Blogiarhiiv

pühapäev, 5. august 2012

Auruvedur Kaspar


Väga kõva nostalgia! Ja seda läbi kogu raudteeajaloo. Jaanus aga väga hakkaja...

http://www.postimees.ee/929124/milliseid-elamusi-pakkus-rongisoit-ammustel-aegadel

Rääkimata  sellest, et auruvedeuriod sõitsid ka Haapsallu ja sinnagisõit nüüdseks nostalgia..

Eks muidugi tunded erinevad, kui need ikka olemas...


Naljakas see ilmaelu! Ühest küljest polemiseeritakse muruniitmise keelustamise üle pühapäeviti. Samas on artikke, kus vaimustunult kirjeldatakse, kuidas vedurivile kostab luust ja lihast läbi ja seda kuuleb kindlasti Lellest kaugemalegi. Enne tuleks pühapäeviti keelata rongiliiklus!
Õige! Vedurile tuleb õmmelda pehmed sussid :-)
Ei, ikka keelata on kombeks!
Pealegi, sussid ju luust ja lihast läbi lõikava vedurivile vastu ei aita!
Ei, keelata on ikka kombeks!
Pealegi, etga siis pehmed sussid luust ja lihast läbi lõikava vedurivile vastu aita!
Hea kommentaar!
Luigi vaevalt, et 99,8 protsenti inimestest häirib rongivile, mis vahete-vahel kostab ja omab hoopis maagilisemat tähendust kui võib olla koguni sama protsendini küündivani häirib inimesi, kui üks alustab ja teine lõpetab.
Kuid muidugi ma ei lase ennast sellest häirida, tean, et mõnel inimesel tuleb minimaalpalgale lisaks pikemaid päevi teha või õhtuti rabada. Vahel ei jäägi muud üle kui pühapäeval niiduk haarata...
Sellised asjad häirivad ikka neid, kes oma ninaotsast kaugemale ei näe, nagu ka rongiliikluse vihkajad.
Raske suvi aga tänavu! Kui raha vähevõitu, tuleb rongi istuda, kuigi need tihti täis. Aga muru maal vajab ju niitmist......
Vabandust!
Kuigi...
...küündivani muruniiduki müra poolt häiritud inimestest, sest üks alustab ja teine lõpetab...
Räägi lähemalt, mis maagiline tähendus on rongivilel?
Ok, annan siis ise tähenduse: "Kaduge kõik minu teelt, muidu tulen ja lömastan!"

Kas just maagiline... Ma ütleks pigeme et raudtee jõudmine Eestisse (Eesti-, Liivi- ja Kuramaale) oli märgilise tähendusega. Kui pidulikult väjenduda, siis näitas see Vene keisririigi võimsust ja ambitsioone Läänemere ääres, tõi lõpuks ka siiakanti tehikarevolutsiooni ja progressi tuuled. Raudtee andis hoogu kõigile tehnikaaladele, arendas ehitust, kiirendas linnastumist, väärtustas inseneriharidust jpm. Ühesõnaga raudtee on "maagiline" märk kaasaega kihutamise algusest. Uue aja stardipauk, kui soovite.


Nõus teatud mõttes Jusiiga.
Lisaks on rongivile see, mis kutsub inimesi ikka raudtee äärde, lehvitama ja vaatama, uhkuse- ja muude tunnete märkamist ja ärkamist Juba vanadest aegadest. Kostmist sumedal suveööl üle soode ja metsade. Kui mõelda, siis selles ka võimsust, lähedust isegi kaugelt kuuldes....
Kui kellelgi aga vajab millegi tajumine oma hinges üksipulgi lahti seletamist, siis see pole juba ei rongi, minu eg kellegi teise kõrvalise viga!

Kuidas selgitada asju, mis rohkem tundega seotud kui lihtsalt kuulja ei mõista ega saagi mõista mitte midagi? Kuid selliseid vaid üksikud siiski, ma vähemalt loodan seda. Sest iga inimene ei vaata asju vaid raha, kasulikkuse jm koha pealt...










Isa kodutalu oli raudtee ääres ja rongide kiirused aeglased. Lapsed lõbustasid end sellega et käisid suvel vedurimeestele kaski andmas
sõidu pealt. Käänaku peal sõitis rong aeglasemalt ja lapsed ootasid kaskedega
raudtee ääres. Vedurijuhid kohe ootasid seda ja vastutasuks viskasid maiustusi. Talus oli ka väike koer kes lõbustas end rongisaatjana kaasa joostes rongi all mitte kõrval. ootas kuni rong temani jõudis, vupsas
rataste vahelt rööbaste vahele ja lidus liipreid pidi rongi all seni kuni väsis. Siis laskis rongil minna ja selleks korraks jälle jooksulust läbi.
Tavaliselt koerad jooksevad lusti rongi kõrval. Temale meeldis aga teisiti
ja oli osav, õnnetust ei juhtunud.Selline nostalgia siis seoses auruveduriga.

Nii ongi.


martarold12 tundi tagasi
Kui mu vanavanaema abiellus, siis meeldis ta oma äiale kohe nii väga, et too pani minia vankrile ja viis rongi vaatama. See oli ju tollal ilmaime.
Vanavanaema sünnist möödus läinud detsembris 150 aastat.

Tegelikult on ime, et taolisel sõidukil avalikult liigelda lubatakse. Kui teil on antiikne auto, millega teeksite aastas 1-2 sõitu, peaksite ju läbima piinliku kontrolli ja maksma kümme maksu nagu iga teine autoomanik. Üldjuhul ei tasu see vaeva ära või on rikaste lõbu.

Mis puutub vedurivile romantikasse, siis mu kodulinnast lahkunud viimase auruveduri vile on siiani meeles. Kõige rohkem meenutas see tundmatu eelajaloolise eluka möiret või huigatust. Hääl kajas üle kogu linna. Tagantjärgi tundub, et heli oli polüfooniline. Ei tea, mitu toru vedurivilel tegelikult on? Igastahes puhas puhkpillimuusika, mitte elektrooniline või membraani võnkumisel tekkinud inin.
Kui palju erinevaid mälestusi võib see vile tekitada!? Väga paljude jaoks kurbi mälestusi muidugi - küüditamised jm. Kuid see pole ainus, mis inimesi seob millegagi.












Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar