Ilmad on praegu muidugi heitlikud, nii pidin kaaluma, mis riietuses ise tulla. Valisin talveriietuse, sest külmetamine on üks ebameeldivamaid tundeid looduses viibides. Ometi kohtusin ka mõnegi soojalembesema olevusega.
Kuniks peaaegu keegi veel polnud kohale jõudnud, tegin väikese ringkäigu lähimas ümbruses. Ja see andis ka aimu, et veidi raskematele loodusretkedele mul asja pole, pean järgima siiski tervise märke ja keskenduma jalutuskäikudele. Mättaline maastik või ehk veelgi "hullem" ei ole kahjuks minu jaoks. Aga see ei pannud mind kuidagi põdema, puhata oli ju ka üks eesmärk ja selleks sobis igasugune tegevus.
Keegi oli sattunud juba ka kevadseentele ja see tõotas mõnusat lisaampsu õhtusöögi kõrvale.
Hannes Rohtsalu võttis käsile tutvustusringi loomise, sest kuigi paljud ka üksteist tunnevad, on ka ikka ja jälle inimesi, kellega pole varem kohtunudki.
Ja kuna tutvustamised ńing muu selline ei ole kerge "töö", oli peagi aeg käes ka õhtust süüa. Aitäha puhketalu inimestele, laud oli kaetud hea-paremaga ja söök oligi maitsev. Alati on ju eriliseks väärtuseks seegi, kui söögist suur osa on kodused hoidised jm.
Igaüks saab loomulikult ise googeldada kui on vähegi huvi, soovi ja südant. Ühe loo toon siin välja, sest Uudo ja Liisa Renneli juttu ümber jutustamiseks on minu sulg liiga nõrk. Ja looduse tundmaõppija olen mina ise näiteks siiamaani. Tegelikult, eks kõik on, mõni on lihtsalt "edasijõudnum".
| Looduse tundmaõppimine algab koolist |
|
Uudo Timm on sündinud 20. märtsil 1959 Sõrve külas Harjumaal. 1982. a. lõpetas TRÜ bioloogina, 1993. a. kaitses zooloogiamagistri väitekirja. Töötanud 1982–1993 Tallinna loomaaias osakonnajuhatajana, 1993–1997 keskkonnaministeeriumi liigikaitse peaspetsialistina. Alates 1997 keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse (praegu keskkonnateabe keskus) looduskaitsebüroo juhataja, hilisema loodusbüroo ja keskkonnaregistri osakonna juhataja. Juhtinud 1993–2000 CITESi ehk Washingtoni konventsiooni rakendamist Eestis, Eesti looduse infosüsteemi (EELIS) loomist ja keskkonnaregistri arendamist.
Uurinud pisiimetajate ökoloogiat, levikut ja süstemaatikat, eriti lendoravat, leethiiri, karihiiri ja unilasi. Osalenud Eesti looduskaitse õigusaktide loomisel, kaitsealade kaitse-eeskirjade ja kaitsekorralduskavade koostamisel. Korraldanud looduskoolitusi, propageerinud looduse uurimist ja kaitset. Eesti terioloogia seltsi asutajaliige (1980), kuulunud seltsi juhatusse ja olnud selle esimees. Eestimaa looduse fondi asutaja ja juhatuse liige, Eesti looduseuurijate seltsi presiidiumi liige. Avaldanud hulga artikleid Eesti eri piirkondade imetajatefaunast. Tänavu pälvis Valgetähe V klassi teenetemärgi.
Oled põhjalikult tegelenud meie lendoravatega. Kas lendoraval on Eestis pikemas perspektiivis lootust?
Lendorav on olnud minu tegemistest ainult üks valdkond. Kuna loom on väga armas ja temast on meedias palju juttu olnud, siis jääbki mulje, et ma tegelen ainult lendoravaga. Lendorav on hea liik, kelle abil saab keskkon...... |
http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel4467_4436.html
Siinkohal on ehk paslik ka tänada neid inimesi, kes on panustanud meie ajakirjanduse säravaimasse tähte - Eesti Loodus on ajakiri, mis annab ka teatud mõttes põhja ehk alushariduse looduse mõistmisse.
2. päeva hommikul siis läksidki kõik gruppidena loodusretkedele ja loodan, et saan ka neilt mingeidki pilte koos väikeste selgitustega, mida siia vahele pista. Ise tegin taas ringi lähiümbruses ning kuna olin ostnud ka taas ühe raamatu, siis oli hea lugemisnauding garanteerinud. Nagu kultusfilmis öelda: "... nagu teate, Darwin, kes leiutas darwinismi...."...
Muide, selle raamatu tõlkimisega alustas Mart Niklus juba GULAG-is viibides! Ja muidugi on ta teinud oma töö ära teinud väga süvenenult. Raamatut lugedes oli aga tunda kuidagi väga eriliselt, kuidas looduse lähem tundmaõppimine viib inimesi n.ö. õigele teele. Ei loonud siiski Jumal maailma mõni tuhat aastat e.m.a. vaid asi on hoopis sügavam. Ning kui oskad loodust jälgida ja mõista, hakkadki sellest aru saama, juurteni välja.
Kui öelda, et teised läksid metsa, siis täna see enam päris õige ütlemine polegi. Kuigi käidi just säilinud metsades põhiliselt, polegi nende "leidmine" enam nii lihtne. Ei saa ju lähtuda sellest definitsioonist, et mets "on igasugune üle 1,3 meetrine võsa...". Sis on ikkagi väga erinev. Aga kindlasti ei taha ma öelda, et metsi ei peaks majandama, loomulikult peab! Ainult, et teha on vaja seda vajaduspõhiselt, mitte selleks, et maksta inni harvesteriliisingut. RMK võib ju ka näida roheline, kui ütleb, et riigimetsas saab tegutseda vaid kuni 5-aasta vanuste masinatega, et toimetada loodussäästlikult. Ometi, kas ikka 5 aasta pärast mingi masin on nii väeti ja vana, et see on vaja utiili saata? Ja veel rohkem raha panna uute alla?
Veljo Runnelile tänud 7 pildi eest! Tõsi, nüüd võib jääda mulje, et LUS metsa midagi otsima minnes tegeleb peamiselt istumisega? Tegelikkuses, kui eesmärkide hulgas pildistamist otseselt ei olegi, siis jääbki üle pildistada istumise hetkel. Igatahes saab aimu veidike sellest käigust, mis kestis üle 7 tunni.
Veljo Runnel: Meie rühm käis lendoravatele mudeli järgi sobivatest kooslustest otsima märke lendoravate olemasolust . Aga ei leidnud.
Nagu me teame, mitteleidmine ei tähenda veel puudumist! Oluline on aga alati asja juures see, et panustatakse. Vaeva nähakse.
Tõnu Ploompuu jahtis muidugi seeni.
Eestimaa Seened grupi postitusest:
Ebapaljak Deconica montana
Pisike poole kuni 2 cm seen liivasel alal, kus on väiksemaid samblaid, aga suuremaid pole. Varemalt oli paljakutega samas perekonnas, aga nendega seostuvad unistused tema puhul, selle eristatud perekonna puhul üldse, puuduvad.
Ebapaljakuks nimetamine on tema puhul ka natuke omavoliline - see nimi on praegu lähedasel liigil D. inquilina. Nende eristamine on peen töö, viimasel ei tohiks olla eoslehekestel mingit lillakat tooni. Aga igatahes ootab veel mikroskoobi alt läbikäimine lõplikuks määranguks. Aga ebapaljak sobiks hästi perekonna nimeks, C. monticola võiks olla 'nõmm-',kink' või mägi-ebapaljak. Mainitud teise liigi liigiepiteedi üle peab veel mõtlema.
Leidub teda nii sügisel kui kevadel - peaasi on piisavalt niiskust.
Pildil on ta koos liiv-karusamblaga (ja mitmete väiksematega).
Virumaa Iisaku khk
03.05.2025.
Mina olin aga jätkuvalt raamatut lugemas ja ka jalutamas puhkeküla lähiümbruses.
Õhtune aeg kulus paljudel suitsusaunas käimiseks ja peale seda siis püstkojas juttude vestmisele.
Siinkohal on aga paras rääkida metsade ehk puidu väärindamisest. Eelkõige näeb ära, mida see tegelikult tähendab, selle maja seinu vaadates. See pole ju väärindamine, kui metsaveerel on hiigelkuhjad peenikesi kaikaid ja need hakkeks/pelletiks saadetakse või ka selleks, et toota näit tselluloosi Hiina jaoks, et nood saaks veel tuhandeid km kärutada pappkarpe ringi, sees sageli mõttetu ja mittevajalik sodi.
Metsast tulnutel olid muidugi kõhud tühjad.
Vestlusringis sain kuulda veidi pikemalt, mis päevas enim rõõmu pakkus, alates lendorava ja ka karu s... leidmisest karude endi nägemise ja palju muuni. Igal juhul oldi sellise üritusega ülimalt rahul.
Ise natuke kahetsesin õhtul lähedaloleva liini kõrval jalutades, et ei tulnud päeval siia istuma, mine tea, keda võinuks näha liikumas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar