MILLAL SÜNNIB METS?
LOODUS ON KÕIGE OLULISEM INIMESE JAOKS. LÕIGILE, KELLELE MEELDIB LOODUS JA KES MÕISTAB SELLE TÄHTSUST, ON AGA KINDLASTI KA OMAD LEMMIKUD? MULLE ÜHEKS SELLISEKS TEKKIVAD METSAD, OLGU SIIS HEINAMAAL, KARJÄÄRIDES vm.
Millal sünnib mets on muidugi natuke filosoofiline küsimus. Olen oma elust sõitnud siin teemas olevatest kohtadest rongiga mööda üle 50 aasta. Suures osas trassil mäletan paljutki, nt Saku ja Kasemetsa vahel kraavitatud heinamaa ja aastakümneid taamal olev väetiseküün. Kohila ja Lohu vahel aga laiusid heinamaad, nüüdseks on osa metsastumas ja osa uuselamute all. Ja alati huvitas mind siin see, kuidas loodus muutub. Kui puud-põõsad saavad aina tihedamaks ja suuremaks, mis muutub alustaimestikus, seenemaailmas jm?
EESTI LOODUSEUURIJATE SELTS!
Kas meie looduseuurijatel on põhjalikumaid uuringuid, aegjada vm sellel teemal? Siin ma ühe AEGJADA esile toon, kuigi väga vanu pilte sealsest mul pole, aga see oligi heinamaa. Mingil ajal enam ei niidetud. Mis taimed siis vohasid, pole mulle teada, aga kindlasti on paljud neist nüüdki alles. Veel.
USUN, ET OLEKS VÄGA OLULINE JA KA PÕNEV TEADA, KUIDAS JA MIS MUUTUB JUST SELLISES MUUTUVAS MAASTIKUS NÄITEKS ÜHE SAJANDI JOOKSUL? Mul küll seda näha pole antud, aga see ei tähenda, et teised kaasteelised näevad.
Esimesed pildid on tehtud Kohila ja Lohu vahel. Huvitav on seegi, et kohati on puid küll kasvama hakanud, aga ka mitme aastakümnega osa alast puudevaba.
Selline ongi üks minu lemmikmaastikke. Ei ole kindlasti veel mets, aga ilusad ja "kohevad" noored puud annavad lootust! Veel ei varjuta maapinda ja rohttaimi, agaküllap avaldb oma mõju juba mitmel muul moel. Sealhulgas lehe- ja okkavarisega.
Kuidas muutub mullas olev mükoriisa või ta pigem "tekib juurde", kui hakkavad kasvama puud? Siinsamases endisel heinamaal, aga veel huvitavam, karjäärides, kus sisuliselt muld puudub või seda on väga vähesel määral?
Ühes kohas ongi siis ka puid istutatud?
Lohu. Ainus perroon Eestis, kus keegi hooliv inimene ei lasknud puid maha raiuda ja nüüd pakuvad need pool päeva mõnusat varju päikese eest.
1.
Siitmaalt lisan iga pildi juurde ka numbri, selleks, et OLEKS LIHTSAM KOMMENTEERIDA NÄHTAVAT, MÄÄRATA LIIKE jms.
Olen ju ise kõiges häbemata vilets määraja. Muidugi on selge, et piltide järgi ei saagi kõike nähtavat määrata, aga midagi siiski. Taimeliike ju ehk kasvõi perekonna tasemel.
Milliseid neist siin on METSALIIGID? Ehk need, mis eelkõige levinud metsades, sageli siis vähema valguse või hoopis lehekõdu jm tingimustes. Seened neist omakorda veel rohkem teine maailm, mükoriisaseente puhul ma ei oska öelda, mis ja kui palju on "minevikus" kuskil olemas, mis ja kuidas tekib aga aja jooksul. Piltlikult olid minu jaoks siin esimesed metsa tunnusmärkideks Männi- käbikõrgesed (kui õigesti määrasin). Nemad ju vajavad puude "vilju" ehk käbisid?
Läbijalutatud metsatukk polnud muidugi suur, nii 300x300 meetrit ehk. Või nojah, ütlen küll mets, aga pole ju veel mets?
Mis on mets?
Mets on taimekooslus, kus peamise rinde moodustavad puud. Looduses on metsatüüpe sageli raske määrata. Kõige üldisemalt võib metsad jaotada kahte suurde rühma: aru- ja soometsad. Arumetsad kasvavad lubjarikkal lähtekivimil, kus turbakiht puudub või on õhuke (looduslikult alla 30 cm). Soometsade pinnaseks on märg ja paks (üle 30 cm) turvas. Eestis on metsadega kaetud umbes 2,3 miljonit hektarit. Kõige enam on männikuid, eriti Eesti põhja-, lääne- ja kaguosas. Vahe-Eestis kasvavad peamiselt kuusemetsad.
Millised taimed kasvavad metsas?
Metsataimed on väga erineva vormi ja nõudlusega. Igale metsatüübile on iseloomulikud kindlad taimeliigid, mis sõltuvad vastava maa-ala mullastikust. Kõrgemate rinnete taimed (puud) vajavad rohkem valgust. Väiksemad valguslembesed rohttaimed saavad kasvada vaid hõredates päikeseküllastes metsades ja metsaservas. Tihedates kooslustes, kus päikesekiired ei suuda läbi puuvõrade tungida, kasvavad varjutaimed või puuduvad rohttaimed hoopis.
Kuidas kujunevad metsad?
Metsatüüp sõltub mullast. Õhukese mullakihiga paekivisel pinnasel kasvad kidurad loometsad, viljakatel, paksu huumusekihiga parasniisketel muldadel on aga salumetsad. Looduslikud metsad võivad areneda puisniitudest ning soodest. Paljud praegused metsad on aga inimese istutatud majandusmetsad. Vana metsa maharaiumisel kujuneb aja jooksul asemele uus metsakooslus (sekundaarne suktsessioon) –- alguses valgusnõudlike lehtpuudega, hiljem vähemnõudlike okaspuudega.
2. definitsioon, muidugi Erametsaliidu kaukast:
Eesti metsaseadus eristab metsa ja metsamaad. Kes ei taha lageraie järgset maad kutsuda metsaks, kutsugu seda metsata metsamaaks või ökoloogiliseks katastroofiks või õudusunenäoks. Lageraie järgne mets on ikkagi mets, tahetakse seda või mitte.
See on muidugi komöödia, õigemini tragikomöödia minu jaoks! Sest selle esitas metsateadlane, mitte loodusteadlane! Kui juba Erametsaliit seda promob, siis on vähemalt kindel laks - omakasupüüdlik libainfo!
3. definitsioon:
Vikipeedia.
Vahel püütakse muidugi hämada. Kui kuskil loetakse metsaks ka hõredate ja kidurate puudega ala, siis kõikjal ei ole samad puud ja põõsad ja ka varjuvus on erinev, seega meie puude võrad katavad rohkem? Võib ju kuskil olla hõredaid, kitsavõralisi vm puid kuitahes tihedalt, aga varju annavad need maapinnale protsentuaalselt vähem?
Sims lisas, et näiteks Eestis loetakse maa-ala metsaks, kui seal leidub puittaimestikku, mille võrastik katab maapinda vähemalt 30 protsendi ulatuses, rahvusvahelise määratluse järgi piisab kümnest protsendist. Kasutades viimast, oleks Eestis umbes 100 000 hektarit metsa rohkem. Rahvusvahelise standardi järgi moodustavad metsa need puittaimed, mis suudavad kasvada vähemalt viie meetri kõrguseks, kuigi osad nendest puittaimedest on põõsastikud. Eesti on selles osas valivam ja eristab eraldi ka põõsastikud, mida metsamaaks ei loeta.
Mina aga läksin ikka METSA otsima. Mitte lageraiet ja kändusid vaid metsa, milles liikudes tunnedki, et oled metsas!
2.
Niisugused muutused ajas ongi omased siinsele raudtee kõrvale olevale alale. Kus lõpetati niitmine varem või hiljem jne. Ühes kohas varem oli ka mände istutatud, aga enamuses ikkagi kõik looduslik valik.
Eks juttu seekord tuleb siin palju ja aja jooksul ühe rohkem, sest kui aidatakse määrata või on lihtsalt "metsatüübi" ja piltide kohta arvamusi, siis kommenteerin ka neid. Ehk siis postituse sisu muutub ajas nagu muutub ka mets!
Vanimad puud siin on vast 30-40 aastased.
3.
4.
Vahetult perrooniäärne ala. Raudtee ääre omapära ja mõju veel ju ka selles, et võivad esineda võõrliigid või need, kellele sobib vähene konkurents. Ja ka mürgitamine sel alal ajaliselt pidev. Veidi eemal tammist on aga juba "rohupadrik".
5.
6.
7.
8.
9.
10.
Õunapuude esinemine sellistes kohtades muidugi üsna tavapärane. Küll tassivad linnud seemneid, küll viskavad inimesed õunasüdameid (rongiaknast väljagi, vähemalt aegu tagasi).
11.
12. Harilik paakspuu.
Paakspuu on meie metsade üks tavalisemaid põõsaid, kuid tihti jääb ta möödujatele märkamatuks, sest ta ei ole kuigi suurt kasvu. Samuti ei meelita vaatama tema õied, mis on peidetud lehtede kaenlasse. Tegelikult on õied väga ilusad, nagu pisikesed valged tähekesed, kes on peitu pugenud tihedasse puuvõrasse. Huvitav on seegi, et tihtipeale õitseb paakspuu aastas kaks korda. Äratundmiseks on tal kaks iseloomulikku tunnust. Parem neist on see, et lehed on pealt tumerohelised ning alaküljel hästi selgesti esiletungivate roodudega. Teiseks on tal tume, peaaegu must, puukoor, mis on täis valgeid kriipsukesi. Talvel võib paakspuu ära tunda tema pungade järgi, need on kaitsvate soomusteta.
Sügisel võivad lastele pihku sattuda paakspuu marjad, millel on sees kaks luukest. Algul on need luuviljad punased ja hiljem muutuvad mustaks. Süüa ei tohi neid aga mingil juhul, sest nad on väga mürgised. Juhul kui peaks tekkima mürgistus, mis seisneb tugevas kõhuvalus, oksendamises ja verises väljaheites, siis tuleb kannatanule kiiresti anda sütt ja toimetada ta haiglasse. Küll on aga paakspuu tooreid marju kasutatud värvaine saamiseks. Paakspuu õitest saab head mett.
(Leht bio.edu on väga hea andmebaas https://bio.edu.ee/taimed/oistaim/paakspuu.htm)
Siinkohal on siis tähelepanek just see, et paakspuu klassifitseeritakse metsaliigiks. Aitäh, Uku Praks, määramise eest!
13.
14.
Saarepuid on siin kõikjal üksjagu näha. Kohati siis ka nii, erinevas kasvupikkuses ja üsna palju väiksel alal koos. Puhtakujulisi saarikuid on Eestis aga vist väga väheks jäänud.
15.
Metsõunapuud (metsikud, metsistunud jt) on meie metsamaastikel aga üsna tavalised, küll neid levitanud linnud kui ka valla pääsenud koduaedadest jm moel.
Mets-õunapuud (Malus sylvestris) on neist vähesed - enamik on aed-õunapuu (Malus domesticus) metsistunud isendid, mis ühel või teisel moel koduaiast loodusesse jalutama läinud.
Kui kunagi on mets-õunapuu levinud üle terve Eesti, siis nüüd kohtame looduses peaasjalikult aed-õunapuu metsistunud seemikuid, mets-õunapuu on looduskaitse all. Lisaks seemnest tärganud metsistunud aed-õunapuule leiab üle terve Eesti mahajäetud õunaaedu tähistamas kunagisi talukohti.
https://www.rmk.ee/metsa-majandamine/loodusblogi/mets-ounapuu
16.
17.
Kindlasti oleks siin botaanikutel rohkem noosi, sest nagu ütlesin, mina pigem jätan määramata, mida nägin. Noh, peale metsmaasika ehk...
Aga kuidas vaadata võrade katvust pindalal? Kas peaks lähtuma 10 või 30%-st? Ja kui kuskil on puudega ala vahel vaba pinda, siis protsenti peaks vaatama kogu maalapi kohta? Siin alal vist ei ole isegi veel 10% puude katvust, seega ei ole see mets? Tundub loogiline küll!? Aga lootust juba on, sest lisaks juba vanematele puudele, ilmub aina uusi noori puid. Kui külvaks siia sadu tammetõrusid...?
18.
19.
20.
21.
22.
Metsmaasikas on praeguseks hetkeks siin muidugi "jäänuk" heinamaa ajast, kui nii naljaga pooleks öelda, samas kasvab ta südamerahuga sageli ka metsas. Eriti raiesmikelgi.
23.
Loomulikult leiab siin ka vahtrat.
