Oh, pätte püütakse vä?
Kahjuks mitte. Pätid istuvad Toompeal või hakkepuidu koormas, ihuvad kirveid ja vuntsivad harvestere! Küll olnuks hea tunne, kui pätid oleks võrkaia taga ja näeks vaid lagedat maad...
Hea ja soe tunne oli, et kohale tuli üksjagu rahvast, kuigi võinuks olla palju rohkem!Eks ikka on mureks see, et usaldust roheliste poolt ei ole siiani teenitud, teisalt on ka palju ükskõiksust. Mets, õigemini loodus, ei tundu paljude jaoks piisavalt oluline, aravatavasti on lihtsam arvuti taga istudes midagi kribada! Mis tunne aga oleks, kui tullakse näiteks sinu juurde aiasaadusi ostma, müüd kümnendiku, aga kaasa võetakse vähemalt pool ja maha jäävad vaid räsitud kartulivarred vm?
Igatahes loodan, et uuema põlvkonna rohelised on tõsised looduse eest seisjad, "mitte kõrvalharrastusena".
Foto: Mati Sepp.
Sageli "kisa-kära" ehk miitingute puhul tekib pakljudel kahtlus: Äkki liialdatakse? Tegelikult mitte, pigem jääb palju avalikkusel nägemata ja sageli isegi avsatamata. Vastased küsivad alati, et kas me ei tahagi siis tooteid, mida puidust tehakse? Jah, vajalikke tooteid vajamegi, aga mitte läbi seaduserikkumiste, puidu raiskamise, põhjuseta kaugele kilomeetrite taha vedamise ja muu sellise.
Suurt Tööd teeb Mati Sepp:
Lootusrikas kohtumine: Kas noorus ongi hukas või hoopis meie päästerõngas?
Tallinna Reaalkoolis oli teaduspäev, mille raames paluti mul esineda 12. klassi noortele. Teemaks ei olnud midagi muud kui mets, minu töö ja mida saaksid noored teha Eestimaa looduse heaks.
Esinejaid oli kooli kutsutud teisigi – näiteks õpetajate toas trehvasin Mati Kaalu. Kuigi me polnud elus varem kohtunud, tundsime üksteist koheselt ära ja olime kohe ka sina peal. Arutasime loodusteemasid meile iseloomuliku kirega ja avaldasime lootust veel teinekordki kohtuda, et saaks pikemalt rääkida.
Minu jaoks oli natuke kummaline kogemus juba see, kui Vabaduse väljakut ületasin ja rühkisin kooli poole (koolihoone on remondis, asenduspind asub kesklinnas) – mind vaadati kui I kategooria kaitsealust liiki. See tulenes muidugi sellest, et noorte jaoks olid mul kaasa võetud erinevad eksponaadid. Kui ikka meetrise hirvesarvega Vabaduse väljakul laigulises riietuses ringi tatsad, siis see jääb inimestele silma.
Minu jaoks oli see kogemus esmakordne, aga ääretult meeldiv oli 12. klassi noortele loodusest rääkida. Varasemalt on olnud nooremad klassid või üliõpilased. Noorte teadmised olid väga muljetavaldavad. Küsiti väga hoolega läbimõeldud küsimusi, tunti huvi ka meedia kohta, sest info kajastus looduse kohta on seinast seina. Minul omakorda oli noortele üks palve: kui nad juhtuvad Eestimaa peal ringi liikuma ja märkavad aktiivset metsaraiet lindude pesitsemise perioodil, siis mitte jääda ükskõikseks, vaid helistada numbril 1247.
Uuriti, kas metsade seisund on halvenenud võrreldes nõukogude ajaga, sest ka noored on kuulnud seda metsatööstuse lobi, et vanasti polnud meil üldse metsa. Kõnelesime poliitikast, trahvidest ja kahjudest, mis jäävad noorte kanda.
Kui ma olen käinud koolis noorematele klassidele kõnelemas, siis räägin ikkagi armsatest loomadest – kuidas nad elavad ja mis liigid metsas tegutsevad – ega puuduta selliseid eluliselt keerulisi küsimusi. Kuid 12. klassi noored on just oma iseseisva elu lävendil ning nendega olin avameelne ja avatud ka probleemidest kõnelemisel. Näha oli, et see aus suhtumine kõnetas noori ja nad elasid arutelusse sisse.
Ma olen kuulnud vahel ütlust, et noorus on meil hukas. Mina nägin aga noori, kes on täis elutahet, uudishimu ja valmis otsima oma kohta selles ühiskonna virvarris. Mind hämmastas, kui palju nad on ennast loodusteemadesse pühendanud.
Märkasin ka seda, et kui nad klassiruumi tulid, oli samm ettevaatlik ja tagasihoidlik, aga tunni lõppedes oli sära silmades ja aplaus oli muljetavaldav. Mind igal juhul väga kõnetas, et noortele minu 45-minutiline loeng huvi pakkus, sest vahelduseks oli täitsa tore olla keskkonnas, kus näed, et lootust on rohkemgi, kui vahest usume.
Peale seda läksin Saku vallas asuvasse kooli, kuna sealne loodusõpetaja avaldas soovi saada mõned eksponaadid. Nii saigi kaks heategevuslikku tegu ühe päevaga korda saadetud.
Aga metsas algab 15. aprillil ametlik linnurahu periood ning seda võiks iga metsamees jälgida. Ei ole vaja minna raiuma ja minule postkasti kurjade kirjade saatmine ka ei aita. Kes ikka väga käest läheb ära oma kirjutamisega, siis olen sunnitud teavitama politseid.
Hoiame loodust!
Foto tegi: Ergo Jaanson
Tekst:
Mati Sepp
MTÜ Hoiame Loodust
53936991
mati@hoiameloodust.ee
Miks inimesi nii vähe siiski osales? Ükskõiksus on peamine, aga osa ei tulnud ilma pärast, osa võtsid midagi muud plaani jne. Need on juba vähemad põhjused, kehtima jääb ikka esimene. Kuigi.... on veel üks suurem põhjus! See kumab alati ja selgelt, kui lugeda väga paljusid kommentaare a la
Marginaslgrupp Inimesi sai end välja elada ja elu läheb omasoodu edasi. Ei maksa,unustada fakti, et Tallinnas on ca 450 tuhat inimest,
Ent jutt ärandamisest on tundeelul põhinev manipulatsioon, mida ei pea tõsiselt võtma.
See on selline tagasihoidlik näide, aga võib otsida ka "parimaid"
Kes seisavad me metsade eest? Kas nad näevad ainult metsi või palju rohkemat? Tahaks väga loota, et kitsarinnalised ning väheste ÜLDISTE teadmisega inimesed jäävad loodushoidjate hulgas aina enam tagaplaanile ning esile tõusevad teadlikumad, laiade huvide eest seisvad inimesed. Need, kes näevad seoseid ning mõistavad aina enam, mida metsade kõrval on vaja märgata, hoida, lausa täiesti elementaarseks pidada!
See on ka see, mis roheliste erakonnal on puudulik ning muudab rohelise värvi enam ja enam kahvatuks, kuni hallini välja. (Pole ime, et neid tembeeldadatakse roosadeks, sedagi tooni lööb pahvakutena välja). Mitmekesisus (mitte see, mida liberaaläärmuslased propageerivad, vaid ikka tõeline on see, mis määrab tuleviku.
Kui seni on raiemaht olnud ca 12 miljoni tihumeetri kandis, siis nüüd ei tohi nõuda enam 8, vaid lausa 4-5 miljonit aastas. Kuna asjad on tänu "tapjatele" tänaseks nii käest ära, ei aita enam mõõdukuski, paarikümneks aastaks vähemalt on vaja minna tagasi "ammusesse aega".
Aitäh, et tulid!
Parajasti harjutati ksandeerimist, rahva hulgas lipsas mu eest läbi ka Vladimir Svet (tore kohtuda), kuid ei skandeerinud. Rongkäiku tuli kaasa?
Mart ja Martin Helme? Keeruline öelda, miitingule nad ei tulnud. Teadsin seda ammu, see jutt pigem iroonia. Konservatiivsus peaks tähendama eelkõige alalhoidlikku talupojamõistust, kus lähtutakse elus/tarbimisel vajaduspõhiselt, ilma priiskamata ja laristamata. Selle aluseks on teadmised, sh hulgas loodusest. Meie EKRE polegi seega ehedad konservatiivid, sest loodust hoida nad ei oska ja puudub ka igasugune huvi!
Tammsaare oli aga arvatavasti rahul. Kahjuks ei saanud ma ülejäänud marsil osaleda, kuid õnnelik olin ikka
Ahjaa, koju jõudes nägin FB-s üleskutset EKRE poolt, tulla Toompeale piiluma "tagatuppa" laupäeval, aga ei lähe. Kas EKRE oli ise siin miitingul kohal? Ei, jätkuvalt näidatakse, et Eesti looduskeskkond on nende jaoks ümmargune null!
Siin pildil ei ole kindlasti mets. Aga keegi ei saa ka öelda, et Tallinnas inimesed üldse keskkonda ei hoia.
Lugusid loodusest:
Nii saab ehk rohkem infot viia inimesteni.
************************************************
Kanal 2 kajastas üritust tasakaalukalt ja samamoodi ka järgmist lõiku, kus näidati metsaistutajaid samal ajal Ilma räigelt ja populistlikult vastandamata. Siinkohal peaks aga ehk rõhutama, et nii nagu metsakaitsjate poole peal on justkui kaks omaette poolt - teadlikud ning hoolivad loodusehoidjad versus mingid "kõrvalt tulnud" äärmuslased, nii on ka teisel pool - metsakasvatajad ja metsaärikad. Mainitigi, et metsaistutajatel, kes uudislõigus, pole aega suhtlusmeediat jälgida. Muidugi, Heik Hepner on üks tsakaalaukamaid, ehk tõepoolest kasvataja, Aira Toss, Aneli Smigelskite jpt on aga puhas lärmajate tüüp. Kui veel tahta neid eristada, siis ühed tunnevad loodust rohkem või vähem, teised ei tunne üldse!
