KOLME RAAMATU VAHEL.

Müristab ja välku lööb, vanapagan silku sööb...

Nii öeldi kunagi kodus. Kuidas vanapagan masu ajal ka toime tuleb? Jätkub ikka silgu ostmiseks? Meil kiputakse pläralates kalateemade puhul nurisema kala hindade üle. Aga see teine teema.

Et vihma sajab ja müristab, siis tuli tahtmine diivanile visata ja raamatut lugeda. Pean ütlema, et Päevalehe sarjade müük oli hea idee! tellisin ka esimese sarja raamatuid, kuid...jäi pooleli. Kuigi hindadel polnud ju viga, ühe paki hind oli vist üle 300 krooni. Aga...see on palgast laias laastus kuni 5 %. Polegi nagu tühja midagi. Üldse on poliitikute ütlused toimetulemisest tihti kaugel reaalsusest. Kordi suurema palga juures on sama summa hoopis 3 või 1 või 0,1 % palgast. Muidugi ei tundu 5 või 1 eriti suure erinevusega numbrid.

Kui palk kätte on alla keskmise, näiteks 600 eurot. Paljudel kulub kommunaalidele keskmiselt 200 eurot. Normaalseks, vabandust, elementaarselt elu sees hoidvaks toitumiseks on vaja süüa minim  200 euro eest kuus.
5 % 600 eurost on 30 eurot.
Raamatutellimus -5%
Internet, televisioon (Viasat kalleim, kaabel odavam) - 5%
telefon - 5%
bensiin - 5%
ja/või ühistranspordi kuupilet Tallinnas - 5% (või ka 10%)
Ravimid, hügieenitarbed, juuksur jms - hea kui piisab 5%.
kino, teater, lilled, jms- 5%
laen -  5%
järelmaks - 5%

jne.jne.

Protsendid muidugi erinevatel inimestel erinevad. Võetud selline näitlik keskmine. umbes 8 tavalist asja - 5%. see on siis kui palju 240 eurot. Peale eelnevat oled võlgades. Ei jää üle kui midagi vähemaks võtta. Võtadki. Raamatud? Bensiini? Hambapasta, seebi? Eks paistab.
Siis hambad lagunevad. Järelmaksu peale võetud asjad lagunevad - televiisor, pesumasin, DVD-mängija, mikrolaineahi, veekeetja, netipulk, MP3 mängija ja veel kümned asjad. Korter- köök, vannituba jne. Peavad vastu küll, aga ükskord järjest lagunevad.

Nii loobudki. Nii loobusingi Päevalehe sarjast. Kahjuks. Ja muide, ka Päevalehe tellimusest. Sest oleks ju normaalne kui käib paar-kolm lehte (5%) ja ajakirja (5%)?

Aga tahtsin jõuda millegi muuni. Saadud raamatutest on jätkunud lugemiseks päris kaua. Mõnda raamatut neelad, mõni jääb pooleli. Viimati võtsin kätte August Jakobsoni raamatu "Vaeste-patuste alev". Ei istu üldse! Suuri vaevu olen lugenud kümmekond lehekülge ja jätan kõrvale. Aga oli häid teoseid: Mälgu "Läänemere isandad", Vegesack`i "Balti tragöödia, Kalmuse "Jumalad lahkuvad maalt"... Aga parimad viimase aja lugemistest - Krossi "Keisri hull" ja "Kolme katku vahel". Seepärast võtangi nüüd Krossi "Kallid kaasteelised".

Kahju, et tänapäeva uued põlvkonnad ei vaimustu lugemisest. Kuigi põhiline "kurja juur" kindlasti nett, arvutimängud, jõlkumine ehk hängimine ehk tshillimine ehk "sport" (rulad, pampers-püksid, viltune nokkmüts), on ometi üheks põhjuseks tõenäoliselt koolide kohustuslik kirjandus. Mäletan ise, kuidas piinlesin "Jumalaema kirik Pariisis" kallal, aga õhinal lugesin "Kevadet", "Saladuslikku saart", "Kolme musketäri". Nägin, kuidas tütar vaid kohusetundest püüdis lugeda, pikendades aina raamatukogus aega. Kas "Jumalaema kirik Pariisis" jt pole ikka liiga üle pakutud kooliõpilase jaoks?
Muide, üks jubedamaid asju oli see kui mingit talle vajalikku raamatut otsides sattusin poes uue sarja peale. Ei mäleta paraku sarja nime, aga tohutu kogus paberit oli pandud hakkama nõmeduse peale -KÄRBITUD RAAMATUD! Mul jooksis kananahk varvastest Kurguni kui sain aru, et kirjanike TEOSTEST on tehtud mitmeid kordi lühendatud ümberjutustused!! Kuidas meie kultuuritegelased sellist asja lubasid? Ja kes oli selle hiilgava idee autor? Mida arvaks Kivirähk, Kõusaar või kes iganes tänapäeva kirjanikest kui nende teostest tehakse sellised ... Ma ei oskagi nimetada!

Omaaegne "jutupäevik" kooliajal tähendas lühikest arvamust loetud raamatutest. Ja selge oli see, et iga loetud raamat avardas maailmapilt. Nüüd võiks sama teed minna, vähemalt osaliselt lubada (ja nõuda) lugemist omal valikul.

Maahärra M-Klubis ütles, et tema teab ainult kahte head raamatut. "Üks on "Tõde" ja teine on "Õigus"..."

Aga õues sajab endiselt ja vihm läheb aina ilusamaks! Ning niitmisest alles võilillede kallal kanepilinnud!

**********************Ja veel. Mul oli hea mugav käia Uuskasutuskeskuses. Aga see pandi kinni. Hea võimalus oli vanu raamatuid kümne krooniga osta. Vahel kippus neil raamatute uputus olema. Kuhu need viidi? Ehk oleks hea kui neid oleks vabalt võtta bussides-rongides? Muide, vanasti käisin vahel Õdusas Viru tänava Apollo kohvikus. Sealgi oli väike raamaturiiul. Ainult, et viimane vene kirjaniku raamat jäi pooleli. Raamatupood pandi kinni.

*********************************''Oot-oot! No ei ole mälu hea või ei ürita kõiksugu asju meelde jätta? Kui 5-ne pakk raamatuid maksis üle 300 ja laupäeviti müüdi raamatut u 70 kr? Siis võib öelda, et isegi pikaajalisele tellijale ei teinud Päevaleht praktiliselt mingit soodukat? No vat ei tea nüüd täpselt, aga tagantjärele ei tahaks ka nuhkima hakata. Ei viitsi. Kui vaid keegi täpselt ei mäleta?

Samas pole see mingi ime! Mobiilifirmade klient ole või 10 aastat, aga uuest kliendist maksad ikka 3-4 korda rohkem telefoni eest. Ja Viasat ei suvatsenud ISE üldse mingit soodukat pakkuda. Kui juhuslikult välja imbus, siis helistamise peale tuli välja, et on jah püsikliendile soodustus. Aga ju siis selline suhtumine tavaline, et enam väga tähelepanu ei pööra.

Jäin praegu raamatutele mõtlema. Ei oskagi öelda, milline oleks kõige lemmikum. Paljusid raamatuid lugesin mitu korda. Sedasama "Saladuslikku saart" ja "Kolme musketäri". "Kahe ookeani saladust", üldse sarja "Seiklusjutte maalt ja merelt". "Sannikovi maa", "Plutoonia". Sarjad "Maailm ja mõnda" ning "Mirabilia" on vist 99 %-liselt läbi loetud. Kõik krimkad, mis kätte sain. Muide, paljude raamatute mitmekordne lugemine vanemaks saades näitas kui erinevalt taipad raamatut 13, 18 või 30-aastaselt. Isegi noortele mõeldud raamatute puhul. Pole siis mingi ime, et klassikalised romaanid koolis peale ei läinud. Kujunes vaid tõrjuv suhtumine. Seesama Krossi "Kolme katku vahel"oli ammu plaanis lugeda. Lõpuks siis nii kaugele ka jõudsin.

Ise imestan praegu ka, et küll oli viitsimist lugeda. Ka ajakirju "Eesti Loodus" ja "Horisont". Need olid vanemate poolt pea ilmumise algusest tellitud. Mingil aastal tuli külla tellimiseks vist ainult 8 aastakäiku "Eesti Loodust". Läksin kontorisse õhtul juba järjekorda, olin üheksas, aga õnneks üks inimene tahtis midagi muud tellida.
Kui edasi mõelda, siis pole ime, et vene kroonu sattudes (teenisin Kroonlinnas, algul tuletõrje õppeväeosas, hiljem komandatuuris, mis kuulus GRU alla) ei osanud ju eriti vene keelt. Õppimisel oli abiks lehtede ja ajakirjade lugemine. Mõne kuu pärast lugesin ajakirju "Priroda i tshelovek" ja "Nauka i zhisn". Huvitav on kuulda muide praegu venelaste nurinat, et raske eesti keelt õppida. Samas on väga väheseid, kelle käes näed eestikeelset lugemist. Kui jätad kuskil lehe vedelema, siis üliharva kui venelane selle kätte võtab (muide, eestlane vene lehe puhul enamasti samuti, aga see teine teema). Või kes kuulab autos eesti raadiot. Või vaatab eesti kanaleid. Nii et laias laastus on ikkagi keele mitteoskamise põhjusteks laiskus, tõsise soovi puudumine. Ja paraku küll, ka tõsise huvi puudumine Eestimaa vastu. Seepärast ei võta ma enamasti nende juttu sellel teemal eriti tõsiselt. Eks see ole üldse migrantide probleem. Arvatavasti ka türklaste, araablaste jt puhul nii Saksamaal, Rootsis, Prantsusmaal kui mujal. Otsitakse koht kaasmalaste juures ja kui juba piisavalt palju, siis hakatakse nõudma erikohtlemist ja õigusi vaat et rohkemgi kui põlisrahval. Huvide puudumise ja töötamise mittesoovimise tõttu langetakse narkootikumide ja kuritegevuse küüsi. Sest ikka ju teised kõiges süüdi! Inimlikult mulle mõistetamatu!

Kuidas tuua noored tagasi tõsisema, populaarteadusliku ja kultuuriajakirjanduse juurde? Tagasi raamatute juurde? Ehk see võimatu. Suundumus pigem sinnapoole,et vähem mõtlemist!? Tulistada arvutimängus inimesi, mõte vaid "punktide" juures? Ehk ei osatagi enam kujutada ette raamatut lugedes end "raamatus"? "Viimase mohikaanlase" või "Kapten Granti laste" maailmas? Eks filmidki muutuvad aina rohkem efektidega eputamiseks kui sisulise fantaasiamaailma olemuse lasteni toomise vahendiks. Milline jama oli sari "Saladuslik saar" raamatuga võrreldes? Ja kui hästi oli tehtud venelaste poolt "Kapten Granti lapsed"? Rääkimata Livanovi-Holmesi tohutult heast tasemest teiste Holmesi seriaalide kõrval? Muide, Potteri-filmid selles suhtes absoluutne vastand ameerikalikule klisheele, tõeline tipptase!
Kui paneks kohustusliku kirjanduse hulka hoopis "Meisterdetektiiv Blomkvisti" ja mõned head meie lasteraamatud? On ju ka "Kolm musketäri" väga hea ajastu kirjeldaja.

******************************
Kui on süüdimatud(?), siis koht range valvega terviseasutuses?
http://www.ohtuleht.ee/428213
 Ei saa ikka nii asja võtta, et alla 14-aastane EI VASTUTA!? Vastutab küll, ainult, et koos vanematega.  Ühte kambrisse järele mõtlema? Suhtlema omavahel ning elu väärtuste üle arutlema? Kui kodus pole aega ja raha vähe ja...