KAS TÖÖANDJA KOMPENSEERIB RINNAPIIMA?

http://www.postimees.ee/503114/juhtkiri-kui-eetikat-pole-olgu-sanktsioonid

http://www.postimees.ee/502586/nordea-pank-soovis-vaikelapse-ema-paevapealt-koondada

 Rostimehe juhtkiri on päris hästi kirjutatud. Kas aga sellest mingitki kasu on? Tööandjad ehk loevad ja parimal juhul ehk ühmatavad. Niimoodi Hmmh!

Ühes suures ravimite hulgilaos oli elu nagu lill. Mitte küll töölistel, aga elada võis. Leidus lolle, kes üritasid lausa tööd ladusamaks muuta. Kui aga firma muutus "Euroopa üheks suurimaks firmaks", siis tõenäoliselt "sealt" hakati nõudma paremaid kasumeid ja väiksemaid kulusid. Logistilise poole pealt oli juhtimine ikka väga nõrk, aga selliseid asju muidugi meie juhid ei tunnista. Elementaarseid logistikareegleid ei tunnistatud, pidevalt nurisesid kliendid (apteegid) vajaliku kauba puudumise pärast, aimamata, et põhjuseks oligi halb töökorraldus. Kui paljud töötajad olid koondatud, siis ei jäänud tööandjal, et näidata enda kõrget taset, muud üle kui palga kallale minna. Kuigi see oli niigi ajale jalgu jäänud.. Seadus muidugi ei lubanud seda, aga ega siis Euroopa ühe suurima firma kohalikku juhti ei sega mingi Euroopa ühe välksema riigi seadused. Visati ühmatusega paberid lauale ja...aga näe, töötajad ei kirjutanudki alla! Kui inimesekeelt tööandja ei mõistnud, siis tehti ametiühing. Tõenäoliselt oli see tööandja jaoks karjuv ülekohus ja ennekuulmata ülbus, nagu sajandeid tagasi Riisipere mõisahärra Johann von Uexkülli toetejadki hõikasid. Jõudis kätte jõululaupäev ja küünilisuse musternäide: kutsuti töölised jõulurahu pühitsema! Kui aga töötajad tujust ära olles tulla ei tahtnud, kutsuti ametiühingu juht pärast seda kohvile. Kooki ei pakutud. Pakuti hoopis poolte kokkuleppel ühe aasta palka. Et tööandja maine oli juba pauguga vastu maad käinud, sii nii läkski. Ometi ei lõppenud asjad, nagu tööandja naiivselt lootis, ning asi jõudis töövaidluskomisjoni. Kuna tööandja alla jäi, andis kohtusse ja töötajad jäid alla. Kuid peab sügava kummarduse tegema töötajatele, kes polnud selgrootud, vaid põhimõtte pärast jätkasid! Teise astme kohtus saadi võit ja tööandja maksis saamatajäänud palga välja. Summad polnud üldse suured, kogu jama taga oli vaid tööandja ülbus ja muud ei midagi. Mis mainest me siin räägime, kui tööandjal puudub igasugune autunne?

Koolitusi tehakse igasuguseid. Käisin mullu või tunamullu ühel meeskonnakoolitusel. Põnev oli! Kuigi paljude arvates mõttetu, siis mõtlevale inimesele andis selline koolitus just mõtlemisainet. Kahjuks polnud koolitusel koos töötajatega juhtkonda, mis oleks just antud olukorras äärmiselt oluline. Koos õhtuse vaidluse ja analüüsiga lõkke ääres! Kui palju aga meil üldse koolitustest õppust võetakse? Kas koolitused tihti on üldse väärt seda raha, mida küsitakse?

Käisin ühel ühistranspordi seminaril, kis kõlanud mõtted polnud üldse pahad. Ainult, et ametnike esindus kippus võtma sealkäimist kui tüütut kohustust. Siis pole ime kui edaspidigi järgitakse põhimõtet: Me teame ise mis on parim!

Muidugi toob igasugune töösuhe kaasa konfliktseid situatsioone. Ja kui tõe ja õiguse nimel väljaöeldu korral üritatakse ametiühingu juhti igatpidi halvustada ning maha teha, siis tööandjale see au ei tee. Eks seda jätkub praegugi paljudes ettevõtetes. Peeglid! Peeglid puuduvad paljudes ettevõtetes!

Teist teemat siia üle tuues: Kas nüüd just rinnapiim emmedel kaob, aga hunnik närvirakke kindlasti. Kui Tartus rongile tulla. Kui muidugi rongile saad üldse.

Sellel neiul veab. Tal pole titte ega vankrit. Teine uksepool aga ikka kinni. Aga rongisõidust juba järgmises teemas.