Reede, 8. aprill 2022

ERM-i rongiga.

 

 
 
Ma eilasknud ennast häirida muutlikust ilmast. Soov oli puhata ja kõik.


 
Tamsalu paeparki tahan kindlasti ka uuesti minna.




 
Tartus ongi tunnelitööd alanud. Kuigi aastate jooksul on ka korduvalt arutatud võimalust tuua bussijaam siia (mis ei tähenda, et bussid ei võiks ka kesklinnas peatuda), pole edusamme tehtud. Otsus, kasvõi pikemas perspektiivis, peab aga ära tehtama, kasvõi selleks, et ptaeguse tunneli ehituse juures luuakse ka teoreetiline väljapääsuvõimalus teisele poole reisirongide teid. Oma otstarvet need haruteed ei täida juba ammu ja eemal, ettevõtete juurde saab haru alles jätta.




 
Siinkohal tahaks libauudist tekitada - et lõpuks on plats olemas, kus saaks peatuda maakonnaliinid. Aga loomulikult pole see teps mitte selle jaoks. On ju teada Keskerakonna nõrkus ja samas Reformierakonna kangekaelsus (Reno Laidre jt näol) tegutseda ÜT arengute vastu. See näitabki Eesti taset (siinkohal Tartu vaimu?), et 20+ aastat räägitakse busside ja rongide sidumisest, aga tehtud saab vaid kübeke ja seegi vast tänut tagantutsitamisele ning mõnedele tublidele ametnikele, kes TAHAVAD oma tööd hästi teha.

 
Hea meel oli aga, et lõpuks ongi olemas liin 25, mis rongidega seotult läbi kesklinna ERM-ini sõidab. Läks aega mis läks. Paraku see ainuke rõõmustav uudis Tartumaa ühistranspordis. Kes maksab memme vaeva või kes maksab poliitikutele maksumaksja palgale lisa, et arenguid ei oleks?







 
Roosa kirik on üksjagu küll üllatus! Aga särav muidugi.








 
Et bussi tagasisõiduni oli aega, otsustasin üle pika aja ka muuseumi külastada. Sees selgus, et mingi töömess käimas.


 
 
Sain aga maale vaadata, tegu Enn Kunila kollektsioonist pärit maalide näitusega. Nauditav.












 
Muuseum esimesel korral mulle isegi meeldis mõnevõrra, uus ja teistsugune. Üldiselt aga on siinne pigem pettumus. Eksponaate on väga halvasti näha ja nii ei jää asjadest ka mingit muljet. Pottide näitus vägagi mõttetu. Valgustus peegeldab mitmekordselt tagasi, (pleksi)klaas ei võimalda eksponaate lähemalt ja selgelt näha jms.

 
Ka B-sissepääsu juures olnud söögikoht on likvideeritud, kuigi oodanuks hoopis arenguid paremuse poole. Siin oli maitsvaid toite ja oli ka ideaalne võimalus eestipäraseid maitseid külluseni pakkuda.




 
Osa asju pimeduses (fotokas võimendas selle küll heledaks) ja sisse pääseb roomates vist.

 
Natuke v'äljapanekut muudetakse ja tehakse suvaline valik millestki, millest osa "veetakse lae alla" jne. Ometi on ju ka nõude puhul igal nõul oma ajalugu, valmistaja, vabrikumärgid jm, mida vaadata. Kuidas saab vaadata?

 
Ajastute võrdluse sein muidugi huvitav.







 
Nn restoranis vaid päevasupp ja -praad. Praad oli üpris maitsev, aga piim oli küll "pesupulbri maitsega".


 

 
Puud aga koguvad tasapisi kõrgust, pajud eemal erksavärvilised ja mõne puu puhul juba raiegi tehtud?



 
Silt on, ootepaviljoni ega sõiduplaani pole.








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar