Avalik kiri peaministrile ja Ain Alvela lugu Maardu bussist. Juuni 2019.

 Blogist Vaba Eestimaa Ajaleht.

Esmaspäev, 17. juuni 2019

Avalik kiri Eesti Vabariigi Valitsusele!

Avalik kiri Eesti Vabariigi Valitsusele!

Lp. Peaminister Jüri Ratas!

Väga kurvastav oli lugeda uudist, et sel korral ei leitud raha Turba - Rohuküla raudtee ehituse finantseerimiseks. On küll mõistetav, et rahaline olukord võib olla ajuti keeruline, kuid samas on olemas erinevaid võimalusi!? Seega palun uuesti maha istuda ja arutada kiiremas korras läbi alternatiivsed variandid.

Esiteks, Haapsalu raudtee omaaegses tasuvusuuringus on märgitud, et esialgu võiks Riisipere - Rohuküla lõigu elektrifitseerimise ära jätta. Kahjuks on selliseid asju võetud liiga pealiskaudselt ja arvestamata jäetud palju olulisi ettepanekuid, nii on ka selle variandiga. Seda teed minek tähendaks, et raudtee võiks valmida (täna siis Turbast) edasi ilma kontaktvõrguta. Ma loodan, et planeerijad on arvestanud vajadusega ja vajaliku ruumiga, ehitamaks Turbasse ka kõrvaltee, ehk et peatuspunkti asemel tekiks sinna möödasõidu- ja ümberistumisvõimalusi pakkuv jaam? Diiselvedu siin piirkonnas ei ole midagi katastroofilist, eriti kui tellitakse juurde hübriid- ehk kahesüsteemseid ronge. Pigem võimaldab see tulevikus ronge veidi paindlikumalt kasutadagi, nii et variandil on ka positiivsemaid külgi. Kindlasti peab arvestama jaamadega, mida lõigule on vaja Turbasse, Ristile ning Taeblasse. (Tegelikkuses veelgi olulisem sõidugraafikute ja rongiriikluse huvides 2 jaama Palivere - Uuemõisa piirkonnas). Juba varasemalt ei arvestatud jaamade asukohtadega piisavalt ja nii on tekkinud ja tekkimas pikad jaamavahed, see aga võib väga oluliselt mõjutada rongidevahelisi intervalle just tipptundide ajal. Millegi muutmisele pidanuks küll varem mõtlema, nüüdseks on osa võimalusi juba parandamatult rikutud ja seda enam on oluline edasised tegevused projekteerimisel läbi mõelda. Abiks saab olla ka automaatblokeeringu pikendamine Keilast Turbani, mis võimaldaks ümberistumise puhul teisel rongil kiiresti liinile järgneda.

Unustada ei tohi ka seda, et kuigi elektrifitseeritud raudtee üldjuhul on keskkonnasõbralikum, siis tegelikult on see seda alates 30-40 rongipaarist ööpäevas. Haapsalu suuna lähituleviku maksimum saab aga olla ehk 15 rongipaari. Ning kontaktvõrk on omakorda ohutegur lindudele, rääkimata sellele kuluvatest kallitest maavaradest ja täiendavast tegurist, mis tõstab rikete võimalusi süsteemis.

Nii tekib võimalus ka, kui selline vajadus peaks tekkima, mõne rongi puhul jätta diiselrong sõitma vaid Haapsalust Turbani, Keilani, Vasalemmani ja seal toimetada ümberistumine elektrirongidele. Teine oluline aspekt on, et Turbas jm jaama olemasolul on võimalik tagada Haapsalu rongide puhul ümberistumine aeglasematele elektrirongidele, nii et Haapsalu ja Rohuküla rongid saavad Tallinnani sõita kiiremini ja vähendatud peatustega, kuid jääb alles ka võimalus sõita ümberistumisega kõikidesse peatustesse.

Kindlasti peab kaaluma ka võimalusi Ellamaale samatasandilise kuid kaasaegse tõkkesüsteemiga ristumise ehitamiseks. Rongiliiklus saab seal olema hõredam kui bürokraatlikest arvutustes (millest tekib väidetav vajadus kahetasandilise järgi) välja paistab. Sisuliselt on ju kogu ööpäeva lõikes ülesõit suletud ajaliselt kokku vaid mõned minutid!

Selle asemel tuleks keskenduda hoopis võimalusele raudtee sillad veidi kõrgemaks muuta, näiteks Taebla jõe jt puhul, tagamaks kallasradasid loomadele liikumiseks.

See kõik võimaldab projekteerida ja ehitada Rohuküla raudtee oluliselt, ca poole odavamalt! Kas selleks jätkub raha? Kindlasti  on selleks raha leidmine võrratult lihtsam!! Eriti tuleb silmas pidada, et ühistranspordi arendamine peaks maanteede ehitamisega võrreldes olema prioriteet. Ehk siis eelistama peaks just neid projekte ja vajadusel nihutama hilisemasse aega hoopis suurprojektid maanteedel. Maanteede 4-realiseks ehitamisel on küll mitmeid positiivseid aspekte, kuid raudtee Rohukülani on hoopis suurema mõju ja tähtsusega, sest hõlmab kogu Lääne-Eesti regiooni ja mõju ulatub tegelikult veelgi kaugemale. Vähetähtis pole ka bussiliikluse ümberkorraldamisest tulenev positivne mõju ning ka rahaline sääst ja rahaliste vahendite otstrabekam kasutamine. Siinkohal usun, et ohutuse jm huvides on tarvidus küll Mäoni 4-realise maantee järele, kuid kindlasti ei ole vajalik seal kogu maanteed uuena ehitada? Valitsusel peaks olema teada, milline on kvaliteetsete maavarade olukord ja ressurss hetkel ning et neid tuleb samuti kasutada säästlikult.  Neid hetkel vastutustundetult raisates loome olukorra, kus (lähi)tulevikus peame ehk aina rohkem kvaliteetset ehitusmaterjali kaugelt sisse vedama. Seega võiks olulise säästuna igas mõttes ehitada Mäoni uus 2-realine maantee ühe suuna jaoks ja teise suuna jaoks jätta toimima olemasolev Tartu maantee? Vajadusel seda (hiljem) õgvendades ja kaasajastades? Täies ulatuses uute maanteede ehitamine ei ole säästev ja keskkonnahoidlik mõtteviis! Sama lähenemist saab ehk kasutada ka Aaspere - Haljala lõigul jm.

Ka ei ole 9-minutiline ajaline võit Tartu maanteel võrreldavgi sellega, kui palju muutub aeg-ruumiline faktor Lääne-Eesti ning Hiiumaa ja Vormsi jaoks. Ka Saaremaa.  Ning see, et Reformierakonna pikal valitsusperioodil sai alguse suhtumine, mille järgi püüti projektide peale alati maksimaalselt suuri summasid kulutada (et näidata edukat eurorahade kasutamist), siis selline lähenemine täna, juba vigadest õppinuna, ei ole enam aktsepteeritav! Iga rahasumma kasutamine peab olema efektiivne!

Muidugi on küllalt reservi RB projektis, aga siinkohal on tegemist mitte vajaliku, vaid poliitilise ehitusega. Hoolimata sellest, et RB asemel saaks ehitada vajaliku, sobivas suuruses jms raudtee. Ühe variandina nn vene laiusel Riisiperest suundudes koos Via Balticaga Eesti piirini, ehitades raudtee kiirusele 160 km/h ja tehes seda koos VB reonoveerimisega, ühe projekti raames. Sääst oleks üüratu, seda enam, et kahetasandiliste ristumise asemel saaks kohati mõlemad tõsta postidele, jättes nii vooluveekogude kallasrajad toimima loomade vabaks liikumiseks. Peamine, mida see aga kaasa tooks oleks mõtteka kohaliku liikluse teke ning olukord, milles oleks selle raudtee ülalpidamine ka tulevikus meile jõukohane!.

Seega, raudtee ehituse teema tuleb uuesti üles tõsta, seda enam, et see on seotud ka uute rongide tellimisega, sest vaid nii saab otsustada, kas tellida juurde rohkem kahesüsteemseid ronge või mitte. Ning see on vaja otsustada kiiresti, et juba tänavu saaks projekteerimisega ja materjalide tellimisega alustada. 

Palun valitsusel tõsiselt mõelda oma lubaduste täitmisele ja pidada oluliseks nii rahva kui riigi jaoks oluliste asjade kiiret rajamist!

Lugupidamisega

HRT alias Neeme Sihv

 

*****************************************************

 

 

Teisipäev, 18. juuni 2019

ELUST ENESESEST - BUSSIGA MAARDUSSE - Ain Alvela

ELUST ENESESEST - BUSSIGA MAARDUSSE - Ain Alvela

Mul jagus täna lihtsat meelt, et võtta ette üks sõit ühistranspordiga Maardusse... Kokkuvõtvalt olgu öeldud, et selline tunne oli, nagu oleks üle Narva silla Ivangorodi jõudnud, aga kel tahtmist loeb... Muide, samasugune kiri läks ka Põhja-Eesti ÜTK-sse ja Temptransi juhtidele, niipalju, kui neid õnnestus tuvastada. Ma ise elan selle nöögi üle, aga minus pesitsev õigusmeel ei luba ka selle peale lihtsalt niisama õlgu kehitada...
Pilt on illustreeriv, aga umbes selline ka see tänane nr. 210 välja nägi (pärineb lehelt: ultra.1g.fi).
------------------

Sisenesin nn kommertsliini nr. 210 bussi Kaubamaja peatuses väljumisega kell 9.10 ja ütlesin kõva selge häälega vene keeles (sest oli aru saada, et bussijuht on venekeelne inimene), et soovin sõita Kärmu peatusesse. Peale minu oli bussis veel kolm inimest, üks läks vahepeal maha, üks tuli juurde.

Teadsin vaid umbes, kus seda Kärmu peatust võiks oodata, aga ikkagi ei jõudnud piisavalt varakult reageerida ja olime enam-vähem sellega kohakuti, kui ütlesin bussijuhile, et ma soovisin Kärmu peatuses maha minna. Too rehmas midagi käega edasipoole, siis olime juba sillal ja teha polnud enam midagi. Aga kui buss ka järgmises Kombinaadi peatuses ei peatunud, hakkas mu kannatus otsa saama ja ütlesin uuest, et ma tahtsin Kärmu peatuses maha minna. Vastuseks sain peatäie õiendada, et mis ma siis õigel ajal märku ei anna.
Justkui peaks eeldama, et seda bussiliini kasutavad ainult need, kes Vana-Narva maantee tehastesse tööle käivad...
Küsisin bussijuhilt, kas oli keeruline mulle märku anda. Vastuseks - kust mul kõik meeles püsivad. Kordan - bussis oli 4 sõitjat!
Edasi tuli juba sõna-sõnalt: Откуда мне знать, что или где этот Карму?
Jõudsin veel öelda, et võiks nagu oletada, et bussijuht võiks selliseid pisiasju teada nagu peatused liinil, mida ta sõidab, kui tuli Fosforiidi peatus ja kobisin maha ja hääletasin ennast vajalikku kohta üle silla tagasi.
Ja nüüd ma küsin, mis kurat selles Temptransis toimub? Kas tõesti on nii, et kui pealinna piir selja taha jääb, siis võib teha mingid omad seadused ja rihma lõdvaks lasta? Ma ei räägigi sellisest peenhäälestusest, nagu tabloo peatuste nimede ja värkideg vmt, aga et bussijuht ei tea, kus ta peatuma peab, see käib üle mõistuse.

Kui selles va Kärmus oma asjad aetud sain, loen ühistranspordi äpist, et Tallinnasse mineva suuna peatusesse peaks kell 12.25. Jõudiski, aga vähe sellest, et buss peatuse ringile ei sõitnud, bussijuht isegi ei vaadanud mööda vuhisedes minu ja peatuse poole, kuigi seisin nagu post otse peatuseputka ees, heledad riided seljas ja vägagi nähtaval.
Ma ei tea, kui Temptrans on leiutanud oma bussidele pääsemiseks mingi käega lehvitamise süsteemi, siis võiks sellest ka üheselt mõistetavalt teada anda? Seni aga olen ma seda meelt, et kui bussijuht näeb inimest peatuses seismas, siis ta suudab oma peas jõuda järelduseni, et inimene tahabki bussi peale tulla ja kusagile sõita. Ei ole rakutasandil molekulaarbioloogia, et kaks otsa kokku viia...

Mõõt hakkas täis saama, proovisin paar korda helistada süiduplaani küljes oleval Temptransi numbril 56459623 - keegi ei suvatsenud keset päist tööpäeva toru võtta.
No heakene küll - ootasin paarkümmend minutit, Maardu poolt suunaga Tallinnasse tuli sinine nr. 101 buss, graafikujärgselt Kärmus 12.48. Kui nüüd võiks arvata, et reisi eripäradel Maardusse ja tagasi on joon all ja kriips peal, siis kaugel sellest - mündilauale poetatud kahest eurost pistis bussijuht mulle ühe pihku tagasi, piletit aga ei andnud.

Selle viimase juhtumi peale ei maksa mulle nüüd hakata seletama, et reisijal on õigus nõuda jne... Kunagi, kui see teema aktuaalne oli, olen selle mitme ametnikuga ammu enda jaoks selgeks vaielnud - reisija ei pea midagi hakkama paluma või nõudma, sest esiteks on sellesse eos konflikt sisse kirjutatud ja mul pole vähimatki soovi sealsamas kohas bussijuhiga sõnelema hakata, teiseks peab bussijuht teadma oma kohustusi ja kui bussis on korraldatud piletite käsimüük, siis üks neist kohustustest on kahtlemata reisijale raha vastu pilet anda. Sama elementaarne, kui putkast jäätist ostes peenraha tagasi saada - mitte nii, et kes küsib, saab, kes ei küsi, jääb ilma. Või saan millestki ikka oma juhmuses valesti aru.
Ma tõesti mõtlesin, et sellistest asjadest oleme tänaseks üle saanud ja bussijuhtidele makstakse vähemalt nii kõrget palka, et enam ei pea endale pirukaraha varastama.

Aastat kümme või rohkem tagasi Maardus elades nägin, et Temptransiga on igapäevased probleemid ja reisijate pretensioonid ning nüüd näen, et selles ettevõttes pole mitte s***gi muutunud.
Ma ei saa aru, mille kuradi pärast luuakse neid ühistranspordikeskuseid ja juurutatakse tsentraalset juhtimist, arendatakse igasuguseid süsteeme, kui sellest essugi kasu ei ole?

Ma ei hakanud mingeid numbreid üles kirjutama ega muud taolist - bussifirma saab toodud väljumisaegade põhjal suurepäraselt tuvastada, milline konkreetne bussijuht millisel konkreetsel liinil ja millise konkreetse bussiga nendel aegadel täna 18. juunil 2019. aastal sõitis.

Ja see pikk jutt ei olnud nüüd pelgalt auru väljalaskmiseks või et keegi võiks kusagil selle peale õlgu kehitada ja haigutada, vaid ma ootan otseseid vastuseid esitatud küsimustele ning Temptransi ja Põhja-Eesti ÜTK hinnangut kirjeldatud olukordadele ja järeldusi, mida sellest kõigest teete!
Kuidas on võimalik, et bussijuht saab väita, et ta ei tea oma liinile jäävaid peatusi, miks peab reisija, kes aastas ehk korra satub Vana-Narva maanteele, seda bussijuhist paremini teadma, miks bussijuht, selle asemel, et olukorda lahendada püüda, hakkab reisijat siunama ja süüdistama, miks buss süüdimatult ei peatu peatuses, kui seal on ilmselgelt pealetahtjaid, mikspärast bussijuht ei anna reisijale piletit?
Ja kes siis keda kamandab Temptrans ÜTKd või vastupidi?

Uskumatu - kaks väikest juhuslikku sutsakat sõita, aga nii palju seiklusi... Võib vaid ette kujutada, milline bardak neil liinidel sisuliselt ja süsteemselt toimub, aga see jäägu juba asjaosaliste hinnata, minul on minu oma konkreetne case.

 

 http://vabaajaleht.blogspot.com/2019/06/elust-enesesest-bussiga-maardusse-ain.html