Foto. minaSaime Jussiga kokkuleppele, et kahe teatud mõttes sarnase blogi pidamise asemel tooks teema siia üle.
Niisiis Rahvablogi asemel siin teema sellest, kuidas Eestimaal puhata, millega kohale sõita, kuidas hinnad, ilusaid hetki ja meenutusi jne.
Mis takistuseks puhkamisel Eestis?
Foto: mina. Mina liiklen tavaliselt jalgrattaga ja vahel ka ühistranspordiga.Kord tegin peatus.ee järgi omale plaani ja sõitsin rongiga Valka ja bussidega läbi Antsla Võrru, edasi teisel päeval Piusale ja tagasi. Põhimõtteliselt võimalik ja mõeldav, iseasi vaid kuidas kuskil bussid liiguvad. Eriti nädalavahetusel liiklus viletsavõitu.
Jalgrattaga aga liigelda lust! Isegi talvel see mõeldav , vajalik vaid hea riietus ja naelkummid. Muidugi distantsid lühemad.
Kirjutage!
Tere!
VastaKustutaJuhtusin täna üht blogi lugema ja kirjutatud nii särtsakalt, et tahtsin isegi üht matka kirja panna.
Alustasin Pärnust ja et kaarti vaadates oil Ikla allpool, tekkis tunne, et see nagu allamäge minek. Vist oligi! Igal juhul esimesel päeval lippas ratas eriti hästi ja ligi 90 km läks nagu lipsti kuigi plaanisin vähem. Tahtsin ööbida veidi enne Iklat miskis kämpingulaagris. Kui sealt aga tümakat kuulsin, keeras ratas iseenesest tagasi teele ja ma selle eest tänulik! Sõitsin Iklasse välja ja tahtsin vaadata kas ka mõni rong tulemas. Selle asemel hüppas aga kottidesse "jaamaülema" koer. Õnneks rattakottidesse ja need päris tugevad. Algul olid vanas jaamahoones elavad inimesed pisut ülbust täiski, aga sai neid natuke "jahutatud". Edasi vudisin pisut maanteel ja keerasin vanale raudteetammile. Müstiliselt hea sõit! Lasin rattal (nagu vanasti kõrtsist tulles hobusel) joosta, kuni kuulsin sokkude jauramist. Siis oli selge, siin peatun! Otsisin paarsada meetrit edasi hea koha, vana Teaste jaama lähedal ja telk püsti! Vana valge asunik oli kaasas ja et looduse hääli küllalt kuulanud hetkeks panin mõnusa saundiga Didulja plaadi mängima. Tassisin ju kaasas mängijat. Küll pagan võiks ratta peal spetsiaalne cd mängija olla. Muusika hajus vaikselt laiali, tegin topka ja haukasin siis lätlaste lihakonservi. Ülejäänu kallasin kraavi, kohutav! Õnneks oli see ainuke asi, mis vilets. Pärast vedelesin lihtsalt telgi uksel ja kuulasin. Tunne oli selline, et mööda raudteetammi võiks tulla mõni öine kummitusrong, hääletult ja siutsu pahvides! Võib-olla tuligi, tunne oli niivõrd tugev...
Ärkasin aga vara, sest üks liinupapa röökis vahetus läheduses: Niivõrd tugev oli mõju, et und enam ei tulnud. nautisin päeva algust ja lõpuks ajasin rattad alla. Sõit läks läbi Mõisaküla Abja-Paluoja peale. seekord valisin ööbimiseks talumajutuse, järvgi külje all. Päev oli üksjagu väsitanud, nii et väikse jalutuskäigu järel pugesin magama.
Kolmas päev oli teist masti, pöörasin taas kruusateedele Penuja ja Lilli kanti ringiga Karksi-Nuia. Lillis tuli loodusmaja trepil istudes ilus hundu juurde. Pakkusin talle teise lätlaste lihakonservi. Pika mõtlemise peale ikka sõi, ehk lugupidamisest väsinud teelis vastu? Teel püüdsin linnuatlase vaatlusi teha, aga aeg pitsitas tagant ja keset päeva eriti ka kedagi näha polnud.
