Blogiarhiiv

neljapäev, 4. mai 2023

Facebook kui võimalus tuua inimesi loodusele lähemale.

 

 
Kurrel.
 
F: Kerli Tammann.
 
Aegu tagasi arvasin, et FB on väga hea võimalus. Nii tuua inimesi loodusesse ehk seda tundma õppida, kui ka aidata kaasa looduseuurijate tegevusele, sest kunagi ei tea, mida uut ja veel avastamata võib peituda inimeste fotodes ja leidudes. Ja see leidis tõestust. Loodusgruppe on (kaudselt) mainitud ka paljudes Eesti Looduse jm artiklites, seega on mõju olemas. Populaarseim on loomulikult seenegrupp. Tõsi, alati on inimesi, kes tulevad gruppidesse kamandama ja kui neile kanna peale astuda, tehakse alternatiivseid gruppe. Aga seegi ju osaliselt positiivne, sest huvilisi siis veelgi rohkem. Kuid ka negatiivne külg olemas, sest usutakse neis vahel rohkem uhuu-teadust. Minu jaoks fantastiliselt rõõmu tekitav aga see, kui meie looduseuurijad siiski keskenduvad kõige paremale ja samas tohutult panustavad nagu ka mitmed huvilised..
 
Eestimaa Seened - Estonian Mushrooms
 
 
 Seente puhul hea meelitada inimesi muidugi ka maitseelamustega, sest kõik siin ilmas näitab, et eestlastel on huvi seente vastu. Ja veelgi rõõmustavam, mitte ainult söögiseente, vaid märgatakse ka loodust laiemalt, sest palju on ka huvi erinevate mittesöödavate seente vastu. Minagi, kes on igas valdkonnas määramises täiesti andetu, olen saanud tohutult teadmisi. Vähetähtis ei ole ka see, et saab inimesi panna mõtlema, näiteks mürgiste seente suhtes ehk muuta neid ettevaatlikumaks. Ja üks peamisi eesmärke, abi mükoloogidele, on selgelt täidetud, sest leitakse ka palju haruldasi seeni.

Aga alati tuleb mängu ka ILU! Nagu ka Ülle Kütseni fotol.

 
 
Üsna paljude jaoks on liblikad nagu suve ennustamine - valge, kuldne või kirju suvi, eks? Isegi minu jaoks seesama, kuigi olen läbi elu ennast püüdnud looduse suhtes harida, olid liblikad umbes seesama püha kolmainsus. Aga see maailm on oi kui palju erilisem! Ning kui palju on seotud liigirikkus ka meie endi ellujäämisega! 
 

 F: Merike Linnamägi
 
Mis sest, et paljude liblikate röövikudki kui kahjurid, neil kõigil on mingi osa, mida nad mõjutavad ja meie ei mõista isegi lepidodoptoroloogidele, hoolimata nende tohutust panusest, veel kõige tähtsust. Aga see on osa imeilusast maailmast ja võimalus meidki psühholoogiliselt mõjutada, sest minnes loodusesse, võid unustada vahel kõik mured ning aja maha võtta ja ennast laadida. Maha negatiivsest, sisse positiivset!


Loodus on aga kõikjal ja kõiges me ümber. Kui minna värelevate liblikatiibade maailmast kuhugi, kus elu justkui pole, siis tegelikult näeme silmi avades, et asi on hoopis vastupidine. On tänane ja ka homne elu, aga on ka elu, kus õitses sadu miljoneid aastaid tagasi. Hoolimata maa mäslevast minevikust võis kõik luua ja hävitada elu, aga tänu sellele oleme jõudnud sinna, kus täna oleme.

 
Karplubjakivi Tuiu vanast paemurrust, endisest Mustjala vallast. Jaagarahu lade.

Foto ja tekst: Helle Perens.

 
F: Neeme Sihv.
 
Vahel jääb ju kivi märkamatuks, aga teisalt on Helle Perensi kivimaailm igati näide kivist kui elust. Kivististena, aga ka osana me elust.
 

Kivi on eluta olend? Oh ei. Kivis on olendid, kes elasid ammu enne meid, kiviaias on ussid ja samblad, kivi oli meie esivanemate taluõuel ja ka kurnavas põllupidamises olemas. On ka täna meie jalge all linnaväljakutel ja meie majades. Kõikjal. Me lihtsalt peame oskama seda rohkem märgata ja mõista. Hulleim on ju see, kui raha nimel kivi kaevandame ja purustame, rikkudes samas oma elu põhialuse, joogivee.

 
Tuhala Nõiakaevu õuel.
 