24.
25.
26.
27.
28.
29.
N.ö. metsasemad tukad vaheldusidki siin pidevalt lageda maa-alaga ja eks see annab liigirikkusele pigem hoogu juurde.
30.
31.
Harilik härghein. Poolparasiitne taim, kes valdavalt kasvab puude ja põõsaste juurte küljes,seega nii mõeldes on tegu pigem metsataimega. Aga ka puisniitudel on puud, nii et siinkohal pole veel ikkagi mets vaid pigem puisniit?
Euroopas tavaline ja Eestis sage. Metsas, metsaserval ja niitudel.
32.
33.
34.
35.
36.
37.
38.
Siin-seal oli muidugi näha ka samblaid ja samblikke. Huvitav oleks nendegi uurijate mõtteid teada selliste metsade muutumisel ja tekkel.
Metsakäharik on tüüpiline viljaka mullaga metsade sammal. Nii kasvab ta tavaliselt just laane- ja salumetsas. Samuti ei talu ta otsest päikesevalgust ja ei saa niimoodi metsast kuigi kaugel kasvada. Tihe seotus metsaga ongi talle andnud liigi nimetuse esimese poole – “metsa“. “Käharik” tuleb aga taime välimusest. Metsakähariku taim on väga...
Väga palju seda silma ei jäänud, nii et võikski siis nimetada seda tukka nooreks metsaks? Tore, et selline sammal on siin ennast sisse seadnud. Aitäh määramast, Piret Lõhmus (Samblasõbrad grupis)!
39.
40.
Üksjagu oli muidugi näha ka kadakaid ja allpool pilt ka ühest suuremast eksemplarist. Igal juhul oli siin tegu selge segametsaga, kasvamas palju põhilisi puu- ja põõsaliike.
41.
Omaette maailm on loomulikult ka sipelgad ja muud putukad.
42.
43.
Rõõmsat värvi pakkusid ka üksikud pihlakad.
44.
45.
46.
47.
48.
49.
50.
51.
52.
53.
54.
55.
56.
57.
58.
59.
Püsimetsa majandamine? Ju oli siinsel läheduses elaval inimesel vaja saunavihtasid? Aga eks ongi loomulik, et igas kasvavas metsas mõnevõrra ka ouitu kasutatakse.
60.
Keegi tuhninud?
61.
62.
Lootsingi leida kasvõi mõne seene. Tõsi, kukeseente vm jaoks mul korvi kaasas polnud ja ega ei hakanudki mitte ühtegi suuremat seent silma. Aga metsa "algstaadiumi" seeni siiski oli Tegu siis männi-käbikõrgesega?
Kuulo Kalamehe sõnad ühest Maalehe artiklist:
Märkame hoopis üht teist seent. Mingit knopkakujulist kümnesendise mündi suurust niitjal jalal seisvat seenekest. Siis veel paari-kolme. Aga mitte rohkem.
“See on männi-käbikõrges, ka söögiseen, söödav kupatamata, aga korjamiseks peaks neid palju olema, sest õhukesena ei anna palju välja,” selgitab mükoloog ja paneb seenekese edasiseks uurimiseks karpi.
Kuid .... KINDLASTI ÄRA SÖÖ, KUI EI TEA!
63.
Kui ma varem oleks rohkem tähelepanu pisiseentele pööranud, siis niisama leides poleks ju aimugi, et kasvab selline hoopis käbist välja. Maa sisse ei näe. Nii et Eestimaa Seened grupp, huvilised ja mükoloogid seal on mullegi veidi tarkust juurde andnud. Noh, nii palju kui mulle külge hakkab.
Aga nagu alati ütlen, määrata ma ei taha! Sest ... seegi kord eksisin. KÄBINARMIK hoopis nagu seenegrupis hea Urmas Kaja mulle teada andis.
RMK ühel lehel:
Käbinarmik kasvab okaspuumetsades männi- ja kuusekäbidel, eelistades sagedamini männikäbisid. Need seened pole ebaharilikud mitte ainult seetõttu, et kasvavad käbidel, vaid ka oma välimuse poolest: nende tihedate karvakestega kaetud kübar on kinnitunud sametise seenejala külge mitte keskpaigaga nagu paljudel teistel seentel, vaid külje pealt.
Jälle targem!
64.
65.
66.
67.
68.
69.
70.
71.
72.
Keegi tavalistest kellukatest vist, aga pilt jäi uduseks, vabandan. Kuid siiski jätan siin alles, sest seal metsas ta oli.
73.
Üsna ootuspärane oli leida ka põdrakanepit ehk rahvakeeli ka Ivan-tshaiks kutsutavat tuntud taime. Hiljutiste käikude puhul sain aimu, et teda võib kohata vahel väga erinevates biotoopides küll üksikuna, pigem aga väiksemate või suuremate puhmastena. Kuid pigem siiski metsaveertes ehk et ei ole tüüpiline metsataim?
Selle kauni taime kirjeldamiseks sobivad kõik neli pealkirjas mainitud omadust, kuid neid on tegelikult veel. Aga miks umbrohi? Sest põdrakanep levib jõudsalt igal pool ja on esimeste taimede seas, mis põlendikel kasvama hakkab. Üks põdrakanepi taim levitab tuhandeid seemneid, mis võivad tuulega emataime juurest mitmete kilomeetrite kaugusele lennelda. Lisaks sellele paljuneb põdrakanep veel ka risoomide abil. Kõige rohkem kasutatakse põdrakanepit teeks. Sellest ka põdrakanepi kõige populaarsem venekeelne nimevorm – Ivan-Tšai. Ma ei kasutanud väljendit „kõige populaarsem nimevorm“ niisama, sest ühelgi teisel taimel pole vist vene keeles nii palju rahvapäraseid nimetusi. Eesti keeles pole neile kõigile isegi vastet. Siin on valik põdrakanepi nimedest eesti keeles: põdralill, põdrakapsas, põdratubakas, pajulill, lillpaju, pajuhein, karukanep, kõrvelill, metssirel, nõmmeroos, palanulill, põdrakapsas, pöördpaju, rebashanna, tulipiits.
See rõhutab veel kord tõika, et põdrakanep leidis kasutust juba ammu enne selle teaduslikku süstematiseerimist. Esimest korda mainiti põdrakanepiteed kui tervendavat jooki XIII sajandi kroonikates.
https://www.rmk.ee/metsa-majandamine/loodusblogi/podrakanep-umbrohi-traditsioonilise-tee-asendaja-ravimtaim-voi-toiduaine
74.
See seenekse jäigi taas pildile valge plärakana kahjuks. Kui oleks selle aparaadiga ehk rohkem pingutanud, nt pikali visanud, võinuks ehk saada ka detailsema pildi. Aga just pikali viskamisega mul asjad keerulised, nagu ka pideva kükitamisega (tekitab peapööritust).
Nii pidin ühe üles kakkuma, et ehk on sellest rohkem abi.
75.
76.
77.
78.
Selliste metsade saatuseks on alati ka üks biotoopi muutev asi - liinialune raie. Aga eks seegi kasvatab kogu ala vaates liigirikkust ja on ka paratamatu, sest ei saa lubada suuri elektrivarustuse häireid. Nende kõrvaldamiseks kulub ju ka palju raha, mida võiks hoopis parematele asjadele suunata. Näiteks metsade heaks?
78.
Mingi osa siinsest oli muidugi pigem võsa, aga eks seegi termin mitmeti mõistetav. Muide, Kohila risti ja Urge vahel, kus nüüd petised raadavad mingi RB jaoks, on üsna ühekõrgune võsa suurel alal. Seegi oleks huvitav uurimisobjekt. Võsastus see siis, kui vana tee üles võeti (mingi 30 aastat tagasi ehk?) ja uus kõrvalt mööda suunati ning visuaalselt tekkiski sinna vägagi ühekõrgune tihe võsa. Aga kahtlemata samuti tänaseks huvitav rohurinde osas.
79.
80.
81.
82.
83.
84.
85.
86.
87.
88.
89.
90.
91.
92.
93.
Siin torkas silma grupp enam-vähem ühevanuseid mände. Usutavasti siiski mitte istutatud?
94.
95.
Sääski oli kõvasti ja oli üsna lämme. Vihmavarju pidin siiski lühikest aega kasutama fotokat silmas pidades, see peenike sabin mu enda jaoks oleks pigem igari rõõmustav olnud.
96.
97.
98.
99.
100.
101.
102
103.
104.
105.
106.
107.
108.
109.
Eelmisel pildil oleva taime varre keskosa.
110.
Kui muidu oli suuremaid puid mitmest liigist, siis kuuski nägigi pigem väikestena.
111.
112.
113.
114.
Siin ka väike talutee ja sellest teisel pool vähem tihedam olustik.
115.
116.
117.
118.
119.
120.
121.
122.
123.
124.
125.
126.
127.
128.
Keegi pilvikutest?
Omamoodi huvitav teema on kindlasti mükoriisa. Kas see on igas mullas olemas ja hakkab "laienema" metsa tekkimisel ehk puude ilmumisel? Või levib mükoriisa uutesse metsadesse eoste abil? Looduse peenseosed on kindlasti paljuski teadlastele veel teadmata, aga kogu see teema on ääretult huvitav!
129.
130.
131
132.
133.
134.
135.
136.
137.
139.
140.
141.
142.
Vitalji Drozdov pakkus: Collybiopsis confluens.
143.
144.
145.
146.
147.
Päris metsatunne juba?
148.
149.
Jõudsingi siis metsast või veelmittemetsast välja. Edasi pilte juba teeveertest.
150.
151.
152.
Neli tagasivaatepilti sellele metsale siit nurga alt.
153.
154.
155.
156.
157.
158.
159.
160.
170.
171.
172.
Saare tüvel vist.
173.
174.
175.
176.
177.
Saare kännul.
178.
179.
180.
181.
Jänesvaabik kasvab elusatel ja surnud jämedatel tüvedel ja kändudel peaaegu kõigis metsatüüpides ja parkides. Ta on levinud kosmopoliitselt olles küllalt sage puidulagundaja. Enamasti arenevad viljakehad surnud puidul tüvede alaosades, kuid tihti esineb ta parasiidina, põhjustades elusate puude juurekaeltes pehmet valgemädanikku. Eestis on jänesvaabiku põhiliseks substraadiks haab, samuti kask ja sanglepp ning teised lehtpuud, harva kuusk.
Viljakehad on noorena valkjad ja ümarad; täiskasvanult ebakorrapäraselt lamedad, kiiljad, rohkem või vähem poolringjad, pealt kasvuvöötidega, tuhm-helepruunid, kaetud kakaopruuni eospulbriga, mis on kerkinud tõusvate õhuvoolude hoovuses viljakeha alt. Alapind on sile ja valge või hallikas, pinda puutudes jääb mustjaspruun jälg, kasutatav kui looduslik kunstivahend kraapimistehnikas piltide jaoks (seetõttu inglise keeles seene nimetus Artist's conk). https://www.looduskalender.ee/n/node/6692
Määrasid Urmas Kaja ja Vitalji Drozdov.
182.
183.
Lohu -Tohisoo - Kohila lõigul alati olnud palju kurepesasid, hetkel maantee lähedal vast tükki 6 neid. Enamasti elektriposti otsas, aga ajalooliselt muidugi ka korstendel.
184.
185.
Kui juba pildistamine vasakult ja paremalt, siis jäägu seegi - Lohu endine kauplus.
186.
187.
188.
Seegi siis vaade ühele heinamaal tekkinud metsatukale varasemast ajast. Maantee ja raudtee vahel.
189.
190.
191.
192.
193.
194.
195.
Puid ootekodadele varjuks meil ei ole kombeks istutada. Küpse, kullake, küpse päikese käes...
196.
197.
198.
Aga saagu siis 200 pilti täis. Veel natuke metsa. Kuigi mittevajalikku ehk "postide tihnik"!
199.
200.
Lõpetuseks siis üks pilt Männiku karjääridest. Vist Liivalaia IV on siin. Teadaolevalt on siinne UTM ruut lindude pesitsuse poolest üks liigirikkamaid.
Päris palju tuttavaid liike, samu, mis minu metsikul krundil, mille omanik olen neljandat aastat, aga mille ajalugu täpselt ei tea. Igal juhul oli see põllumaana mingil moel kolhoosiajal kasutuses ja jäi seejärel sööti. Nüüdseks on seal tärganud erinevaid puid, mõned juba üsna suured, mõned väga pisikesed.
VastaKustutaJa päris liigirikas niidutaimestik. Kui tahad, tule kunagi vaatama!
Aitäh! Oli lootagi, et kuskil midagi samasugust.
KustutaAnna privas teada, kuhu tulla ja ehk õnnestubki!
Kirjutasin messengeri, kuid see vist ei jõua pärale...
KustutaKirjutage loodusemees@gmail.com
Kustuta