Karksi-Nuiast sõitsin läbi ja parkisin end Ainja järve äärde. Koht niivõrd imeilus, et jäin sinna ööbima. Järvel sõitis üksik paat, ujumine oli puhas nauding.
Hommikul ei viitsinud kuidagi tõusta, lõpuks taas rattal ja edasi läbi Tõrva. Tõrvas tegin söögipausi ja ühe alkoholivaba õlle, mis aga ka kuhugi ei kõlvanud. Aga ei tahtnud ka väikestviisi õllesena edasi sõita. Pukas sain taas ujuma, hea, et selliseid kohti jätkub. Rongi ootasi vaikse Puka jaama juures ja peagi see tuligi.
Sõidu pikkus kogunes 300 km kanti, see oli parajalt paras. Ja üksinda sõidu võlu on täielikult olemas. Mingi aeg saingi omale hüüdnime Nipernaadi. filmi tegelasega võrreldes see mulle au!
Ratas pidas vastu hästi, ilmaga vedas nagu alati. Peaaegu alati.
Kasutasin matkaks ümbertehtud seljakotte taga pakiraamil ja Merida kotte ees. Suhteliselt head, aga hiljem selgus, et pikemat vihma ei kannata. Muide, nüüdseks olen alumiinium pakiraami välja vahetanud terastorudega plastmassaluse vastu, millel alumiinium nurgikutest tugiliistud. Seljakottide asemel aga konksudega varustatud termokastid. Ilmastikukindlad, mahukad ja isegi võib limonaadi-õlut jahedana kaasa vedada kui mõned külmaakud sees.
Mille headuses aga veendusi, see korralik tahavaatepeegel. Pidevalt näen selja taha ja segan vähem autoliiklust.
Selline väike ülevaade sõidust.
Neeme
Ühe väikese matka tegin rattaga hiljuti. Otsustasin minna ise mõningaid peatusi kohapeale vaatama. Sõitsin rongiga Oravale, suhtlesin veidi kohalikega ning ülesõidul veendusin, et igal juhul saaks uue ooteplatvormi ehitada just teisele poole ülesõitu. Eks vastuseis ole lihtsalt kanguse näitamine ja viitsimatus midagi ümber teha. Sellisel juhul ei oleks vaja Orava teise bussipeatuse peale raha kulutada. Lagedat ruumi seal küll ja eriti matkajate jaoks oleks sellised platsid kuldaväärt. Usun, et platsil võiks olla isegi võimalus telkimiseks.
VastaKustutaSiis aga ratta selga ja edasi. Kolistasin Ilumetsani, ilm oli küll külmavõitu ja sõit kõige meeldivam ei olnud. Ilumetsani muide sõitsid rongiga suurem seltskond matkajaid kaheks päevaks. Samas ei ole selge, kas Ilumetsa platvorm renoveeritakse ikka. Pole ka mingi ime, kuigi eurorahasid peaks jätkuma nii platvormide ehitamiseks kui turisminduse arendamiseks (nii kirjutab summadest Toetustasku), siis meie riigi puhul läheb mõnigi kord vastupidi. Loodan, et eksin siiski.Aga Ilumetsa tulen kindlasti tagasi, et kraatreid vaatama minna. Kusjuures jagan mrongis matkaseltskonna arvamust, et kindlasti võiksid sellistes kohtades peatuda tulevikus ka kiirrongid. Isegi Ilumetsas, rääkimata Taevaskojast.
Edasi sõitsin Veriora poole. Külm hakkas! Õnneks enne Veriorat oli tankla, kus jõin ühe kohvi ja soojendasin varbaid.
Ka Verioras peaks uus platvorm olema ülesõidule lähemal, imestan ikkagi kuidas otsustajad aru ei saa kui tähtis on visuaalne kontakt ümberistumiste puhul ja asukoht peatee ääres. Võiks siis ju rongiga kaasa sõita ja ka matkale tulla? Ehk peakski kutsuma Eesti Raudtee ametnikud ratastega sõitma? Näitaks kui halvas kohas võivad peatused olla või kui paha on kui ei suudeta ümberistumisi tagada ja matkaja peab tunde ootama. Muide, olen korra sõitnud prooviks ka nii, et rongiga Valka, ühe bussiga Antslasse, edasi tunni pärast teisega Võrru ja seal ööbinud. Järgmisel päeval Piusale ja tagasi. Kahju vaid mõelda, et perereisimise puhul ei ole korralikke soodustusi, nii ongi reisimine suht kallis ning ei aita kaasa ühistramspordi arengule.
Veriora igatahes mõnus koht!
Kahjuks ei viitsinud Vastse-Kuustesse teisel päeval tagasi minna, aga rongiaknast nägin ära, et ka seal saaks peatuse ülesõidule lähemale viia. S.t. inimestele. Kelle jaoks rongid ju sõidavadki!
Aga kui hea riietus, saaks ka talvel mõnusalt rattamatkale minna.
Kuidas Teie, head lugejad?
Tere!!Tahaksin minna taevaskotta ja siis sangaste lossi, mida sai viimati külastatud 15a tagasi-aga mida soovitate ja kuidas ning millega minna??
VastaKustutaSangaste alla 20 km kaugusel Sangaste (Tsirguliina) rongijaamast. Sõida rattaga!?
VastaKustutaTahaks isegi minna.
Taevaskoja piirkond nii suur ja põnev, et tasub varuda 3-4 päeva, mitte vähem. Matkarajad, jõeaurik, Ahja jõgi ja tõeline pärl seal - jäälind ehk eestimaa teemant. Kuula ja vaata, ava oma meeled ja naudi loojangut ning ööhääli lõkke ääres... Muusikat pole vaja, kui siis ainult lõõtsa- või kitarrimuusikat!
Mu enda sattumised sinna ikka ajapuuduse tõttu lühikeseks jäänud. Eks pean isegi vähemalt 3-4 päevaks minema.
Ööbimisega lihtne, on RMK metsaonne ja lõkkekohti ning muid majutusasutusi.
Kindlasti jääd rahule!
Edu!
Neeme
Eks see blogi ole nagu päevik, ainult, et kirjutamisel peab rohkem ettevaatlik olema, sest teisedki loevad.
VastaKustutaOmeti loen ka ise ja praegugi üle vaadates tulid mõnedki asjad meelde. Vabandan muidugi, et vead sees, Suitsu asemel siutsu ja linnu asemel liinu ja, aga...ehk mõistate!?
Kui mõtlesin (ülbete) koeraomanike peale, siis tuli meelde, et kord kolasin Tartu lähedal ja palava ilma ning linnuvaatluse tõttu tahtsi jõuda mõne veekogu äärde. Jõudsingi, hm, mis ku... järv see oligi!? ...Vaatasin, Vasula järv ja omal ajal isegi Tartust tuldi sinna ujuma. Tollal aga oli ujumiskohast järgi vaid õõtsikuline kallas ja pehkinud sillake. Sest üks koht vist oli, läbi ERAMAA! Ja tahtsin sealt bvviisakalt läbi minna, kuid tuli üks naine. Fuuria vist. Siiani arvan, et ma ei ei olnud päti ega rahurikkuja moodi, kuid vastuvõtt oli selline, et mu kallale oleks ässitatud koerad, rehad, teod ja ma ei tea, kes veel! Kuigi palusin luba vaid pool tunnikest linde vaadelda järve kaldal...
Kuhu ulatub inimeste õelus? Leidsin ka teise ligipääsu, päästeameti mehed tegelesid järveäärse rabapõlengu kustutamisega, igati toredad ja asjalikud!
Kuid see seik rikkus ära kogu matka! Võid ju pärast jõuda kui tahes ilusasse kohta ja imetoreda pererahva juurde (seekord ei läinudki inimeste juurde), kuid tuju on rikutud kellegi ... ma ei tea, mille tõttu!?
Tänavu lähen taas! Kuhugi! Pean vist inimestest kaugemale hoidma... Kuigi matkadest ka palju ilusamaid kogemusi, siiski usaldus ja usk inimesse kipub vähenema. Ärgem rikkugem usaldust, see võib kaotada mitte ainult selle vaid ka hilisemate rännakute mõju. Mõlemapoolselt!
Millist kogemust, head ja halba omab lugeja? Kuhu matkata plaanib?