Legendaarne loodusemees Fred Jüssi võtab meid fotograaf Ingmariga vastu oma Kadrioru kodus, juhatab tuppa, istub lambanahaga kaetud tugitooli ja süütab laual küünla. “Paneme lõkke ka põlema,” lausub ta muheledes.
Mõne nädala eest on tal ära vahetatud teine puusaliiges, seepärast pole ta välja saanud. “Pean vahel remondis käima,” ütleb ta. Hiljutisest operatsioonist hoolimata teeb Jüssi aga meie koosveedetud paari tunni sisse jäävad kodused käigud ilma kepita.
Ma räägin temaga silmast-silma elus esimest korda. Aga ühepoolselt tunnen teda alates ajast, kui kodust “Rebasetunni” ja “Jäälõhkuja” avastasin.

Räägime elust, olnud ja olulistest, aga ka kadunud hetkedest.
Meie vestlus on rohkem sarnane meenutusele ja pildikestele elust kui tavalisele intervjuule. Seepärast otsustan jätta ära küsimused ja teksti vaid märksõnadega raamistada.
* * *
Jõuludest ja lapsepõlvest
Ma mäletan meie esimesi jõulusid, kui ma laps olin – jõulud kuuluvadki pigem lapsepõlve.
Meie jõulukuusk toodi Ameerikast, sest Arubal kuuski ei kasvanud. Ja see oli pritsiga valgeks värvitud. Tol ajal, kolmeaastasena, ma ei teadnud, et see on kuusk. Alles hiljem Eestisse tulles sain aru, et see on seesama liik.
Kui keegi on tulnud usklikust perekonnast, siis on jõulude aeg kindlasti teistsugune kui ilmalikust perekonnast pärit lapsel.
Mina olen tulnud ilmalikust perekonnast, nii palju kui meil seda perekonda oli. Isa suri noorelt ja oli ema oma kahe poisiga, hoolitsedes selle eest, et oleks ikka jõulutoidud ja piparkoogid ja lõhnad. See on lapsele lummav elamus.
Aga ema ei õpetanud mind kunagi jõuluvanale kirjutama.
Omadest ja võõrastest
Kui ma 1958. aastal pärast ülikooli Hiiumaale tööle läksin, öeldi mulle, et sa oled “põtku”. See tähendas sissetulnut.
Ma küsisin siis, kauaks ma põtkuks jään. Mulle öeldi, et kui kuus aastat oled siin elanud, siis oled sa isehakanud hiidlane. Aga sellest, kuidas hiidlaseks saada, sellest juttu ei olnud.
Sellel on sügavad ajaloolised juured, võõrast ei võetud omaks.
Kunagi jooksis meilgi dokfilm Mykinese saarest. See on Fääride kõige läänepoolsem saar. Olen seal käinud ja näinud seda valgust, mida heitis seesama tuletorn, mille vahist film jutustas.
Ta oli tulnud saarele väljast ja olnud tuletorni valvur 54 aastat. Ta rääkis tormidest ja lindudest ja elust sel saarel. Aga kui temalt küsiti, kas teda on saarel omaks võetud, ütles ta “oh ei”.
Esimene lugu, mida mulle Hiiumaal jutustati, oli see, kuidas mandrimees üldse sündis. Juhtus see niimoodi, et hiidlane istus oma saarel ja suitsetas piipu.
Piip on aga niisugune asi, mis ajab kangesti sülitama. Kuna Hiiu saar on nii puhas, siis hiidlane pole tahtnud maha sülitada ja sülitas saapasse. Ja kui saabas täis sai, visanud selle üle väina mandrile. See saabas kukkunud maha ja vajunud küljeli ja päike paistnud peale. Sealt tulnud välja siis mandrimees.
See oli esimene lugu, mis mulle räägiti Emmaste rahvamaja ukse vahel.
Nii et ma ei oska öelda, millal saab võõrast oma.
Ideaalsest Eestist ja õnnelikkusest
Alles nüüd saan ma tagantjäreletarkusest aru, mida on mulle tähendanud Eesti, see maa ise. Ma ei räägi mitte rahvast, vaid maast, mis on mind kandud nii füüsilises kui vaimses mõttes ja millega koos olen kujunenud.
Ma ei ole sellelt maalt kunagi mõtelnud lahkuda ega loobuda. Ma ei ole kunagi unistanud võimalusest elada kuskil Austraalias, isegi mitte Alaskas ega Kanada ürglooduses.
Kui ma pean kokku võtma pildi ideaalsest Eestist, siis on see seotud esimeste kokkupuudetega Hiiumaa loodusega, sealsete puisniitude ja kultuurmaistutega 50ndate lõpus – 60ndate alguses. Kui peeti veel loomi ja tehti heina, peeti pidusid ja püüti kala.
Ma sattusin niisugusel ajal Hiiumaale elama ja olen väga õnnelik selle üle. Ma olen üleüldse väga õnnelik, et mul on olnud võimalus elada niisugusel ajal, mis on mulle pakkunud palju võrdlusvõimalusi.
Hiljem on minu Pariisiks kujunenud ilmselt Kõrvemaa, see osa, kuhu viis mind mu esimene õpetaja Hillar Pärjasaar. Tema sabas ma käisin ja tema avas mulle selle maa iseseisvateks avastusteks. Ta oli teejuht.
Ja ma ei pääse sellest. Ma jään sinna käima nii kaua, kui mul üldse on võimalik liikuda ükskõik mis moel.
Ei ole minust enam seljakotiga rändajat, aga on jõekaldal istujat ja meenutajat ja mõtlejat küll. Suhtlemise viis on muutunud, aga suhe on sama värske, kui see oli esimestel kokkupuudetel.
Lippudest ja värvidest
Ma olen 76 aastat vana, saan 77. Olen oma eluajal elanud kaheksa lipu all. Iga lipp kannab oma vaimu ja ideoloogiat. Ja ma ei saa öelda, et ennesõjaaegne sinimustvalge ja praegune sinimustvalge kannaksid ühte ja sama ideoloogiat. Need ei ole samad lipud. Värvid on samad, aga toonid mitte.
Vaadake, mida kõike on vahepeal mulda juurde tulnud! See must muld ei ole enam see must muld.
Vaadake, kui palju jookseb valgeid triipe läbi sellest sinisest taevast. See pole enam see sinine taevas. Süsihappegaas, mille lennukid siia triipudena jätavad, pole ainus. Nad toovad siia sisse ka võõrast informatsiooni, meeldib see meile või mitte.
Ja kuidas südametunnistusega on... (Pärast pikka pausi hakkab Jüssi mõtlikult naerma.)
Ei ole mina õige andma hinnanguid südametunnistusele. Eesti rahvas on pidanud üle elama nii palju muutusi. Need muutused, mis on sellest maast üle käinud, need tormid ja rajud ja hoovused, mis seda uhtunud, on kandnud siia igasugu asju ning siit ka head ja paremat kaasa viinud.
Ma arvan, et see valge pole ka enam see valge, mis ta oli omal ajal. Sel ajal, kui Päts kutsus üles kodusid kaunistama ja olid aated ja oli eesti keel ja eesti meel.
Tarbimisest ja inimlikust ahnusest
See oli vist Mahatma Gandhi, kes ütles, et maailm on piisavalt suur, et rahuldada meie vajadusi, aga mitte meie ahnust.
Isegi see, mis toimub praegu Euroopas, selle pinnaseks või lähteallikaks on inimlik ahnus.
Ma mäletan, kuidas 60ndatel oli juhtmõtteks, et me peame vähendama oma vajadusi vähemalt kümme korda, kui tahame oma lastele pärandada elamisväärse maailma.
See ei olnud sotsialistlik, vaid teadlaste mõtteviis, kes harisid eestlasi keskkonna mõttes. Endel Varep, Herbert Viiding, Viktor Masing, Eerik Kumari.
Ma ei ole aru saanud, et sellest õppust oleks võetud.
Ma ei ole iseenda elugi elades aru saanud, et oleksin kümme korda vähendanud oma vajadusi. Sest võimalused vajaduste rahuldamiseks on niivõrd kiiresti kasvanud ja maailm meie ümber on niivõrd kiiresti muutunud. Osalt olen ma ahvatlustele järele andnud, aga olen suutnud jääda ka iseendaks.
Me teame ja näeme, et mitmekesisus ja elurikkus me ümber kaob. Ja selles on suuresti osaline ja süüdlane inimene. Sest inimene on ainus loomaliik, kes on suuteline hävitama teisi loomaliike ja on seda ka tõeliselt teinud.
Kadumisest ja mäletamisest
Ma mäletan Kakerdaja raba helipilti, kui esimest korda sinna läksin. See oli 1951. aasta 29. aprilli hommik. Kilomeetri kauguselt olid kuulda kõik metsa hääled. Ma ei olnud seal kunagi varem käinud, seisin tee peal ja kuulasin. Niisugust pilti võid sa lugeda Tammsaare “Tõest ja õigusest”, kus ta kirjeldab soost tulevaid hääli. See oli midagi erakordset.
Olen sama pilti hiljem püüdnud kuulata, aga neid hääli ei ole, seal on vaikus. 54. aastal, kui sinna tulid suured metsaraied, kadusid kala- ja konnakotkas.
Ma ei mäleta, mis aastal ma seal viimati üldse konnakotkast nägin. Rääkimata hiireviudest, must-toonekurgedest. Need on omamoodi indikaatorid.
Ma olen näinud, mismoodi kaob jõgi ja mismoodi kaob elus­tik maastikult. Kuidas vähiurud on jäänud kuivale. Sa ju näed, kuidas on kadunud see rikas elu ja hiljem kaob ka see eluke, mis on järele jäänud.
Niisugustes kohtades, kus ma omal ajal läbi jõe pidin minema, püksid jalast ära võtma, kus vesi ulatus vööni, võib samal aastaajal minna läbi nii, et tõsta püksisääred üles ja mine.
Aga see kõik ei tee mind nukraks, sest minuga on kaasas ikka see pilt, mida ma tookord, 16aastase poisina, nii imetlesin. Olin sedavõrd jahmunud ja vaimustatud, sellega käis kaasas kirgastumine.
Ma ei osanud arvata, et mind midagi niisugust võib ees oodata ja see paik niisuguseid imesid peidab.
Vaesumisest ja muutumisest
Jah, midagi ei kao, vaid muutub. Aga muutused toovadki endaga kaasa paljude väärtuste kadumise.
See võis olla paar-kolm aastat tagasi, kui võtsin kätte ja sõitsin jalgrattaga läbi kõik need rajad, kus ma väga palju olin liikunud neil aegadel, kui seal laiutasid lageraied.
Ma ei tunne neid kohti ära, sest noorendik on peale kasvanud. Aga see pole enam see mets, mis tol ajal oli. Ma ei tea, et vanad asukad oleks tulnud tagasi.
Võtame ühe loomaliigi, see on rabakonn. Kui ma hääli jahtisin, siis olid mul Kõrvemaal teada konnade koelmud ja ma teadsin, millal ma lähen oma mikrofonidega neid hääli jäädvustama.
Ma mäletan neid öid, kus raiumata metsaalusesse olid jäänud sulavee lombid. Mets hoiab ju vett kinni. Need lombid mürisesid konnade kontserdist.
Ja kui siis tulid raied ja need metsad maha võeti, kulus kaks aastat, et sinna tekiks vaikus. See vaikus on seal tänaseni püsinud. Maastik on täiesti muutunud, sest seda vett enam ei ole seal.
Mäletan Vahtramäe talu perenaist Jänijõe kaldal, kes jäi ilma oma kaevust, sest teispool uhtorgu võeti maha mets. Midagi polnud teha, tuli puurida uus kaev.
Nüüd on seal vesi olemas, aga see ei ole enam see kaev, kust sai ketti kolistades ämbreid üles keerata.
Kõrvemaa loodus on väga palju muutunud, muutunud vaesumise suunas. Aga keegi räägib ka praegu, et meil on palju metsikut loodust ja see on meie tulevik ja turism.
Need inimesed, kes niimoodi hindavad, ei ole näinud neid aegu, mida mina olen näinud 60 aasta jooksul, käies ikka neidsamu radu.
Või teisipidi, nagu ütles Indrek – paremad ajad Vargamäel on ju möödas.
Kripeldamisest ja uitamisest
Tegin viimati eesmärgipäraselt pilti kaks aastat tagasi. Pildistasin samblikke kividel.
Olen vaadanud ja mõelnud, et mu pildid paistavad olema nüüd tehtud. Kui näen midagi, mida ma pildistaks, siis tuleb meelde, et see on mul juba olemas. Ei kripelda. Aga natuke kurb on vahel.
Minult on tihti küsitud, et kas sul kahju ei ole neist aegadest.
Mäletan, kui läksin omal ajal tedremängu vaatama, siis oli niisugune tunne, nagu metsa langetataks. 15 kukke mängisid nii, et kõik mürises.
Ma olen näinud niisuguseid aegu, kus jõed olid paksult vähki täis, kala oli nendes jõgedes, ja üks tavalisemaid liike, keda ma nägin kevaditi liikumas, oli euroopa naarits.
Aga ma ei ole masendunud, et seda enam ei ole. See masendus ei too midagi tagasi. Ma olen pigem õnnelik, et niisuguseid aegu olen näinud ja seda kõike olen kogenud.
Kui ma nüüd varsti võin oma füüsist jälle usaldada, saan ma taas minna uitama. Mitte kotiga matkama, aga uitama mööda käidud radu. See on jalutustöö. Ma saan teha lõket jälle.
Mulle meeldib uidata ringi ja istuda palgiotsa või kännu peal. Ja kui sa oled nuusutanud seda mõnda aega, saad sa oma elamuse. See on suur asi.
Jalgratastest ja importpoisist
Mul on elus olnud viis jalgratast. Esimese otsin Hiiumaal, see oli väga hea ratas.
Teise ostsin Tallinnast Vene ajal.
Kolmas ... kolmas varastati ära.
Neljas varastati ära.
Ühel lõigati tross läbi, üks viidi Selveri hoidlast minema.
Viidi siis viidi, mis seal ikka. Keegi sai õnnelikuks, olgu
pealegi.
Aga praegune valge mära, vist siis viies, on mul vastu pidanud.
See oli nii lõbus, kui ma tahtsin jalgratta jaoks raha saada. Ministeeriumis oli arutatud, kas anda mulle see raha või mitte. Pearaamatupidaja oli öelnud lõpus, et “ah, anname, ta on importpoiss”. Ma olin ju välismaal sündinud.
Pärast sai sellega veel nalja, sest ma olevat terve ministeeriumi ajaloos ainus, kes jalgrattaga komandeeringus käis.
Kevadest ja hardushetkedest
Kõige pühalikum ja pidulikum aeg on minu jaoks olnud kevadine suurvesi.
Sa ei pruugi teda isegi näha, aga sel ajal, kui suurvesi on õigel kalendrilehel ja sellega kaasneb laulurästa ja punarinna ja käbliku laul, kui sellega kaasneb mõni kärnkonna käuksatus, siis on see minu hardushetk.
Selles on värskust ja see kannab endas nii suuri muutusi.
Iga looduselembene inimene ootab kevadet. Eriti kui tal on mingi huvi kas lindude saabumise või taimede õitsemise või esimeste liblikate lennu vastu.
Ikka tahad midagi uut kuulda ja näha, et kuidas tänavu on. Siis on see õige aeg. Sõber Tiit Randla nimetab seda vete kevadeks ja see on tabav nimi.
Aprill on selles mõttes kõige ilusam aeg, et ta algab põlvini lumega ja lõpeb õitega. See on kõige võluvam kuu.
Vaikusest ja patriotismist
Mulle meeldib kuulata vaikust ja vee hääli. Ma olen vaikuse partei liige.
Kui ennevanasti käisin kevadel ikka linde kuulamas, siis mingil hetkel hakkasin nautima vaikust. Panin telgi üles ja sättisin end kuskile jõekaldale laagrisse, tegin lõkkekese ja ronisin telki.
Aga ega ma hommikul sealt kohe välja ei raatsinud tulla. Kõigepealt ma lesisin magamiskotis ja kuulasin vaikust. See on niisugune väärtus!
Ma ei tea, palju inimesed on sellele mõelnud, et vaikusest saab teha igasugu asju. Seda saab elustada igasugu helidega ja see annab palju võimalusi.
Aga kui sul ei ole seda vaikust, siis sa ei saa helidega mängida.
Ja ma olen ka mitte õhkav, vaid vaikiv patrioot.
Aastavahetusest ja suurtest asjadest
Kui ma hakkan mõistusega analüüsima ja võrdlema, saan ju aru, et mingeid muutusi aastanumbri vahetumine ei too. Ma ei hakka järgmisel aastal tööle ja ei muutu paremaks poisiks.
Aga teisest küljest on see siiski mingi punkt, kus sa pöörad uue lehe ja seal on uus tekst. Loed seda ja uurid, mis tal sulle ütelda on.
Nüüd, minu eas, olen ma ikka öelnud oma arstidele, kellele ma võlgnen oma tervise, et nii suur asi on üks kevad jälle ära näha.
Ja kui tuleb suvi, siis ma ütlen jälle: “Herr doktor, nii suur asi on jälle üks suvi ära näha!”
Ja kui tähtsusest rääkida, siis on ikkagi nii suur asi jälle üks aastavahetus üle elada.