Kuskil saalis toimuvad ettekanded on huvitavad ja meie looduseuurijate ning -kaitsjate erinevad üritused samuti. Kuid selle ürituse eel tundsin üsna suurt põnevust! Põhjuseid mitu, üks neist on seegi, kuidas meie "veeradarid" ehk osa FB plärajate kogukonnast armastavad väita: "... kui oli pais, oli jõgi elu täis, nüüd on küõik kadunud"...
Olen küll mõnel korral küsinud, et kas nad kaldal lebades pistavad pea vee alla ja näevad elustiku muutust aastate ja kümnete jooksul? Ei ole vastust saanud...
Tegelikkuses, kes vähegi näha oskab ja selle pildi ka veidi kokku vormib, teab, et mitte keegi, sh inimene, ei taha elada tühjas "maastikus" ehk kodus. Mida erinevam on keskkond, seda rohkem on "huvilisi". Seekord lootsingi saada mingeidki pilte sellest, kuidas sirge kraavi asemel looked muudavad elu.
Varasem video sellesama jõe talgutest Eestimaa Looduse Fondilt.
Muidugi tegin ka teel pilte ja panen need siiasamasse. Ilu ja mitmekesisus.
Siiani pole bussipeatuse nimeks pandud Aegviidu Jaam. Muide, uute perroonide ehitamise aegu Eesti Raudtee ei tahtnud siia üldse parklat teha. Nüüd ei mahu autod ära....
Seda me teame, et Aegviidu on matkapealinn.
Usu nüüd siis paberit või silmi? Tean, et bussiliiklus siin nadi, eriti Käravete suunal. Aga teel oli bussiliiklus nagu Vabaduse puiesteel...
Jäneda keskus on muidugi stiilne ja põnev. Tagamaa, ehk matkarajad jpm muudab kandi veel populaarsemaks.
Allikajärv on üks paljudest järvedest siin piirkonnas ja tegu eheda rikkusega kogu kandi jaoks.
Lauake, kata end! Hõberemmelga känd ja vääveltorikud ilmuvad sellele lauale iseenesest!
Vanad hõberemmelgad saavutavad aga uskumatu jämeduse! Sattusin ka kokku ühe tuttavaga väga ammusest Tallinna Matkaklubi ürituselt. Tema on sii väikest viisi "mõõdupuuks".
Jõgesid ja lisajõgesid on siin üksjagu.
Ilm mängis kerge vingerbussi, Tallinnast ära sõites oli osalt päikselin, Jänedal sai kergeid vihmasabinaid ja koju jõudes taas päikest näha. Ainult et vahepeal oli olnud kõva padukahoog. Siin siis saigi esmane ülevaade tehtud saalis. Nii et väiksest jõeäärsest matkast sai veel veid väiksem retkekene. Aga tegelikult üsna piisav.
Jürgen Maidla tegi kena sissejuhatuse (pidingi kuulama, sest jõe ääres nagunii kakerdan ringi piltide saamise eesmärgil. Eks palun tal ka võimaluse korral siin postitust veidi kommenteerida, et saada jõe ääres räägitust rohkem aimu. Mina nagunii pole suur asjatundja ja "originaali" kuulata on ikka parem.
Must - looduslik, punane - kunagi sirgeks kaevatud jõeosa ja must ring on pais.
Nagu algul nähtud videost selgus, on siis tegu sirgeks kaevatud jõeosaga (osavõtjate hulgas oli ka üks kunagine maaparandaja, aga kahjuks pikemalt arutleda erinevate osapoolte vahel ei jõudnud).
Väikseid vihmasabinaid siis oli, aga mul oli perfektne riietus, võib olla botaste asemel võinuks kummikud jalga panna.
Siingi üks vana sild, aga et see juba mädanenud, on aeg see välja vahetada. Nüüd on selleks ka põhjust, sest vesi tasapisi uuristab ühe otsa alust.
Siin siis talgude tulemused on. Ausalt öeldes, siin jõe ääres oli ka madalamat heina, kus käia, paarisaja meetrisel lõigul võiks suvel niita ja ehk trimmeriga ka mõni "kõrvaltee" (iga mõnekümne meetri tagant) jõekaldani vahetult sisse tõmmata? Oleks ju väga huvitav ehk teistelgi veidi vaadata ja mõtiskled, eriti kui vastav selgitav info oleks üleval?
Kevad on veidi venima jäänud ja hetkel oligi vast parim aeg siin asju vaadata. Kuna veetaimestikku veel vähe, siis sai sulaselgelt aimu, kuidas jõgi (loogeline/käänuline) tekitab erinevaid elupaiku. Kiirem vool tähendab loomulikult sügavamat vett, mille tõttu võib ka liivasemat põhja välja tulla, aeglasem aga kogub setteid, taimestik muutub tihedamaks ja nii ongi erinevate organismide jaoks erinevad elukeskkonnad tekkimas.
Või tahab ikka keegi pläralates öelda, et tegu on looduse "tervendamise" puhul mõttetu tegevusega? Tulge ja mõtisklege siin! Muide, soovitati kasutada POLAROIDPRILLE ja tõepoolest, need kaotavad suuremad veepinna peegeldused jm ära ning vaade on hoopis ühtlasem.
Püüdsin ka ise võimalikult rohkem pilte teha, et asjast paremat... pilti saada, eks ole...
Muidugi ei saanud ma midagi erilist jõepõhjast pildile, aga midagi ikka. Just sellest, kuidas miski igal sammul muutub.
Väga hästi on tänu siintehtule näha ka, kuidas erinevates kohtades tekib erinev taimestik. Ja nii ongiaimatav, et muutub kõik, nii põhjaleustik, vee- ja kaldataimestik.
See kindlasti pole nägemus, sattusin nägema ka paarikümne sentimeetrist haugi.
Ja mida kõike seal vee põhjaski võiks näha, kui see oleks vaid nii lihtne. Pisielukaid ei näe muidugi niigi.
Kunagi ammustel aegadel lugesin miskit selle kohta, et kohati kraavide kallastele võiks istutada puid või vähemalt neid mitte maha raiuda. Ikka selleks, et tekiks ka varjulisi kohti. See pole oluline ainult varju pärast vaid aitab hoida ka vee temperatuuri tänapäeval veidikenegi madalam. Ning seegi pole muidugi ainuke moodus, ka paisjärved ise on kohad, kus vesi soojeneb tugevalt. Nii et kõik on seotud. Meile ujumiskohtades on see muidugi tore, aga jõed ei ole siin ilmas teps mitte vaid meie jaoks.
Inimsilma jaoks on muidugi tegu visuaalselt "inetusega", jõgi näeb välja jube.... Nali naljaks, isegi siin-seal olen tajunud end mõtlemast, et tahaks "puhast pilti". Aga ka vettelangenud puud on väga paljuski mõjutajad muutuste jaoks.
See "palk" jõe põhjas on aga tegelikult toru, kergelt siniste laikude järgi ülaosas näha, kuidas vesi välja voolab.
Taimestikuliike on siin üksjagu, aga nagu ikka, mina ei määra.
Jõgesid loogeliseks muutvaid nüansse on palju, veevoolust kuni maakera pöörlemiseni. Kuid looduslikult need sirgendatud jõed muutuks taas loogeliseks alles väga piuka aja jooksul. Lihtne on rikkuda midagi, taastumine on juba keerulisem. Päris lootsetuks meil saga olukord muutunud ei ole.
Siin-seal on loomulik osa ka jõelammide madalamad kohad. Allpool on näha ka harukraavi.
Sellisedki puutüved on "mitmepaiksete" elukate liikumiseks kalda ja vee vahel, aga ka ulukitele veeületuseks. Küllap olete ka sageli näinud mingites rajakaamera videotes.
Nägin ka 15 sentimeetrise forelli ära, kuid pildilt seda eristada ei suuda ka ma ise. Või siiski täpselt pildi keskel ja veidi tsentrist allpool.
Jänijõe harus oli näha aga kruusasemat põhja ja siin on nähtud selgeid kudemise jälgi (segipööratud kivid). Jürgen tõi jõest ka ühe kivi ja näitas, kuis pealmine osa aja jooksul kattub erineva elustikuga ning see aitab mõista, miks vahel kudemisajal on jõe põhjas heledamaid "laike".
Igati õpetlik käik! Aitäh!
Rongipeatusesse sain tänu lahkele automanikule, aitäh!
