Vaade Orava suunas. Paistab jaamas seisev vedur. Oravalt siis praegu pole reisijatel kaugemale asja. Rongiga. Jälle tekib optimismilaine ja usun, et juba ehk kohe-kohe saab Piusani. Sinna kuhu viib ka minu matk. Rohkem aega siis matkamiseks ja ümbruskonna nautimiseks.
Üks anekdoot. Statistiliselt on omasooiharaid inimesi 5-7 %. Kuidas küll aga autojuhtide hulgas neid nii palju on? See siis vihje populaarsele slängile: autopede. Tõenäoliselt mõeldakse nende hulka ka neid, kes liiklusteemalistes pläralates soovitavad jalgratturitel sõite teepeenral (muidugi kui just ei saada üldse kõrvalteedele!). Kus peaks siis sõitma kui selliseid vähemusi palju kihutamas? Ja kus peatuda autodel kui neil peaks selline soov tekkima?
Ilumetsa lõkkekoht. Lihtne ja kena. Istekohti ehk vähe. Ka väike tiik võsas, aga suplemiseks see vist ei sobi. Muidugi, veidi ehk võiks tee ääres olla mingi hekk?
Teelähedasel raiesmikul vana männi tüves musträhni pesa. Poeg seal muidugi prääksumas ja süüa nõudmas.
Järvekese kaldal. Kunagi olnud sild, ju oli võimalik ka ujuda. Hetkel vist mudane, et siit vette minna. Ja silda tõenäoliselt ei kavatse keegi taastada. Lähedal oli kuulda ka vana musträhni. Taimestikust tarnad, pilliroog, ubaleht, laialehine hundinui, ka vesikupp?
Rõsna. Kaugel silmapiiril juba Venemaa. Kohaletoonud tee kruusane, kohati ka liivane. Mida lähemale merele, seda rohkem laines. Nagu tillukesed luited. Järvele muidugi, mitte merele! Kogenematule rattasõitjale mõnevõrra ohtlik, ootamatul sattumisel liivasemale osale võib kergesti ratta viltu visata. Liivane piirkond, kruus võib olla mõnevõrra defitsiit. Kadus üks kinnitus pakiraamil ja tegin peatuse. Tagavara mutikad ju õnneks kaasas.
Sadama puhkeala. Tundub päris mõnus. Olemas puud, kalasuitsetusrestid ja grillimisvõimalused. Ehk müüb mõni kohalik ka kala. Lainte laksumine. Nauditav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar