Pärnapuud ja linnud kesklinnas akna taga.

 

 

 

30. juuni 2026.

Kas me märkame piisavalt, mis toimub me nina all looduses?

 

Tallinna kesklinnas kortermaja ees kasvasid varem paplid. Mul alati ajatajuga lood kehvad, aga umbes paarkümmend aastat tagasi asendati need pärnadega. Olen väga tänulik! Ka selle üle et need nii kiiresti kasvanud on ja hoiavad toas elukeskkonda heas konditsioonis. Tänavu oli kevadel pikalt nii, et kuidagi ei tahtnud puud lehte minna, mõni kuum päev, õigemini päikeselist päeva jutti ja toas temperatuur midagi head ei tähendanud. Kasvanud on need puud nii palju, et ulatuvad kohati 3. korrusest kõrgemale.

Kui puud olid lõpuks lehte läinud ja õiepungad ootel, avanesid need alles juuni keskpaiku. Tänaseks on õied lahti ning kohal ka esimene summ. Liiki ei tea muidugi. Mullu oli mingil ajal ka palju sirellasi.

 

Lindegi on palju käinud, korra isegi metstuvid. Aga sageli kohal rasva- ja sinitihased, loomulikult varblased. Neid mõjutab ka see, et talvel natuke püüame sööta, aga seda segavad tuvid. Lähed "lahkeks", on nood parves kohal! Puu all tuulab ka musträstas.  Kõigi nende jälgimine on ju ka põnev. Oli üks peaaegu üleni valge tuvi koos paikaga. Too usaldas ming kogu aeg. Samamoodi võisin aknal tossutada, kui üks varblasest sõber sõi ja oma "nööbiga" vaatas...

 

 

 

Mõningatel lehtedel ka tänavu pärna-pahklest (Eriophyes tiliae). 

 

02.07.

Viimased varblutid käisid seemneid nillimas 20.30 paiku.

 

 

 

Üksik sumistaja õhtul. Ehk saan kord ka parema pildi. 

 

 

 

04.06.
Sirelasi on siiski veidi ilmunud. Puuvõra all varju piiril sageli ka mingeid kihulasi lendamas.

 

 

 

Sõbrad käivad ikka ja vahel siutuvad kõvasti, jui välja ei tee. Kui kõõluda teise akna peal, jagavad kohe ära (tunnevad ära) ja lendavad lähimale oksale. Poegade "tiibadeväristamise" aeg on möödas. 

 

 

Pärnalehed altpoolt, päikesekumas. Päriselt ilusamgi kui pildile sain. 

 

10.07.

 

 

Õied närtsimas. 

 

 

Kõvasti pügati alumisi oksi. Loodetavasti neid väheseid mahajäänud lehti ei riisuta kokku, jääks natukenegi huumuseks. 

Mitmest pärnast vaid ühel on tekkinud hulgi juurevõsusid.

20.07.

 

Poleks arvanudki, et kodutuvid on valmis ründama hallvarest vorstitüki pärast! Vares jäi muidugi peale. 

23.07.

 

 Pärnaõied on "nupustunud". Ja hommikul oli 10-isendine varblaste parv akna taga. Kõhud tühjad.

23.07. Veidi üllatas, et aknalauale päevalilleseemnete järele tuli varblane kahe pojaga, kes tundusid veel üsna "äpud". Kisa oli suur ja nokad peaaegu täiskasvanu noka all. 

 

11.08. Vaid ühel pärnal on ühes piirkonnas muutunud osa lehti selliseks. On see kuidagi ligi kuu tagasi teostatud okstelõikuse mõju?
 

 

04.09.

Nüüd sain siis asjale pihta. Tegu on "ostevahelise traumaatilise kogemusega" nagu nalja pärast mõttes nimetasin. On tunne, et puu moodustab oma võra läbimõeldult ja targalt ning okste pügamine muudab nende kaalu, seega ka asendit. On märgata, et kaks suurt oska hõõruvad teineteiselt koort maha ehk et on määratud kuivamisele?  Ma ei tea, kas järeldasin õigesti.

Vahel endiselt toidan vähesel määral sõpru-varblasi, aga viskasin ka pannkoogi tüki Vaagule. Tuvi oli lähemal ja kukkus seda heitma nagu Baruto. Vaak ajas külg ees lähemale ja tuvi läks teda ära ajama. Varesed tõepoolest paistavad tuvisid mõnevõrra kartvat ja seegi taganes. Tuvi läks äktsionit täis kui seda nägi ja ajas veel kaugemale. Siis hüppas/lendas vares üle tuvi, haaras pannkoogi ja läks...