu: Tundub, et okaspuu pealt tehtud pilt. Hall on harilik hallsamblik, kollane - männi-rebasesamblik. Viimane on üks mürgisemaid samblikke.
 

 
Kivil. Keila vald, 9. 03
 
T. P.: Üks porosamblike suurest seltskonnast. Kuna pildi peale reaktiivide tilgutamisest pole abi, siis jääb määramata. (teadjamad ehk ütlevad ka täpsemalt pildi järgi ära)

Reet Pehka: Mul on raamat, mille järgi oleks tegemist tera-porosamblikuga.
 

 
20.04. 2015. Sinimäe.
 

 
Vigala vald
19.09.15
 
Katre Kuusik: Siis on kas naaskel- või sarvporosamblik.
 

 
Käisin ka "seenel".
Kohila vald, 13. 12. 15.
 
Fotod: Mina. 


Uku Praks: Karik-porosamblikuks võib arvata
 
 


 
Fotod: Tiina Ploom 
 
 
 
Ehk käib siia albumisse? Mis ta täpselt on, ei oska öelda. 20.07.15
— kohas nimega Paralepa, Laanemaa, Estonia.

 Tõnu P. arvates siiski noor lehternahkis.

Foto ja tekst: Mari Vahter.


Bukett kivil 15.11.2015 Hausma.
 

 
Sarved kännul 15.11.2015. Hausma.

Fotod ja tekst: Õie Korell.

 
 
20.06.2015 Tallinn.
 
Fotod ja tekst: Katleen Lukin. 

 
Kilpsamblik.
 
Foto: Vaike Martin.
 
 

 
Porosamblik.02.10.2018,Iisaku.
 
Fotod ja tekst: Kaja Alaraby.

 VÄHEMTUNTUD SEENED.

 
 Punapoorik, Pycnoporus cinnabarinus.
 
Foto ja tekst:
Urmas Kaja. 27.10.2020, Lahemaa.
 

 
 
Kuldvammik Pseudomerulius aureus
27-10-2020 Männiku



 

Plicatura scrispa (altvaade)
26-10-2020 Tallinn
 

 
Lehtersüldik
19-10-2020 Tallinn (Sompa t.ääres)
 
Fotod ja tekst: Reet Pehka.
 
 
Tõnu Ploompuu:
Sarv-klavulinops, ka sarvharikuks kutsutud. (Clavulinopsis corniculata).
Seekord määrang mikroskoobi all kontrollitud. Tundub, et varem selleks määratud isendid on olnud mingid Ramariopsis'ed ( https://www.facebook.com/photo?fbid=1404305229730980&set=a.1140596296101876 ). Eosed on neil erinevad.
Kasvab teda enamasti lubjarikastes metsades ja niitudel, Eestis leitud harva ja seetõttu kaitsealune. See leid oli aga natuke üllatav - põhjaranniku saarelt, kui pole ei mingit paekivi ega paeveeristega kruusa-moreeni. Seetõttu Lahemaa Looduskooli
 

 
 
Fotod ja tekst: Urmas Kaja.
Valge hammik, Irpex lacteus. 27.10.2020, Lahemaa. Kasvab murdunud toominga tüvel.
 

Arrhenia peltigerina, maakeeli võiks olla kilpsambliku samblalehik.
See on selle seeneliigi teine leid Eestist. Esimest korda leidsin teda 3,003 aastat tagasi Kõrvemaalt ( https://www.facebook.com/photo?fbid=885251511636357&set=a.621624504665727 ), teised pole teda märganud. Mohnil oli teda lausa kahes kohas - pildilolijad ja teaduslukku suunduvad isendid tuletorni ja selle tehnilise hoone vahelt ja teiseks Tiirukari poolse ranna lähedalt.
Tartu seenekogudes on teda aga lisaks mitmelt poolt maailmast - tegemist on ikka huvitava seeneliigiga. Nimelt elab see seen kilpsamblike peal, toitudes neist. Mul tekkis oma pilte vaadates aga kahtlus, et äkki see ärasöömine polegi nii lihtne. Surnud, seeditava, kilpsambliku peal tundus kohati olevat rohelist kirmet - justnagu elavat vetikat. Võimalik hoopis, et tegemist on selle seene puhul kergelt samblikuga, kes seedib ära senise vetiaid kamandava seene ja asub ise asemele. Et pool samblikku seeditakse, teine pool võetakse vanaviisi kasutusele, lastes sel üsna vanaviisi edasi elada. Tasuks uurida, kui leiaks kuskilt aega.
See pisike seen on nii 1 cm suurune ja hästi laskuvate eoslehekestega, nagu imepisike lehtrik (kommentaari pilt). Selliseid pisikesi lehterjaid seeni on varasematel aegadel käsitletud sõlikutena, ka see liik on olnud paigutatud sõliku perekonda. Eoslehekesed on tal üsna hõredalt ja võivad moodustada kübara serva poole harusid. Ning lisaks sellele eoslehekeste vahel anda ka ristkurrukesi.
Harjumaa. Mohni saar.
24.10.2020.
Foto ja tekst: Tõnu Ploompuu.
 
 

Punalehik Entoloma korhonenii (võiks siis olla korhoneni punalehik).
Väike hall seen, nii paarisentimeetrise kübaraga ja pealiskaudsel vaatel sarnaneb värvuse tõttu väga hõlmise punalehikuga (E. undatum). Viimasest eristab teda praktiliselt lamedaks jääv kübar väikese lohukesega keskel (hõlmisel on sügav lehter) ja vaevu laskuvad eoslehekesed.
Tema puhul köitis eelkõige aga kübara keskel enamasti olev väike nibuke, mis mõnel seenel näeb välja nagu rinnanibu (kommentaari pilt). Kui nii, siis on ju selge, miks köitis - mehi olevat ju võimatu rinnast võõrutada.
Seda liiki peetakse Euroopas haruldaseks põhjapoolseks liigiks. Liik on ka kirjeldatud alles 2004 aastal. Ilmselt võib ta siiski olla laiemalt levinud - tavaliselt võib ta jääda märkamatuks igava niru hõlmise punalehikuna.
Eestis on teda kolm korda korjatud Vello Liivi poolt, kes illustreeris Euroopa punalehikute raamatu esimese köite (1992), mille autoriks on omakorda korhoneni punalehiku kirjeldanud Machiel Noordeloos.
Korhoneni punalehik armastab natuke lubjasemat mulda ja elab niitudelk. Hõlmine punalehik on aga eelkõige happelisemate muldade seen, kes kasvab ka metsades.
Läänemaa Oru v. Rannaküla.
11.10.2020.


 
Rõngasjalg-vöödik. (Cortinarius trivialis)
Üks limajalgade seast, väga laialt levinud, mõõduka ohtrusega paremates kohtades.
Limajalad on vöödikute seas rühm, keda võib süüa. Seni pole teada nende seast ainsatki mürgist liiki. Mõned pisemad on küll väga vihad, aga nende mõõtmed on söögiseene jaoks juba piisavalt liiga väikesed. Rohkem on limajalguhappelisemates metsades, palumännikutes, laanemetsades ja sarnastes heades seenemetsades.
Kui limajalgu korjata, siis julgestuse mõttes tasub seda teha niiske ilmaga, kui lima on tõesti limane nii kübaral kui jalal. Kuiva ilmaga, kui see kraam on kuivanud vaevu naksuvaks, siis võib korjamisjulgust olla esialgu vaid rõngasjalg-vöödiku suhtes - temal nii võimas reljeefne pruun muster jala alusel (kommentaaripildis suuremalt). Limavöödik, sinijalg-vöödik ja mesivöödik on kuiva ilmaga esialgu natuke raskemini ära tuntavad.
Tippkokkade seltskond pidas just seda liiki kümne maitstud liigi seast kõige huvitavamaks. (vähese õliga praetuna). Ise arvasin limavöödiku natuke paremaks, rõngasjala selle partii maitset pidasin natuke liiga tugevaks. Ja tuhmuvat pilvikut temast paremaks, kivipuravik on küll ka väga hea, aga nende vöödikute uudne maitse (ei ole agressiivsem kui kitsemamplil) ilmselt võlus seltskonda.
Pildi peal paistavad nad millegipärast pruunikamad, metsas jätavad palju hallikama (hallikaspruuni) mulje.
Harjumaa. Padise.
17.09.2020.
Foto ja tekst Tõnu Ploompuu.
 
 

Tõnu Ploompuu:

Loor-kärbseseen (Amanita strobiliformis)
Foto: Maie Kotkas (endal jäi aparaat Nõmmele...). ühtlasi ka esimene märkaja.
Punase raamatu seeneliik (Haruldane). Seni leitud vaid Lääne-Eestist (Saaremaa, Lõuna-Läänemaa), lubjalembene. Soomes ja Norras puudub. Lõunapoolse levikuga liik, Rootsis ja Taanis Punases Raamatus. Rootsis piirdub tema levik Ölandi ja Skoonega, üks leiukoht Lääne-Götamaal - seega on ilmselt see liigi leid maailma kõige põhjapoolsem.
Esmapilgul võiks seent pidada kollaseks kärbseseeneks, aga tal puudub viimasele omane toore (rohelise) kartuli lõhn. Ja ka iseloomulik kollakas jume (kollase valge vorm on siiski ka olemas). Roosal kärbseseenel on seenelihas alati roosakat tooni ja (punase, rõngata) kärbseseene maitse. Ja lõpliku kontrolli jaoks - tal on pikad (üle 10 mkm, ka sel seenel mõõdetud) ovaalsed eosed, teistel väiksemad ja sageli enam-vähem kerajad. Sarnane (ka eostelt) on veel pöögimetsade seen Amanita solitaria - aga tema täpid on ogajalt teravad ja lähimad leiukohad Taanis.
Üldkirjeldus: Tugev valkjas kärbseseen loorist jäänud tihedate väikeste täppidega, jala alusel natuke kurde-servakesi kotjast tupest (nagu kollasel või roosal kärbseseenel) vähemärgatava lõhnaga. Maitse hea, mahe, pähkline. Seent peetakse söödavaks (hea söögiseen), keemiline analüüs on temastki leidnud samu mürkaineid mis punases kärbseseenes (iboteenhape, mustsimool), kuid väikestes kogustes, nii et mõju pole leitud.
Kasvab lehtmetsades, Rootsis on märitud seost kase ja pöögiga.


 
Tekst ja foto: Urmas Kaja
Sellist seent tasub nuusutada. Lõhnav kõrbik, Gloeophyllum odoratum, 24.10.2020, Lahemaa. Kasvab kuusekännul.
 


 Peeker-ebalehtrik, Pseudoclitocybe cyathiformis.
30.10.2020, Lahemaa. Kasvab samblases õuemurus. Ei ole söödav.
Tekst ja foto: Urmas Kaja.
 

 
Kellele tuttav ja teab nime?
Vääna-Jõesuu
29.08.21.
 

Tõnu P.: Üks arvukatest vesinuttidest.
 
Foto: Leeni Tuule.
 
(Minu märkus: Hea näide FB albumite jamadest - pilt ei ilmu ajajoonele, kui seda pole kommenteeritud. Nii jääb sageli ka vastus saamata. Ja .... igati ilus pilt!)
 
 
Vääveltorik.
 Asukoht Rabivere maastikukaitseala 29.08.2021
Foto: Kadri Solovjov. 
 

 Mustuv kukeseen e. lilla kukeseen (Craterellus melanoxeros)
Saaremaa, Viidumäe, 31.08.2022.

Meil ilmselt üliharuldane liik, kellega oli rõõm esmakordselt kohtuda. Märkasin siis ühes heas tammesalus korraga pealt natuke lehter-kukeseene moodi, aga kahvatumaid ja väiksemaid seeni ning siis tuligi korraga äratundmisrõõm, et on ka selline liik olemas.

Tõepoolest, vigastatud kohad olid tumenenud ja tumenesid veelgi (pilt kommentaarides). See on selle liigi kindlaks tunnuseks. Teda võib kohata meil ilmselt üksnes tammede all ning kaugeltki mitte igal pool, kus tammesid kasvab. Pinnas peaks olema ka parajalt lubjarikas ja tingimused muidu klappima.

Söödavusest ei hakka rääkima iseenesest mõistetavatel põhjustel. Tegelikult on tegu ka II kat. looduskaitsealuse liigiga, aga siin kasvukohal ohustavad tema käekäiku kahtlemata metssead - palju metsaalust oli ümbruskonnas nende poolt ülestuhnitud ja tõenäosus pole sugugi väike, et ka taolise haruldase liigi mütseeli isend seal kunagi nende tegevuse kaudu hävib. Väga võimalik, et just sellel põhjusel kasvab liiki seal kandis ka vähe, kuigi paberil temale sobivaid elupaiku oleks Viidumäe metsalaamas palju. Pealegi olid leitud ja pildistatud isendid juba pooleldi ära söödud ja räsitud, iseasi kas siis imetaja või mõne väiksema olevuse poolt
 
Foto ja tekst: Allar Antson. 

 
Mõru-kivipuravik.
 
II kat kaitsealune liik.
 
F: Kert Martma.


 
 SEENEMAAILMA OHUD!



Allar Antson:
** TÕSINE HOIATUS **
Kurb on tõdeda, et Eestimaal on tänavu rekordiline vöödikumürgistuste aasta – juba kuus patsienti on neerukahjustusega väga raskes seisundis, ning seenehooaeg pole veel kaugeltki mitte läbi. Pahategijaks on üldjuhul kühmvöödik (Cortinarius rubellus), mida on sellel aastal rohkelt, ning teda olla korjatud lehter-kukeseene pähe. Üleüldine seenekorjamise hasart tundub väga suur olevat, ning suure hooga visatakse paraku valimatult korvi ükskõik mida. See on manitsuseks ka kõigile seenelistele siin grupis, kes oma suuri, endale sealjuures tundmatute seente kuhjasid esitlevad.
Panen siia teemasse enda erinevatel aastatel ja aastaaegadel tehtud kühmvöödiku pilte, et liiki erinevatel kujudel tutvustada. Üldjuhul on tegemist võrdlemisi lihaka, n-ö ”ahvatleva välimusega” seenega (seda muidugi vaid juhul, kui uskuda ohtlikku müüti, et välimusel ja söödavusel on vähimgi suhe!), mis on tervenisti oranžikaspruuni tooni, veidi sametise kübaraga ning jalal on kollased siksakvööndid. Erinevalt lehter-kukeseenest ei ole neil kindlasti mitte lehtrikujulist kübarat, vastupidi, kübar on teravatipuline või kühmuga! Vanemad ja ilma tõttu kannatada saanud isendid ei järgi aga paraku täpselt seeneraamatu pildi näidiseksemplari. Kühmvöödik kasvab niiskemapoolsetes okasmetsades koos kuuskedega.
Kühmvöödiku ohtlikkus peitub tema tugevas neerutoksilisuses ning pikas peiteajas. Seenetoidu söömisest võib mööduda koguni nädal, enne kui esimesed sümptomid üldse hakkavad ilmnema. Selle peiteaja jooksul on aga pöördumatu kahju juba paraku tekkinud, ning ilma kunstneeruta sellest olukorrast enam ei välju. Kühmvöödik, nagu meie teisedki surmavalt mürgised seened, on kuuldavasti samuti maheda, ”tavalise” seenemaitsega. Seega kaob alus ka ohtlikult müüdilt, et mürgised seened on vastuvõetamatu maitsega. Kupatamisega olukordi ei muutu - mürkaine orellaniin ei lahustu vees, seetõttu ongi neerudele äärmiselt ohtlik.
Paar sõna ka vöödikutest üldiselt – tegu on ilmselt kõige liigirikkama lehikseente perekonnaga, maailmas on kokku paar tuhat liiki. Nendest vaid üksikud on tunnustatud söögiseened, suurema osa söödavus on teadmata (kuna nende määramine on väga raske, ning neid praktiliselt ka keegi mükoloog ei tunne!) ja osa on mürgised. Eluohtlikult mürgiseid liike on küll vähe, kuid kuna isegi mükoloogidele põhjustab nende eristamine suurt peavalu, ei tasu ka kellegil teisel (olenemata sellest, kas seente korjamise staaž on poolesajandiline või mitte) arvata, et võivad suvalisi vöödikuid korjata.
Hoolimata raskustest liigimäärangul on enamus vöödikutest väikese vilumusega kerge perekonna tasemel vöödikuks määrata, ning sellega kohe toidulaualt ühe arvestatava, potentsiaalselt ohtliku grupi välistada. Kõige tähtsamad üldtunnused on nooremast peast kübara serva ja jalga ühendav kiudloor, ning vanemast peast pruuni eospulbri tõttu kaneelpruuniks muutuvad eoslehekesed. Loomulikult pole kumbki nendest tunnustest kaugeltki unikaalne vöödiku perekonnale, kuid erinevaid vöödikuid veidi vaadeldes tekib siiski ülevaade, milliseid seeni on põhjust vöödikuks kahtlustada – samuti, nagu pilvikuid ja riisikaid on lihtne perekonna tasemel tunda.



 
 ETTEVAATUSELE MANITSEMINE!

‎Piret Tiigimägi‎ kasutajale Nami-Nami retseptikogu
26. august 2011
Tallinna Keskturul müüakse seeni, mis ON sirmikud, aga MITTESÖÖDAVAD SIRMIKUD paraku - tegemist on püramiid-soomussirmikuga (soomus-harisirmik) - EI OLE HEA MÕTE MINNA NEID OSTMA Mürgised, põhjustavad mao-soolehäiretega mürgistust....


Teadlane? On jah, aga kas sellele ala siiski? Või "leiutab" ikkagi ise mooduseid. Ülevalpool toodi tema kodulehe artikkel. Uskuda või mitte?
'''''''''''''''''''''''''''''
"Ma ei saa arstidega tülli minemata väita, et tatraga saab vähist võitu, aga abi on sellest kindlasti. Ise sain tatramee ja -jahu baasil valmistatud palsamiga jagu puukentsefaliidist," väidab Valgamaa talunik Virgo Mihkelsoo.
Mõne aja eest jõudis meediasse lugu sellest, kuidas Valgamaal asuva Viira talu peremees ostab kokku punaseid kärbseseeni, mida kasutab valuvaigistava tatrameesalvi koostises. Selgub, et tegemist pole külaposija, vaid teadlasega, kes on omal ajal suurel kodumaal laserrelva arendanud ja viimased aastad tõsiselt tatra tervendavate omaduste tutvustamisega tegelnud.

 
 
Lilla vöödik!
KÕIKE EI MAKSA SÜÜA! Isegi siis kui keegi väidab, et tema sööb ja kupatamata.
 

Foto: Ain Vindi.


Väga sageli soovitatakse midagi mõtlemata!
 
Näide üsna sagedasest olukorrast seenegrupis:

Aili uuris, kellega tegu, mure suur. Mis juhtus?
Kuigi eelnevalt oli postituse all kommentaare, mis soovitasid mitte süüa, sest võimalik, et mürgiste HEINIKUTE hulgas, järgnes ühelt grupi liikmelt selline soovitus::

heinikud head,ei pea isegi kupatama,hobuheinik lahjema värviga

Vastaja:
Väga ohtlik alusetu üldistus. Heinikute hulgas nii kupatamata kui kupatatult söödavaid, mittesöödavaid ja terve hulk mürgiseid!

Mina:
Mind ka see täiesti huvitab - Enne teid mitu teistsugust kommentaari. Ei lugenud?
Liiki ka ei määranud, aga ikka soovitame?
 
**************************************
Haruldus Sinakas kübarnarmik ja muutused meie looduses ajas.
 
HARULDUSTE leidmine ja pildistamine võib olla meie looduseuurimise jaoks väga oluline panus! Seega on väga tore, kui ei mõelda ainult seentele kui toidule, vaid kui osale ökosüsteemist ja "kahtlastest" leidudest teavitatakse ka mükolooge. Kasvõi meie grupi kaudu.
 
 Liivi sõnul on sinakas kübarnarmik (Hydnellum caeruleum), Eestis väga haruldane, ilmselt polegi teda mujal leitud kui Saaremaal, kuid seni pole ta veel Punasesse Raamatusse kantud. Nii mainiti aastal 2008 ühes artiklis Nüüdseks on leidusid rohkem, ka mandril..
 
Eestimaa Seened grupi andmetel kohtumisi Sinaka kübarnarmikuga.
 
 

Abiks määramisel ja söödavuse kinnitamisel.
Kuulo Kalamees ja Külli Kalamees-Pani.
Illustratsiooniks teemasse foto: Urmas Kaja.
Sini-kübarnarmik, Hydnellum caeruleum, 22.08.2021, Lahemaa
 
 

Koolmajärve MKA, Põlvamaa
18.07.2022.
Aivar Oras.
 

 
17.09.22 Valgamaa.
F: Sille Teesalu.
 

 
Kuusalu vald, männimets. 06.03.20
F: Kairi Link.
 

 
Viru raba metsas mändide juures. 27.08.2021.
Ingrid Heiland-Elbre.
 

 9. aug. 2020, Valgejõel.
Liisa Kreintaal.
 

05.09.2022, Lahemaa.
Urmas Kaja.
 

23.07.2016 Pikasilla.
 

 
Mustoja MKA 15.08.2020.
 Juhan Kaldre.
 

 
19.08.2019 Kuulmajärve MKA lähistel.
Kristina Orion.
 

 
Rannametsa, Pärnumaa. 29.08.20
Mairi Lilleleht.
 

 
Kellissares,Pärnumaal. 22.08.20.
Liina Lass.
 

 
Kolga looduskaitseala, 1.08.2016.
Luule Linno.
 

Mustoja MKA 15.08.2020.
Anneli Rahumäe.

Lahemaa. 2021.
Irena Schibler.

Sama seene leidudest andke teada Keskkonnaametile, mükoloogidele või kasvõi mulle!


***************************

Haruldased kohtumised!


KÄHRIKSEEN.
2.septembril Teringi rabas Viljandimaal...
Foto: Marina Lääts

II kaitsekategooria, eriti ohustatud.


 
 12-10-2020 Nõmme mets.
Reet Pehka.
 
 
Võrumaa, sept 2018?
Kairi Sakla.
 
 
 Paralepa 17.10.2017.
Siret Laanemaa.
(reeglites ette nähtud aja olulisust näitab tavapäratult hiline leiuaeg)
 
 
 17.09.2022, Lahemaa,
Kaitsealune liik, 2. kategooria.
Ilmutas end samas paigas 9 aastase vahega!
Urmas Kaja.
 
 
Teringi raba, 
2. sept. 2016.
Marina Lääts.


 
Paralepa metsateel (segamets) 16.09.22.
Gaida Jakson.
 

 
 8.09.2018.Põlvamaa,Kiidjärve.
Astrid Ruusmäe.
 
 
 21.09.2020, Võru vald.
Kaiu Piirmann.
 

11.10.20 Lohusalus.
Kaire Pärnpuu. 

Tänu postitustele on leide veelgi rohkem ja see on tõeline abi seeneteadlastele!
 
Sama seene leidudest andke teada Keskkonnaametile, mükoloogidele või kasvõi mulle!
 
*****************************************************



Kobarsüsik (Xylaria polymorpha) on süsikuliste sugukonda kuuluv kottseen.
Punase raamatu liik, aga mitte looduskaitsealune.
Eesti enamus leiukohti Tartu aedades
— kohas nimega TÜ botaanikaaed.


Keilas kohtasin 10.04.2021, päris palju oli neid mitmete puude ümbe. 
Kaie Eha.
 
 

 
Sagarik (Hypocreopsis lichenoides). Juhuslik leid teeservast vana remmelga kuivanud oksalt. (Jõgevamaa, Pedassaare 10.04.2021).
 
fotod ja tekst: Ulvi Selgis.
 
 
 Sinipäkk Gyroporus cyanescens - meil kaitsealune puravikuliik. 12. septembril Virve ja Tapurla vahelises rannametsas.
Veronika Nuter.
 

 Põhjakogrits.

Gyromitra ambigua,
okt 2012
— kohas nimega Põlvamaa, Ilumetsa kraatri kõrval.

 
 
Maiu Kivest
7 minutit tagasi
13.09.2016 leidsin Võrumaal Misso vallast sellise toreda tundmatu tegelase.
 

Tõnu Ploompuu:
See tuleks kaasa korjata, ettevaatlikult kuivatada ja võimalikult täpsete koordinaatidega Tartyu mükoloogidele toimetada. Sellise suurusega saab nii tundmatu olla vaid piisavalt haruldane seen.
Meeldib · Vasta · 3 · Eile kell 20:37
Maiu Kivest
Maiu Kivest Kaardistasin,, mapsiga " täpse sateliidi asukoha,saatsin meiliga fotod ja asukoha kaardi eile õhtul MÜ kellegile Urmasele,tema käes on nüüd seda lugu jätkata Arvan ka,et see on midagi tundmatut,kuna oma 40- aastase,, metsalise" staazi juures ja uidatud kilomeetrite juures pole sellist isendit varem kohanud. 

Endiselt nimetu tegelane näitas end taas .
03.09.2021
Esmaleid 2016.september. Endine Misso vald.Luhamaa.
Sel korral võetud kaasa osa viljakehast,et see siis mükoloogidele toimetada.
 
Maiu Kivest.
 

Priit Retsep:
Vana tuttav nabatorik selgi aastal oma vanas kohas .Eelmistel aastatel oli kolm seekord viis.2 august 2017 Viljandimaa,Halliste vald,Maru küla.Täpne asukoht jne on teadlastel olemas.
 

 Merylin Soots:

Lehterüdik 23.09.2017
— kohas nimega Rmk Nõva.
 
Roosa võrkheinik (Rhodotus palmatus)
Esimese kaitsekategooria liik, paar-kolm püsielupaika.

Soomaa rahvuspark, 9.9.2019.



Malle Kull:
Korallnarmik . 02.09.20 Niitväljal.
 
 
 28. juuli 2020
Aureoboletus projectellus ehk männi kuldpoorik.

02.09.2019, RMK Keibu Rand

Eestis esmakordselt registreeritud 2017 aastal. Eestis ohtlik võõrliik. Söödav. Kasutatav värviseenena - kollane, pruunikas oranz, tume oranz, rohekas pruun, ja rohekaskollane.

Leidjatel on palutud teada anda selle seene leidmise koht ja aeg koos fotoga mükoloogidele, kes koguvad selle seene esinemise kohta andmeid.
Foto: Anneli Koit.
 
 Maiu Kivest:
 Põhjanarmik.
Võrumaa,Loosi.
29.07.2020.
Platseerub arukasel.
Algselt arvasin, et tegemist on vääveltorikuga,kuigi värvus oli ebaloomulikult hele- kreemikas pigem.
Hiljem taipasin vaadata, kas seenel on alaküljel ehk hoopis " nõelapadi"- oligi!
 
 
Tõnu Ploompuu:
Kiiljaslehine sametheinik (Dermoloma cuneifolium)

Esmapilgun meenutas imelikku maaheinikut, kuidagi väga läikivat. Värvid on väga sobivad. Aga kübar on hoopis sile, nagu kortsus nahk (kommentaari pilt). Maaheiniku rühma liigid on aga ilusa viltja kübaraga. Erinevus maaheinikust oli piisav, et pilti tegema hakata ja tunnistada, et nupule vajutamise ajal kästi aku vahetada ja keelduti allumast. Seen tundus ahvatlev ja võtsingi ta kaasa.
Mõõtmetelt on ta ehk veidi väiksem maaheinikust, sel karjamaal oli ta natuke kägaras rohu vahel. Ja märgatavalt haprama olemisega, ses mõttes rohkem punalehikute moodi.

Miks ta sametheinikuks on nimetatud, ei saa aru.
Tihke-sile kübaranahk nagu nahk, mis on kortsus. Et kübaranaha ehituses on ~ümarad rakud, see ju siinkohal ei mõju. Palju sobivam nimi oleks nahkheinik. Mille puhul vähemalt esimene nime pool oleks tooretõlge ladina nimest (kreeka keelest). Teist poolt - loma ei suutnud oma jõududega vastet leida.
Eestikeelne lohisev liigiepiteet on toortõlge ladinakeelsest nimest.

Tegemist on harvaesineva seenega. Eestist on temast vaid kirjanduspõhine viide, kogudes pole ühtegi eksemplari. Seega vaid natuke on puudu, et oleks järjekordne esmaleid. Poolast olevat ta välja surnud. Vikipedias sellest perekonnast eriti ei räägita. Eriti mürgine ta ilmselt pole, kas aga söödavaks võib pidada, ei tea. Nii harva seent pole piisavalt katsetatrud.

Saaremaa. Tahula.
01.10.2020.
 
 
Kersti Kristjuhan:
Punakas maatäht (Geastrum rufescens). Kaleste, Hiiumaa 11.10.2020.
 

 
 
 Tali-urnseen (Urnula Hiemalis). 02.04.2021 Padakõrve LK, Tartumaa.
 
 
Ilme Aarmann:
 Leht-kobartorik (Grifola frondosa). Kasvab tamme jalamil. Leitud Valgamaal 25.10.2020.
Eestis 1. kategooria looduskaitsealune liik.

 
 
Kobarsüsik. 21.08.2021, Hiiumaa, Kassari mõis, suure saarepuu jalamil.
 
Anneli Palo.
 
 
Tolmav parasiitlehik.
Vääna-Jõesuu Oominõmme mets.
29.08.21.
 
Leeni Tuule.
 

 
31.08.2021 Pärnumaa (Potsepa)
Siiljas murumuna.

Liina Raheste.

 

Korallnarmik, Nelijärve, 04.09.21.
 
Laura Leon.
 

 
Nabatorik Polyporus umbellatus
Juuli 2022, Tartumaa.
 
Tõnu Pani. 
 

Allar Antson: 

 
Lactarius flavopalustris

Tänane väga huvitav riisikaleid Nedrema puisniidult. Keskmise suurusega vähelihakas, maheda maitsega, väga limane, kollast värvi riisikas, mis värvub piimmahla kuivades lillaks.

Lillaks värvuvate riisikate grupis on mitmeid liike, millest tuntuim on ilmselt pajuriisikas (L. aspideus). See ta aga ei saa olla, kuna lähimailgi polnud ainsatki pajude perekonna esindajat. Seevastu pea kõiki muid puid; tamm, kask, kuusk, saar, pärn, mänd... Nii paljude puuliikide esinemine tagab väga huvitavaid seenekooslusi, mis on üks Nedrema puisniidu rikkusi, kuid ka omajagu peavalu määramisel. Kollakas riisikas (L. flavidus) ta jällegi ei saa Karstenia 49: 15-21, 2009 alusel olla, kuna oli täiesti maheda maitsega. Seega on ta flavopalustris, mis kasvab koos kaskedega.

Nedrema, Pärnumaa, 12.9.2019.
 

Allar Antson:
Veel üks uus liik Eestile 28.8.2021, Puhtu-Laelatu lka. Vöödik Cortinarius alcalinophilus limapeade (Phlegmacium) alamperekonnast. Tegelikult ma ilmselt kohtusin temaga esimest korda samas kohas juba 2018. aastal, tollal asja lõpuni uurimata. Olgugi, et kindel määrang pole taaskord võimalik põgusalt pilku peale heites. Taolisi priskeid, teravalt piiritletud mugulaga ja erksavärvilisi limapeasid jagub küllaga erinevaid liike ja Eestis ilmselt ei leidu kedagi, kellel oleks neist piisavalt hea ülevaade. Aastate eest ma samuti ei vaevunud, aga nüüd veidi kogenumana selliseid väljakutseid vastu võttes avastab nii mõndagi põnevat.
Ta on lubjanõudlik, soojanõudlik ja laialehiste lehtpuudega kaaslev, peamiselt edelapoolse (Kesk-Euroopa parasvöötme) levikuga liik. Läänemere idakaldalt teda ilmselt pole varem määratud, olles seega siin levila kirdepiiril. Kirjanduses tuuakse peremeespuudeks pöök, valgepöök ja tamm. Meil on nendest esindatud ainult viimane. Laelatu puisniit Väinamere/Liivi lahe kaldal, kus ta kasvab, on teada-tuntud leiukoht mitmetele vastava elupaiganõudlusega liikidele (nt. loor-kärbseseen). Eeldused temale vastuvõetavate kasvutingimuste esinemise jaoks kahanevad arvatavasti järsult mandri, ida või põhja poole liikudes, kus tamm küll veel kasvab, ent taoliste seeneliikide areaal näib olevat piiritletud kitsamalt kui tema peremeespuudel, sõltudes just piisavalt mahedast kliimast ning lubjasest pinnasest.
See liik on hinnatud globaalselt ohualtiks (NT), kuna sobivad elupaigad on surve all nii otsese hävimise kui ka kaudsemate tegurite nagu üldise õhusaaste põhjustatud pinnase eutrofeerumise või kliimamuutusega kaasnevate sagenevate põuaperioodide tõttu. (http://iucn.ekoo.se/iucn/species_view/295792/)
Määrangu otstarbeks oli siinkohal hea tilgutada eksemplarile kaaliumhüdroksiidi lahust, mida seeneuurija töökapis peab alati leiduma. Seeneliha tumepunane värvimuutus KOH mõjul on selge ja välistab kohe hulga lähedasi liike. Mandlikujulised eosed on taoliste liikide hulgas ühed kõige väiksemad. Lisaks tasub tähele panna noorte eoslehekeste ja seeneliha värvi. See seen on tervenisti enam-vähem oranžikaskollane, ilma rohekate või lillakate toonideta, mis samuti piirab võimalikke variante. Ka kübara keskosas reeglipäraselt olevad tumedamad soomused peaksid olema liigiomased. Lõpuks ei jää välistamise kaudu tabelisse enam muid variante. Kasutasin nii teaduslikuma seenemääramise “piibli” Funga Nordica kui ka veebis vabalt kättesaadava “Cortinarius in Sweden” väljaande määramistabeleid (https://karl.soop.se/CinS_ed17/CinS_text_ed17.pdf)
 
 
Allar Antson:
 
 
Cortinarius cupreorufus.
Leidsin minagi siis tolle vöödikuliigi, kes Kaspar Eensalu tähelepanekute kohaselt on tänavu end mitmes kohas näidanud.
Tegu peaks olema suhteliselt harvaesineva/haruldase liigiga, ehkki kõik taolised terava äärismugulaga limapeade (Phlegmacium) alamperekonna vöödikud on lubjarikast pinnast armastavad liigid ning läänesaarte paremates metsades on nende kohtamine ootuspärane.
Need isendid kasvasid sambliku tüüpi männiku servas tee ääres. Liik võib samas kasvada ka kuusega, nõueteks on lihtsalt lubi ja okaspuud (ilmselt ka veidi vanemas ja puutumatumas metsas). Äravahetamiseni sarnane on aniisvöödik (C. odorifer), kuid lisaks aniisilõhnale on tal ka värvilisem jalg ja selle sisu. Sealjuures peab üldise tõena ära märkima, et kui mõne seene määramistunnusena on toodud lõhn, siis lõhna puudumist EI tohiks võtta kui antud liigi välistamist. Eriti praegu hilissügisel on lõhn peale külmi öid sageli kadunud! Siiski oli nendel isenditel lõhn olemas - täiesti teistsugune, mahe seenelõhn - juba usaldusväärsem kui lõhna puudumine.
Liiva-Putla, Saaremaa, 21.10.2022. Rahvusvaheliselt hinnatud ohulähedaseks (NT) liigiks Global Fungal Red List'is.


Jätkuks eelmisele vöödikule. Temaga sarnane aniisvöödik (Cortinarius odorifer) tuli samuti metsas vastu täna nagu tellimuse peale.
On küll kohe C. cupreorufus'est erinev, alt on selgelt kollasem (võiks isegi aru saada, kui teda hobuheinikuga segi aetaks) ja aniisilõhn oli samuti olemas. Teravapiirilist jala äärismugulat oli antud juhul raske maast kätte saada, viljakehad olid juba pehmed ja lagunevad - isegi saare kesk- ja põhjaosas oli korralik öökülm, varahommikul kõik seened jäätunud.
Kuuse, Saaremaa, 22.10.2022. Kuuse-kase-saare-sarapuuga mets.




*********************************

Sandra Hütsi ja Sigrid Hütsi:


Täna oli natukene erilisem metsaskäik. Võtsime metsa lausa koju kaasa,et natukene lõbutseda !
Korjasime kokku erinevaid seeni mida teadsime ja mida ei teadnud, võimalikult palju erinevaid, kui leidsime. Kodus panime sellise "näituse" kokku. Suur töö on seljataga, mitmeid tunde metsas kolada ja omajagu aega otsida võõraid seeni raamatutest ja internetist. Paar tükki jäidki määramata. Kogemus oli nii vahva ja metsas oli nii lõbus !!!
Kui arvate, et oleme eksinud mõne määramisega või leiate puuduolevatele nimed, jagage julgelt !
Seened on korjatud männimetsast, osad männimetsa äärsest alast, kus kohati natukene soine, kased,kuused jne.
Lisan lisapildid ka kommentaaridesse.
 
 




Jäädvustamist on väärt ka selline vaev!
 
**********************************
 
Seenegrupis on reeglid ja need ei ole kehtestatud niisama. Nt ülalolevad sinaka kübarnarmiku kui harulduse puhul oli varasemalt teada leiukohad vaid Saaremaal. See, mida näitavad "leiud" grupis, annab aimu, et neid on siiski ka mandril ja mis veel olulisem, erinevates piirkondades. Kahjuks aga aeg-ajalt ilmub gruppi keegi, kes peab reeglite olulisust "karjumiseks" vm taoliseks liikmete suhtes. Ma ei tea, kuidas sellised inimesed oma maailmabvaate küll loonud, aga see pole ei minu ega ühegi teise admini maailmavaade!

Niisama oluline on ka leiu piirkond.
 
 
Allar Antson:
PIIRKOND on oluline mitmel põhjusel - levikust ülevaate saamine, ning ka määramine. Geoloogia on Lõuna- ja Põhja-Eesti vahel näiteks vägagi erinev, mis peegeldub ka seenestikus ja see tähendab omakorda, et teave kasvukohast kasvõi sellegi täpsusega võib teinekord oluliselt määramist lihtsustada. Maakonna, valla, omavalitsuse või isegi küla täpsus kohe kindlasti mitte ei juhata täpse leiukoha juurde - see muutub väga konkreetseks juhul, kui olete seeneuurija ja mitmeid kordi koordinaatide võtja arvates täpsete koordinaatide järgi läinud mõne haruldase seene leiukohta kaardistama, tulemusena mitme tunni pikkune ringkäik õiget kohta leidmata. 😉
Lisaks on hea meeles pidada, et seene kui organismi järjepidevust ei ohusta üldjuhul viljakehade korjamine, selle asemel tasuks tuvastada väärtuslikud elupaigad ja ennetada nende hävitamist RMK või linnaplaneeringu poolt. Müstifitseerimine elukohtade salastamise näol seda ohtu ei vähenda, vastupidi, mida paremini midagi teatakse ja uuritakse, seda paremini sellest aru saadakse.

****************************************
Puntratantsud.
Marina Lääts:

Tänased leiud-tõelised puntratantsud...😃...Minu lemmik on pisike kärbseseen, kes endale kõige parema koha leidis...🙂..Ja muidugi võin öelda, et puraviku leidmine oktoobris on minu jaoks midagi haruldast..😃..03.10.2022 Mulgimaa
 






 
Mõned on ilusad pildid, mõned lausa kaunid. Näiteks kui seen kasvab viltu ja "eesküljel" paistab alakülg. Tema ees veel üks väike sõber, mingi nööbik.
 

 Foto: Mari Ann.

******************************************************

Kui lihtne on määrata või eksida?


Hea näide. Liina Kuura käis seenel ja postitas pildi küsimustega.
Kas mõlemad pundid udulehtrikud? Või on vasakpoolsed miskit muud? Pole varem korjanud ega maitsnud. Varbla, 03.10

Ja mis selgus? Hoopis vasakpoolsed on udulehtrikud, paremal aga mingid kühmikud (Urmas Kaja: Parempoolne võib olla mõni kühmik, Melanoleuca sp.)


Et siinne postitus nii huvitavate leidude säilitamiseks kui samas ka grupi tutvustamiseks, tasub kopeerida ka mõned nõuanded. Kuidas pildistada nii, et määramine oleks tõenäolisem?


Allar Antson:
Veel nõuete ja soovituste kohta määrangupiltide jaoks (järgnevat juttu illustreeriv foto: © Andrus Paas, siit samast grupist, aga väärib omaette postitust).
Allolev pilt on mitmes mõttes hea, on isegi tublisti tehtud läbilõige, mis annab mõnede seente puhul kindlasti vajalikku lisainfot, aga... samas pole jalga praktiliselt näha välispidiselt (külje pealt). Olen ka üldisemalt tähele pannud, et paljud fotod tehakse peaaegu püstloodis, mitte külje pealt või väikese nurga alt, mis võimaldaks vaadelda jala mustrit, pinna tekstuuri, värvitoone.
Kahtlemata tehakse nii asja peale eriti mõtlemata, sestap kutsun üles seda arvesse võtma. Soovituste kohaselt on seen küll ilusti altpoolt näha, aga määramise jaoks annab alati rohkem teavet, kui foto on teatud nurga alt tehtud. Püstloodis pildilt ei anna näiteks välja lugeda ka eoslehekeste kinnitumisviisi jalale, mis on väga paljude lehikseente puhul määrava tähtsusega, et isegi perekonnani oletusega välja jõuda.
Antud foto vöödiku puhul oleks ka eriti oluline vaadelda kiudloorivööndeid jala pinnal. Näiteks oleks poolitatud viljakeha ühe pooliku võinud keerata pildile teistpidi, see oleks mure lahendanud. Samuti oleks siis olnud kõik ihaldatav teave nähtaval, kuna poolitatud isend on määrangupildi jaoks korrektselt maast tervenisti välja võetud, mitte poole jala pealt maha lõigatud nagu paljud meie seenelised reeglina teevad. Just jala kõige alumise, sambla sees oleva osa kuju (teravalt piiritletud mugulaga või ilma vöödikute puhul?) on paljudes seeneperekondades oluline, või teinekord on liigil omane lõhn just nimelt jala alumises jupis.





*******

Reet Pehka on seente grupis palju põnevat postitanud:

 
 Nööpsüldik ( Exidia repanda ) Pääsküla rabas 3-11-2022
 
 
 Plicatura crispa ? Ka seda seent on väga palju.
24-11-2020 Nõmme linna mets.
 

 
Praegu on metsades palju seda surnud puudel kavavat seent,
Plicatura crispa (eestikeelset nime ei tea)
Pildistatud Nõmme -Mustamäe metsas 7-10-2022
 
 
Lehtersüldik
19-10-2020 Tallinn (Sompa t.ääres)
 
 
 
 Lehtersüldik (Exidia recisa) 30-10-2022
Karjaküla ( Harjumaa)
 
 
Lõhislehik (Schizophyllum commune) altvaade
20-10-2022 Kloostrimetsa (Tallinn)
 

 
Kännuvammik ( phlebia tremellosa ) !8-10-2022 Stroomi metsas
 





 
Samblikud, seega lihheniseerunud seened. Kõik porosamblikud (neid on nii palju liike, siin väävel-, punapea-, karik jm)
Olen neid pildistanud juba aastaid Hiiumaal, järjest vaadatavamaks pildid muutuvad,sest harjutamine teeb meistriks🙂Siin on pildid 28. 08.2020 ja 25-09-2020 .
 

 Tema on ka seen - Pohla paisseen (exobasidium vaccinii ), nii uhket pole varem kohanud, lehtede peal on sagedane nähtus.
Pildistasin Hiiumaal Kauste külas 16-09-2020.
 

 
Ka niisugune seen on olemas Stroomi metsas
26-10-2020
 
Veiko Kastanje:
 
 Ilmselt kas Stilbella byssiseda või Polycephalomyces tomentosus, täpsemaks diagnoosiks oleks juba mikroskoopia tarvilik. Paraku on mõlemal üpris palju limaseentest peremehi.
 
 
 Käbikud, ka neid sel sügisel palju

15.10.2019 Kloostrimetsa.
 

 
20.05.2014 Olen aastate jooksul Kadrioru pargist igasuguseid seeni leidnud, aga tema leidmine oli täna hommikul esmakordne.Ja üldse elus esimene kord ! Kuhikmürkel ta pole, kurrel ka mitte, võibolla siis ümarmürkel ? ...ja neid oli suurem hulk...
 
Veiko Kastanje:

Ümarmürkel. Loodetavasti ei söö neid linnas keegi ära, siis saab ka veel sinna pildistama minna. 🙂
Paraku on Kadrioru pargis viimased aastad sügiseti tegev mingi onkel, kes seal söögiks usinasti seeni korjab.. ..ja viimasel sügisel jõudis ka Punase Raamatu liikideni..
 
 
Torujas suurtõlvik Macrotyphula fistulosa. Ta on siin väärarenguga, nad üldse armastavad kasvada imelikeks, kui juba vanemasse ikka jõuavad 🙂
1-12-2020 Tallinn 

 ****************
 
Urmas Kaja:
(Väga palju fantastiliselt häid seenepilte grupis) 
 
 
Kasekõbjuk, Trichaptum biforme, vaade altpoolt,
04.11.2022, Lahemaa,
kasvab kasel. 
 
***********************
 
 
Kimp-rihmsamblik (Ramalina fastigiata)
(Aitäh, Uku Praks määramiabi eest!)  

 

 
 
 
 
 
 
 






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar