Blogiarhiiv

Reede, 23. september 2022

Pilte lihheniseerunud seentest, haruldustest jm FB grupi albumist.

 

 
Karikporosamblik. 
 
Foto: Ants Valgeväli 
 
Kuna seenegrupis toimub "puhastumine", ehk et albumeid aina keerulisem leida ja vaadata, siis otsustasin mõndagi siia ümber tõsta enne kustutamist. Toredad pildid ju ja kellegi vaev!
 
LIHHENISEERUNUD SEENED.
Samblik on sümbiontne organism, koosnedes seenest ja vetikast. Seenepoolseks osiseks on lihheniseerunud kott- või kandseen:) Teemasse süvenemiseks on hea lugeda mõnda artiklit, kus on kirjeldatud seene ja vetika partnerlust, samblike paljunemist ja seente osa selles 

 
 
Samblikud Ruunaraipe männikus 16.11.2014
— kohas nimega Soomaa Rahvuspark, ESTONIA.
 
Foto ja tekst: Aavo Omann 

 
 
Sarv-porosamblik
16.11.2014
— kohas nimega Kalevi-Liiva
 

 
 
Enne lume tulekut
19.11.2014
— kohas nimega Kalevi-Liiva

 
 
Kas pole kaunid ?
— kohas nimega Parasmäe, Harjumaa, Estonia

 
 
Arvan, et keegi porosamblikest, aga kes ?
— kohas nimega Juminda, Harjumaa, Estonia

Fotod ja tekst: Ina Petrova

 
 
Pildistatud 14.08.2014 Hiiumaal Kaustes
 
 

 
11.09.2014 Hiiumaal
Porosamblik , aga kes nendest 59 Eestis leiduvast ?
 

 
20.03.2015 Pääsküla rabas keegi kilpsamblikest.
 

 
Porosamblik 18.09.2015
— kohas nimega Kauste, Hiiumaa, Estonia.
 

 
Pildistatud 12.09.2015 Hiiumaal Kaustes.
Nii pisike ongi porosamblik liivapuidiku kõrval.
 
(Minu märkus: Mõnus pilt! Kui suur on aga see liivapuidik? Hea olnuks münt või midagi juurde panna)
 
Fotod ja tekst Reet Pehka. 

 
 
Shreki maailm.
 
Foto: Marika Lillepuu.
 




Puidulagundajate seente viljakehad.

Lääne-Nigula.
7.03. 2015
 

 Tõnu Ploompuu: Tundub, et okaspuu pealt tehtud pilt. Hall on harilik hallsamblik, kollane - männi-rebasesamblik. Viimane on üks mürgisemaid samblikke.
 

 
Kivil. Keila vald, 9. 03
 
T. P.: Üks porosamblike suurest seltskonnast. Kuna pildi peale reaktiivide tilgutamisest pole abi, siis jääb määramata. (teadjamad ehk ütlevad ka täpsemalt pildi järgi ära)

Reet Pehka: Mul on raamat, mille järgi oleks tegemist tera-porosamblikuga.
 

 
20.04. 2015. Sinimäe.
 

 
Vigala vald
19.09.15
 
Katre Kuusik: Siis on kas naaskel- või sarvporosamblik.
 

 
Käisin ka "seenel".
Kohila vald, 13. 12. 15.
 
Fotod: Mina. 


Uku Praks: Karik-porosamblikuks võib arvata
 
 


 
Fotod: Tiina Ploom 
 
 
 
Ehk käib siia albumisse? Mis ta täpselt on, ei oska öelda. 20.07.15
— kohas nimega Paralepa, Laanemaa, Estonia.

 Tõnu P. arvates siiski noor lehternahkis.

Foto ja tekst: Mari Vahter.


Bukett kivil 15.11.2015 Hausma.
 

 
Sarved kännul 15.11.2015. Hausma.

Fotod ja tekst: Õie Korell.

 
 
20.06.2015 Tallinn.
 
Fotod ja tekst: Katleen Lukin. 

 
Kilpsamblik.
 
Foto: Vaike Martin.
 
 

 
Porosamblik.02.10.2018,Iisaku.
 
Fotod ja tekst: Kaja Alaraby.

 VÄHEMTUNTUD SEENED.

 
 Punapoorik, Pycnoporus cinnabarinus.
 
Foto ja tekst:
Urmas Kaja. 27.10.2020, Lahemaa.
 

 
 
Kuldvammik Pseudomerulius aureus
27-10-2020 Männiku



 

Plicatura scrispa (altvaade)
26-10-2020 Tallinn
 

 
Lehtersüldik
19-10-2020 Tallinn (Sompa t.ääres)
 
Fotod ja tekst: Reet Pehka.
 
 
Tõnu Ploompuu:
Sarv-klavulinops, ka sarvharikuks kutsutud. (Clavulinopsis corniculata).
Seekord määrang mikroskoobi all kontrollitud. Tundub, et varem selleks määratud isendid on olnud mingid Ramariopsis'ed ( https://www.facebook.com/photo?fbid=1404305229730980&set=a.1140596296101876 ). Eosed on neil erinevad.
Kasvab teda enamasti lubjarikastes metsades ja niitudel, Eestis leitud harva ja seetõttu kaitsealune. See leid oli aga natuke üllatav - põhjaranniku saarelt, kui pole ei mingit paekivi ega paeveeristega kruusa-moreeni. Seetõttu Lahemaa Looduskooli
 

 
 
Fotod ja tekst: Urmas Kaja.
Valge hammik, Irpex lacteus. 27.10.2020, Lahemaa. Kasvab murdunud toominga tüvel.
 

Arrhenia peltigerina, maakeeli võiks olla kilpsambliku samblalehik.
See on selle seeneliigi teine leid Eestist. Esimest korda leidsin teda 3,003 aastat tagasi Kõrvemaalt ( https://www.facebook.com/photo?fbid=885251511636357&set=a.621624504665727 ), teised pole teda märganud. Mohnil oli teda lausa kahes kohas - pildilolijad ja teaduslukku suunduvad isendid tuletorni ja selle tehnilise hoone vahelt ja teiseks Tiirukari poolse ranna lähedalt.
Tartu seenekogudes on teda aga lisaks mitmelt poolt maailmast - tegemist on ikka huvitava seeneliigiga. Nimelt elab see seen kilpsamblike peal, toitudes neist. Mul tekkis oma pilte vaadates aga kahtlus, et äkki see ärasöömine polegi nii lihtne. Surnud, seeditava, kilpsambliku peal tundus kohati olevat rohelist kirmet - justnagu elavat vetikat. Võimalik hoopis, et tegemist on selle seene puhul kergelt samblikuga, kes seedib ära senise vetiaid kamandava seene ja asub ise asemele. Et pool samblikku seeditakse, teine pool võetakse vanaviisi kasutusele, lastes sel üsna vanaviisi edasi elada. Tasuks uurida, kui leiaks kuskilt aega.
See pisike seen on nii 1 cm suurune ja hästi laskuvate eoslehekestega, nagu imepisike lehtrik (kommentaari pilt). Selliseid pisikesi lehterjaid seeni on varasematel aegadel käsitletud sõlikutena, ka see liik on olnud paigutatud sõliku perekonda. Eoslehekesed on tal üsna hõredalt ja võivad moodustada kübara serva poole harusid. Ning lisaks sellele eoslehekeste vahel anda ka ristkurrukesi.
Harjumaa. Mohni saar.
24.10.2020.
Foto ja tekst: Tõnu Ploompuu.
 
 

Punalehik Entoloma korhonenii (võiks siis olla korhoneni punalehik).
Väike hall seen, nii paarisentimeetrise kübaraga ja pealiskaudsel vaatel sarnaneb värvuse tõttu väga hõlmise punalehikuga (E. undatum). Viimasest eristab teda praktiliselt lamedaks jääv kübar väikese lohukesega keskel (hõlmisel on sügav lehter) ja vaevu laskuvad eoslehekesed.
Tema puhul köitis eelkõige aga kübara keskel enamasti olev väike nibuke, mis mõnel seenel näeb välja nagu rinnanibu (kommentaari pilt). Kui nii, siis on ju selge, miks köitis - mehi olevat ju võimatu rinnast võõrutada.
Seda liiki peetakse Euroopas haruldaseks põhjapoolseks liigiks. Liik on ka kirjeldatud alles 2004 aastal. Ilmselt võib ta siiski olla laiemalt levinud - tavaliselt võib ta jääda märkamatuks igava niru hõlmise punalehikuna.
Eestis on teda kolm korda korjatud Vello Liivi poolt, kes illustreeris Euroopa punalehikute raamatu esimese köite (1992), mille autoriks on omakorda korhoneni punalehiku kirjeldanud Machiel Noordeloos.
Korhoneni punalehik armastab natuke lubjasemat mulda ja elab niitudelk. Hõlmine punalehik on aga eelkõige happelisemate muldade seen, kes kasvab ka metsades.
Läänemaa Oru v. Rannaküla.
11.10.2020.


 
Rõngasjalg-vöödik. (Cortinarius trivialis)
Üks limajalgade seast, väga laialt levinud, mõõduka ohtrusega paremates kohtades.
Limajalad on vöödikute seas rühm, keda võib süüa. Seni pole teada nende seast ainsatki mürgist liiki. Mõned pisemad on küll väga vihad, aga nende mõõtmed on söögiseene jaoks juba piisavalt liiga väikesed. Rohkem on limajalguhappelisemates metsades, palumännikutes, laanemetsades ja sarnastes heades seenemetsades.
Kui limajalgu korjata, siis julgestuse mõttes tasub seda teha niiske ilmaga, kui lima on tõesti limane nii kübaral kui jalal. Kuiva ilmaga, kui see kraam on kuivanud vaevu naksuvaks, siis võib korjamisjulgust olla esialgu vaid rõngasjalg-vöödiku suhtes - temal nii võimas reljeefne pruun muster jala alusel (kommentaaripildis suuremalt). Limavöödik, sinijalg-vöödik ja mesivöödik on kuiva ilmaga esialgu natuke raskemini ära tuntavad.
Tippkokkade seltskond pidas just seda liiki kümne maitstud liigi seast kõige huvitavamaks. (vähese õliga praetuna). Ise arvasin limavöödiku natuke paremaks, rõngasjala selle partii maitset pidasin natuke liiga tugevaks. Ja tuhmuvat pilvikut temast paremaks, kivipuravik on küll ka väga hea, aga nende vöödikute uudne maitse (ei ole agressiivsem kui kitsemamplil) ilmselt võlus seltskonda.
Pildi peal paistavad nad millegipärast pruunikamad, metsas jätavad palju hallikama (hallikaspruuni) mulje.
Harjumaa. Padise.
17.09.2020.
Foto ja tekst Tõnu Ploompuu.
 
 
 
 
 

 
Tekst ja foto: Urmas Kaja
Sellist seent tasub nuusutada. Lõhnav kõrbik, Gloeophyllum odoratum, 24.10.2020, Lahemaa. Kasvab kuusekännul.
 


 Peeker-ebalehtrik, Pseudoclitocybe cyathiformis.
30.10.2020, Lahemaa. Kasvab samblases õuemurus. Ei ole söödav.
Tekst ja foto: Urmas Kaja.
 

 
Kellele tuttav ja teab nime?
Vääna-Jõesuu
29.08.21.
 

Tõnu P.: Üks arvukatest vesinuttidest.
 
Foto: Leeni Tuule.
 
(Minu märkus: Hea näide FB albumite jamadest - pilt ei ilmu ajajoonele, kui seda pole kommenteeritud. Nii jääb sageli ka vastus saamata. Ja .... igati ilus pilt!)
 
 
Vääveltorik.
 Asukoht Rabivere maastikukaitseala 29.08.2021
Foto: Kadri Solovjov. 


 
 ETTEVAATUSELE MANITSEMINE!

‎Piret Tiigimägi‎ kasutajale Nami-Nami retseptikogu
26. august 2011
Tallinna Keskturul müüakse seeni, mis ON sirmikud, aga MITTESÖÖDAVAD SIRMIKUD paraku - tegemist on püramiid-soomussirmikuga (soomus-harisirmik) - EI OLE HEA MÕTE MINNA NEID OSTMA Mürgised, põhjustavad mao-soolehäiretega mürgistust....


Teadlane? On jah, aga kas sellele ala siiski? Või "leiutab" ikkagi ise mooduseid. Ülevalpool toodi tema kodulehe artikkel. Uskuda või mitte?
'''''''''''''''''''''''''''''
"Ma ei saa arstidega tülli minemata väita, et tatraga saab vähist võitu, aga abi on sellest kindlasti. Ise sain tatramee ja -jahu baasil valmistatud palsamiga jagu puukentsefaliidist," väidab Valgamaa talunik Virgo Mihkelsoo.
Mõne aja eest jõudis meediasse lugu sellest, kuidas Valgamaal asuva Viira talu peremees ostab kokku punaseid kärbseseeni, mida kasutab valuvaigistava tatrameesalvi koostises. Selgub, et tegemist pole külaposija, vaid teadlasega, kes on omal ajal suurel kodumaal laserrelva arendanud ja viimased aastad tõsiselt tatra tervendavate omaduste tutvustamisega tegelnud.

 
 
Lilla vöödik!
KÕIKE EI MAKSA SÜÜA!
 

Foto: Ain Vindi.


Näide üsna sagedasest olukorrast seenegrupis:

Aili uuris, kellega tegu, mure suur. Mis juhtus?
Kuigi eelnevalt oli postituse all kommentaare, mis soovitasid mitte süüa, sest võimalik, et mürgiste HEINIKUTE hulgas, järgnes ühelt grupi liikmelt selline soovitus::

heinikud head,ei pea isegi kupatama,hobuheinik lahjema värviga
· Vasta · 10 t tagasi
Vastaja:
Väga ohtlik alusetu üldistus. Heinikute hulgas nii kupatamata kui kupatatult söödavaid, mittesöödavaid ja terve hulk mürgiseid!
· Vasta · 9 t tagasi
Mina:
Mind ka see täiesti huvitab - Enne teid mitu teistsugust kommentaari. Ei lugenud?
Liiki ka ei määranud, aga ikka soovitame?
 

Abiks määramisel ja söödavuse kinnitamisel.
Kuulo Kalamees ja Külli Kalamees-Pani.
Illustratsiooniks teemasse foto: Urmas Kaja.
Sini-kübarnarmik, Hydnellum caeruleum, 22.08.2021, Lahemaa

Haruldased kohtumised!


KÄHRIKSEEN.
2.septembril Teringi rabas Viljandimaal...
Foto: Marina Lääts

II kaitsekategooria, eriti ohustatud.


Kobarsüsik (Xylaria polymorpha) on süsikuliste sugukonda kuuluv kottseen.
Punase raamatu liik, aga mitte looduskaitsealune.
Eesti enamus leiukohti Tartu aedades
— kohas nimega TÜ botaanikaaed.


Keilas kohtasin 10.04.2021, päris palju oli neid mitmete puude ümbe. 
Kaie Eha.
 
 

 
Sagarik (Hypocreopsis lichenoides). Juhuslik leid teeservast vana remmelga kuivanud oksalt. (Jõgevamaa, Pedassaare 10.04.2021).
 
fotod ja tekst: Ulvi Selgis.
 
 
 Sinipäkk Gyroporus cyanescens - meil kaitsealune puravikuliik. 12. septembril Virve ja Tapurla vahelises rannametsas.
Veronika Nuter.
 

 Põhjakogrits.

Gyromitra ambigua,
okt 2012
— kohas nimega Põlvamaa, Ilumetsa kraatri kõrval.

 
 
Maiu Kivest
7 minutit tagasi
13.09.2016 leidsin Võrumaal Misso vallast sellise toreda tundmatu tegelase.
 
Tõnu Ploompuu:
 See tuleks kaasa korjata, ettevaatlikult kuivatada ja võimalikult täpsete koordinaatidega Tartyu mükoloogidele toimetada. Sellise suurusega saab nii tundmatu olla vaid piisavalt haruldane seen.
Meeldib · Vasta · 3 · Eile kell 20:37
Maiu Kivest
Maiu Kivest Kaardistasin,, mapsiga " täpse sateliidi asukoha,saatsin meiliga fotod ja asukoha kaardi eile õhtul MÜ kellegile Urmasele,tema käes on nüüd seda lugu jätkata😀 Arvan ka,et see on midagi tundmatut,kuna oma 40- aastase,, metsalise" staazi juures ja uidatud kilomeetrite juures pole sellist isendit varem kohanud.
 

Endiselt nimetu tegelane näitas end taas .
03.09.2021
Esmaleid 2016.september. Endine Misso vald.Luhamaa.
Sel korral võetud kaasa osa viljakehast,et see siis mükoloogidele toimetada.
 
Maiu Kivest.
 

Priit Retsep:
Vana tuttav nabatorik selgi aastal oma vanas kohas .Eelmistel aastatel oli kolm seekord viis.2 august 2017 Viljandimaa,Halliste vald,Maru küla.Täpne asukoht jne on teadlastel olemas.
 

 Merylin Soots:

Lehterüdik 23.09.2017
— kohas nimega Rmk Nõva.
 
Roosa võrkheinik (Rhodotus palmatus)
Esimese kaitsekategooria liik, paar-kolm püsielupaika.

Soomaa rahvuspark, 9.9.2019.



Malle Kull:
Korallnarmik . 02.09.20 Niitväljal.
 
 
 28. juuli 2020
Aureoboletus projectellus ehk männi kuldpoorik.

02.09.2019, RMK Keibu Rand

Eestis esmakordselt registreeritud 2017 aastal. Eestis ohtlik võõrliik. Söödav. Kasutatav värviseenena - kollane, pruunikas oranz, tume oranz, rohekas pruun, ja rohekaskollane.

Leidjatel on palutud teada anda selle seene leidmise koht ja aeg koos fotoga mükoloogidele, kes koguvad selle seene esinemise kohta andmeid.
Foto: Anneli Koit.
 
 Maiu Kivest:
 Põhjanarmik.
Võrumaa,Loosi.
29.07.2020.
Platseerub arukasel.
Algselt arvasin, et tegemist on vääveltorikuga,kuigi värvus oli ebaloomulikult hele- kreemikas pigem.
Hiljem taipasin vaadata, kas seenel on alaküljel ehk hoopis " nõelapadi"- oligi!
 
 
Tõnu Ploompuu:
Kiiljaslehine sametheinik (Dermoloma cuneifolium)

Esmapilgun meenutas imelikku maaheinikut, kuidagi väga läikivat. Värvid on väga sobivad. Aga kübar on hoopis sile, nagu kortsus nahk (kommentaari pilt). Maaheiniku rühma liigid on aga ilusa viltja kübaraga. Erinevus maaheinikust oli piisav, et pilti tegema hakata ja tunnistada, et nupule vajutamise ajal kästi aku vahetada ja keelduti allumast. Seen tundus ahvatlev ja võtsingi ta kaasa.
Mõõtmetelt on ta ehk veidi väiksem maaheinikust, sel karjamaal oli ta natuke kägaras rohu vahel. Ja märgatavalt haprama olemisega, ses mõttes rohkem punalehikute moodi.

Miks ta sametheinikuks on nimetatud, ei saa aru.
Tihke-sile kübaranahk nagu nahk, mis on kortsus. Et kübaranaha ehituses on ~ümarad rakud, see ju siinkohal ei mõju. Palju sobivam nimi oleks nahkheinik. Mille puhul vähemalt esimene nime pool oleks tooretõlge ladina nimest (kreeka keelest). Teist poolt - loma ei suutnud oma jõududega vastet leida.
Eestikeelne lohisev liigiepiteet on toortõlge ladinakeelsest nimest.

Tegemist on harvaesineva seenega. Eestist on temast vaid kirjanduspõhine viide, kogudes pole ühtegi eksemplari. Seega vaid natuke on puudu, et oleks järjekordne esmaleid. Poolast olevat ta välja surnud. Vikipedias sellest perekonnast eriti ei räägita. Eriti mürgine ta ilmselt pole, kas aga söödavaks võib pidada, ei tea. Nii harva seent pole piisavalt katsetatrud.

Saaremaa. Tahula.
01.10.2020.
 
 
Kersti Kristjuhan:
Punakas maatäht (Geastrum rufescens). Kaleste, Hiiumaa 11.10.2020.
 

 
 
 Tali-urnseen (Urnula Hiemalis). 02.04.2021 Padakõrve LK, Tartumaa.
 
 
Ilme Aarmann:
 Leht-kobartorik (Grifola frondosa). Kasvab tamme jalamil. Leitud Valgamaal 25.10.2020.
Eestis 1. kategooria looduskaitsealune liik.

 
 
Kobarsüsik. 21.08.2021, Hiiumaa, Kassari mõis, suure saarepuu jalamil.
 
Anneli Palo.
 
 
Tolmav parasiitlehik.
Vääna-Jõesuu Oominõmme mets.
29.08.21.
 
Leeni Tuule.
 

 
31.08.2021 Pärnumaa (Potsepa)
Siiljas murumuna.

Liina Raheste.

 

Korallnarmik, Nelijärve, 04.09.21.
 
Laura Leon.
 

 
Nabatorik Polyporus umbellatus
Juuli 2022, Tartumaa.
 
Tõnu Pani.



 


 

 

 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar