Läksin maale bussiga. Kohilas on kohati siiani, lapsepõlvest saadik, võimalus mõnusast rongilt bussile ja vastupidi ümber istuda. Kuid Eesti vabariigi ajal on ÜTK muutunud nii äpuks, et peab neile ikka ja jälle meelde tuletama. Tegi ka just ühe postituse ja saatsin meili, paraku ei nemad ega vallavalitsused asjast ei huvitu.
Kohila ümbruses näeb aga midagi kohutavat, suurt poomisnööri punumist maksumaksja kaela...
"Tsivilisatsioonist" välja jõudmisel tuleb aga rahu hinge tagasi ja kõik tuttavad vaated liiguvad akna tagant mööda.
Siingi metsaserval oli kunagi mingi talu, üsna lähedal minu vanavanemate talule.
Muidugi on siingi palju metsi maha võetud.
Kuniks teised saabuvad, tegin esmalt mõnusa ringkäigu.
Siin vankris peaksin mina olema. Kokkusaamiselt tehtud pilte siiski ma avalikult üles ei pane.
Käisime muidugi ka järve ääres. Huvitav on ikka kohtuda inimestega, keda pole 40 või rohkemgi aastat näinud!
Angerja oja oli seekord veidi veerohkem ja hästi taimestikurikas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar