Auto asemel ühistransport ja mõtteid Jõgevamaa bussiliiklusest. Dets 2020.

Pühapäev, 13. detsember 2020

Auto asemel ühistransport.

Digigeenius mitmel korral avaldanud tänuväärt lugusid teemal, miks keegi on hakanud eelistama autole ühistransporti. Minu loo juured aga hoopis kauges ajas.

Sündisin ja kasvasin maal ja kuna vanematel polnud mingit huvi auto muretsemise vastu, siis polnud mul ka nooruspõlves muud kui bussid ja rongid.Autoga sõitmist kogu kooliskäigu ajal jooksul oli ka väga vähe ja küllap ka seepärast ma harjusin selleta läbi saama. Tõsi, jäid ära ehk reisid mööda Eestimaad nagu paljudel oli, sest kooliekskursioonegi oli vähe. See-eest oli aga ajuti jalgratas ja oli loodus ning paadiga järvelsõit. Olen ehk lausa tänulik, et see hoopis suurendas huvi looduse vastu ja nii suudangi ehk täna rohkem mõista looduse rolli ja haavatavust. Kuidagi aga kujuneski nii, et ma ei osanudki autost puudust tunda, polnud poisikesena ka üldse autode vastu huvi. Peale mängude liivakastis muidugi.

Oma roll võis olla ehk ka koolisõitudel kui pea kooliminekust saadik oli selleks vaid liinibuss, vana stiilne PAZ-672 (M). Kooli lõpetades muide oli juba ka koolibuss käigus, aga küla piirini, seega seegi polnud meie jaoks. Väiksemates klassides olin hoopiski aga hädas sama asjaga, millega täna paljud on - bussiliiklus oli hõre! Kui esimestes klassides lõppesid tunnid kl 12-13 paiku, oli bussini aega maailm! Koduni 14 km, bussi väljumiseni 3-4 tundi. See tähendas sageli jalaminekut, lootuses autole saada. Vahel aga jõudsime koju hoopis veidi peale liinibussi.... Liinil sõitnud buss kujunes seega südamelähedaseks, ka tänu kahele bussijuhile, kes sisuliselt iga päev meie liini sõitsid. Headele ja hoolivatele bussijuhtidele. Ning et bussi täituvusega muret polnud, kujunes mu istekohaks enamasti mootorikapott! Sain isegi bussi sealt vahel roolida! Nagu öeldakse Vanad Head Asjad saates : oli alles elu!

Hilisem elu ehk esimene töökoht, seejärel raudteele tööleminek, erinevad elukohad jm kujunes ka teatud määral elukohast lähtuvalt. Lühikest aega elasin näiteks Lehtses ja seal oli isegi raudteetöö jaoks üpris head sõiduvõimalused rongiga. Paremadki kui täna. Koju sai ka hilja õhtul, Skabari ehk Pihkva rongiga ja nii ei kujunenud siingi vajadust auto järgi. Veel hiljem, taas kodukülas ja seejärel juba Kohila lähedal, nõudsid aga siiski auto olemasolu ja nii see ka soetatud sai. Tõsi, mina polegi lube teinud. Kodukülast Järvele või Laagrisse töölesõit võttis aega ca 45 minutit, seega selline paras ajapiir. Auto oli vajalik juba seetõttu, et kuigi mu kodukülas huvitaval kombel lapsepõlvest saadik olnud sel suunal üpris hea liiklus, siisigapäevaselt sõites olnuks ühistransport võimalik, kuid veidi ebamugav. Ja eks töökoha valikudki sõltu ju sageli sõiduvõimalustest?

Kui autost taas sai loobutud, oli raudteelähedases piirkonnas jalgratas loomulik lahendus. Ja nii kulgeski elu selle tähe all, jalgratas + rong. Töölkäimisest kuni 4-5 päevaste matkadeni üle Eesti. Ma pole otseselt tundnud ka puudust, et kuhugi konkreetsesse kohta, kindlale üritusele või eesmärgist olenemata oleks midagi tegemata või saamata jäänud. Jah, aja möödudes tekkisid uued huvid ja niijärgnes lähitulevikus nii sõidud rong + buss, lisaks jalaliikumine. Et aga kogu eluosaks on olnud liikumine ja transport ning neil teemadel kaasarääkimine, olengi jõudnud tänasesse seisu - konkreetsete ja põhjalike etetpanekuteni selleks, et muuta ÜT paremaks! Loomulik ja õnneks asi, mida tunnen. Olen kindel, et suuresti tänu nii tööle kui elukestvale "koostööle" ehk olustiku nägemisele. Muigan kui mõtlen, et mu kodukant vist ainuke Eestis, kus bussiliine pole kunagi vähemaks võetud vaid neid on hoopis lisatud. Mu enda pideva osaluse tulemusel ja see kõik osaliselt juhtunud just tänu sellele, et "minu bussid" alati seotud rongidega. Seotud nii, et kogu elu, ajast sõltuvalt rohkem või vähem, nii sinnakanti ka sõitsin. Ja kui vähem, siis ei unustanud torkimast asjaosalisi mitte enda vaid teiste huvides.

Nüüd kui tervis enam kõige parem pole, sõidan ikka. Ja naudin muuhulgas just rongi ja busside harmooniat, mis võimaldab suure osa Eestist läbi sõita ja puhkamas käia. Kui harmoonia aga nõrgavõitu, siis teadagi mis - panen murekohad siia kirja, levitan suhtlusmeedias ja tümitan (ainult asja eest) laisklevaid ning ükskõikseid ametnikke. Just nii sai alguse ka mu blogijatee! Tänu sellele nn tümitamisele olengi saanud juurde lisavõimalusi, kuhu sõita puhkama ja vaatama. Varem ju ei saanud nii mugavalt Võhmast (mu isa sünnikant muide) Järva-Jaani või Viljandist Karksi-Nuia või Ida-Virumaal Narva-Jõesuusse ja mujale. Tõsi, need on siiski vähesed näited, sest ametnikke, kes südamega tööd teeks ja ka koostööd teha oskaks või tahaks, on vähe! Ja see pole vaid minu probleem, see puudutab kogu Eestimaad ja siinelavaid inimesi. Ning loodust, mida aina rohkem see tegevusetus mõjutab.

Pühapäev, 13. detsember 2020

Mõtteid Jõgevamaa bussiliiklusest 2 aastat tagasi.

Niisugune küsitlus oli FB grupis.

Mida enim vajab Jõgevamaa bussiliiklus?

(Variante saate ise lisada!

Konkreetsed suunad, peatused, piirkonnad märkige kommentaaridesse)

Busside sidumist Jõgeval rongidega 52 votes

Tihedamat bussiliiklust nädalavahetusel 35 votes

Tihedamat sõiduplaani 26 votes

Bussiliinide pikendamist 6 votes

Mustvee ehk idasuuna bussiliinide pikendamist Uku peatuseni 5 votes

Igapäevane bussiliiklus Luuale, mis klapiks kooliaegadega 2 votes

Õhtune bussiliiklus Jõgeva - Kuremaa - Palamuse suunal 2 votes

Pole vaja midagi muuta 1 hääl

*******************************

Kas vald on oma koibi liigutanud kahe aasta jooksul? Küsitlus muidugi pole väga põhjalik ja osavõtt oli keskmine, aga eks vanemad inimesed eriti saagi sellist täita. Küll aga näitab ära nii mõnegi olulisema puuduse.

Rita Sildnik
Nädalavahetusel Jõgeva-Torma ja Torma-Jõgeva suund on kesine. Eriti pühapäeval - peaaegu olematu.

kolmapäev, 2. märts 2022