DETSEMBER - Mida oodata? Valguse võitu pimeduse üle.

 

 

 

Nõukaajal oli ütlus: Vaenlane ei maga!
Ja kui eile-täna saab kaela rünnaku neilt, kelle arvates loomse toidu söömine hävitab planeeti (ning taimetoitlaste hävitavat tegevust ei eksisteeri), siis mina ennast mõjutada ei lase. Tean äärmuslaste käitumise mustreid.

Küll aga ostsin Sadamaturult midagi head. Siin toodetut ja kui tahan, lisan sinna väiksema või suurema osa kaugelt toodud kohvi.

 

 

Kui on vaba aega (ja mul sageli on), siis täna tasus seda täita trammisõiduga. Avamine möödas ja tramm nr 2 oli vahepeal pilgeni täis igapäevasõitjaid. Uuel sadaliinil. Vähe sellest, sealsetes peatustes mindi maha ja tuldi peale. Veelgi enam, kui hiljuti oli mul hea tunne saada soomlasest tuttavalt saada abi esimest korda Soomes liikudes, siis sama tore oli täna teda hoopis siin näha! Küllap saan ehk teinekord ka tänulõuna veel kord välja teha!

 

 

Sadamaturult saab ikka vahete-vahel midagi osta, nüüd saab peaaegu ukse ette trammiga. Siinne kohvik on küll vägagi kallis nii et ....

 

 

.... saab valida taas ülikvaliteetse menüüga Saiakangi kohviku.

 

 

Aga hea, et istuma mahtus! Väga populaarne koht ja kui esmalt oli tunne, et peab igaüks valima vaba tooli eraldi lauas, siis üks välismaalasest proua teatas lahkesti, et ta just "finished". Samal ajal ühe laua taga istus Ärimees. Ühel toolil ise, teistel riided ja nii oligi. Ja jäigi nii istuma!
Kui  ise olin just lõpetamas, oli istekoha leidmisel mure vanaproual ja vist ta lapselapsel. Käitusin nagu minuga käituti. Ärimees jätkas oma arvuti taga vahtimist...

 

 

Kuusk on püsti, suur melu jõuluturul käib, ümberringi lõhnamas praekapsa jm järele. Tööjõupuudus tähendab, et oli vaid üks jõuluvana.

 

 

Siivi Murumäe tegi palju pilte ja videosid ka esimesest advendist HAAPSALUS. Lisan mõne neistki siia, sest Haapsalu, valgus ja raudtee on ikka südames!

 

 

 

 

Värske uudis ütles, et teatripiletite hinnad tõusevad kõvasti. Ehk on teater läinud säästurezhiimile? Vana elu juurde tagasi ja vaja ka hobustele sööta?

 

 

Kesklinnas on aga häbemata vähe maakonnaliine peatumas. Miks ikkagi poliitikud sellega mökutavad? On ju linnaliinide liitmise kogemus piisavalt õpetlik?

 

 

 

Õnneks on kadunud Alavere ja Tapa toodete asemel nüüd Nõo lett, mitte järjekordne väljamaa kraam. Usun ja loodan, et oma suure valikuga jäävad nad püsima!

Muidugi oleks tore, kui seekord tehtaks ka koostööd ja võetaks ka Otepää lihatooted müügile? Ning miks mitte, pakutaks ka toitlustust, nt sardellid/viinerid praekapsaga? See oleks vähe uutmoodi lähenemine, aga ammu sooviks sellist nostalgilist kooslust tagasi.

 

 

Esimesed prooviostud tehtud ja võib juba ette öelda, et snäkivorstid väga hea maitsega. Muud maitsemine tuleb järjekorras.

Tuksumast lakkas  Eesti looduse Suur Süda - Fred Jüssi! Sõnu ei olegi, mida sel puhul öelda! Tuleb vaid edasi minna ja loota, et ta jäetud jäljed on rahva südames ja hinges ning ehk ka peas!

Spost on natuke aga rõõmu toonud, Aigro sai 5. koha kätte. Laskesuusatamises aga nagu ikka on naised tublid! Regina Ermitsa jaoks oli täna suuresti võidupäev, küllap ka iseenda üle. Ja tema ning Susan Külm võtsid ka palga välja - tasu hea töö eest! Küll aga tahaks loota, et Tuuli Tomingas masendusse ei langeks. Hing on tal õrn ja kahtlemata võtab ta asju rohkem südamesse kui arvata oskaks kõrvalt vaadates.

Kunstis, kirjanduses jm on erinevaid zhanreid. Millisesse kuulub telefoni teel "münte" pakkuv Mündiäri? Hiljuti lipsas läbi taas uudis, kus jutuks oli, kuidas vanem proua nende õnge sattunud ja tuhandeid eurosid võlgu. Ikka seetõttu, et aina sealt münte/medaleid ostis. Ilusad on nende tooted küll, aga tõepoolest, angu olen ka ise juba kirjutanud - küsivad väga kõrget hinda. Lademetes hõbetatud ja kullatud münte müüakse 29-59 euroga, järelturul nende hinnad aga 5 ja 10 euro vahel. Mulle meeldivad siiski, aga üle selle ma ka ei maksa.

Kogujate grupis oli noid müügil, ainus, mille kohta ma ei saanud sotti, oli see Katari MM-i hõbedane medal. Nn sertifikaat ütleb, et 999 hõbe, aga kahtlen, kuigi selle müügihind kuuldavasti oli üle 100 euro. Lihtsaim viis teada saada küsides, eks? Aga ma ei saa nüüd enam aru, kuidas sellise taseme juures suudetakse sadu ja sadu inimesi ära "võluda"?

Küsisin. Mitu korda Mündiäri FB lehel, kus oli postitus Katari kuldmündi kohta. Läks nädal, enne kui vastati, aga kas see kõik on koomiline või traagiline... (vastused sinisega)

Katari MM hõbedane meenemünt - kas tegu hõbeda või hõbetatud mündiga?

Tere! See on kuldmünt, mitte hõbe ega hõbetatud.

te ju andsite välja ka hõbetatud Katari mündi??? Või ei?

Hõbemünt kahjuks müüdi kiiresti läbi

kahjuks jah, aga küsin uuesti, kas see oli hõbemünt? 925, 999 vm? Või oli hõbetatud (pronks vm) münt?

Ootan nüüd veel edasi. Kas mõni filoloog võiks öelda, mis on minu küsimustes arusaamatut? Nimelt, münte tehakse sageli pronksist, messingist vm ja hõbetatakse või kullatakse imeõhukese kihiga. Minu teada nimetataksegi neid HÕBETATUD, sõna HÕBEDANE  võib tähendada nii hõbeda tooni, kui ka hõbetatud või isegi hõbedast münti? Kui müüakse hõbedast (ka sulam) münte nimetatakse neid HÕBEmüntideks?

Püüan sporti vaadates ennast mitte väga kõrgetele ootustele seada. Regina Ermits tegi hea sõidu, aga ühisstardiga sõidus läks esimeses tiirus (püssiga) midagi nihu ja sellele takkaperra ka teine tiir. Aga ikkagi olen ta üle uhke - ei jätnud jonni ja püsti lasi 2 korda viiest viis! Äkki see oligi selle talve halvim sõit nüüd juba ära? Tubli ja hoiame üksteist. Pöidlad pihku!

Norralasi ma väga ei usu ja seda enam muretsen kena neiu Tandrevoldi pärast. Hoidku ka ennast, iga vitamiin ei ole sugugi kasulik....

Mõni kuu tagasi Õhtulehes ilmunud artikkel:

Metsast korjatakse üha enam tundmatuid seeni, mille kohta küsitakse nõu
ühismeediagruppidest. Spetsialistid hoiatavad, et seenegrupid ja -äpid ei ole
söögiseene tuvastamisel piisavalt usaldusväärsed allikad.

Tänavu on seenemürgistuse kahtlusega helistatud mürgistusinfoliinile 16662 juba üle
70 korra. Enim mürgistusi põhjustab valge kärbseseen, mida aetakse segamini
metsšampinjoni, sirmiku ja kitsemampliga. „Valgeid seeni on väga lihtne ajada
segamini mürgiste teisikutega ning tasub meeles pidada, et korjamisel võivad vigu
teha ka kogenud seenemüüjad,“ ütleb mürgistusteabekeskuse juht Mare Oder. Sel
aastal on tavapärasest rohkem muret olnud ka vöödikutega, mida korjatakse ekslikult
riisikate asemel.

Seenegruppidesse ja -äppidesse peab suhtuma kriitilise meelega


Ühismeediast leiab kümneid seenehuviliste gruppe. Eesti suurim seenegrupp
„Eestimaa seened“ ühendab ligi 64 000 seenesõpra. Keskmiselt tehakse grupis
„Eestimaa seened“ kümme, tippajal suisa mitmeid kümneid postitusi päevas.

Enamasti küsitakse grupikaaslastelt foto põhjal, kas tegemist on söögiseenega, või
palutakse seent määrata. Väiksematest Facebooki gruppidest eristub „Eestimaa
seened“ selle poolest, et grupil on koguni kümme administraatorit, kelle seas on ka
loodusteadlased ja mükoloogid. Nad panustavad oma vabast ajast nii palju kui
võimalik ja jälgivad, et grupis oleks vähem asjatundmatuid seenemääratlusi ja ohtlikke
soovitusi.

Kohe pannile?

„Kommentaar „Kohe pannile“ kujunes algusaastatel lausa hüüdlauseks, millest oleme
nüüdseks pigem lahti saanud,“ ütleb grupi „Eestimaa seened“ administraator Neeme
Sihv.

„Väga palju on tulnud ette, et seeni määratakse valesti või ollakse seeneliigi
tuvastamisel eriarvamusel. Praegu on selliseid juhtumeid vähem, sest me reageerime
aktiivselt. Grupi reeglites on kirjas, et inimeste elu ja tervis on esmatähtis. Kui näeme,
et seen on määratud valesti, siis kirjutame juurde õige seeneliigi või -perekonna, juhime
tähelepanu mittesobivale kommentaarile või isegi kustutame selle, kui see ei vasta
grupi reeglitele. Oleme usaldusväärsetest allikatest kokku koondanud seeneraamatu ja
mürgiste seente albumi, kust jagame vajadusel vastajale viidet õigele seeneliigile.
Täiendava meetmena võime peatada mõneks ajaks grupis osalemise. Neid, kes on
korduvalt valesoovitusi andnud, oleme kahjuks pidanud ka lõplikult grupist
eemaldama. Murekohti on palju, kuid piisava jälgimise abil saab ohtusid vähendada,“

Administraator tõdeb, et seente määramine Facebooki gruppides pole kunagi täiesti
ohutu. „Väga palju sõltub määrajatest ning piltide kvaliteedist ja valgusest. Sageli ei
näe inimesed vaeva ega lisa juurde kasvukeskkonda ega muud seene määramiseks
olulist infot. Seetõttu on valemääramise oht väga suur. Inimeste peas on palju ka
esivanemate tarkust – kommentaarides kirjutatakse seene rahvapärane nimetus, mis
võib viidata mitmele seeneliigile ja lisatakse, et nii on vanaema alati seda seent
nimetanud.“

Seenel esimest korda

Infoajastu võimaldab kõike guugeldada, kuid unustatakse olla allikakriitilised. „Meil on
olnud kõnesid, kus öeldakse, et käidi seenel esimest korda ja seejärel püüti seeni
Facebooki seenegrupis tuvastada. Päris kõikide seente kohta aga küsida ei juletud
ning pärast seenetoidu söömist hakkas halb ja kahtlustati seenemürgistust,“ toob Oder
näite.

Sihv rõhutab, et grupi loomisest peale on selle oluline eesmärk olnud abistada teadlasi
ja leida haruldasi liike ning söömissoovituste andmisse ei suhtuta kergekäeliselt.
„Grupi reeglid näevad ette, et ei tohi anda huupi soovitusi söömiseks, kuigi see on väga
populaarne käitumisviis,“ ütleb Sihv. „Kujutage ette, kui kommentaarides käib arutelu
seeneliigi määramise üle ja samas keegi juba soovitab väidetavalt hea söögiseene
pannile panna, jättes isegi seene nime mainimata. Me ju ei tea, mis liigi kohta see
soovitus kehtib,“ hoiatab ta. Seeneäpid pole võrreldavad seeneteadlasega

Abi otsitakse ka seeneäppidest. „Oluline on meeles pidada, et äpp ei pruugi öelda, kui
ta seent tuvastada ei oska. Pigem pakub see kõige lähemat varianti nähtule, mis võib
aga olla hoopis teisest perekonnast. Samuti tasub vaadata, kus äpp on väljatöötatud,
kas see tutvustab meie piirkonnas kasvavaid seeni või viitab hoopis kaugemate maade
metsaandidele,“ lisas mürgistusteabekeskuse õde-konsultant Ruth Kastanje. „Äpid
võivad seenteks määrata ka suvalisi esemeid, sest neid pole n-ö õpetatud asju ja seeni
eristama,“ lisab Sihv.

Seeni oskavad tuvastada vaid seeneteadlased, aga ka eksperdil on keerukas pelgalt
pildi põhjal otsustada, millise seenega on tegu. Lisaks välimusele (olulised on kõik
osad kübarast tupeni) aitab seent määrata lõhn, kasvupaik, maitse ja see, kas murdes
eraldub seenemahla või mitte. Kõige turvalisem on, kui tundmatud seened jäävad
metsa. Mürgine seen punane narmasnutt Tartus Toomemäel.

„Kodus on korjatud seentest veelgi keerulisem kahtlaseid seeni eristada, sest korjatud
seened lähevad katki ja olulised seeneosad on jäänud metsa. Tervet seent nägemata
pole võimalik seda tuvastada,“ rõhutab Mare Oder ja lisab, et seent, mille söödavuses ei
olda sajaprotsendiliselt veendunud, ei tasuks kindlasti maitsta ega ka turult osta, sest
mürgiseente söömise tagajärjed ulatuvad seedehäiretest püsiva organkahjustuse ning
koguni inimese surmani.

Oder soovitab külas (või ka restoranis) seenetoitu süües uurida kindlasti seente
päritolu ja nimetust. „Kui jätta see küsimata ja hiljem tekib seedehäire, siis infoliini
konsultantidel on kahjuks võimatu pelgalt toidu kirjelduse järgi määrata selles olnud
seente nimetust,“ selgitab ta.

Kui siiski hakkab halb

Kindlasti on oluline meeles pidada seente söömise ja sümptomite tekke aeg. Kui
sümptomid ilmnevad 15 minuti kuni kolme tunni jooksul, on tavaliselt söödud seent,mis ärritab seedetrakti, kuid ei põhjusta eluohtlikku mürgistust. Kui seedetrakti
sümptomid avalduvad kuus ja enam tundi pärast söömist, siis võib kahtlustada
mürgistust eluohtlike seentega. Sellisel juhul on vajalik meditsiiniline läbivaatus,
aktiivsöe ravi ja jälgimine haiglas. Rakumürke sisaldavad seened (nt valge ja roheline
kärbseseen, kogritsad, vöödikulised) tekitavad tõsiseid süsteemseid
mürgistusnähtusid ja organkahjustusi.

Seenemürgistuse kahtluse korral tuleb kohe helistada mürgistusinfoliinile 16662.
Infoliin on anonüümne ja nõu saab küsida nii eesti kui ka vene ja inglise keeles ööpäev
läbi.

Mitmete seenemürgistuste korral on abi aktiivsöest. Koju tasuks varuda piisav kogus
aktiivsöetablette, milleks täiskasvanu puhul võib olla koguni 200 tabletti, kuid ka neid ei
tasu võtta iseseisvalt: aktiivsöe vajalikkuse ja õiges koguses kasutamise kohta annab
nõu mürgistusinfoliini õde-konsultant.

 

 

See, et ma ei pea õigeks liigset valgusreostust ja tänavavalgustuse peale miljonite raiskamist, ei tähenda, et mulle valgus ei meeldi. Vastupidi, ilusat (aga säästlikku) valgust lausa naudin!

 

 

Rongini oli natuke aega ja põikasin Pääsküla poodi sisse. Muidugi võiks seal tiba rohkem toiduaineid olla, aga kahtlemata on ka sel poel mõte.

 

 

Omniva pakiautomaat on mulle lähedal, aga nüüd on üks veel lähemal. Turu "nurga taga". Peab küll väikse riongi tegema, aga see-eest parkijatel kohe nina all. Ja oluline on, et pakiautomaadid oleks koos, mitte ei pea erineva firma omi otsima nagu Rottermannis.

 

 

Pidin Mustamäele minema, tuul oli kõle ja ootasin "ootesaalis" ehk siis hotell Shnelli Balti jaama sissepääsu trepikojas. Sellised on olud pealinnas, visiitkaaril...

 

 

Ohoo, siin lausa nagu paraad!

 

 

Kas Mustamäele ehitatakse veel kaubanduskeskusi ja supermarketeid? Siis saaks mõni müüja ehk päeva nii mööda saata, et ÜHTEGI klienti ei tuleks?

 

 

Ja kui juba siin, siis aeg ka lõunat süüa. Praekartul oli tõesti üsna hea, kuid Lido kalkunikotlett ja soust ei kõlvanud mitte kuhugi. Muidugi on ka joogid ja salat väga kallid.

Ja tulemuseks täna see, et sortisin pea terve päeva münte ja paberrahasid ning uurisin nende ajalugu ja väärtust. Vähemalt oli tegevust. Ning keegi saab oma sahtlites vedelevast kraamist lahti.

 

 

 Toidud me laual, alati parimad meie endi maitsetega...

Ehvbee aga postitab mulle reklaame, äkki tahan omale karumustriga pesu...

Täna oli hea näha, et mul taas õigus. Tegelikult, väga hea see siiski ei olnud, sest mine tea, kui keeruline on paljudel inimestel nii liikuda ja kui palju võidakse kukkuda. Küll aga saab vägagi aimu, kui oluline on, et hooldust tehtaks spetstehnikaga, mitte suvalise põka ja sahaga ning vaja oleks ka kojamehi. Kui tegu oleks linnas ja maal linna- ning riigiettevõttega, saaks seda paremini tagada, sest mõttetud hanked toovad LISAKULUSID (ja väiksemat palka kojamehele) ning samal ajal on paljud hankevõitjad väljas vaid selle peal, et linnukesed kirja saada. "Näe, käisime ju lükkamas"!
Lumi oli  täna eriti "rasvane" ja nii sai9 kogu linnas võrrelda, kuidas mingi tehnika toimib. Kas ka ametnikud käisid vaatamas või istusid kabinetis? Needki, kes lubasid, et tänavu keegi ise lund lükkama ei pea?

 

 

Ma mitteametliku kojamehena otsustasin kontrollida, kuidas saab paremini. Tehnika, sh sahad on erinevad ja seda oli ka siin platsil näha. Sageli mõjutab ka lume kinnitallamine, siin seda muret polnud. Aga lumesulp oli tervel platsil ja ... ka traktori enda rehvid olid seda kinni sõtkunud. Nii, sisustades suitsupause labida vehkimisega, sain tee puhtaks peale 4 või 5-kordset rookimist. Plastservaga labidaga. Selge ju (ei maksa kiruda, et "sahamehed võiks ikka saha maha panna" jms, sest sellise sulbiga libisebki sahk lihtsalt üle rasvaste muhkude. Sama oli ka Balti jaamas.  Ja kui kõnniteedel hooldaja või ka Eesti Raudtee või Trammipark ei vaevu HOOLIMA, siis ongi tulemus nagu on. Udusel pildil saab aimu perroonist Laagris, õhtul. Ca 10 tundi hiljem. Linnuke kirjas?

 

 

 

 

Siin näeb siis iga-aastast Trammipargi-poolset suhtumist, hommikul ja õhtul. Ja arvata võib, et neil pole üldse sahka või on ülemused veel pohuistlikumad!? Viimasel pildil aga saab aimu sellest, kui natukenegi vaeva nähakse ja ei koonerdata tehniks pealt. Õhtuks lausa lust seisukord.
Miks kojameestest rääkisin? Sest olgu tehnika kui hea tahes, parima tulemuse saab ikka koostöös hoolika lumerookija-koristajaga.

 

 

 

 

 

 

Mao aasta sokke saab! Mehed, ostma ja naistele kinkima!!!
(Vabandan, kui kellelegi see nali ebasobiv tundub, ei mõelnud üldse mitte tõsiselt ju! Tegelikkuses väga ilus sokipood!)

 

 

Saab küll kõnniteed valgustatud ilma postideta, eks? Ja palju ilusama tulemusega. 3 lambikest majale ja ei mingit üüratut kulu!

 

 

Aga üks väga oluline võitlus toimub me kõrval. Mõtlesin, et kas selle teema tähelepanuks ka mingi sobiva pildi leiaks. Üks vahva pilt netist on olemas küll.

 

Evelyn Sepp on suure poleemika püsti ajanud ja teemaks koduvägivald koos ametnike suhtumisega jm keissiga. Ehk siis Kristiina Heinmets ja peredraama. Väga valus teema kahtlemata, mis ka meedias eriti suureks paisunud. Õigemini paisutatud. Ja otse loomulikult ilmub nii mõnigi ahastav karje kommentaaride hulgas, kus kõik se meessugu on süüdi ning naistepoolelt paistab aina õilmitsev süütu hing. On see nii? Keegi meist ei tea, mis tegelikult toimub selle mehe ja naise vahel, tegelikult ei tea me seda ühegi pere kohta. Aga näed, mõned teavad. Kommenteerisin ühe inimese juttu:

ja teie teate kõike nii täpselt? Olete nende kõrval olnud 24/7? Ehk on ikka mõlemal poolel oma osa ses loos?

Sama emotsionaalselt võib ju kirjutada keegi teise osapoole kaitseks, mille PÕHJAL saab kindel olla, et jutt on adekvaatne?

 

Otse loomulikult prl Sepp on inimene ja vastab (kuigi kommentaar polnud iseenesest talle):

ole armas, ära jaura. kui sa konkreetsest kaasusest midagi ei tea, ei pea ka süvenema, aga ära kommenteeri kah. See puudutab päris inimesi ja pole siin meelelahutuseks.

 

Kelle juttu kommenteerisin, vastas nii:

Mina puudutasin konkreetses kommentaaris H. H. teemat, kuid saan aru, et nii H. kui Teie soov on leida antud loos süüdlane.

Vaadake, kui inimesed on 5 aastat tagasi lahku läinud ja kokku leppinud, et pojad elavad isaga ja tütar emaga, siis võiks kokkulepetest kinni pidada. Kahjuks isa siin loos on pidanud vajalikuks oma laste ema 17 korral kohtusse kaevata ja täna sunnib ka oma tütart enda juurde elama.. Laps oli nüüd 2 kuud isa juures, emaga kohtus minimaalselt.. Aga tütar ikka leiab, et ta EI SOOVI isa juures elada. Kas siin jääb kellelegi midagi arusaamatuks?! Äkki võiks see härra lõpuks mingisuguse eneseväärikuse üles leida ja lõpetada oma laste ema ja tütre kiusamise.. Sest minu jaoks see küll midagi muud pole, kui sulaselge KIUSAMINE.

Ehk siis ikka arvab keegi, et tema teab kõik, näeb kõik ja kuuleb kõik!? Nagu madam Effie Piraaja klubis?

 

Veel kord kirjutasin:

 me KÕRVALT keegi ei tea, mis nende asjade taga on ja kes manipuleerivad või hoopis hoolivad? Selles on point! Oma nina toppimisega teiste pereellu võidakse ka parimat soovides hoopis parandamatut kahju tekitada. Mis siin arusaamatut on?

 

Sain järjekordselt vihaselt kodanikult pika vastulause, mille sisu aga ei olegi mõtet kopeerida. Nagunii on selge, et need vähesed "eksperdid", kes sellistel puhkudel sõna võtavad, ei saa jutust midagi aru. Aga on väga kurb, kui teiste pereelu hakkavad korraldama ja kõige üle otsustama vanatüdrukud, "euroväärtuste" maaletoojad, homoäärmuslased jm "võrdsuse" eest võitlejad!? Mida teavad nemad rohkem pereelust, kui pereinimesed? Igaühe tase aru saada on loomulikult erinev, kuid raevukalt ambrasuurile viskuda ja elama õpetada ei ole siiski tarvis. Mitte kellegi poolt. Kuid kohe kindlasti mitte nende poolt, keda mainisin.  Rõõmu tegi aga see, et prl Sepa lehel on lugejaid üsna vähe ehk et vahutagu ta kui tahes palju, toetus on marginaalne. Ja roosaroheliste puhul nii peabki, sest vastupidisel juhul oleks elu Eestimaal ikka palju-palju hullem...

 

Normaalsuse hääbumine on ka Eesti Laulul. Meil polegi seal niivõrd sulelisi ja karvaseid vaid pigem psühhopaate? Saatekavas oli 15 loo ülevaade ja seda saab vaadata vaid kiirkerimisega. Mingi (just mingi, mitte keegi) Felin rääkis (kuulasin mõne sekundi), et lugu sündis laululaagris ja nii huvitav, kuidas see liidab rahvaid või inimesi... Tule Taara appi! Psühho oli muidugi avaakordiks mitmele teisele lauljale
Kui sealt üldse miski head laulu meenutab, siis on see Minimal Wind või An-Marlen. Aga ega Eesti Laulul ehk eurovisioonil ei saagi enam normaalsust olla. Sest tegu pole laulukonkursiga. Ning piisab sellisest ülevaatesaatest, et mõista - laulufännid seda ei vaata. Seega ei saaks ka ükski laul sel konkursil läbi lüüa. Kohutav, kuidas normaalsus hääbub!
Räpina Jack/Kaisa Ling valisid vale koha esinemiseks, sest see on omapärane lugu. Eesti Laul mõjub sellisele vahvale stiilile kahjuks antireklaamina...

 

Aga tahaks normaalseid asju, normaalset elu!
Hommikul paistis päikest, mõtlesin, et sel päeval võiks kuhugi minna. Aga ilma pööras ikkagi sobimatuks. Igavusest vaatan telekat. Inspektor Ricciardi. Nii omapärase lahendusega itallaste seriaal. Eestlase jaoks võõras temperament ja filmimaailmas eristub kõigest, saksa külaseriaalidest mehhiko seebikateni. Eks igal riigil ongi ima.
Muidu on see hea ajaviide ja filme ei tohi tõsiselt võtta. Aga ikka natuke elad sisse. Puhas armastus on ju hästi väljatooduna igas filmis ilus. Ja seda enam tunned tõrget nende suhtes, kes seda kahjustada võivad. Eriti kui tegevuse aeg on veel ka fashismi peadtõstmise aeg Il Duce ajal. Tegelased on vastavalt oma rollile üsna tõesed. Aga too kommissari armastatu nagu meenutaks elus kedagi. Imelik! Eks nii ongi ka filmide mõju erinev, kuskil leiad midagi omast, midagi enda elule sarnast.

 

Miks sellest üldse kirjutada? Sest need jäledused ei ole ükski pisiasi, olgu tegu siis koduvägivallaga või äärmuslaste "pereväärtusteni". Lõpuks viivad need hullemate ühiskondadeni ja ja ka jõuluturu massimõrvadeni nagu Magdeburgis jm. Äärmused ei ole kunagi head, aga kõige hullem näibki just vasakpoolsus ja liberaalsus.

Tegelikult peaks vist raamatukokku minema. Kui see veel lahti on. Kuigi sõin just väga head riisi maksasoustiga (peaks vist kirjutama kaste, aga see soust kõlab alati nii ägedalt, nagu Balhouni puhul) ja kõrvitsaga. Ees ju pikad pühad ja ega nüüd palju ringikolamist ei plaani, seega tuleb aega täita. Telekas oma spordiga ja ehk ka mõne lemmikfilmiga teeb seda, ja ehk ka hobi, kui mõni "korrastamismaania" kallale tuleb. Aga kui seda vähe?

 

 

 

Sel kuul on aga natuke rohkem hommikusi tööleminekuid ja see mitmes mõttes väga hea. Rohkem liigutamist ja tegevust ning ka võimalust teha tööl nii, et teistel oleks kergem. Vajadusel isegi halvasti tehtud asju ümber teha, kuigi vahel viskab see üle küll. No ei saa nii lohakalt töösse suhtuda ju!? Ja ennäe, üks hommik saatis mind oma tramm. Mitte küll päriselt minu nimeline, aga ikka vahva näha.

 

 

Ning olgu või kõige pimedam aeg, seda aitab leevendada ilus valgus ikka. Kasvõi natukenegi ja ootamine saabki nüüd otsa, sest kohe hakkavad päevad jälle pikemaks minema! Valguse võit!

 

 

Sel aastal on üsna palju olnud detsembris ka selgemaid hommikuid ja nii mõjutab pime aeg veelgi vähem. Vahel tööle minnes oleme töökaaslasega selle üle arutlenudki ja temalgi sama tunne.

 

 

Raamatukogust saab ka pisukese hinna eest raamatuid osta. Väga tore võimalus. ja kui loetud, siis ikka reisiraamatukokku viib nende tee! Muidugi, laenutatud raamatud lähevad ikka raamatukokku tagasi. Ja kuigi Koorti lood jäävad Melchiorist ja Palmse parunist maha, tahaks need siiski ära lugeda.

 

Vahepeal pean aga laskesuuska vaatama. Tunnen ikka naiste murdele ja rõõmudele kaasa ja alati tahaks, et neil läheks hästi. Hea on ka see, et meeste hulgas noored juba sähvatavad!

Viimased kuud olen ma kuu ülevaatepostituste pealkirjades ikka ootamisest kõnõlenu. Miks? Sest eks inimene ootab eluaeg ja vanemas eas eriti. Ning kui nii palju koledat sigineb Maarjamaale aina rohkem, siis ootad muidugi ka midagi ilusat. Vahel leiab aga ehvbees midagi väga ilusat! Seest läheb soojaks neid sõnu lugedes.

Levo Tohva  tunneb end õnnelikult kohas nimega Usinitsa, Polvamaa, Estonia.

oStsrdpneoa2cgc82u016 316ctath5ccml6gac200g7737t10cum452h276  · 

Tulemas juubeliaasta. Meie pere mets saab kohe-kohe 80 aastaseks. Ta sündis nagu müütides - tulest. Väike isa kirjutas:

“1945 aastal oli meie metsas suur tulekahi. See sai alguse tee äärest ja muutus ladvatuleks. Isa (isaisa) oli venelaste eest peidus haovirnade vahel teises metsatukas (praeguses tiigitaguses) ega saanud meid aidata. Põdesin leetreid, kuid käisin metsa kustutamas koos ema ja külarahvaga (oli siis 12 aastane). Põleng kestis mitu päeva ja kui puud ära põlesid, miilas tuli veel mitu kuud turbapinnases. Seepärast on metsapinnas siiamaani auklik ja sinna koguneb vett.”

Isasloom käis talvealguse ringkäigul metsas elavaid naabreid väisamas ja piirikupitsatele jalga kergitamas. Kitsed ei tee ebaviisakalt enam väljagi, põder ajas end jalgadele ning sörkis pahaselt puhisedes eest ära, rebaseid polnud kusagil kodus, kährik tundus põõnavat.

Metsameeste tavaarusaamade järgi peaks Risttiimõtsa mets nüüd raieküps olema ja kohe surema hakkama. Eks neid puid sureb ka - talule vajalikus küttepuude mahus. Kuid uusi sünnitab mets jälle asemele. Toimub looduslik uuendus, - nagu inimsoo hulgaski. Vanad lähevad eest, noored tulevad peale.

Paarkümmend vana männikuivikut on rähnide pärusmaaks jäetud - et rähnimehed saaks kevaditi pruutidele oma tublidust kuulutada ja naisevõtusoove põristada.

Kakkudest ja kullidest naabritega on meil kahjuks kehvasti. Nende elupaigad asusid väljaspool talumaade piire ning kui metsafirmade katastritel “uuendati” mets kasevõsa staatusesse, kadusid nii kanakull, värbkakk kui ka händkakk.

Isaslooma mobla blokitud numbritest 2/3 moodustavadki metsaparisnike omad. Ei taha neid kuulda ega näha. Las mets elab oma elu, sureb oma surma, sünnib uuesti ja olgu varjupaigaks olenditele, kes peavad mujalt põgenema. Niikaua vähemalt kui see isasloom jaksab käia piirikupitsatele jalga kergitamas.

Kes tahab, leiab loo üles ja seal veel imeilusad videodki.