Jäägu avapildiks 1. oktoobri hommik.
Mis kuu toob, eks näeb. Kuigi poliitikas ja riigitasandil kipuvad asjad aina hullemaks minema, püüan ikkagi optimistlikku meelt säilitada. Ja selge on, et kui miski ei juhtu sel kuul, juhtub ehk järgmisel. Või miski hoopis järgmisel aastal või lausa sajandil! Mitte et mina nii kaua elaks, iga päev võib olla viimane. Kuid see ei tähenda, et tohib olla ükskõikne.
Me kõik tahame uusi maanteid ja telefone, kuid samal ajal soovivad paljud meist, et selleks vajalikke maavarasid ammutataks kuskil mujal: et kruusa maantee jaoks ei kaevandataks meie vallas ning mobiiltelefonide tegemiseks vajalikke metalle ei kaevandataks isegi mitte meie riigis. Selline hoiak on üsna levinud Eestis, aga ka teistes Euroopa Liidu riikides.
Geoloogid töötavad sellest kõigest hoolimata ja uurivad, milliseid võimalusi pakuvad Eestis leiduvad maavarad ühiskonna vajaduste rahuldamiseks ja rahvusliku rikkuse kasvatamiseks, rääkis Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi maavarade ja rakendusgeoloogia osakonna juhataja Rutt Hints.
Vaat ei meeldi mulle selline suhtumine! Kui austatud teadlane mõtleks oma rahvale, aga samas ka mainele ja mitte ainult, kogu teadlaskonna mainele, siis ei saa olla äärmuslane! Kui sellele loo algusele oleks järgnenud tõdemus, et ühiskond peab kiiresti hakkama ka säästma ja kõvasti sä'ästma, siis oleks ma jutuga nõus olnud. Aga ei jätkanud. Tekib kahtlus, et sellist juttu saaks ju rääkida vaid Nauru, vabandust, Eesti poliitik, kel plaanis rumalusest või ahnusest Eesti maha müüa!
Täna telerit vaadates meenus mulle üks teine paralleel. NG uurija Albert Lin (sümpaatne saateosaline, raudjalaga mees) rändab mööda maailma sarjas "Kadunud linnad Albert Lin`iga" (NG puhul Viasat on kuskilt koukinid saatekavasse naljaka pealkirja "Maya sõdalase kuninga pealinn") ja sarja ses osas uurib inkade eelseid rahvaid Peruus. Nii nagu inkad ja nende eellased kummardasid loodust ehk Suurt Esiisa, on ka eestlased seda teinud, ainult me oleme selle ära unustanud. Mitte kõik ja mitte täielikult muidugi.Aga selle saate puhul meenuski ka üks äärmus - üsna paljud ütlevad, et "mul ei olegi telerit, sealt pole mitte midagi vaadata"! Kuidas inimesed jõuavad äärmusteni ja selliseid arvamusi välja ütlevad? Me kõik ei taha ÜLELIIA uusi telefone ja maanteid, aga me kõik vajame teadmisi, ka selliseid, mis maailmapilti avardavad. Ja kuigi telekas on tõesti suur osa programmist saast, siis selle kõrval on ka kübeke väga kasulikke saateid. Muide, esmaspäevane Osoon seekord rääkis sellest, et muld on kõige elurikkam ja keerulisem keskkond maal.
Artiklist selgus ka et:
Näiteks tuleb 100 protsenti Euroopa Liidu raskete haruldaste muldmetallide tarnest Hiinast või 71 protsenti plaatinast Lõuna-Aafrika Vabariigist. Euroopa Liit on nüüd sõnastanud, et edaspidi sellist olukorda ei tohiks olla, kus ühest riigist tuleb enam kui 65 protsenti mingist kriitilisest toorainest.
On sõnastatud ka, et kümme protsenti kriitiliste toorainete aastasest tarbimisest peaks tulevikus olema Euroopa Liidus kohapeal kaevandatud ja vähemalt 40 protsenti peaks olema Euroopa Liidus kohapeal töödeldud.
