Miks mitte Vabariigi Aastapäeval maale minna? Ja head püha teilegi!
Aga minek ja tulek andis arusaama kahest erinevast Eestist. Vaadake ise neid maastike ja talude pilte ning mõelge, kas me ümberringi vajame ikka üüratuses koguses sildu jm, mis samal ajal tähendab, et tegelikult ei pruugigi mõnes kohas enam (jala) liikuma pääseda ja kogu elukeskkond on rikutud?
Olen endiselt ja veel kindlamalt arvamusel, et raudtee Riiga pidanuks algama Keilast ja kulgema koos Via Balticaga ning kiirusel, mis ei nõuaks kahetasandilkisi ristumisi kogu ulatuses. Ka selleks, et tagada meie maainimestele võimalus liikuda oma maal ringi. Hullem veel, pannes masukoormuse poomisnööri tulevikuks kaela ümber, nii, et see aina rohkem pigistab ning maaelu hävitab!
Aga õnneks, kuigi need pildid meelest ei lähe, on edasised pildid palju ilusamad. Nagu päris Eesti, kodu!
Isegi varemed ei häiri, tegu ju ajalooga. Kurb on ehk siis kui näed mõnda lagunenud talu, sest mõistad seda nähes, et kellegi elu katkenud või miski sundinud inimesi oma kodust lahkuma. Või loobuma. Ei ole ju vanu maju odav renoveerida ja mõnda enam ei saagi. Kui aga näed hoopis uut majagi kerkimas, on tunne jälle rõõmsam.
Maal saavad kitsedki veel elada ja liikuda. Tore oli neid taas näha.
Kodukülas olen saanud läbi aja mitmes majas elada ja igaühega neist oma mälestused. Lapsepõlvekodu aga on ja jääb vist kõige südamelähedaseks, isegi, kui remondiga sees kõik muutunud. Juba trepikoda on naabrimehe poolt ülivingeks tehtud!
Ja mänd, mille istutasin vist, kui olin 14-aastane, on kenaks kodutundega puuks kasvanud.
Tee järve äärde on alla kilomeetri, lumi aga ei eganud käimist, sest sel oli lumesaane sõitnud ja nii lumi üsna kõva ja sile. Kalapüügivarustus oli kelguga kaasas, lapselapsel põnev esimest korda proovida sikutiga püüki. Aga jalutavad teisedki ja tegelikult on puhkepäeviti seal talvel hoopis põnevamatki tegevust. Mis küll vaikuse lõhub, aga nähes, kuidas tegijad naudivad, elab ka selle üle.
Kõvad kalamehed on sageli algul väge täis, aga kui oled palju telefonis istunud, ega siis viitsimist käia väga pole. Meenub, kui "Suvi" filmis vana Toots ütles, et - Minu jalad valutavad, sest mina olen vana, sina peaksid jaksama veel küll...
Tegelikult oli ta tubli!
Tegelikult oli ta tubli!
Mõisapark ja aed ulatub siia raja äärde välja.
Keegi on aga teinud ära hiigeltöö, hoolitsedes teeäärte eest ja ehk ükskord kasvavad ka rododendronid suureks.
Rada kulgeb Angerja oja kallast pidi. Oja on juba palju aastaid väga veevaene muidugi, kuid kunagi oli siin Vääna jõe algus.
Päiksepoolsel kõljel on mõne aastaga taas korralik võsa kasvanud, see loomulik muidugi. Ja et siin on alati tõsiselt palju, IGAS MÕTTES, kõige korras hoidmiseks vaeva nähtud, tahaks ometi üht - et paljud kased alles saaks jäetud! Nende noori hakatisi võsa sees üsna palju. Ei ole minust endast muidugi mingit raiujat-saagijat, aga suveti mõnelgi korral jäi järve äärde minemata, sest pikka maad lõõskava päikese käes mu tervis ei aktsepteeri! Kui saaksin, aitaksin ise kindlasti. Aga kes teabki, kauaks mind sinna jalutamas, olulisem on asi pole kaugeltki vaid minus. Varjulisel (metsa)teel on sageli ju parem käia teistelgi.
Igatahes möödunud korral võsa jutiga kõik maha võeti.
Siin siis ka üks sild üle oja, ammu tehtud ja tipp-topp!
Siin siis aga üks vähestest väljavooludes, madal teine on muidugi, nii et veetaset eriti ei mõjuta. Ja ega ei aitaks vist ka mõni sm kõrgem veetase, järv lihtsalt on oma mudakihti aina kasvatanud ja taimestik voha. On vaid 2 sügavamat kohta. Tegelikult me laiskusest ei läinud sinna, kuigi nagu selgus, kala võinuks hea õnne korral vaid sealt saada. Miks, varsti näete.
Siit kraavist sai aga, kui järv vahel ummuksile jäi, lapidagagi hauge "kütitud" Pirakaid.
Ülivinge, et keegi sellise piknikulaua teinud. Aga see ei näita järvejää praegust paksust. Nii et kohas, kus auke puurisime, oli jääd ligi 50 sm ja.... vett selle all tegelikult vaid paarkümmend sentimeetrit. Ja seetõttu polnudki lootust kala saada. Kuid siiski asi tühja ei läinud, se oli, katsetus, trenn, mustand. Et Armins aaks aru, milline see talvine kalapüük on. Olemuselt. Ehk leiab ta tulevikuski, et kõige olulisem on olla iseenesega, vahel aega maha võtta ja nautida?
Seal, Järvemäe all on veel koht, kus sügavust umbes üle 3 meetri.
Mis siis rahu "rikkus"? Vinge jääraja sõidu harjutamine järvel. Ja ausalt öeldes oli veidi tunne nagu Eesti rallietappi vaadates, kiirused ja sõit oli ikka väga muljetavaldav! Hea, kui on neid, kes mingid tingimused tagavad selliseks hobisõiduks.
Et aga on püha, siis kasvõi nii mõnusa maaelu säilimise nimel tasub küll üks piknik pidada. Eesti oma lipu ja väikese "saluudiga", laual pirukad, võileivad (mina, mina tegin!) ja termosest tee.
Nii et kala ei saanud nii, seda oli ette teada ja ega nüüd väga kurvaks see kedagi ka ei teinud. Ära minnes tegin aga lähemalt pilte sellest "piknikulauast". Et pits viin siin soojaks võiks minna, seda kartust ei ole! Nali naljaks, väga kunstiline värk!
Vaateid külaelule.
Kui palju on erinevaid kivimitüüpe vana mõisaaida seinas? Importvärk ju pealegi, Soomest "tulnud".
Retro lumesaanid võivad aga olla kordades vingemad kui paljud tänapäevasemad. Minust pole tehnikaspetsi, kuid tõsiselt vinged!
Võimsa alle vanadel puudel võib aga leida samblaid ja samblikke, paraku ei oska ma öelda, kas põhjalikuma otsimise peale ka mõne harulduse võiks leida. Puudeks siin valdavalt lehised, pärnad ja saared.
Tagasisõidul kulges tee aga vanaema talust mööda ja tükati läbi Lõiuse küla.
Idüllilised vaated siingi, vanemad ja rohkem korda tehtud talud. Nagu ütlesin, maa sool.
Tagasitee sajandi kuriteoprojekti pildid kustutasin. Ei tohi rikkuda ilusa päeva tunnet.
Siin ei ole 240 km/h? Ja väga tore on. Ometi jõuad rongiga linna nagu lipsti.
