Ilm äraütlemata ilus ja mõnus ning kui juba jõudsin veidi liikuda, siis otsustasin, et miks mitte veel? Vanalinna on ju nii hea pildistada?
Tallinna vanalinnale iseloomulikud valgustid, n.ö. Vana Toomase lambid. Kujundusega on muidugi kümnesse tabatud. Seinaks on Toompea nõlv ja arvatavasti on kogu Toompea paas Lasnamäe kihistu oma.
Vanalinna "ülalpidamine" pole muidugi odav lõbu. Aga hea on näha, kui tasapisi ikka nokitakse ja hoolitakse. Ning kasutatakse juba ka kuskil kasutusel olnud materjali, nii palju kui võimalik.
Enamuse jaoks pole need pildid vast mingeid emotsioone tekitavad, mulle aga meeldivad igasugused raamidesse "püütud" vaated. Sest nii palju on neis leida, väikestest aknanurgikutest katusekattematerjalini. Või mida iganes.
Muidugi on vanalinnas ka uuemaid ehitisi ning detaile.
Just detailid ongi need, mida võib alati uuesti avastada või hoopiski esimest korda märgata. Enamasti ju neid, maast taevani, ei vaadata.
Meeldib seegi, et siinne näitab, et saab küll ilma kuluka tänavavalgustuseta, sest kui ka laiematel tänavatel piisab majaseintel olevatest valgustitest isegi sõidutee valgustamiseks, piisaks neist, üsna väikestest mujal ka kõnniteede jaoks? Ja teeb kõik kokkuvõttes palju ilusamaks.
Zombid kõrvuti Gagarini ja haakristidega.
Suveniirid on vanalinnas kindlasti omal kohal, aga kui palju ja kas kõik neist? Mõistetav, et merevaik on siin vaid puhas äri, poed on seda maast laeni täis, aga ostjaid? Kui palju neid ikkagi on ja kas merevaik on eestimaine? Kui see oleks väga eriline magnet, mida lähiümbruses poleks siis võiks seda ka mõista. Meil peaks aga olema ruumi palju rohkemate toodete jaoks, mida turistile pakkuda?
Mis sest, et olen hingelt maakas, sellised vaated annavad piisavalt häid emotsioone. On ju kivigi pärit maast ehk maa seest, seega on seos mu maaelulise päritoluga täiesti olemas. Või ehk ka sellega, et kui lapsena maalt linna tulin, siis ikka läbi vanalinna käisin. Ju mingi nostalgiaseeme mõjutab.
Remonti vajab alati kogu maja ja seda, mis hoovides toimub, möödakäija ei näe. Vanalinn aga selles osas, mis silmale avaneb, on ikka ülisuures osas valdavalt heas seisus ja ilus. Ja eks seegi ole seotud eluga vanalinnas ehk majaomanike sissetulekutega ehk äride rendisummadega ehk pakutavate toodete hindadega....
Ei olegi vast võimalik kujundada siin mingite üliodavate teenuste ja kaupade pakkumist, aga samas kohati ringi liikudes närib ikka kahtluseuss, et rendihinnad võivad olla osalt ebamõistlikult kõrged?
Ei olegi vast võimalik kujundada siin mingite üliodavate teenuste ja kaupade pakkumist, aga samas kohati ringi liikudes närib ikka kahtluseuss, et rendihinnad võivad olla osalt ebamõistlikult kõrged?
Mõningadki puud vanalinnas kasvavad, aga eks need ole kindlasti ka omaette murekohad. Huvitav, kas kuskilgi siin ka uusi puid istutatud? Mitte et need oleks nii kitsas linnaruumis otseselt vajalikud, aga huvitav oleks teada. Või on tulevik ikka selle päralt, et mis sureb, see kaob, jäädavalt? Mõnes kohas kestab see siiski igavesti, vana surres sünnib uus! Kindlasti ei tohi siia sokutada mingeid puust kaste kõrtega jms, nagu Tallinnas kombeks. Raekoja platsi midagi sellist plaanitakse, aga ma tõsiselt kardan, et see saab olema nagu sea selga sadul...
Kõikvõimalikud detailid pole oluliselt ainult turistile vaid meile kõigile. see näitab lisaks kõigele, et nähakse vaeva, püütakse luua ja hoida! Ja isegi kui igat detaili ei märgata, on need lahutamatud osad arhitektuurist. Minusuguse kui tavavaataja mõistes.
Äsja käisin ka kahes muuseumis, üks neist küll väljaspool vanalinna. Aga muuseumidki on osa vanalinna olemusest ja linna olemusest üldse.
Paas on aga vist üsna tänuväärne materjal "nikerdamiseks"? Rahvuskivil on ülipalju erinevaid variante ehk lademeid ja ladestusi, millest need pärit.
Etikukivi Lasnamäe lubjakivist
(Aitäh, Helle Perens.)
Muuseume on loomulikult rohkemgi.
Kuna käik tekitas tõsise mõtte lubada endale ehk mõni käik siia, siis otsisin huvi pärast ka infot. Olevi restorani FB lehel on viimane postitus 2020, klikates seal kodulehe lingile, on vastuseks "fatal error". Pildil paistab aga ukse kõrval menüü üleval olema? Googeldades pakuvad ka erinevad saidid mingit infot, kuid on see siis kõik surnud hobuse müümine või toimiv reklaam?
Materjaliks Orgita dolomiit.
Igasugune palavus on mulle vastunäidustatud. Vanalinnas ei saa aga juua mitte kuskilt (kunagise 10 Minuti asukohas olevas poes vist ainult)! Kui just ei ole eesmärgiks õlu! Ei ühtegi müügikohta ega ammugi mitte veekraani, kuigi viimaste tegemine peaks vanalinna üsna lihtne olema. Õnneks on olemas Kooker ja käsitöö limonaad.
Vanalinn on nüüd lahutamatu ka Indrek Hargla tegelaskujust, apteeker Wakenstede Melchiorist.
Millegipärast torkas silma see valgusti, paremal. Tegu siis praeguse antiigipoega ja uursin natuke. 1905 tehtud fotol seda ei olnud, küll aga hilisnõukaajal. Võimalik, et esimese vabariigi päevist pärit. Väga äge sepistöö, kuid millegipärast mulle hetkel tundus üsna võõras. Justkui mingilt teiselt maalt pärit. Kui aga lähemale minna, siis tunned et tegu ikkagi kunsti ehk käsitööga. Ma ei teagi, miks see mulle nii silma torkas.
Kui soovida, et vanalinn meelitaks eestlastki söögikohtadega, siis üks selline on siin kindlasti olemas.
Tagasi jõudes olid aga jalad üsna rasked...
Kindlasti lähen ikka uuesti ja uuesti ja ehk mõnikord harva isegi mõnda restorani. Või ostma midagi? Kihnu troi mul olemas (ühel pildil neid on näha), aga vaadata võiks ju ehk ka kingitusi vahel?
Kindlasti lähen ikka uuesti ja uuesti ja ehk mõnikord harva isegi mõnda restorani. Või ostma midagi? Kihnu troi mul olemas (ühel pildil neid on näha), aga vaadata võiks ju ehk ka kingitusi vahel?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar