JÄRLEPA PILDIS

Sain vahepeal ka puhata. Vanematekodus. Muidugi tegin ka mõned pildid, järve äärde küll ei jõudnud, sest lund üksjagu. Ja järve jääle ei julgeks nagunii minna.
Aga kohale saamiseks on parim viis rongilt Kohilas bussile ümber istuda.

 

Uhke alle, kus enamus puid on lehised. Üks neist kunagi sai pikselöögi ja kuivas ära. Teisel alleel põhiliselt saared.

 

Vana kuivati.

 

Esiplaanil oleva männi istutasin siis kui olin vast 14-aastane, nii et puul nüüdseks vanust üle 30 aasta. Paremal paistab vana hea antoonovka.

Kunagine elamu, hilisem lasteaed. Tundub selline väga tilluke.

 

 Uus lasteaed koos muude ruumidega.

 

 Aiamaad ja tagapool lindlad. Või see, mis neist järgi.

 

Veski koos hilisema juurdeehitusega. Too sai vist 1977 kõvasti kannatada keeristormis.

 

 

Laululava kõrval paistab vana töökoda, selle juures ka tiik, kus kunagi sai aidaustega parvetatud ja väikseid kokri püütud.

 

Mõisapark. Nüüd siis mõisaomaniku valduses ja aed ümber. 

Järlepa mõis eraldati Selist 1688. a. Mõisa rajajaks oli tollal Johann Andreas von der Pahlen. 1803. aastal omandas mõisa Otto Wilhelm Krusenstern. Enne teda oli mõis ka J. A. Knorring´i (1726), Erik Adlerbergi, A. W. Tolli (1782) A. C. Reimersi (1785), M. Kurselli (1799) omanduses. 1804. aastal abiellus O. W. Krusensterni tütar näitekirjanik August von Kotzebue´ga. Kotzebue eestvedamisel rajati Järlepasse uus klassitsistlikus stiilis mõisahäärber. Sel perioodil kujunes Järlepast omanäoline ja kuulus kultuurikeskus. Siin lavastati mitmeid teatrietendusi ja korraldati muid kultuuriüritusi.
19. sajandi lõpukümnendite jooksul kuulus mõis Otto Grünewaldt le (1880.a.), Karl Wilhelm Pilar von Pilcha le (1888.a.), Wetter-Rosenthalile (1891.a.), Otto Luederile (1895). 1913a. omandas mõisa Otto Krusenstern . Järgmiseks omanikuks sai Eesti kodanlik valitsus. Enne II maailmasõda asus siin Hendrik Antoni Tubakakompanii. Aastatel 1945-1946 oli park ja mõisahoone Eesti Korpuse abimajand, seejärel kuulus hoone mõned aastad tekstiilivabrikule “Punane Koit”. 1949-1957. aastal oli park ja mõisahoone Mahtra sovhoosi valduses, 1957. aastal läks hoone Järlepa tõulinnukasvatusele. Praegu on mõisahoone ja seda ümbritsev park eravalduses.

 

Puude vahel paistab kõlakoda, kus omal ajal ka pidusid peeti.

 

Ja saun. Kus aastaid sai käidud. Mõnus leil oli.

 

Mõisa kõrval ka vanad puud. Lapsepõlves oli seal ka munaladu, kus ema töötas ja vist 67.a augustitormi ajal läksin hirmuga kodust sinna. Mõisa nurgani jõudes aga murdus selja taga hiigelsuur pärn, nii et vedas mul. Vahemaa oli vaid paarkümmend meetrit. Ega ei teagi, kuidas pätakana julgesin sellise tormiga õue minna. 

 

Vähemalt on paljud hooned korda tehtud, aidad ja tallid.

 

Lapsed pole ka kuhugi kadunud.

 

Selise autoga viidi meid 14 km kaugusele kooli 60-ndate lõpus.

 

Sissesõidutee kunagi ja nüüd (vaade teiselt poolt). Kaks kaske endiselt alles.

 

 

 Aga järvest saab ka kala püüda! Ja seda teinud isa ja mina ja Kadi...

 

Siiski käib ka kalaauto, räim ju oluline kala eestlasele.

 

Pood olemas, kuigi ega pole maapoodidel kerge ellu jääda. Kohale tullakse aga tihti vana hea soome kelguga.

 

 Maja ees enam aiamaad pole, on aga vanad õunapuud. Päris mitme sordi omad.

 

Panin ka lindudele (naabrite linnumaja) süüa, kostilisi oli igasuguseid.