Taimestik Piusal.Orava valla platvorm
Kõige paremini õnnestuvad armastusega tehtud asjad. Praegusel keerulisel ajal on rohkem kui kunagi varem vaja armastust. Armastust oma lähedaste vastu. Armastust oma kodukoha vastu. Armastust Eestimaa vastu.
Meie armastame Eestimaad!
Meie armastame Eestimaad!
**********
Ehitame valmis Piusa külastuskeskuse ja Orava Põhikooli staadioni. Renoveerime Orava küla heitveesüsteemid. Meie kogemused aitavad ka tulevikus jätkata uute edukate projektide koostamist ja elluviimist.
***********
TEHTUD!
Suvepäevadki oleks ehk teinud Piusal!?. Aga unustati, kuidas inimesed lubatud asju kasutama saavad hakata...
Ometi minu poolt tänud Piusa Külastuskeskuse valmimise eest. Südamest!
Sest armastan ka Eestimaad!
****************
Nüüd tahaks poodi. Ja rongibrigaadile Piusal ööbimiskohtki olemas.
Oh ajad...
http://wwx.postimees.ee/171003/esileht/siseuudised/116443.php
Nii hea artikkel, et tömbasin ta kohe siia!
Nahkhiiremüük hoiab Piusa poel hinge sees (2)
17.10.2003 00:01
Villu Päärt, reporter
Kommenteeri | Loe kommentaare
Piusa on peaaegu maailma lõpus. Eriti nüüd, kui raudtee seisab niisama, vaid vahel harva kolistab läbi mõni manöövervedur. Kuid suviti noogutavad piusalased tänulikult taevaisa poole - küll on hea, et kellelegi tuli kunagi pähe mõte siia koopad kaevata. Kui koopaid poleks, ei eksiks siia hingelistki. Piusa külas elab neli inimest. Tööl ei käi keegi, kõik on pensionil. Kaks Lehtet, hüütakse suur ja väike. Lehte Leo (76) ja Lehte Oper (77). Väikest kutsutakse veel Lõbus-Lehte. Tal on kodus mees Arnold, kel seisab varsti ees 80. sünnipäev.
Raudtee ääres väikeses majas elab Toivo Lattik, koondatud raudteelane. Ei tööta juba teist aastat, elab invaliidsuspensionist, sest süda hakkas jukerdama. «Nüüd võib jälle elada,» lonksab Toivo poelaua taga pilsnerit.
Vahel käib Piusal külas koer, teda hüütakse Reksiks. Kust ta siia sai, ei tea keegi. Reksil on kuul peas, aga see ei tee midagi. Kuuli pärast arvatakse, et Reks teenis vanasti piirivalves. Inimesi peni hoiab, autosid vihkab. On nähtud, kuidas Reks minemasõitva auto rehve püüab pureda.
Piusa pood kandis kunagi nime Kaevur, siis, kui siin veel kaevureid leidus. Nüüd on lihtsalt Piusa pood.
Poodi juhatab Sirje Pungits, kuid tema käib Piusale hõbehalli autoga 5,6 kilomeetri kauguselt, seega pole päris piusalane. Pood on Pungitsa poja oma, poeg elab Võrus.
Tihti on juhataja ise leti taga, sest müüjat on siia raske leida. Eelmine läks ära, kuna ei tahtnud töötada kohas, mis on pidevalt miinustes. Kuid nüüd on ajad pööranud. Aastaid virelenud Piusa pood hakkas mullu ülesmäge minema. Turiste käis rohkem ja pood tõi esimese aastakasumi - 110 krooni.
«Sel aastal loodame rohkemat, kuigi meid just rööviti,» usaldab poe juhataja. Röövlid tulid läbi akna ja trellide ning viisid kaasa kõik, mis riiulitel lahtiselt võtta. See oli juunis.
«Juuli oli meil kõigi aegade kõige parem kuu,» lisab juhataja.
Piusa poel on neli head kuud - pool maid, juuni ja juuli ning pool augustit. Esmalt hakkavad käima lasterühmad - jäätis ja limonaad. Juulis on perekonnad. Palava ilmaga läheb päevaga külmkapitäis õlut. Augustis pood enam jäätist ei telli, talvel lapsed Piusale jäätist sööma ei trehva.
Aastas müüb pood umbes tuhat savist nahkhiirt. Neid on kolme sorti: magav, ärkav ja lendav. Lasteaialaste tehtud riidest hiir on letil, tiivad longus - peetakse kalliks.
Sellest, kui ränk löök oli Piusale rongiliikluse kadumine, võib juhataja rääkida terve tunni. «Kell 7.30 tuli rong. Vedurijuht, abi ja konduktor. Tegime neile siin poes friikartuleid. Sõid, olid siin poole kaheteistkümneni.»
Õhtupoolikul kell kolm tuli teine rong. Jälle vedurijuht, abi ja konduktor. Pungits tegi jälle friikartuleid ja kohvi. Mehed ostsid suitsu.
Õhtul pool kaheksa tuli veel rong, jälle kindlasti kolm inimest. Nemad jäid ööseks Piusale. «Ostsid endale söögikraami,» räägib Pungits.
Üheksa inimest kindlat klientuuri päevas! Ja heal päeval tuli Võrust teinekord sada inimest Piusale seenile ja marjule. Kõik ostsid leiba-saia.
«Ja rongipilet oli väga odav. Viis krooni Võrru! Onju odav? Siis oli teine elu.»
-------------------------------------------
Toivo Lattik lasti kaks aastat tagasi raudteelt teejärelevaataja ametist lahti, sest kui rong enam Piusa ja Võru vahet ei käinud, polnud mõtet vahtida, kas raudtee on korras või pole.
Infarkti tõttu saab mees pensioni, see hoiab hinge sees. Suvel korjas ta 3000-4000 krooni eest seeni ja marju ning müüs kokkuostjale.
Lõbus-Lehte sai rohkem, kuigi oli kõige kallimate kukeseente ajal voodis siruli.
Kui metsa sai, oli hind 50 pealt 35-le langenud. Sellest hoolimata teenis suvega 5000 krooni.
«Vähe! Ma olen 8000 ka saanud!» teatab ta bravuurikalt.
Viimane panus oli tänavu männiriisikad, nende eest maksti viis krooni kilost.
-------------------------------------------
Tants on Lehte Operil veres. Kuulus baleriin Mari Savitski ja näitleja Evelin Pang on tema suguseltsist. «Õemehe pojatütar,» seletab Lehte viimase kohta.
Kui vanasti tudengid Piusal rebaste ristimisi korraldasid, oli Lehte alati platsis ja tantsis nendega koos. «Ei mina ei tihka istuda,» ütleb Lehte ise.
«Mina ei tantsinud,» vabandab Pungits. «Minul on tütred õpetajad. Mina ei tohi selliseid vigureid teha.»
-------------------------------------------
«Kui koobas hakkab sisse vajuma, siis sa ei saa sealt välja. Määnne surm see võib olla? Piinarikas!» ütleb ta.
Tema isa oli üks esimesi, kes 1920ndatel aastatel koobaste kaevamisel ametisse võeti. Seal töötas tema ema ning Lehte ise töötas samuti kaevanduses. Ta teab, et kaevamine on nõudnud vähemalt kaks elu.
Üks mees oli esimest päeva tööl, hakati koobast sügavaks võtma. Teised olid kogenumad ja kuulsid, et lagi hakkab pragisema. See oli kindel varinguennustus. Kogenumad jõudsid kõrvale hüpata, uus mees jäi alla. «Liha oli luude küljest lahti rebitud. Kole asi. Saksa ajal juhtus.»
Teine ei saanud liivakoormaga vagonetti pidama ja sõitis läbi värava. Mees viidi Petserisse haiglasse, kuid päriselt ta terveks ei saanudki ja suri aasta hiljem.
1970ndatel ei andnud Moskva enam uue maa-aluse kaevanduse luba ja klaasiliiva hakati kaevama karjäärist. Enne Moskva olümpiat kadus Piusalt ka väike rong, mis vedas liiva kaevandusest raudtee äärde.
Lugege ja nautige!
***************
Teilgi omad reisijutud?
http://www.reisijutud.com/node/538
Sest armastan ka Eestimaad!
****************
Nüüd tahaks poodi. Ja rongibrigaadile Piusal ööbimiskohtki olemas.
Oh ajad...
http://wwx.postimees.ee/171003/esileht/siseuudised/116443.php
Nii hea artikkel, et tömbasin ta kohe siia!
| ||
 | Piusa poel on neli head turistirohket suvekuud. Talvel teeb juhataja Sirje Pungits uksed lahti vaid kolmel päeval nädalas. | |
| ||
17.10.2003 00:01
Villu Päärt, reporter
Kommenteeri | Loe kommentaare
Piusa on peaaegu maailma lõpus. Eriti nüüd, kui raudtee seisab niisama, vaid vahel harva kolistab läbi mõni manöövervedur. Kuid suviti noogutavad piusalased tänulikult taevaisa poole - küll on hea, et kellelegi tuli kunagi pähe mõte siia koopad kaevata. Kui koopaid poleks, ei eksiks siia hingelistki. Piusa külas elab neli inimest. Tööl ei käi keegi, kõik on pensionil. Kaks Lehtet, hüütakse suur ja väike. Lehte Leo (76) ja Lehte Oper (77). Väikest kutsutakse veel Lõbus-Lehte. Tal on kodus mees Arnold, kel seisab varsti ees 80. sünnipäev. Raudtee ääres väikeses majas elab Toivo Lattik, koondatud raudteelane. Ei tööta juba teist aastat, elab invaliidsuspensionist, sest süda hakkas jukerdama. «Nüüd võib jälle elada,» lonksab Toivo poelaua taga pilsnerit.
Vahel käib Piusal külas koer, teda hüütakse Reksiks. Kust ta siia sai, ei tea keegi. Reksil on kuul peas, aga see ei tee midagi. Kuuli pärast arvatakse, et Reks teenis vanasti piirivalves. Inimesi peni hoiab, autosid vihkab. On nähtud, kuidas Reks minemasõitva auto rehve püüab pureda.
Piusa pood kandis kunagi nime Kaevur, siis, kui siin veel kaevureid leidus. Nüüd on lihtsalt Piusa pood.
Poodi juhatab Sirje Pungits, kuid tema käib Piusale hõbehalli autoga 5,6 kilomeetri kauguselt, seega pole päris piusalane. Pood on Pungitsa poja oma, poeg elab Võrus.
Tihti on juhataja ise leti taga, sest müüjat on siia raske leida. Eelmine läks ära, kuna ei tahtnud töötada kohas, mis on pidevalt miinustes. Kuid nüüd on ajad pööranud. Aastaid virelenud Piusa pood hakkas mullu ülesmäge minema. Turiste käis rohkem ja pood tõi esimese aastakasumi - 110 krooni.
«Sel aastal loodame rohkemat, kuigi meid just rööviti,» usaldab poe juhataja. Röövlid tulid läbi akna ja trellide ning viisid kaasa kõik, mis riiulitel lahtiselt võtta. See oli juunis.
«Juuli oli meil kõigi aegade kõige parem kuu,» lisab juhataja.
Piusa poel on neli head kuud - pool maid, juuni ja juuli ning pool augustit. Esmalt hakkavad käima lasterühmad - jäätis ja limonaad. Juulis on perekonnad. Palava ilmaga läheb päevaga külmkapitäis õlut. Augustis pood enam jäätist ei telli, talvel lapsed Piusale jäätist sööma ei trehva.
Aastas müüb pood umbes tuhat savist nahkhiirt. Neid on kolme sorti: magav, ärkav ja lendav. Lasteaialaste tehtud riidest hiir on letil, tiivad longus - peetakse kalliks.
Sellest, kui ränk löök oli Piusale rongiliikluse kadumine, võib juhataja rääkida terve tunni. «Kell 7.30 tuli rong. Vedurijuht, abi ja konduktor. Tegime neile siin poes friikartuleid. Sõid, olid siin poole kaheteistkümneni.»
Õhtupoolikul kell kolm tuli teine rong. Jälle vedurijuht, abi ja konduktor. Pungits tegi jälle friikartuleid ja kohvi. Mehed ostsid suitsu.
Õhtul pool kaheksa tuli veel rong, jälle kindlasti kolm inimest. Nemad jäid ööseks Piusale. «Ostsid endale söögikraami,» räägib Pungits.
Üheksa inimest kindlat klientuuri päevas! Ja heal päeval tuli Võrust teinekord sada inimest Piusale seenile ja marjule. Kõik ostsid leiba-saia.
«Ja rongipilet oli väga odav. Viis krooni Võrru! Onju odav? Siis oli teine elu.»
-------------------------------------------
Tuhanded marjakorjamisest
Toivo Lattik lasti kaks aastat tagasi raudteelt teejärelevaataja ametist lahti, sest kui rong enam Piusa ja Võru vahet ei käinud, polnud mõtet vahtida, kas raudtee on korras või pole.
Infarkti tõttu saab mees pensioni, see hoiab hinge sees. Suvel korjas ta 3000-4000 krooni eest seeni ja marju ning müüs kokkuostjale.
Lõbus-Lehte sai rohkem, kuigi oli kõige kallimate kukeseente ajal voodis siruli.
Kui metsa sai, oli hind 50 pealt 35-le langenud. Sellest hoolimata teenis suvega 5000 krooni.
«Vähe! Ma olen 8000 ka saanud!» teatab ta bravuurikalt.
Viimane panus oli tänavu männiriisikad, nende eest maksti viis krooni kilost.
-------------------------------------------
Lõbus-Lehte tantsib
Tants on Lehte Operil veres. Kuulus baleriin Mari Savitski ja näitleja Evelin Pang on tema suguseltsist. «Õemehe pojatütar,» seletab Lehte viimase kohta.
Kui vanasti tudengid Piusal rebaste ristimisi korraldasid, oli Lehte alati platsis ja tantsis nendega koos. «Ei mina ei tihka istuda,» ütleb Lehte ise.
«Mina ei tantsinud,» vabandab Pungits. «Minul on tütred õpetajad. Mina ei tohi selliseid vigureid teha.»
-------------------------------------------
Koopad nõudsid ohvreidKuigi turistid käivad koobastes sees ja kondavad koopamäe otsas, ei läheks Lehte Leo sinna mäe otsa ei seenele ega marjule.
«Kui koobas hakkab sisse vajuma, siis sa ei saa sealt välja. Määnne surm see võib olla? Piinarikas!» ütleb ta.
Tema isa oli üks esimesi, kes 1920ndatel aastatel koobaste kaevamisel ametisse võeti. Seal töötas tema ema ning Lehte ise töötas samuti kaevanduses. Ta teab, et kaevamine on nõudnud vähemalt kaks elu.
Üks mees oli esimest päeva tööl, hakati koobast sügavaks võtma. Teised olid kogenumad ja kuulsid, et lagi hakkab pragisema. See oli kindel varinguennustus. Kogenumad jõudsid kõrvale hüpata, uus mees jäi alla. «Liha oli luude küljest lahti rebitud. Kole asi. Saksa ajal juhtus.»
Teine ei saanud liivakoormaga vagonetti pidama ja sõitis läbi värava. Mees viidi Petserisse haiglasse, kuid päriselt ta terveks ei saanudki ja suri aasta hiljem.
1970ndatel ei andnud Moskva enam uue maa-aluse kaevanduse luba ja klaasiliiva hakati kaevama karjäärist. Enne Moskva olümpiat kadus Piusalt ka väike rong, mis vedas liiva kaevandusest raudtee äärde.
Lugege ja nautige!
***************
Teilgi omad reisijutud?
http://www.reisijutud.com/node/538
Püha taevas! Kui praegused kiiruseihalejad peaksid öö Valgas vagunis veetma...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar