KUMU

 

 

 

Kuigi mulle meeldivad muuseumid ja olen ka Tallinnas nüüd üsna kaua elanud, siis mitmed muuseumid siiani nägemata. Vahel napiltki, sest tsut-tsut ja oleksin läinud, aga... möödaminnes avastad näiteks et kinni! Eile vaatasin Lühhike Öppetus ajaloost ja nägin kui palju on muuseumis maale baltisakslastelt ja eesti kunstnikelt. Ajasingi varred alla.... 

 

 

 

Pilet soodushinnaga 9 eurot on vägagi hea! 

 

 

Ega ma kõike vast märganud ega leidnud, aga arhitektuurgi on huvitav. Tõsi, väga palju on tühja seinapinda. 

 

 

 Kuigi olen kunsti alati armastanud, siis ega ma nüüd "seltsimees kunstiteadlane" ka ei ole, keda tundide kaupa võiks kuulata, seega toon välja info otse allikast.

Näitus „Spiegel im Spiegel“ on Eesti Kunstimuuseumi ja Dresdeni Riikliku Kunstikogu (Staatliche Kunstsammlumngen Dresden, SKD) suurejooneline koostööprojekt, mis viib külastaja rännakule läbi Eesti ja Saksa kunsti ja ajaloo. Peegeldades ühelt poolt omavaheliste suhete keerukust ning koloniaalvõimu ja -vaimu küsimusi, toob näitus teisalt esile märkimisväärsed kultuurilised põimumised saksa, baltisaksa ja eesti kunsti vahel.

Näitusel saab kokku Arvo Pärdi ja Gerhard Richteri, August Matthias Hageni ja Caspar David Friedrichi, Eduard Wiiralti ja Otto Dixi, Konrad Mägi ja Max Pechsteini, Ülo Soosteri ja Joseph Beuysi ning paljude teiste Eesti ja Saksa suurkujude looming.

 https://kumu.ekm.ee/syndmus/spiegel-im-spiegel-eesti-ja-saksa-kunsti-kohtumised-lucas-cranachist-arvo-pardi-ja-gerhard-richterini/

 

 

Vanade kunstnike töid võib aga taevani kiita. Justkui tolle aja fotograafid, kel oli tõeliselt sügav anne olla realistlik ja samas sageli nii detailirohke tausta lisamisega. 

 

 

Muidugi oli huvitav näha siitkandi esimest kuldtaalrit ja see vermiti von Plettenbergi ajal. 

 

Selle näituse iseloomustavat teksti ma ei kopeeri, sest keeldun pidamast normaalseks kõikjal levivat feminismi lõhna. Ausalt öeldes peaks paar eurot piletirahast tagasi küsima? Nali naljaks, liberaaläärmuslased ei ole normaalsed nagu äärmuslased üldse, olgu nad milliselt tiivalt tahes. Midagi peab olema ikka maailma tajumises ja väärtusruumis väga nihkes olema, et ilu ja õrnuse asemel nähakse ja jäädvustatakse vaid jampsi. 

Miks ma peaksin üldse teadma, kuidas ära tunda lesbit? Las inimene olla ja miski jäägu ka saladuseks. Või pean tundma ära selleks, et teaksin eemale hoida? Sest pealtükkivust ja -surumist ei taha ei näha ega tunda! 

 

 

 

 

Mitte üks tekst ei muuda tegijat minu jaoks kunstnikuks. 

 

 

 

 

Isegi paekivis on rohkem realismi, õilsust ja traditsioone. 

 

 

Omamoodi huvitav on muidugi igasugune okupatsiooniaegne kunst või isegi "kunst". Teatud võrdluse võiks tõmmata mõne pildi puhul Vahitorni ajakirjaga, aga see on olnud siiski päriselus ehk reaalne ajastu. Vahitorni pildid seda muidugi pole. Vadata on siin kindlasti aga palju, kellele mis enim meeldib ja huvi pakub. Ei ole siit kunstnike hulgast kõik minu jaoks lemmikud, aga maitse üle ei vaielda.

 

 

Pea viimasena jõudsingi siis tõelisuse "osakonda" ja siin võib pea kõike ainult tõsiselt nautida!

Püsinäitus „Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945“ tutvustab siinset vanemat kunsti Eesti mitmerahvuselise ajaloo taustal, kus põimuvad baltisaksa, vene ja eesti traditsioonid. Fookuses on kunsti roll ühiskonnas ning selle mõju eri kogukondade enesekuvandile.

Näitusel tõusevad omaette teemadena esile baltisaksa ja eesti visuaalkultuuri seosed, piltide tähendus noores Eesti rahvusriigis, unistused moodsast elust, naiskunstnike hääl, vaikiva ajastu ja sõjaaja kunst ning kohalike identiteedimaastike kujunemise lugu. Kõrge kunsti kõrval uuritakse harrastajate, hariduse, tarbegraafika ja disaini mõju visuaalsele identiteediloomele.

 

 

 

 

Köler on selgelt midagi täiesti erilist, nagu ka Konrad Mägi jt. 

 

 

 

 

Trepid mulle midagi head ei tähenda, aga eks pidanuks rohkem uurida, sest Kdriorgu saanuks ka majast "alla" minnes, jäänuks see treppidest tõus ära. 

 

 

Sissepääs Kadrioru poolt. 

 

 

Kuna ei teadnud, kas trammid nüüd juba liiguvad, vantsisin mere poole. Bussid ikka liiguvad ja kuigi praeguste trammivõitluste tuules pean ütlema, et trammiga meeldib rohkem sõita, siis peatusesse jõudes näha, et.... ei sõidagi - seda küll ei taha!Ja pinke on teel küllaga, kus istuda ja aeg maha võtta.

 

 

Seekord otsustasin aga minnaka Balti jaama jõuluturule. Lund pole, libedust pole, aga talve pööripäeva lähenemise tunne on.