Haapsalu teema on nüüd päevakorras. Kuid kumb on õigem valik, kas teenindada liini Tallinn-Riisipere (-Turba) elektrirongidega ja edasi diiselrongidega või ehitamise korral elektrifitseerida kogu tee?
Kontaktvõrgu ehitamine ja hilisem ülalpidamine läheb kindlasti väga kulukaks. Kui eeldada, et KUMU, ERM jpm ongi meie arusaam asjadest, siis muidugi, laske käia! On ju pajudel juhtudel nii, et sellega ei arvestata vi hoolduse peale ei mõelda. Kui aga arvestada, et tõenäoliselt pole liinil kaubaperspektiivi ning pole ka ühtki elektrivedurit, siis oleks õigem ikkagi uus raudtee ehitada võimalikult kiirest ja perspektiivse elektrifitseerimise võimalusega. Lisaks kõigele muule näitaks see raalsuses ära, kui palju võiks tekkida reisijaid 5, 10 või rohkemagi aasta pärast ja siis oleks mõeldav kontaktvõrgu ehitamine. Seda enam, et lihtsam teha seda vist siis kui raudtee valmis
Diiselrongidega (neid vaja muidugi juurde) saaks aga hoolimata nende maksumusest, odavamalt opereerida. Võimalusel sõidaksid kõik need rongid otse Tallinna, erinevad oleks vaid peatused kellaajast ja vajadusest sõltuvalt, tagatud ümberistumine elektrirongidele Turbas, Riisiperes või Keilas ja ühtne piletisüsteem. See eriti olukorras, kus asjaga tegeleks ühtne riigifirma. Tõenäoliselt vajaks hea sõiduplaan lisaks 2-5 diiselrongi, seda siis koos Lõuna-eesti vajadustega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar