Kui ma 1983. aastal läksin õpilase Kiirena Tallinn-Väike depoosse, siis venna tuttav ütles, et kauple ennast Tennokese Eeri (Eerik) juurde õpilaseks. Et on tark mees. Mulle aga öeldi, et lähen tolleaegse "parteigenosse" Hillar Malgre juurde, kuid nagu ikka, avaldasin oma soovi. Ja nii minust saigi Eeriku õpilane. Eerik oli omal ajal vedurijuhiks saades kõige noorem vedurijuht! Ta olla otsustanud, et temast saab vedurijuht juba 5-aastaselt. Mina otsustasin siiski veidi vanemast peast. Ja nii algas minu seiklusrikas elu raudteelasena.
Muidugi ei saanud ma kokku sellist staazhi, nagu Eerik. Aga nagu öeldakse, mitu puuda soola sõime koos ära küll! Ja mitte ainult sõites. Kuna Eerik oli vast tõesti kõige targem diiselrongi poole pealt, siis tuli tal sageli ka taastada mahapõlenud elektrikappe ja vagunitevahelise juhtmepuntra vahetus koos lihtsama elektrikapiga oli köömes. Muidugi aeganõudev ja nii sain temaga koos ka seda tööd teha vabal ajal. Kuluski vaid paar nädalat! Siis pandi vagun jälle koosseisu, amortisaatoreid ei vahetatud ja ... paar päeva hiljen haakis vagun jälle sõidu ajal lahti. Muidugi tähendas see ka uuesti kogu töö tegemist...
Aga sain temalt hoolimata oma kõvast peast (tehnika pool) palju õpetust eluteele kaasa...
Aeg aga läheb! Ja loomulikult tulid teda viimsele raudsele teele saatma ka töökaaslased. Või siis teisisõnu, parematele raudteedele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar