Regatt ja Teletorn.

 

Täna jõudsin ma esimest korda elus teletorni. Alt vaadates ei arvanudki, et see väga kõrge on, selline taju oli küll.

Häid asju oli ses päevas küll ja veel ja üks neist oli see, et siin kinni pidama ei pidanud.  See kamp on küll perepäeva surm! Eesti lipu ka veel kätte võtnud. Minu jaoks petised ja selleks ka jäävad.

Teletorni kõrval oli aga paljut vaadata, katsuda, maitsta ja kuulata. Sh siis nii tuletõrjeautosid kui iga nurga alt ka kaitseväge ja relvastust. Ja näed, isegi mereväe vormis tegelasi! Ma oma vormi olen enamuses likvideerinud, selga nagunii ei läheks....

Olime varakult kohal, väga varakult. Ja siis veel rahvast väga palju ei olnud, aga muudkui tulid ja tulid.

Ära proovitud sai ka sibulamoosiburger ja käsitöölimpsid. Päris head! Aga et hinnad krõbedamadki kui burks, oleks pidanud jooki rohkem kaasa võtma.

Oli ka loterii-allegrii, Kadi ostis 3 piletit ja mina ka, numbrid valisin ise, 39, 120 ja viimane kadus silmist, võtsin 312. Ning olimegi võitjate hulgas, nr 39 võitis Proto Avastustehase külaskäigu!

Armin on aastaid juba Regati fänn ja mina tegelikult ka. Minu jaoks nagu alati võiks basse ja tümpsu olla veidi vähem, ootan puhtamaid helisid. Aga hinge paisutavat oli palju! Eurovisiooni 75 võitjalaul Teach-Ini repertuaarist, ansamblipoiste lahkus fännipildi tegemisel (kes veel nii kaua ja sageli kohal, eks ju?) ning loomulikult eelviimane lugu ehk lisalugu. Õigemini soovilugu, mille tellis "seesama väike poiss siin lava ees"! Krt, pisarad tulid silma....
Ja eks nende repertuaar ole tõesti paljudest parimatest lugudest kokku pandu, minu nooruseajast.

(Õhtul saime poest kätte tellitud fännisärgi, nii et järgmiseks korraks see olemas. Kui hea on ikka näha lapserõõmu!)

Kas see, et rahvast palju või mis, aga sugulastega põrkasin kokku kui nad ära hakkasid minema. Enne ei näinudki.

Oh neid vaeseid ansamblipoisse, said väsinult vaheajale ja juba hull vastas... Tegelikult vahva pilt kukkus välja. Ja veel kord aitäh, südamest!

Ja oligi aeg teletorni minna. Kõrgusekartusega üleval isegi näis hetketi, nagu kõiguks natuke. Aga kuna väliterassilgi oli korralik ääris ja võrk, siis ei tekkinud kõrgusekartuse tunnet. Pilte tegin palju, algul läbi klaasi ja siis juba väljastpoolt, nii et tegin mitu ringi ja poolringi.

Rõõm oli ka vanu tuttavaid kohata. Tähendab, mitte et vana oleks, aga noh, ammune tuttav, eks ole.

Rõõmustav oli siit vaated ka seepärast, et Tallinnas tundub olema veel ikka vägagi palju rohelust. Loodetavasti ei saa olema nende asemel büroohooned vm. Kui, siis hõredalt aedlinna laadi....

Täissuumiga kippus jääma küll mulje justkui sudust. 

Ja neile, kes Tallinnas vm linnas arvavad, et meil on haljastuseks vaid vitsakujulised haavad või pihlakad, siis ei, on väga ilusaid ja varjupakkuvaid keskmise kasvuga puid. Lausa iludusi.

Ja kaks "kuldmünti" sain ka Teletorni kujutistega. Messingist siis. Üks läks Armini taskusse...