METEORIGA MANDRILT SAARTELE 4

Puuduvad meil tiibadega või tiiburitega sponsorid või hoopiski armasteme mererannal kraaksuda? Kuidas ma saan üle mere...

Pole ammu jõudnud saartele ja ehk läheks? Või ootaks Saarema, Hiiuma, Vormsi ja Gotlandi püsiühendust?

http://www.postimees.ee/542432/urve-tiidus-sild-tulevikku/

Sellel teemal kisub natukene polemiseerima.

Kes meist oskab praegu täpselt öelda, mis toimub 30–40 aasta pärast liiklusega üle Suure väina? Jah, valminud on suurepärased sadamad ning sõidavad moodsamad, mugavamad ja kiiremad parvlaevad.
Arvata aga, et veerand sajandi pärast ollakse selle kõigega samamoodi rahul nagu praegu, oleks sama, mis ignoreerida, et lapsed kasvavad kingadest välja.

Mina oskan!
Muidugi see nali. Esimene küsimus: Miks 30-40 aasta pärast ei sõida kiired TIIBURID? Kui palju seda võimalust on ÜLDSE kaalutud? Kingadega või paljajalu, kuid, kas reisijad sellega oleks rahul, kui saaksid kohale tiiburiga, mis tunduvalt kiirem ka kiiretest praamidest?

Elu seisma ei jää, ei maksa lootagi. Nii leitaksegi uuringutes liiklusloenduste ja majandusprognooside põhjal, et järgmise kolme kümnendiga võib reisijate arv aastas mandri ja Muhu vahel miljoni inimese võrra kasvada. Praegu liigub Kuivastu ja Virtsu vahet aastas sama palju rahvast, kui Eestis elab inimesi. Aastal 2040 võib aga reisijate hulk ulatuda ligi kahe ja poole miljoni inimeseni (loomulikult mitte absoluutarvuna, ikka edasi-tagasi ja korduvalt). Kui see arv tundub ehmatav, siis juba praegu on Saare maakonnas majutuskohtade potentsiaali 1,6 miljonile inimesele aastas.

Ega ma ei loodagi.  Ikka tahaks ja kindlasti võib loota ja kindlasti juhtubki, et reisijate arv kasvab usinasti. Oma probleem muidugi talvel, kuid muul ajal võiks ka kasvava reisijate arvu puhul rakendada ehk väiksemaid, odavamaid ja säästvamaid laevukesi!?

Oletada võib, et naftavarude vähenemine ei peata autode arvu kasvu, inimeste reisimisvajadus ja -kihk ei kahane, mobiilsust suurendavad veelgi töö ja õppimine ning kultuurihuvid.
Oot-oot! Ega sellel teemal väga rääkida ei ole tahetud. Kuid vaevalt, et nafta ja muude sarnaste, taastumatute energiaalikate defitsiidiks muutumisel, autode arv jätkab kasvu. Ma ülimalt kahtlen selles! Kusjuures, kainelt mõtlev inimene (ja partei ja valitsus) teeks juba praegu drastilisi muutusi kütuste raiskamiste vähendamiseks! Küsimus pole, kas me väiksed ja palju meist sõltub, küsimus on julguses oma lastelastele silma vaadata ja neile öelda, et tegime parima!

Suu tuleb seada sekki mööda, ütles juba minu Saaremaa vanaema. Aga noh, tema ei kavandanud ka sillaehitusi, vaid investeeris oma elatud aja üheksasse lapsesse. Ikkagi seisab ees tõsine kaalumine, sest rahvastik kahaneb ja vananeb. Tulevaste põlvkondade jaoks on oluline, et tasakaalus oleksid kavandatava püsiühendusega seotud finantskoormus, saadav kasu ning kultuuriline ja keskkondlik mõju.


Väga õige! Investeeriks lastelastesse!? Usun, et nende jaoks on oluline väiksem rahakulutus. Ka kasu. Kardan, et suurim kasu silla ehitusest on üksikutele ehitusettevõtjatele (mitte ehitustöölistele, kes ehitamagi ei tule, sest palgad närused) ning ehk ka hilisematele "kassiiridele" silla otstes.



Kui hiinlane küsib sillaehituse plaanidest kuuldes, et kui palju saarel inimesi elab – kas miljon ikka on –, siis meie peaksime küsima, kas tahame, et aastal 2040 elab Saare maakonnas praeguse 35 000 asemel 30 000 või näiteks hoopis 42 000 inimest. See, kumma suuna valime, määrab meie tulevikuvisiooni. Ja mitte ainult visiooni, vaid ka tuleviku elukvaliteedi ning konkurentsieelised. Laenan siinkohal ühelt tundmatult autorilt ütluse: sillad on teatud mõttes ühiskonna valikute sümbolid ja meie mõtteviisi peeglid.



Väga hea kirjutis! Olen siit paljuga nõus ja samas küsiksin ka, palju me, õigemini saarlased (mitte saarte ametnikud) tahaks tulevikus elanikke? Ehk tahaks lausa pilvelõhkujaid või siiski aasasid, metsi, rabasid ja põlde? Või võtame suuna nende vähendamisele, lõhkumisele, tükeldamisele... Ehk võiks ikka saared teha lagedaks nagu taanlaste maa? Hakkame midagi kaevandama? Või loodame, et see 3..... elanikku elatuvad suuremalt jaolt traditsioonilistest elatusviisidest, nagu põllundus, kalandus, turism? Või siiski sultsilike grandioossete plaanide asemel toome saaretele kasiinod jms?
Jätaks meile alles meie eripära ja võimaluse jaapanlasele, hollandlasele, või metsadest peldikupaberiks raiutud lageda maa brasiillasele, võimaluse nautida metsi, rabasid, päikeseloojangut tühjal rannal?

Isiklikult arvan, et püsiühendus tuleb ühel päeval niikuinii, iseasi, kui just tehnika areng ei paku üllatust kiire ja keskkonnasõbraliku liiklusühenduse näol mingil muul moel.

Kas tiiburid on keskonnavaenulikud ja aeglased? Oma keskkonnavaenulikus on kõikidel asjadel, kui kas tiiburitel (või muudel kiirlaevadel) on see eriti kõrge?
Tiiburitest kõrvalehiilimine isegi arutluste variandis jätab mulje, et meid lihtsalt "sunnitakse" silda mööda tulevikus sõitma. Kui aga artiklist läbi kumav sund, ehk näiliselt püsiühendust pooldav-nõudev Reformierakond ja IRL pole kogemata kümmekonna aasta pärast võimul, vaid pumba juures rohelised, sinised ja roosad, kes tahaks olla veelgi keskkonnasõbralikumad? Mis saab siis?

Miks peavad juba praegu praamidele sõitma (kõik) liinibussid? Mugavus jah, ma mõistan! Kuid ehk oleks otstarbekam anda võimalus bussi asemel praanile sõitmiseks lühemate järjekordadega (saarlaste) autodele? Või hoopiski võimalus tulla sadamasse bussiga, autoga ja rongiga, tarida oma pakid ja panna need vööri nii, et saarel on buss juba vastas?

Vagunisaatjad meelitaksid reisijaid isegi maasikatega, tulgu reisijad või Muumiorust!

Ning kuigi kell juba palju, öö on käes ja palavus tapab - ehk teeb vedurijuht veel ühe otsa Rohukülla?

Kas kiirem ja keskkonnasõbralikum pole see kui isegi Saaremaale sõiduks saaks tulla vene turist Peterburist ja saarlasest ehitustööline Helsinkist (Tallinna kaudu) rongiga Rohukülla ning tiiburiga otse või Vormsi, Hiiumaa kaudu kohale sõita? Tagades sellega ühtlasi ka parema ühenduse saarte enda vahel?

Tiibureid on võimalik muretseda erinevate suurustega, neid operatiivsemalt kasutada ja laiendada sihtkohtade arvu. Olgu siis üheduskohtadeks Jurmala, Stocholm, Pärnu või Gotland. Kohalikest rääkimata, mis võiks välisturistil olla selle vastu, et saab mõne päevaga saartele ringi peale teha ja edendada eesti elu?

Tallinnast sõitis kunagi rong Haapsallu. Viimane Haapsalu rong, uhkelt punane ja pärgades, on nüüd aga kõigist unustatuna aia ääres...

DR1A-226-1/3