Protsendid protsentideks, laias laastus võib ju sellega ka nõus olla, aga veel kord, kui palju me (meie siin ja kogu maailmas) tegelikult midagi vajame? Tahame mobiiltelefone, aga oma kodu vundamendi alla peame hiigelsuure augu kaevama, et keegi ajuvabalt iga poole aasta tagant uue telefoni ostaks? Või mingi kamp tahab 8-realisi maanteid ja Rail Balticut?
"Patuvaba" hakklihakaste. Umbes millegi sellisena Nunne Õlletuba end reklaamis, päevapraena 5.50. Lõhna oli kaugelt tunda ja kaste oli tõesti hea! Kõht täis õhtuni! Siiani olen ikka koduseid kotlette või grillvorste, sageli riisiga, võtnud.
Veidi Õhtulehest:
Seenegruppidesse ja -äppidesse peab suhtuma kriitilise meelega
Ühismeediast leiab kümneid seenehuviliste gruppe. Eesti suurim seenegrupp
„Eestimaa seened“ ühendab ligi 64 000 seenesõpra. Keskmiselt tehakse grupis
„Eestimaa seened“ kümme, tippajal suisa mitmeid kümneid postitusi päevas.
Enamasti küsitakse grupikaaslastelt foto põhjal, kas tegemist on söögiseenega, või
palutakse seent määrata. Väiksematest Facebooki gruppidest eristub „Eestimaa
seened“ selle poolest, et grupil on koguni kümme administraatorit, kelle seas on ka
loodusteadlased ja mükoloogid. Nad panustavad oma vabast ajast nii palju kui
võimalik ja jälgivad, et grupis oleks vähem asjatundmatuid seenemääratlusi ja ohtlikke
soovitusi.
Kohe pannile?
„Kommentaar „Kohe pannile“ kujunes algusaastatel lausa hüüdlauseks, millest oleme
nüüdseks pigem lahti saanud,“ ütleb grupi „Eestimaa seened“ administraator Neeme
Sihv.
„Väga palju on tulnud ette, et seeni määratakse valesti või ollakse seeneliigi
tuvastamisel eriarvamusel. Praegu on selliseid juhtumeid vähem, sest me reageerime
aktiivselt. Grupi reeglites on kirjas, et inimeste elu ja tervis on esmatähtis. Kui näeme,
et seen on määratud valesti, siis kirjutame juurde õige seeneliigi või -perekonna, juhime
tähelepanu mittesobivale kommentaarile või isegi kustutame selle, kui see ei vasta
grupi reeglitele. Oleme usaldusväärsetest allikatest kokku koondanud seeneraamatu ja
mürgiste seente albumi, kust jagame vajadusel vastajale viidet õigele seeneliigile.
Täiendava meetmena võime peatada mõneks ajaks grupis osalemise. Neid, kes on
korduvalt valesoovitusi andnud, oleme kahjuks pidanud ka lõplikult grupist
eemaldama. Murekohti on palju, kuid piisava jälgimise abil saab ohtusid vähendada,“
Administraator tõdeb, et seente määramine Facebooki gruppides pole kunagi täiesti
ohutu. „Väga palju sõltub määrajatest ning piltide kvaliteedist ja valgusest. Sageli ei
näe inimesed vaeva ega lisa juurde kasvukeskkonda ega muud seene määramiseks
olulist infot. Seetõttu on valemääramise oht väga suur. Inimeste peas on palju ka
esivanemate tarkust – kommentaarides kirjutatakse seene rahvapärane nimetus, mis
võib viidata mitmele seeneliigile ja lisatakse, et nii on vanaema alati seda seent
nimetanud.“
Seenel esimest korda
Infoajastu võimaldab kõike guugeldada, kuid unustatakse olla allikakriitilised. „Meil on
olnud kõnesid, kus öeldakse, et käidi seenel esimest korda ja seejärel püüti seeni
Facebooki seenegrupis tuvastada. Päris kõikide seente kohta aga küsida ei juletud
ning pärast seenetoidu söömist hakkas halb ja kahtlustati seenemürgistust,“ toob Oder
näite.
Sihv rõhutab, et grupi loomisest peale on selle oluline eesmärk olnud abistada teadlasi
ja leida haruldasi liike ning söömissoovituste andmisse ei suhtuta kergekäeliselt.
„Grupi reeglid näevad ette, et ei tohi anda huupi soovitusi söömiseks, kuigi see on väga
populaarne käitumisviis,“ ütleb Sihv. „Kujutage ette, kui kommentaarides käib arutelu
seeneliigi määramise üle ja samas keegi juba soovitab väidetavalt hea söögiseene
pannile panna, jättes isegi seene nime mainimata. Me ju ei tea, mis liigi kohta see
soovitus kehtib,“ hoiatab ta. Seeneäpid pole võrreldavad seeneteadlasega
Abi otsitakse ka seeneäppidest. „Oluline on meeles pidada, et äpp ei pruugi öelda, kui
ta seent tuvastada ei oska. Pigem pakub see kõige lähemat varianti nähtule, mis võib
aga olla hoopis teisest perekonnast. Samuti tasub vaadata, kus äpp on väljatöötatud,
kas see tutvustab meie piirkonnas kasvavaid seeni või viitab hoopis kaugemate maade
metsaandidele,“ lisas mürgistusteabekeskuse õde-konsultant Ruth Kastanje. „Äpid
võivad seenteks määrata ka suvalisi esemeid, sest neid pole n-ö õpetatud asju ja seeni
eristama,“ lisab Sihv.
Seeni oskavad tuvastada vaid seeneteadlased, aga ka eksperdil on keerukas pelgalt
pildi põhjal otsustada, millise seenega on tegu. Lisaks välimusele (olulised on kõik
osad kübarast tupeni) aitab seent määrata lõhn, kasvupaik, maitse ja see, kas murdes
eraldub seenemahla või mitte. Kõige turvalisem on, kui tundmatud seened jäävad
metsa.
Ühismeediast leiab kümneid seenehuviliste gruppe. Eesti suurim seenegrupp
„Eestimaa seened“ ühendab ligi 64 000 seenesõpra. Keskmiselt tehakse grupis
„Eestimaa seened“ kümme, tippajal suisa mitmeid kümneid postitusi päevas.
Enamasti küsitakse grupikaaslastelt foto põhjal, kas tegemist on söögiseenega, või
palutakse seent määrata. Väiksematest Facebooki gruppidest eristub „Eestimaa
seened“ selle poolest, et grupil on koguni kümme administraatorit, kelle seas on ka
loodusteadlased ja mükoloogid. Nad panustavad oma vabast ajast nii palju kui
võimalik ja jälgivad, et grupis oleks vähem asjatundmatuid seenemääratlusi ja ohtlikke
soovitusi.
Kohe pannile?
„Kommentaar „Kohe pannile“ kujunes algusaastatel lausa hüüdlauseks, millest oleme
nüüdseks pigem lahti saanud,“ ütleb grupi „Eestimaa seened“ administraator Neeme
Sihv.
„Väga palju on tulnud ette, et seeni määratakse valesti või ollakse seeneliigi
tuvastamisel eriarvamusel. Praegu on selliseid juhtumeid vähem, sest me reageerime
aktiivselt. Grupi reeglites on kirjas, et inimeste elu ja tervis on esmatähtis. Kui näeme,
et seen on määratud valesti, siis kirjutame juurde õige seeneliigi või -perekonna, juhime
tähelepanu mittesobivale kommentaarile või isegi kustutame selle, kui see ei vasta
grupi reeglitele. Oleme usaldusväärsetest allikatest kokku koondanud seeneraamatu ja
mürgiste seente albumi, kust jagame vajadusel vastajale viidet õigele seeneliigile.
Täiendava meetmena võime peatada mõneks ajaks grupis osalemise. Neid, kes on
korduvalt valesoovitusi andnud, oleme kahjuks pidanud ka lõplikult grupist
eemaldama. Murekohti on palju, kuid piisava jälgimise abil saab ohtusid vähendada,“
Administraator tõdeb, et seente määramine Facebooki gruppides pole kunagi täiesti
ohutu. „Väga palju sõltub määrajatest ning piltide kvaliteedist ja valgusest. Sageli ei
näe inimesed vaeva ega lisa juurde kasvukeskkonda ega muud seene määramiseks
olulist infot. Seetõttu on valemääramise oht väga suur. Inimeste peas on palju ka
esivanemate tarkust – kommentaarides kirjutatakse seene rahvapärane nimetus, mis
võib viidata mitmele seeneliigile ja lisatakse, et nii on vanaema alati seda seent
nimetanud.“
Seenel esimest korda
Infoajastu võimaldab kõike guugeldada, kuid unustatakse olla allikakriitilised. „Meil on
olnud kõnesid, kus öeldakse, et käidi seenel esimest korda ja seejärel püüti seeni
Facebooki seenegrupis tuvastada. Päris kõikide seente kohta aga küsida ei juletud
ning pärast seenetoidu söömist hakkas halb ja kahtlustati seenemürgistust,“ toob Oder
näite.
Sihv rõhutab, et grupi loomisest peale on selle oluline eesmärk olnud abistada teadlasi
ja leida haruldasi liike ning söömissoovituste andmisse ei suhtuta kergekäeliselt.
„Grupi reeglid näevad ette, et ei tohi anda huupi soovitusi söömiseks, kuigi see on väga
populaarne käitumisviis,“ ütleb Sihv. „Kujutage ette, kui kommentaarides käib arutelu
seeneliigi määramise üle ja samas keegi juba soovitab väidetavalt hea söögiseene
pannile panna, jättes isegi seene nime mainimata. Me ju ei tea, mis liigi kohta see
soovitus kehtib,“ hoiatab ta. Seeneäpid pole võrreldavad seeneteadlasega
Abi otsitakse ka seeneäppidest. „Oluline on meeles pidada, et äpp ei pruugi öelda, kui
ta seent tuvastada ei oska. Pigem pakub see kõige lähemat varianti nähtule, mis võib
aga olla hoopis teisest perekonnast. Samuti tasub vaadata, kus äpp on väljatöötatud,
kas see tutvustab meie piirkonnas kasvavaid seeni või viitab hoopis kaugemate maade
metsaandidele,“ lisas mürgistusteabekeskuse õde-konsultant Ruth Kastanje. „Äpid
võivad seenteks määrata ka suvalisi esemeid, sest neid pole n-ö õpetatud asju ja seeni
eristama,“ lisab Sihv.
Seeni oskavad tuvastada vaid seeneteadlased, aga ka eksperdil on keerukas pelgalt
pildi põhjal otsustada, millise seenega on tegu. Lisaks välimusele (olulised on kõik
osad kübarast tupeni) aitab seent määrata lõhn, kasvupaik, maitse ja see, kas murdes
eraldub seenemahla või mitte. Kõige turvalisem on, kui tundmatud seened jäävad
metsa.
Pikemalt siin:
Siia juurde lehise- ja kuldtatik töö juurest suitsupausi ajal.
Huvitav, millise paekiviga remonditi? Jätab originaalse Lasnamäe pea mulje küll?
Kui tuleb pelmeeniisu? Mulgi karnil läheb külmkapp remonti, nii et sealt ei saa. Ja kuigi kallid (käsitööpelmeenid), siis otsustasin ära proovida siinsed. Ostsin veise-sea ja küülikulihaga. Minu arust ülemaitsestatud ja loomulikult ka koriandrit sees (palju). Kindlasti kellelegi maitsevad, aga mina siiski (vist) rohkem ei osta. Aga ega ma pole mingi gurmaanist spetsialist kah.
Vaatan "Shetlandi". Head näitlejad (igas sarjas peab olema mitu sümpaatset), kena loodus, hea operaatoritöö, parasjagu põnevust jne. Hea krimkaseriaali tunnused. Huvitav, kas ja kuidas oleks sellisel kõnnumaal elada? Püüan märgata igas looduskaadris, mida näha on ja kas ka puid on. Suuresti neid pole, ongi vaid kaljud ja... mis iganes seal kasvab. Mõneti sünge ja kõle ju, aga arvata võib, et puhata sellisel maal mõnda aega oleks küll kosutav.
Aga ootamisest ei pääse. Ootaks näiteks seda, et mõistus ja hoolivus võidaksid. Mingi pagan teab, mis leht jagas postitust:
Rail Baltica teeb revolutsiooni Balti regiooni infrastruktuuris, muutudes sajandi suurimaks omataoliseks projektiks.See ambitsioonikas 870km kiirraudtee ületab lõhe Balti riikide - Eesti, Läti ja Leedu - ning Euroopa raudteevõrgu vahel.Planeeritav raudteeliin kasutab igapäevaselt nelja kiirrongi, kulub veidi üle kolme tunni, et läbida kogu Tallinna ja Kaunase või Vilniuse vaheline vahemaa. IDOM projekteeris 389 km (44% kogu liinist) kuues erinevas lõigus, mis hõlmas 44 raudteeviadukti, 50 maanteeviadukti, 15 silda, 17 eluslooduse ülekäigukohta ja kogu raudteeliinile elektrisüsteeme. Bentley tarkvara kasutamine 3D modelleerimiseks ja kokkupõrke tuvastamiseks aitas neil hõlbustada sujuvat koordineerimist sadade ettevõtete ja 150 multidistsiplinaarse inseneriga globaalse meeskonna vahel.Ehitus käib hästi, pooleli on üle 10 suure raudteeülesõidu projekti ja veel viis ettevalmistust ehituseks. Keerulise piiriülese raudteeprojekti eesmärk on olla täielikult toimiv aastaks 2030.Pärast valmimist saab Rail Baltica täielikult elektrifitseeritud. See tähendab CO2 heitkoguste 18,3% vähenemist, mis toob kaasa puhtama õhu ja vaiksema keskkonna 4,5% väiksema mürareostusega.
Aina süvenev rahaahnus ja enesehävitamine teiste hävitamise teel paneb vere keema!
Täiesti haige jutt! Läbinisti! Räägitakse 4 rongist päevas ja selleks on " suur eduprojekt", elektrifitseeritud kahe rööpapaariga monstrum? Revolutsiooniline? Jah, see ra on, algab uus ajastu, RB on esimene 100% mittevajalik asi, järelikult hakkab selliseid veel rohkem tulema? Mis süsinikuheite vähenemine?
Ja siis tuleb keegi anonüümus ütlema, et ma vingun? Inimene, kes oma kontol karjub JAH FOSFORIIDILE, ei julge isegi oma nime all seda öelda? Muidugi, mul oleks ka häbi nõretada rumalusest.....
Too postitus on aga lausa ohtlikult haige propagandajutt! Väljamõeldud numbritega, sest 4 kiirrongiga kaheteeline sadade miljonite tonnide terase, tsemendi jm ei saagi vähendada CO2 heitkoguseid vaid kasvatab neid tuhandete ja sadade tuhandete tonnide võrra! Äraspidine revolutsioon tõepoolest, mürkrohelisena...
Nõmmel on kindlasti jaama juures tänavaruumi muudetud inimesesõbralikumaks, aga...
.....kuna isegi välitualette tehakse nii, et väljaspool joogiveekraane pole (vaat jonnime ja kõik! ütlevad linnaisad), siis pole ka joogiveekraanideni viitasid! Vahtige ninapidi nutikas, seal asukohad olemas, muideks, eks ole...
Muidu aga tõepoolest, siingi saab nüüd rohkem istuda ja puhata ning kui need, kes küsivad, miks pinke peaks vaja olema, siis vaadaku! Ehk tuleb ka mingi arusaam!
Küsiti, kas valget sousti ka? Muidugi, nostalgialaks koduse söögi järgi peab olema TÄIELIK! Ja parimad pontshikud Tallinnas on siin kindlasti! Ei jõua ära kiita siinseid tegijaid!
Miks rohelust linna vaja? No kasvõi selleks, et kui rohelus muudab värve, siis saab ju lehti loopida!? Ja seegi on osa elukeskkonnast ehk kodust ja ehk siis ka lapsepõlvest! Eriti kui loobitakse ja ikka nii, et need "väljapoole piiri" ei lendaks. Üliarmas on näha kui inimesed mõtlevad ja hoolivad!
Ja nii ongi, nagu ütles foogtihärra Melchioris! Linnaruumis võiks rohkem pinke olla? Milleks, mis te vingute, kiu-viu, vastavad mõned... Taas kiitust väärt!
Ka jaamaülem tuleb tööle rattaga...
Rong pole Rahumäel veel peatudagi jõudnud, kui Nõmme ülesõit kinni läheb...
Pole keegi teine süüdlane kui Eesti Raudtee. Ei midagi lihtsamat kui varustada rongid seadmetega, mille järgi ülesõidu tõkkepuu need eristab kiir- ja tavarongideks! Ma ei väsi kordamast, Eesti Raudtee ise ütleb, et nemad pürivad piirkonna innovatiivseimaks ettevõtteks, aga mure on, et ei saada aru, mis on innovatsioon!? Või õigemini, see ongi nii vana lahendus, et uuendusena ei saagi maha hõigata?
Pole keegi teine süüdlane kui Eesti Raudtee. Ei midagi lihtsamat kui varustada rongid seadmetega, mille järgi ülesõidu tõkkepuu need eristab kiir- ja tavarongideks! Ma ei väsi kordamast, Eesti Raudtee ise ütleb, et nemad pürivad piirkonna innovatiivseimaks ettevõtteks, aga mure on, et ei saada aru, mis on innovatsioon!? Või õigemini, see ongi nii vana lahendus, et uuendusena ei saagi maha hõigata?
Parim võileivakate on ikka keedetud sealihha! Minu jaoks soovitavalt taisem, aga väike riba pekki võib ju ka olla. Õige soolasus, keeduvees sibulad ja terake küüslaugupulbrit hiljem - Mehe söök. Naiste ka muidugi!
See siin pole maitseroheline....
Ikka väga palju ilmub linna mingeid putkasid või taimekaste. Raha kulub hästi ja eks iseenesest hea, kui saab kasvõi vihma või päikese eest varjuda. Tuuletõmbuse eest aga ei kaitse? Ma ei tea...
Kunna ootekodades siiani ei suudeta seinu laest maani teha, siis pole ka need putkad paremad midagi! Tõsi, on uskumatu jummali ime, et sõiduplaanidele alus tehti! Aga miks putkast väljapoole? Võinuks siis katuse ja tagaseinagagi jätkata pikemalt selle kohal? Nagunii vihmaga ei mahu sellesse käkerdisse ootama rohkem kui paar-kolm inimest.
Reklaamifirmad aga rõõmustavad - pappi kühveldatakse kokku ja aidatakse ka hinnatõusudele kaasa. Sh toidupoodides.
Reklaamifirmad aga rõõmustavad - pappi kühveldatakse kokku ja aidatakse ka hinnatõusudele kaasa. Sh toidupoodides.
Sattusin uuesti teatrirestosse Voldemar. Ja päevapakkumine sügisesel ajal - seene-peekonipirukas - no PARIM, mida Tallinnas võib saada!
Magusat ma ei söö, aga see Lamav Pavlovamutt või miski pidavat ka väga maitsev olema. Ja istumiseks see koht ikka väga mõnus (igati aitäh kõikidele teenindajatele ja kokkadele!)
Väike pidu oli T1 majas, sain ka esimest korda sinna.
Linnas näeb vahel ka siniseid tramme! Uute trammide puhul on arusaadav, et on spetsiaalne disain, aga ehk võiks neid olla erinevas värvigammas?
Kui pole teemaga kursis ja hakkad mõtlema, kas vaja on korduv- või ühekordse kasutusega taarat (olgu klaas või plast), siis piisab taaraputkas oodates lugemisest - ühekordse taaraga kaasnevad kulutused ja mõju loodusele on kordades suurem!
Nagu on täiesti mõttetu ka välireklaam ja see tuleks kiiremas korras keelustada!
Aga ongi oktoober omadega õhtal! Kena sügise jätku!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar