Oh, pätte püütakse vä?
Kahjuks mitte. Pätid istuvad Toompeal või hakkepuidu koormas, ihuvad kirveid ja vuntsivad harvestere! Küll olnuks hea tunne, kui pätid oleks võrkaia taga ja näeks vaid lagedat maad...
Hea ja soe tunne oli, et kohale tuli üksjagu rahvast, kuigi võinuks olla palju rohkem!Eks ikka on mureks see, et usaldust roheliste poolt ei ole siiani teenitud, teisalt on ka palju ükskõiksust. Mets, õigemini loodus, ei tundu paljude jaoks piisavalt oluline, aravatavasti on lihtsam arvuti taga istudes midagi kribada! Mis tunne aga oleks, kui tullakse näiteks sinu juurde aiasaadusi ostma, müüd kümnendiku, aga kaasa võetakse vähemalt pool ja maha jäävad vaid räsitud kartulivarred vm?
Igatahes loodan, et uuema põlvkonna rohelised on tõsised looduse eest seisjad, "mitte kõrvalharrastusena".
Foto: Mati Sepp.
Sageli "kisa-kära" ehk miitingute puhul tekib pakljudel kahtlus: Äkki liialdatakse? Tegelikult mitte, pigem jääb palju avalikkusel nägemata ja sageli isegi avsatamata. Vastased küsivad alati, et kas me ei tahagi siis tooteid, mida puidust tehakse? Jah, vajalikke tooteid vajamegi, aga mitte läbi seaduserikkumiste, puidu raiskamise, põhjuseta kaugele kilomeetrite taha vedamise ja muu sellise.
Suurt Tööd teeb Mati Sepp:
Lootusrikas kohtumine: Kas noorus ongi hukas või hoopis meie päästerõngas?
Tallinna Reaalkoolis oli teaduspäev, mille raames paluti mul esineda 12. klassi noortele. Teemaks ei olnud midagi muud kui mets, minu töö ja mida saaksid noored teha Eestimaa looduse heaks.
Esinejaid oli kooli kutsutud teisigi – näiteks õpetajate toas trehvasin Mati Kaalu. Kuigi me polnud elus varem kohtunud, tundsime üksteist koheselt ära ja olime kohe ka sina peal. Arutasime loodusteemasid meile iseloomuliku kirega ja avaldasime lootust veel teinekordki kohtuda, et saaks pikemalt rääkida.
Minu jaoks oli natuke kummaline kogemus juba see, kui Vabaduse väljakut ületasin ja rühkisin kooli poole (koolihoone on remondis, asenduspind asub kesklinnas) – mind vaadati kui I kategooria kaitsealust liiki. See tulenes muidugi sellest, et noorte jaoks olid mul kaasa võetud erinevad eksponaadid. Kui ikka meetrise hirvesarvega Vabaduse väljakul laigulises riietuses ringi tatsad, siis see jääb inimestele silma.
Minu jaoks oli see kogemus esmakordne, aga ääretult meeldiv oli 12. klassi noortele loodusest rääkida. Varasemalt on olnud nooremad klassid või üliõpilased. Noorte teadmised olid väga muljetavaldavad. Küsiti väga hoolega läbimõeldud küsimusi, tunti huvi ka meedia kohta, sest info kajastus looduse kohta on seinast seina. Minul omakorda oli noortele üks palve: kui nad juhtuvad Eestimaa peal ringi liikuma ja märkavad aktiivset metsaraiet lindude pesitsemise perioodil, siis mitte jääda ükskõikseks, vaid helistada numbril 1247.
Uuriti, kas metsade seisund on halvenenud võrreldes nõukogude ajaga, sest ka noored on kuulnud seda metsatööstuse lobi, et vanasti polnud meil üldse metsa. Kõnelesime poliitikast, trahvidest ja kahjudest, mis jäävad noorte kanda.
Kui ma olen käinud koolis noorematele klassidele kõnelemas, siis räägin ikkagi armsatest loomadest – kuidas nad elavad ja mis liigid metsas tegutsevad – ega puuduta selliseid eluliselt keerulisi küsimusi. Kuid 12. klassi noored on just oma iseseisva elu lävendil ning nendega olin avameelne ja avatud ka probleemidest kõnelemisel. Näha oli, et see aus suhtumine kõnetas noori ja nad elasid arutelusse sisse.
Ma olen kuulnud vahel ütlust, et noorus on meil hukas. Mina nägin aga noori, kes on täis elutahet, uudishimu ja valmis otsima oma kohta selles ühiskonna virvarris. Mind hämmastas, kui palju nad on ennast loodusteemadesse pühendanud.
Märkasin ka seda, et kui nad klassiruumi tulid, oli samm ettevaatlik ja tagasihoidlik, aga tunni lõppedes oli sära silmades ja aplaus oli muljetavaldav. Mind igal juhul väga kõnetas, et noortele minu 45-minutiline loeng huvi pakkus, sest vahelduseks oli täitsa tore olla keskkonnas, kus näed, et lootust on rohkemgi, kui vahest usume.
Peale seda läksin Saku vallas asuvasse kooli, kuna sealne loodusõpetaja avaldas soovi saada mõned eksponaadid. Nii saigi kaks heategevuslikku tegu ühe päevaga korda saadetud.
Aga metsas algab 15. aprillil ametlik linnurahu periood ning seda võiks iga metsamees jälgida. Ei ole vaja minna raiuma ja minule postkasti kurjade kirjade saatmine ka ei aita. Kes ikka väga käest läheb ära oma kirjutamisega, siis olen sunnitud teavitama politseid.
Hoiame loodust!
Foto tegi: Ergo Jaanson
Tekst:
Mati Sepp
MTÜ Hoiame Loodust
53936991
mati@hoiameloodust.ee
Miks inimesi nii vähe siiski osales? Ükskõiksus on peamine, aga osa ei tulnud ilma pärast, osa võtsid midagi muud plaani jne. Need on juba vähemad põhjused, kehtima jääb ikka esimene. Kuigi.... on veel üks suurem põhjus! See kumab alati ja selgelt, kui lugeda väga paljusid kommentaare a la
Marginaslgrupp Inimesi sai end välja elada ja elu läheb omasoodu edasi. Ei maksa,unustada fakti, et Tallinnas on ca 450 tuhat inimest,
Ent jutt ärandamisest on tundeelul põhinev manipulatsioon, mida ei pea tõsiselt võtma.
See on selline tagasihoidlik näide, aga võib otsida ka "parimaid"
Kes seisavad me metsade eest? Kas nad näevad ainult metsi või palju rohkemat? Tahaks väga loota, et kitsarinnalised ning väheste ÜLDISTE teadmisega inimesed jäävad loodushoidjate hulgas aina enam tagaplaanile ning esile tõusevad teadlikumad, laiade huvide eest seisvad inimesed. Need, kes näevad seoseid ning mõistavad aina enam, mida metsade kõrval on vaja märgata, hoida, lausa täiesti elementaarseks pidada!
See on ka see, mis roheliste erakonnal on puudulik ning muudab rohelise värvi enam ja enam kahvatuks, kuni hallini välja. (Pole ime, et neid tembeeldadatakse roosadeks, sedagi tooni lööb pahvakutena välja). Mitmekesisus (mitte see, mida liberaaläärmuslased propageerivad, vaid ikka tõeline on see, mis määrab tuleviku.
Kui seni on raiemaht olnud ca 12 miljoni tihumeetri kandis, siis nüüd ei tohi nõuda enam 8, vaid lausa 4-5 miljonit aastas. Kuna asjad on tänu "tapjatele" tänaseks nii käest ära, ei aita enam mõõdukuski, paarikümneks aastaks vähemalt on vaja minna tagasi "ammusesse aega".
Aitäh, et tulid!
Parajasti harjutati ksandeerimist, rahva hulgas lipsas mu eest läbi ka Vladimir Svet (tore kohtuda), kuid ei skandeerinud. Rongkäiku tuli kaasa?
Mart ja Martin Helme? Keeruline öelda, miitingule nad ei tulnud. Teadsin seda ammu, see jutt pigem iroonia. Konservatiivsus peaks tähendama eelkõige alalhoidlikku talupojamõistust, kus lähtutakse elus/tarbimisel vajaduspõhiselt, ilma priiskamata ja laristamata. Selle aluseks on teadmised, sh hulgas loodusest. Meie EKRE polegi seega ehedad konservatiivid, sest loodust hoida nad ei oska ja puudub ka igasugune huvi!
Tammsaare oli aga arvatavasti rahul. Kahjuks ei saanud ma ülejäänud marsil osaleda, kuid õnnelik olin ikka
Ahjaa, koju jõudes nägin FB-s üleskutset EKRE poolt, tulla Toompeale piiluma "tagatuppa" laupäeval, aga ei lähe. Kas EKRE oli ise siin miitingul kohal? Ei, jätkuvalt näidatakse, et Eesti looduskeskkond on nende jaoks ümmargune null!
Siin pildil ei ole kindlasti mets. Aga keegi ei saa ka öelda, et Tallinnas inimesed üldse keskkonda ei hoia.
Lugusid loodusest:
Nii saab ehk rohkem infot viia inimesteni.
************************************************
Kanal 2 kajastas üritust tasakaalukalt ja samamoodi ka järgmist lõiku, kus näidati metsaistutajaid samal ajal Ilma räigelt ja populistlikult vastandamata. Siinkohal peaks aga ehk rõhutama, et nii nagu metsakaitsjate poole peal on justkui kaks omaette poolt - teadlikud ning hoolivad loodusehoidjad versus mingid "kõrvalt tulnud" äärmuslased, nii on ka teisel pool - metsakasvatajad ja metsaärikad. Mainitigi, et metsaistutajatel, kes uudislõigus, pole aega suhtlusmeediat jälgida. Muidugi, Heiki Hepner on üks tsakaalaukamaid, ehk tõepoolest kasvataja, Aira Toss, Aneli Smigelskite jpt on aga puhas lärmajate tüüp. Kui veel tahta neid eristada, siis ühed tunnevad loodust rohkem või vähem, teised ei tunne üldse!
*********************************
Vägagi mõtlemapanev oli aga üks pikem vaidlus metsamehega, kes oskab vägagi kaunilt sõnu ritta lükkida, kuid annab ka aimu, et metsamehed ei ole enamasti loodusteadmistes eriti kaugele jõudnud. Õigemini, ei suuda loodust mõista ja nimetavad looduseks kõikvõimalikke asju, alates metsade majandamisest kuni "mitmekesisuse tasakaalustamiseks" tehtud puupõlde. See on minu jaoks esmakordne kogemus, aga vastust, kuidas see tsakaalustamine käib, ma ei saanudki.
Saaga sai alguse Ralvere Gümnaasiumi toredast postitusest. ("Võõras" tekst nagu ikka sinisega.)
Nädalavahetusel Tallinnas toimunud meeleavaldusel "Mets on pärandamiseks, mitte ärandamiseks" osales ka meie kooli esindus eesotsas õppe- ja arendusjuht Mihkel Kanguriga.
Lisaks esindas õpilane Anni Alviste märtsis Riigikogus toimunud suurel metsakonverentsil meie kooli noorte häält metsade küsimuses 
Jagame ka mõnesid mõtteid õpilaste koostatud kõnest:
Jagame ka mõnesid mõtteid õpilaste koostatud kõnest:"Mets ei ole ainult puiduvaru. See on elukeskkond, mälestused ja kultuur. Just sellepärast on paljude noorte seas täna tugev tunne - pettumus. Kui ma sõidan läbi Eesti, näen ma igal aastal kahte asja rohkem: lageraiet ja hõrenevaid metsi. Maastik, mis kunagi oli metsaga kaetud ja tuttav, on muutunud võõraks. See ei ole ainult muutunud vaade, see on tunne. Tunne, et miski püsiv on kadumas.
Noored ei ole metsanduse vastu. Me mõistame, et seda saab majandada. Puit on oluline ressurss, metsandus on osa Eesti majandusest ja paljude inimeste elust. Küsimus ei ole ainult selles, kas raiuda, vaid kuidas seda õigesti teha nii, et ka järgmistel põlvedel oleks midagi metsast võtta.
Sageli räägitakse “metsasõjast”. Ühel pool on majandus, teisel pool looduskaitse. Aga see ei pea nii olema. Tihti jääb vestluses puudu ühest lihtsast asjast, oskusest teist poolt kuulata. Nii ei sünni arutelu, vaid vastasseis.
Ometi on just koostöö see, mida teie meile õpetate- arvestamist, kuulamist, kompromissi. Aga kui me vaatame seda arutelu, kus see kõik siis on?"
Mihkel Kanguril, kes on ühtlasi ökoloog, on kujunenud väga mitmekülgne vaade metsades toimuvale tänu sellele, et ta on varasemalt seoses tööga ülikoolis osalenud metsanduse arengukava töörühmas, juhtinud metsaomanike küsitlusuuringut ja puidutööstuse ringmajanduse potentsiaali uuringut ning tema teadustöö on olnud seotud Eesti jääaja järgse arenguloo ning selle osana ka inimmõju uurimisega.
Ta on korduvalt ka avalikult väljendanud muret sellepärast, kui massiivselt praegu Eestis metsi raiutakse. "Oleme Euroopas kõige enam metsi üleraiuv riik," nentis ta
On tervitatav, et kool ja noored tunnevad huvi meie suurima vara – metsa – käekäigu vastu. Kuid lugedes seda postitust, tekib küsimus: kus on see lubatud 'teise poole kuulamine' ja sisuline arutelu?
Ökoloogina teab Mihkel Kangur kindlasti, et mets on taastuv ressurss ja Eesti metsatagavara on viimase saja aasta jooksul tegelikult korduvalt kasvanud. Kui me räägime noortele ainult 'lageraie õudusest', siis me jätame rääkimata sellest, et metsandus on Eesti majanduse ja julgeoleku üks alustalasid. See puit, mida me väärindame, on meie sissetulek, meie töökohad maal ja meie võimekus olla riigina iseseisev.
Kaitseliitlasena näen ma metsa ka strateegilise julgeolekuna. Aga peremehena tean ma, et mets vajab hooldamist. Kui me metsa ei majanda, siis ta vananeb ja sureb, muutudes majanduslikult väärtusetuks ja ökoloogiliselt ebastabiilseks. Tõeline pärandamine ei tähenda metsa puutumatuna hoidmist, vaid selle tarka ja kestlikku majandamist, et siinsamas Eestis puitu väärindades luua rikkust oma inimestele, mitte olla lihtsalt tooraine eksportija.
Koolilt ootaks rohkem fookust sellele, kuidas me saaksime Eestis teaduse ja spetsialistide abil puitu veelgi kõrgemalt väärindada, et meil oleks vahendeid nii looduskaitseks kui ka riigikaitseks. Ainult emotsiooniga metsa ei kasvata ega riiki ei pea – selleks on vaja teadmisi, rasket tööd ja reaalset majanduslikku kava. Loodan, et gümnaasiumis saavad noored kuulda ka metsamajandajate ja puidutööstuse spetsialistide vaadet, mitte ainult ühte suunda kaldu olevat narratiivi
See kommentaar tuleneb kas mittekuulamisest või vähesest arusaamast. Tahtmatult või teadlikult?
"metsatagavara kasvanud...lageraie õudus noortele suunatuna, majanduse alustala, väärindamine" - kogu see tekst annab aimu, et tegu on sisuliselt demagoogiaga. Või oskamatusest näha?
Mets ehk puit majanduse alustalana tähendab seda, et 1. seda väärindatakse läbimõeldult ja oluliste toodetena ning 2. puitu kasutatakse (nagu kõike peaks kasutama) esimeses järjekorras enda jaoks, mitte mahaparseldamiseks. Lisaks, töötlemine on suur kulu ja pelleti vm tuhandete km taha vedamine ei ole majandus vaid raiskamine. Ehk röövmajandus siuliselt.
Tundub, et te ei ole ühestki otsast loodusinimene? Mets ei ole ja ei peagi esmajärjekorras ja ainult olema majanduslikult väärtuslik, mets on elukeskkond! Ning koolilt peabki just ootama seda, et metsa väärindatakse, aga ka väärtustatakse, mitte seda, kuidas kõike näha läbi rahavaate! Narratiiv on üks huvitav sõna, mida kasutatakse, aga vaadake narratiivi taha. Ning majandamise ainus viis ei ole lageraie. Ära unustate ka kõige olulisema - peagi tekib vääääga pikk lünk meil majandamiseks sobiva puidu kättesaamisel metsast. Sest seda lihtsalt peaaegu pole mitukümmend aastat võtta, tegu on "lasteeaga". Või tahaks ka lastele harvesteridega kallale minna?
Kuivõrd olete (ehk lapsepõlvest saadik) lugenud nt Eesti Loodust?
Diether Masing
Neeme Sihv, et Teie kahtlusi hajutada: ma ei ole metsa juures juhukülaline. Olen lõpetanud Luua Metsanduskooli metsamajanduse spetsialistina ning elanud ja töötanud maal kogu oma elu. Minu arusaam metsast ei pärine ainult ajakirjadest, vaid vanaisa õpetustest, kivi kivi haaval põldude puhastamisest ja tuhandetest oma kätega istutatud puudest.
Just see haridus ja praktiline kogemus annavadki mulle julguse väita, et Teie vaade on poolik. Metsaspetsialistina tean ma täpselt, mida tähendab metsa boniteet, süsiniku ringkäik ja see, et hooldamata mets ei ole 'pärand', vaid raisku lastud ressurss. Noorendike hooldus ja õigeaegne uuendamine ongi see, mis hoiab ära Teie kardetud 'puidulünga'. Mets on elusorganism, mis vajab tarka peremehekätt, mitte ainult distantsilt imetlemist.
Te süüdistate mind 'rahavaates', aga Luua koolis õpetati meile metsa kui tervikut. Majanduslik väärtus on see, mis annab meile vahendid, et mets oleks hooldatud ja kaitstud. Ilma tugeva metsandussektorita ei oleks meil ei teadustööd ega ressurssi looduskaitsealade ülalpidamiseks.
Mis puutub 'lasteaeda', siis metsamehena tean ma, et kui me ei hoolitse 'laste' (noorendike) eest ega anna neile kasvuruumi, siis ei kasva neist kunagi tugevat ja tervet 'täiskasvanud' metsa. See ongi peremehetunne, millest Teie paraku mööda vaatate.
Ma ei vaata narratiivi taha, ma vaatan reaalsele metsale otsa. Ja seal on vaja teadmisi, tööd ja tasakaalu, mitte ainult emotsionaalseid silte ja sotsiaalmeedia aktivismi.
Jaanus Terasmaa
Diether Masing kuni selle hetkeni, mil tuli sisse see "kui metsa ei majanda, siis sellest ei kasva tervet ka tugevat täiskasvanud metsa" oli teie jutt mõistlik. Kuna sama mõte erinevates variatsioonides käib läbi puidusektori inimeste sõnavõttude korduvalt, on ju üsna selge, et probleem on mõistete kasutamises. Te ei räägi selles lauses mitte metsast kui ökosüsteemist, vaid pelgalt puudest ja puidu kvaliteedist ja juurdekasvust võimalikult väikeses ajaühikus.
Ja see ongi see, tundub et ületamatu, veelahe metsateaduse ja metsandusteaduse lähtekohtades.
Sest no kuidas saab keegi tervemõistuslik inimene väita, et ilma inimese sae, kirve ja ja harvesterita läheb mets hukka ja sellest ei kasva metsa!? Mis meil siis enne inimest oli?
nõustun Jaanusega, te ei räägi sisuliselt sõnagagi loodusest. Ja mets tekib ka isekasvamise teel, sest metsad on erinevad ning liigirikkust mõjutab enim inimese jalg. Ehk jälg, enamasti negatiivselt. Elusaim asi metsas on aga surnud puu! Veelgi enam, mets on seotud piirnevate aladega, nagu jõed, rabad jm.
Diether Masing
Neeme Sihv Te eksite, kui arvate, et majandaja loodust ei näe. Ma näen seda väga hästi ja tean, et metsa mitte majandamine on samuti üks metsa majandamise viise. Meil on selleks Eestis loodud ulatuslikud kaitsealad ja reservaadid, kus me teadlikult laseme ökosüsteemil oma rada minna – seal on Teie mainitud surnud puul oma koht ja väärtus.
Kuid me ei saa kogu Eesti metsa muuta muuseumieksponaadiks. Majandusmetsas on 'peremehe jälg' see, mis hoiab ära puistu mandumise väheväärtuslikuks võsaks ja suunab elujõulise metsa kasvu. Kui me loobume sekkumisest seal, kus on vaja kvaliteetset tooret, siis me tegelikult loobume kontrollist oma keskkonna ja majanduse üle. Tark majandamine ei ole looduse vaenlane, vaid viis hoida tasakaalu: meil on nii puutumatud reservaadid kui ka produktiivsed majandusmetsad. Üks ei saa eksisteerida ilma teiseta.
Diether Masing
Jaanus Terasmaa Teie küsimus sellest, mis oli enne inimest, on küll filosoofiliselt huvitav, aga praktilises metsanduses täna ebaoluline. Enne inimest oli loodusel aega tuhandeid aastaid 'katsetada'. Tänapäeva maailmas, kus puidu kui taastuva toorme vajadus kasvab plahvatuslikult, ei ole meil luksust jätta puistuid loodusliku valiku aeganõudva arengu rüppe.
Minu kui majandaja ülesanne on protsessi kiirendada. Me suuname arengut nii, et ühelt hektarilt saadav terve toorme hulk kasvaks optimaalse ajaga, mitte ei pehastuks oodates. Te nimetate seda 'pelgalt puidu kvaliteediks', mina aga nimetan seda vastutustundlikuks ressursijuhtimiseks. Me ei saa loota ainult juhusele, kui ühiskond vajab puitu fossiilsete materjalide asendamiseks täna, mitte 200 aasta pärast. See ongi vahe: Teie uurite, kuidas mets ise hakkama saab, mina hoolitsen selle eest, et ta meile vajalikku väärtust looks.
Jaanus Terasmaa
Diether Masing te teete seda puupõllul, mitte metsas. Jälle te segate mõisted kokku. Aga ka põllul tuleb tegutseda vastutustundlikult ja teistega arvestades (loe: raierahu), eriti kui soov puupõllu pindala domineerivalt suureks ajada. Lisaks on meie laiuskraadil mõistlik metsamees ju puitu ikkagi külmal perioodil varunud, mitte suvaliselt aasta ringi. Harvesteriliisingu maksmiskohustus ei saa olla vabanduseks. Ka tavapõllumehe kombain ja külvik on hooajalise kasutusega masinad.
Diether Masing
Jaanus Terasmaa see, mida Te nimetate 'puupõlluks', on tegelikult majandatav ökosüsteem. Ka majandusmetsas on oma elurikkus ja toimivad seosed, lihtsalt seal on suunajaks ja tasakaalustajaks inimene.
Huvitav on see, et meil on tegelikult vähe teaduslikke andmeid selle kohta, mis saaks siis, kui me majandaksime metsaseisundi poolest metsa ideaalselt (hooldused, harvendused), aga jätaksime selle siis raieküpsuse saabudes lihtsalt kasvama. Milline areng ja millised ökosüsteemi muutused siis toimuksid? See on valdkond, kus teoreetiline metsateadus ja praktiline metsandus võiksid kohtuda, mitte üksteisele vastu seista.
Kuid me peame jääma realistideks – majandusmetsa peamine roll on siiski pakkuda taastuvat ressurssi. Harvesteriliising ei ole siin eesmärk omaette, vaid tööriist, mis võimaldab seda tööd teha efektiivselt ja säästlikult. Me ei saa eeldada, et metsandussektor toimiks ilma investeeringuteta kaasaegsesse tehnikasse, samamoodi nagu Teie ei eelda, et teadus toimiks ilma laborite ja tehnikata.
Minu vaade on see, et tark majandamine (sh raierahu ja õigeaegsed hooldused) ei muuda metsa 'põlluks', vaid elujõuliseks ja produktiivseks keskkonnaks, mis täidab oma rolli nii süsiniku siduja kui toorme pakkujana. Vastandamine ja sildistamine meid siin edasi ei aita.
Diether Masing te ikka ajate edasi "pimeda metsaärika" joont. Suur osa mè metsast, sh tuleviku potentsiaalsest palgist, veetakse mõttetult ehk ebamajanduslikult kaugele pelletiks jm, mitte MEIE inimeste vajadusi silmas pidades.
Ja mismoodi looduse mitmekesisust ehk elurikkust inimene TASAKAALUSTAB? Ma ei ole sellist huvitavat asja veel kuulnudki! Püüdlikult püüab "liigseid" putukaid, ajab kaikaga mittevajalike lindude pesi alla, niidab metsataimi?
Kui aga tõesti raieküps mets, mitte puupõld, jätta alles, siis hakkab kindlasti elurikkus seal kasvama, aga see toimub aastakümnetega, mitte "homme"
Jaanus Terasmaa
Diether Masing "täidab oma rolli nii süsiniku siduja kui toorme pakkujana." - nimetasite kaks metsa kõige väiksema olulisusega ökosüsteemiteenust, mis samas ongi sünnitanud totakad kampaaniad nagu "harvesterijuht on kliimakangelane" jms.
Äkki tasuks kaaluda mõtet, et probleemi olemus ongi selles, et teisi te ei suuda näha või väärtustada ning seega ei ole need väärtuste analüüsi osaks.
Humoorikas on ka teie lähenemine "teoreetiline metsateadus ja praktiline metsandus". Et üks praktiline ja teine pelgalt teoreetiline. Aineringed, veeringe, kliimasüsteem, ökosüsteem - see kõik on lihtsalt teoreetiline ja tore küll, aga olgem ikka praktilised ja võtkem mets maha, sest siis saab palju raha.
Markus Kask
Jaanus Terasmaa Kaldun teemast natuke kõrvale, aga ma mäletan, et te andsite Rakvere Riigigümnaasiumis allikate ja veestiku tundi keskkonna moodulis. Tahaksin teada mida te arvate unikaalsete kõdusoo metsade hävitamisest neid üleuputades, lootuses taastada kunagised sood?
Diether Masing
Neeme Sihv sildistamine 'pimedaks metsaärikaks' või jutud 'kaikaga pesade alla ajamisest' on puhas demagoogia, mis ei muuda bioloogilisi fakte. Räägin siinkohal just eraomandist ja peremehe rollist selles protsessis.
Inimene ja elurikkuse dünaamika: Keegi ei väida, et linnud ilma inimeseta välja sureksid. Küsimus on elupaikade mosaiiksuses. Tark majandamine tekitab metsas vaheldust – meil on kõrvuti noorendikud, keskealised ja küpsed metsad. Paljud liigid (nii linnud, putukad kui taimed) vajavad just noort ja valgusküllast metsa, mida looduslikult tekitaksid vaid suurpõlengud või tormid. Inimene kui looduse osa suunab seda uuenemist kontrollitult, tagades elupaigad kõigile liikidele, mitte ainult neile, kes eelistavad hämarat vanametsa.
Teaduslik vaade mullale: Kordan veel kord – alles hiljuti avaldatud pikaajaline uuring (viide Maaülikoolile ja Novaatorile) kinnitab, et kiirekasvuline ja hooldatud majandusmets suurendab mulla süsinikuvaru. See on mõõdetud fakt, mis lükkab ümber Sinu hirmud 'mulla tapmisest'. Majandamine hoiab süsteemi elujõulise ja süsinikku siduvana.
Puidu kasutus ja pellet: Sinu väide 'ebamajanduslikust' pelletist on eksitav. Iga metsamees tahab saada maksimaalselt palki, sest see on tulusaim. Pelletiks läheb see osa puidust, mis ehituseks ei sobi (ladvad, kõverikud, kahjustatud puit). See ei ole raiskamine, vaid jääkide väärindamine ringmajanduses, mis asendab fossiilseid kütuseid. See on kütus, mida vajavad needsamad 'MEIE inimesed', kellest Sa räägid.
Eraomand vs kadedus: Sinu jutt 'ärimeestest' ja 'lahmakate erastamisest' on sisuliselt üleskutse eraomandi eiramisele ja natsionaliseerimisele. Erametsaomanik on peremees, kes vastutab oma vara eest aastakümneid. Kui eraomanikult võetakse õigus oma vara üle otsustada, kaob ka sisuline vastutus ja motivatsioon seda vara hoida. Sotsiaaldemokraatlik kadedus ja sildistamine ei loo ühtegi uut metsa ega töökohta.
Mets on elukeskkond, aga inimene ei ole selles võõrkeha. Me oleme osalised, kes suunavad ja vastutavad. Jäägem palun faktide juurde ja austagem peremehetunnet, mis on meie metsad seni hoidnud.
Diether Masing oh seda demagoogiat ja looduse mittemõistmist....
Aga vähemalt näitab ära, et metsaärikad teeks lagedaks kõigi me elukeskkonna, anna ainult voli....
Peremehetunnet see ei näita.
Diether Masing
Neeme Sihv sildistamine 'sisutuks demagoogiaks' või küsimused minu loodusarmastuse kohta ei muuda metsanduse bioloogilisi ja majanduslikke fakte. Vastan Sulle punktide kaupa:
Väärindamine ja puidukasutus: Sa räägid 'parseldamisest', aga metsanduse reaalsus on see, et metsast ei tule ainult ideaalset palki. Seal on ladvad, kõverikud ja kahjustatud puit. See osa, mis ei sobi ehituseks, lähebki energiaks. Kuid rõhutan – metsamees ei vii metsast välja kõike. Vastupidi, paljudes kasvukohatüüpides on oksad ja ladvad hädavajalikud huumusekihi hoidmiseks või pehme pinnase kaitseks masinate surve eest. Me jätame selle orgaanika metsa teadlikult, et säästa mulda ja hoida elukeskkonda. Pelletiks läheb vaid see osa, mida ei ole vaja mulla kaitseks ja mis muidu lihtsalt mädaneks, selle asemel et asendada fossiilset kütust.
See 'lünk' ja metsa uuenemine: Jutt 'lasteaiast' ja puidu puudusest eirab fakti, et Eesti metsavaru on viimase sajandiga kolmekordistunud tänu põlvkondade pikkusele järjepidevale metsakasvatusele. Kui me täna ei uuendaks metsa seal, kus see on bioloogiliselt raieküps, siis oleks meil tulevikus hääbuv ja süsinikku eritav puit, mitte elujõuline ressurss järgmistele põlvedele. Meie kohustus on tagada metsapõlvkondade vahetus.
Eraomand ja vastutus: Rõhutan veel kord – me räägime eraomandist. Erametsaomanik on peremees, kes vastutab oma vara eest aastakümneid. Sinu retoorika 'MEIE puidust' ja 'ärimeestest' meenutab natsionaliseerimist, kus omanikult tahetakse võtta õigus otsustada. See on ohtlik tee, mis pärsib peremehetunnet ja maaelu arengut. Vaba riik püsib tugeval eraomandil, mitte kadedusel.
Mets kui tervik: Mina näen metsas tervikut – nii bioloogilist elukeskkonda kui ka majanduslikku vundamenti, mis toidab meie riiki ja inimesi. See ei ole 'rahavaade', vaid reaalsus, kus loodus ja inimene toimivad koos. Vastandamine meid edasi ei vii, küll aga faktide ja peremehetunde austamine.
Markus Kask
Neeme Sihv Ma ei lugenud mitte kusagilt tema kommentaarist välja, et kõik tuleks lagedaks teha. Te väidate, et tal on kinnine maailmavaade, aga samal ajal kui ta üritab teemal arutleda ja oma teadmisi jagada te korrutate ainult seda, et tema ei kuula teid. Vabandust aga kas te võiksite siis vähemalt pikemalt lahti seletada mis on teie arvamus ja teha nägu, et te olete nõus ka kedagi teist kuulama kes on teemaga kursis ja on nõus arutlema?
Markus Kask rääkisin vägagi selgelt, aga ilukõne pole argumendid. Kas Diether vastas küsimusele, mil moel puupõllu tegija tasakaalustab mitmekesisust? Kas selgitas, miks muld = vaid süsinik, mitte rohkemat? Ei. Loodusteadmised olulised, metsakasvatamine pole sama.
Neeme Sihv Te küsite väga lihtlabaseid küsimusi ning see jätab teist üleoleva mulje. Ma eeldaks, et küsimus mulla erilisuse kohta saaks vastuse kasvukohatüüpide kohta, mis on metsamajandamisel ja metsa elurikkuse juures väga oluline. Preagusel hetkel ma suunaks selle küsimuse pigem teie poole, sest üks põhjendustest kõdusoometsade hävitamiseks peale metsisele VÕIBOLLA elukoha andmiseks on süsiniku sidumine, mis on ka kaheldava väärtusega, sest me ei tea veel kas nende sooalade taastamine annab vilja. Üks on aga kindel, et lõhutakse jõuliseid unikaalsel mullal, unikaalsete kooslustega metsasid "keskkonna kaitse" nimel, olete te minuga nõus? Ma teie esimesest küsimusest väga hästi aru ei saa, mistõttu ma seda hetkel ei kommenteeri vaid jätan mõnele targemale vastamiseks kes saab aru mida selle all mõeldakse.
Suutmatus vastata isegi lihtlabastele küsimustele näitab, et keerulisemaid polegi mõtet küsida.
Sooalade taastamisel nagu ükskõik mille puhul ei ole 100%-list garantid, kuid see ei tähenda, et ei peaks püüdma. Ning soode ja rabade taastamine mõjutab metsaalasid ikka väga vähesel määral.
Tasakaalustamise kohta lugege Dietheri kommentaari: "Ka majandusmetsas on oma elurikkus ja toimivad seosed, lihtsalt seal on suunajaks ja tasakaalustajaks inimene"..
Esimest korda kuulen, et puupõllud või "üksluised" metsad kuidagi tasakaalustaks elurikkust! Kui üldse tasakaalustamisest rääkida, siis on selleks vast ulukijaht, aga ükskõik milline (perioodiline) metsa aluspinna lõhkumine ei ole seda.
Milline liblikaliik vajab oma eluks metsa, oskate muide vastata?
Neeme Sihv Markus tabas naelapead – metsamajandaja teadmised algavadki just kasvukohatüüpidest. See on see vundament, kus saavad kokku mulla eripära, niiskusrežiim ja elustik.
Aeg on edasi läinud: Metsamajandus ei ole enam ammu see, mis ta oli sada aastat tagasi. Me ei tee enam alet ega kurna mulda maaharimisega tühjaks. Tänapäevane metsakasvatus on suunatud kiirele ja loomulikule uuenemisele. See, mida Sina nimetad 'puupõlluks', on tegelikult tarkade võtetega suunatud metsauuendus, kus me arvestame just konkreetse kasvukoha tingimustega.
Muld ja praktiline hool: Markus tõi väga hea näite sooalade taastamisest. See on koht, kus 'looduskaitse' egiidi all hävitatakse sageli unikaalseid ja jõulisi metsakooslusi. Mina metsamehena väärtustan mulda teistmoodi – ma ei räägi sellest ainult kabinetis, vaid kaitsen seda füüsiliselt. Nagu mainisin, me kasutame oksi ja latvu pehmel pinnasel padjana just selleks, et säästa mulla struktuuri masinate surve eest. See ongi praktiline teadmine ja hool, mitte teoreetiline ilukõne.
Inimene on osa süsteemist: Loodus saab ilma meieta alati hakkama, ta ei vaja meie 'päästmist'. Aga inimene vajab puitu kui ressurssi. Peremehetunne tähendabki seda, et me võtame seda ressurssi nii, et süsteemi uuenemisvõime säilib. See pole 'valimatu parseldamine', vaid kaalutletud tegevus oma vara peal, et meil oleks elujõulist metsa ka tulevastele põlvedele.
Metsandus on teadus metsa kasvatamisest nii, et säilib tasakaal majanduse, ühiskonna ja looduse vahel. Sildistamine meid sellele tasakaalule lähemale ei vii.
******************************************
Diether Masing keeruline on arutleda sellisel tasemel kus argumendid segamini ja vasturääkivad. Ma võtan teie postituse kasutusele, et näitlikustada miks on vaja omada alusteadmisi ja põhimõisted paika saada. Kindlasti viitan autorile nagu kord ja kohus. M. Kangur
Rakvere Riigigümnaasium On tervitatav, et kool soovib minu postitust õppematerjalina kasutada – loodetavasti aitab see õpilastel mõista, et metsandus ei ole ainult teoreetiline loodusõpetus, vaid keeruline ja vastutusrikas majandusharu.
Kui Te räägite alusteadmistest ja põhimõistetest, siis tuletan meelde, et minu 'alusteadmised' on kinnistatud Luua Metsanduskooli metsamajanduse spetsialisti haridusega. Need ei ole lihtsalt emotsionaalsed argumendid, vaid tuginevad aastakümnete pikkusele praktilisele kogemusele, teadmistele metsa juurdekasvust, boniteedist ja majandusahela logistikast.
Gümnaasiumi roll ongi õpetada noori nägema suurt pilti ja erinevaid vaatenurki. Minu kommentaari eesmärk oli tuua akadeemilise arutelu kõrvale ka maaelu ja majanduse reaalne vaade, mida kabinetivaikuses tihti ei tajuta. Kui spetsialisti selgitus metsa uuenemisest ja majanduse toimimisest tundub koolile 'vasturääkiv', siis on see märk sellest, kui kaugele on teoreetiline õpe tegelikust elust ja sektori toimimisest triivinud.
Loodan väga, et õpilastele minu postitust näidates avate ka metsanduse tegelikku sisu – alates istutamisest ja hooldusraietest kuni selleni, kuidas Eesti riik ja meie ühine heaolu nendest maksudest tegelikult püsib. Olen alati valmis tulema ja noortele selgitama, kuidas metsa peremehena hoida nii, et see oleks kestlik nii loodusele, omanikule kui ka riigile tervikuna.
Diether Masing ja Luua peaks oma rõhuasetusi muutma, sest nagu näha, võtate suuna ikka ja jälle ühele poole? Loodusinimesed vaatavad igas suunas. Mets ei ole eelkõige keeruline majandusharu, see käib vaid osa metsa kohta. Eelkõige on mets just veelgi keerulisem ELUKESKKOND. Aga tõesti, te kommentaarid on väga heal tasemel ja ideaalselt sobivad koolide loodusõpetuse alusmaterjaliks (kitsa vaate näide, mida õpilased peavad suutma lahata)
Neeme Sihv nõus– kui arutelu on jõudnud punkti, kus vaatame asju nii erinevate nurkade alt, siis ongi peamine see suur pilt uuesti paika saada.
Minu jaoks on inimene ja tema tark tegutsemine samuti ökosüsteemi loomulik osa, mitte sellest eraldiseisev nähtus. Meie riigi tugevus peitubki selles tasakaalus: meil on olemas ja hoitud kaitsealad oma loodusliku protsessiga, kuid meil on ka elujõuline majandusmets, mis pakub meile taastuvat tooret. Just puit on see ressurss, mis aitab meil täna ja tulevikus vähendada sõltuvust fossiilsetest lahendustest. See ongi peremehetunne – vastutada selle eest, et mets täidaks nii oma looduslikku kui ka ühiskondlikku rolli.
Lõppude lõpuks on meil kõigil ühine eesmärk – vaba ja kestlik Eesti –, isegi kui teed selleni jõudmiseks tunduvad meile erinevad. Jääme igaüks oma liistude juurde ja hoiame selja sirge. Jõudu!
nii on, paraku surve on rohkem metsi rahamasinasse lasta. Ja MEIE puitu (et ärimehed on n.ö. erastanud endale lahmakad, ei tähenda, et seda ressurssi võib raisata. Ja tappa mingeid liike, mullastikust taevani, hoolimatult.
Neeme Sihv oskate öelda mitu linnuliiki on eestis raiete tõttu välja surnud?
Neeme Sihv rääkida metsamajandamisest kui 'liikide tapmisest' või 'raiskamisest' on emotsionaalne liialdus, mis ei vasta tegelikkusele.
Inimene on looduse osa: See on minu põhimõtteline seisukoht. Me ei ole välised sissetungijad, vaid selle süsteemi osalised. Kui metsamees uuendab metsa, suunab ta looduslikke protsesse sarnaselt teistele liikidele, kes oma elukeskkonda kujundavad. See on dünaamika, mitte hävitamine.
Teaduslik vaade mullale: Sa muretsed mulla pärast, aga alles hiljuti avaldatud pikaajaline uuring (mille tulemusi jagas ka Eesti Maaülikool) kinnitab hoopis vastupidist. See tõestab, et kiirekasvuline ja tarkade võtetega majandatud puistu hoopis suurendab mulla süsinikuvaru ja hoiab selle elujõulisena. Teaduslikud faktid räägivad siin teist keelt kui hirmud 'mulla tapmisest'.
Vastutus vs 'ärimeeste' sildistamine: Sinu viide 'ärimeestele' ja 'lahmakate erastamisele' on ohtlikult lähedal natsionaliseerimise retoorikale, mis on meie ajaloos korra juba katastroofiga lõppenud. Need pindalad ei ole kellelegi sülle kukkunud – need on soetatud vabal turul, sageli suurte laenude ja veel suurema vastutusega oma vara ees. See, et keegi on olnud ettevõtlik ja suutnud metsa majandada nii, et ta saab seda juurde osta, ei muuda teda vaenlaseks, vaid peremeheks.
Puit ei ole raiskamine: Vastandamine 'meie puit' vs 'ärimeeste kasum' on kunstlik. Puit on meie kõige eetilisem ja taastuvam ressurss, mis asendab fossiilseid kütuseid. Kui metsaomanikul läheb hästi, läheb hästi ka Eesti riigil läbi maksutulu ja tööhõive.
Mets on keeruline elukeskkond, aga see püsib ja uueneb tänu inimestele, kes julgevad võtta vastutust selle majandamise eest. Sotsiaaldemokraatlik kadedus ja sildistamine ei vii meid edasi – vaba riik püsib tugeval eraomandil ja teadmistel, mitte hirmutamisel.
muld ei ole vaud süsinikuvaru, ainuüksi mükoriisa on väga paljude seostega. Pole kuulnudki?
Ja veel kord, raiu vähem ja tee vajalikke tooteid, mitte ära valimatult parselda!
Neeme Sihv muidugi on info mükoriisast kättesaadav ja iga metsamees, kes oma tööd südamega teeb, teab, et muld on metsa vundament. Aga erinevus on selles, kuidas me seda teadmist rakendame.
Muld on elav ja uuenemisvõimeline: Mükoriisa ei ole habras muuseumieksponaat, mis raiega kaob. See on dünaamiline süsteem. Kui me loome uuenemiseks vajalikud tingimused ja istutame uue põlvkonna puid, loome me seentele uue partnerluse. Seesama uuring, millele viitasin, tõestabki, et tark majandamine hoiab mulla süsinikuvaru ja elujõu kõrgena. Praktika näitab, et majandatav mets on elujõulisem kui seisev ja hääbuv puistu.
Tootevalik ja metsa bioloogia: Sinu nõue 'teha vaid vajalikke tooteid' eirab metsa loomulikku kasvu. Metsast ei tule ainult ideaalset palki. Seal on ladvad, kõverikud ja kahjustatud puit. Kas Sinu ettepanek on see osa metsa mädandama jätta? Metsamees väärindab iga osa puust – kvaliteetne osa läheb ehitusmaterjaliks, ülejääk aga taastuvenergiaks (pelletiks), mis asendab fossiilset kütust. See ongi säästlik ringmajandus.
Eraomand vs riigistamine: Kordan veel kord – me räägime eraomandist. Sinu jutt 'parseldamisest' on rünnak omaniku õiguse vastu oma vara üle otsustada. Erametsaomanik on peremees, kes on oma vara soetanud ja selle eest vastutab. Sotsialistlik soov teise mehe vara 'õigesti' suunata kuulub minevikku, mitte vaba Eesti olevikku.
Metsanduse spetsialist ei ole lihtsalt 'raiuja', vaid keegi, kes näeb metsa kui tervikut – bioloogilist, ökoloogilist ja majanduslikku süsteemi. Sildistamine ei asenda teadmisi ega peremehetunnet
Madis Veetamm "väga tore" kohata inimest, kes arvab, et loodusest peab rääkima siis, kui seda pole...
Muidugi pole minu jutus mingit hirmutamist vaid tahe ja oskus vaadata tulevikku. Kuid sellist räiget valet, nagu loodus saab kõigega hakkam, ma ei kannata. See on täiesti pimeda inimese jutt!
Neeme Sihv loodusest peabki rääkima siis, kui me selles tegutseme ja loodus saab iseendaga alati hakkama, ta ei vaja meie 'päästmist'. Sinu retoorika 'looduse puudumisest' on aga kaugel sellest tegelikkusest, mida mina metsas iga päev näen. See on inimene, kes vajab looduse ressurssi ja just seepärast peame me majandama targalt, et säilitada elukeskkonna võime uuneneda.
see on puhas bluff - vaadake või eilset Osooni. Loodus saab hakkama nõrga reostuse ja mõjutamisega, vähegi suurem mõju vajab loodusel sadu ja tuhandeid aastaid et "hakkama saada" Ja loodust vajab loodus ise, aga tundub, et teil on tõesti suured vajakajäämised teadmistes, muidu selliseid väiteid ei esitaks. Mitte üks loodust tundev inimene ei tee seda! Kuid tõsi ta on, ma siin räägingi targast majandamisest, nagu ka Jaanus. Aga tarkus on paljude jaoks ähmastunud mõiste.
Muide, hiljuti sain ühes vaidluses kalakasvatajaga ka aru, et "kasvatajaharidus" ei anna loodusharidust! Seega saab kinnitust see veendumus siin järjekordselt.
Soovitan süveneda Looduseuurijate Seltsi tegemistesse, minu nõrgad teadmised jäävad nende teadmistele alla, aga nendega koos tegutsedes üllatute ise ka kui keeruline tegelikult loodus on.
Küsisin ka Osooni (eilse, reostusest) vaatamise kohta.
Neeme Sihv 'Osoon' on see mure, et see on hakanud teaduspõhisuse asemel pakkuma meelelahutuslikku aktivismi. See on ennast minu silmis devalveerinud just seetõttu, et sealne käsitlus on sageli ühekülgne ja ignoreerib metsa majandamise bioloogilist ning majanduslikku vältimatust. Üks telesaade ei asenda süvitsi minevat erialaharidust ega teadustööd, kuigi vahel seal käsitletakse neid - peab mainima, et siiski ühekülgselt. Ei ma ei vaadanud seda.
Kui räägime mulla 'keerulisusest' ja 'sajanditest', siis võtame näiteks Sinu varem mainitud mükoriisa. Teadus (nt prof. Leho Tedersoo tööd, mis on maailma tipptasemel) kinnitab, et see süsteem on üllatavalt dünaamiline ja uuenemisvõimeline. See ei hävi raiega 'sadadeks aastateks' – mütseel ja spoorid jäävad mulda ning säilikpuud, mida me täna jätame, toimivad 'bioloogiliste sildadena', mis hoiavad võrgustikku elus. Noorendikes on mükoriisa elurikkus sageli märkimisväärselt kõrge just tänu uuenenud süsinikuvoogudele ja valgusele.
Meie kliimavöötmes on loodus harjunud tsüklilisuse ja häiringutega. See, mida Teie nimetate 'blufiks', on metsaökoloogia – teadus sellest, kuidas süsteem uueneb. Inimene suunab seda uuenemist, mitte ei peata seda.
Metsamehe loodushoid väljendub praktikas: me jätame teadlikult alles oksad ja ladvad, et kaitsta pinnast ja hoida huumusekihti seal, kus see on vajalik mulla elujõu säilitamiseks. See ongi tark majandamine – võtta ressurssi nii, et säilib metsa võime uuneneda.
Soovitus süveneda Looduseuurijate Seltsi töösse on hea, sest just sealt leiabki kinnitust faktidele, et majandatav mets on elujõuline ja funktsioneeriv ökosüsteem, mitte 'hävinud ala'. Sildistamine ei asenda teadmisi.
ärge keerutage, küsimuseks oli looduse ise hakkamasaamine.
Väga sageli viivad sellised inimesed jutu ikka muule ja kahtlemata "aitab kaasa" sõnaohtrus. Aga nagu isegi näete, ühelegi küsimusele vastust ei saa.
Diether Masing Kas jätkusuutlik majandamine võrdub lageraiumine? Minu teada mitte. Aga see, mida Eesti metsaaladel valdavalt näeb, on lageraie 
Minu arvates siit tulebki see eri poolte vastasseis.
Minu arvates siit tulebki see eri poolte vastasseis.Merili Kerge Teil on õigus, et jätkusuutlik majandamine ei võrdugi ainult lageraiumisega ning kui Te minu kommentaari uuesti loete, siis näete, et ma ei ole seda kordagi väitnudki. See ongi koht, kus meil on vaja sisulist arutelu, mitte eeldustel põhinevat vastandamist. Metsamehena ja Luua Metsanduskooli haridusega spetsialistina, kes on maast madalast vanaisa kõrval kive koristanud ja tuhandeid puid oma kätega kasvama pannud, tean ma väga hästi, et mets vajab pidevat hoolt. Enne raieküpsust tehakse aastakümnete jooksul erinevaid hooldusraieid ning metsa uuendamiseks on laual mitmeid teaduspõhiseid tööriistu, sealhulgas turbe- ja valikraied.
Kuid me peame olema ka majanduslikult realistid, sest tänase elukalliduse tõusu ja puidu madala turuhinna juures on just lageraie tihtipeale vältimatu oma efektiivsuse ja väiksema kulu tõttu. Sealjuures unustatakse sageli ära, et suurem efektiivsus tähendab otseselt masinate väiksemat energiakulu ja lühemat tööaega langil, olles seega oma süsinikujälje poolest kordades keskkonnasäästlikum ja „rohelisem“ lahendus kui muud meetodid. Kui me läheksime massiliselt üle ainult turberaietele, tähendaks see masinate mitmekordset edasi-tagasi sõitmist, tohutut kütusekulu ja pinnase tallamist, rääkimata sellest, et puidu varumiskulu tõuseks nii kõrgeks, et me ei oleks oma lõpptoodetega maailmaturul enam konkurentsis ning seda hinda ei tahaks meist keegi kinni maksta.
Majandusmetsas ei ole raiumata jätmine lihtsalt võimalik, eriti kui arvestada, et ilmastiku ja ühiskondliku surve tõttu on meil metsas võimalik tööd teha reaalselt vaid maksimaalselt kuus kuud aastas. See kitsas ajaaken tekitab kogu sektorile tohutu lisasurve, sest kui kõik peavad raiuma samal ajal, tekib tehnika järele defitsiit ja ülestöötamine läheb veelgi kallimaks. Paljud metsaettevõtted ongi juba tegevuse lõpetanud, kuna kalleid masinaid ja spetsialiste pole võimalik pooleaastase tööga aastaringselt üleval pidada. Kui aga kaovad oskustega tegijad, hakkavad ka Eesti riigile laekuvad maksud ja seeläbi meie võimekus ülal pidada riigikaitset või haridust sõltuma puhtalt sellest, mida ilm parajasti dikteerib.
Vastasseis tekibki siis, kui süvenemise asemel sildistatakse, nähes ainult kände. Mina räägin peremehest, kes vastutab tuleviku ja metsa uuenemise eest, arvestades seejuures nii ökoloogilist jalajälge, pikaajalist pärandit kui ka meie riigi majanduslikku ellujäämist.
Eks ta ole, vaesekestel ei jää muud üle, kui et raske majanduslik seisukord jm mõjurid sunnivad kohe lageraietele...
Merili Kerge Arvestades, et üks meie suurimatest majandatavatest puuliikidest on Betula Pendula ehk arukask, mis on väga valgusnõudlik ning suurim majandatav puuliik on Pinus Sylvestris ehk harilik mänd, mis kasvab heades valgustingimustes küll madalamaks kuid jämedamaks, siis on oodata, et lageraie on kõige tavalisem raievõte Eesti aladel, eriti kui varjunõudlike kuuskede osakaal, juurepessu ja kuuse-kooreüraski mõjul Eestis taandub.