Kas gruppi Eestimaa Kivid ja Geoloogia oli üldse vaja? Muidugi oli ja on, sest meil on väga palju hoolivaid inimesi, kes ei lähe kivist mööda. Oli siis kui ohverdati kivi juures, on täna, kui mererannas imelisi kivistisi leiad ja on homme, kui raha nimel liiga palju kive puudutatakse.

Mulle lapsepõlves avaldas alati muljet vesi. Omagi kodujärves natuke sukeldusin ja tahtsin näha, mis veepinna all. Ja kividega seonduv ehk karjäärid tähendasid mulle samuti selget vett ja elu. Rummu tõestab seda, et see tõmbab ka teisi. Aga isegi kraavikeses, kus põhjas kivid ja liiv, tundus elu olema eriti olemas, sest nägid ju tänu heledamale põhjale hoopis rohkem.

 
F: Kaur Treimann.
 
Aga vesi tähendas ka toidust ja küllapp see pilt toob paljud mõttes järvede äärde tagasi. Kui palju sai kasvõi sarapuust tehtud õngedega kala püüda. Või püüda kala püüda. Alati ei olnudki ja ei ole ka täna isegi saak olulisim, vaid protsess ise.
 
Anekdoot.
Üks mees püüab juba 5 aastat iga päev kala ühe tiigi ääres. Tuleb talunik ja küsib:
Ma vaatan, et te iga päev siin püüate. Aga siin ei ole kala.
Kalamees vastab:
Teate, paar aastat tagasi hakkasin ma ise ka kahtlema.
 
Minu üks lemmikraamatuid oli mingi, kus ka lapse silmade läbi kirjeldati elu järve ääres, aga mis raamat... ei mäleta. Polegi ju tähtis. Sest sõitsin paadigagi mööda järve, kord niisama, kord otsides külapoiste ehitatu onne ja seal isegi ööbides, kord hoopis Aare Mäemetsa tarvis püüdes järve kaardistada ja taimi määrata (mina? viletsaim määraja Eestis?) Aga küllap oli minustki tibake kasu. Ja tänaseni kisub mind vee juurde. Nagu tuhandeid teisigi.
 
 
F: Lehte Enok
 
 
Eestimaa Jõed, Järved, ja Rabad. 

Kui aga jõuate vee juurde, mis silma torkab?

 
F: Aimar Säärits.
 
Võeh kes see on? See on see, keda enamus vast meist on märganud ja nimetanud helikoperdiseks või milleks iganes. 
 
Eestimaa Kiilid.
 

Kuidas teistele ei tea (kuigi aiman), aga minu jaoks juba lapsena olid need silmatorkavad. Mingid elukad vee ääres ja kaugemalgi, metsa all, aga kui paljud meist oskavad neid metsa all tähele panna? Igatahes ülivahvad tegelased ja on ju nad ka söögiks. Näiteks jäälõhkujale ehk linavästrikele. Istuge maha veekogu äärde ja kui lülitate end välja ning vaatate, siis näete, et käib äge võitlus! See ongi elu!

Mestsas olles aga torkab silma muudki. Või isegi teel kõndides, sest põllumehed on püüdnud võtta iga mullakübeme ka tee äärest. Toitu ju vajame, aga ... ehk on selles siilus palju rohkemat? kellegi teise toidumaailm?

 
Villohaka tärkava lehe alakülg.
 
F: Tõnu Ploompuu.
 
Vuih, ohakas! Kas ei võiks tsensuuri kehtestada ja näidata vaid lilli ja liblikaid? Tegelikult on just liikide rohkus see, mis hoiab elu.
 
Eestimaa Floora
 

Kõige silmatorkavaim maailm me ümber, sest putukaid me ju näeme vaid kohati, olgu siis ämblikud või sääsed. Taimed on aga alati me juures, isegi kõige kõrbelisemas maastikus. Ja kui palju on meil tegelikult inimesi, kes neid märkavad? Väga palju. Grupi tohutu fotobaas on selle tõestuseks.

Linnud on üks minu suurimaid kirgi. Juba ammu saatsin infot Heirich Veromannile kurgede pesitsemise kohta ja nii jõudsin tasapisi linnuuurijate võlumaailma. Eerik Kumari, Eedi Lelov, Andres Kalamees jpt. Paljud tuttavad ka Eesti Looduse kaudu. Teeks hoopis uue grupi?
 

 

 
Ja kutsuks häid linnuhuvilisi liituma? seda enam, et tänavu ehk ka taas ELUS suvepäevad tulekul?
 
Mis puudub me FB maailmas loodusest? 

 
 
 








 
 
 
 
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar