Nali naljaks, aga umbes nii mul paar nädalat ongi läinud. Vahel parem, vahel halvem enesetunne, välja sisuliselt ei saagi. Eile küll tööl ja seda võis igas mõttes täiega nautida, sest töö läks ludinal ja laos jahe. Täna aga taas...
Korraks käisin turul, aga sain aru, et kuhugi kaugemale minekut pole. Jõuetu, lihtsalt pole pauerit! Taas sirakil ja vaatasin telekast midagi ning...ärkasin pea 2 tundi hiljem. Siis tundsin juba paremini. Kogu see tohuivaipohui on paraku palavuse tagajärg. Eks paljudel samad mured oma tervisega, samas on hea mõelda, et kellegi jaoks muidugi täiuslik suvi! Keegi ikka peab rahul olema.
Kolmapäeva poetrett hiljem tehtud, lõuna söödud ja peas mõte, et no peab ennast ka välja sundima! Ehk teeb enesetunde ka lõpuks paremaks. Seda enam, et tõmbas ka veidi pilve, kergelt müristas ning tühja kah, kui hakkabki sadama, saab alati tagasi tulla ju?
Nagu alati öelnud, et kuigi olen hingelt maakas, on ka linnas huvitav ümbritsevat jälgida.
Vaatasin just uuesti üle Von Fock esimese hooaja ning loen nüüd Küti raamatut sellestsamast ajastust, käis päeval peast läbi mõte, et kui tollal maal olid teed nagu nad olid, siis hobuvankriga kuhugi sõita ikka omapärane. Huvitav, kuidas oleks täna postitõllaga kulgeda nt 30 km?
Äge maja! Ümberringi ka uute majade puhul palju ilmetut ja halli, aga on ka selliseid, mida võib lausa vaadata.
Siinpool küll meri haises, aga kui edasi minna läheb seegi mööda. Hullem oli mingi jäle tümakas Lauluväljakul, kus taas küsisin endalt, et miks meil küll muusikat ei taheta kuulata? See saatis mind muide Kadrioruski. Kostab ikka juba kaugele ja uhke elurajoon Kadriorg kaotab nii küll igasuguse ekslusiivse mõtte. Nagu Kadrioruski õhtu nautimine. Hea muusika vastu pole mul midagi, naudin seda igas mõttes, aga see, kui muusika ja ka laulja hääl kaob tümaka sisse ära, on täielik lugupidamatus laulja vastu.
Mis iganes merel toimub, on see nagu ekraan või lava ja vaadates läbivad inimest erinevad emotsioonid. Huvitaval kombel pole siin isegi maantee müra väga märgatav, see justkui ununeb.
Siin olles alati naudin neid puid ja alati püüan selliseid ka näiteks tuua. Mis neil puudel viga on, et neid ei istutata näiteks Putukaväilal? Jäävad ju üsna väikseks, kui asi selles, et suuri puid ei taheta istutada (kuigi aina postitatakse viiteid, kuidas hoiab linna õhu ja maapinna temperatuuri madalamana), aga pakuvad varju. Vähemalt neile, kes puu all pingil istuks.
Kaldal olevas adrus tippis ringi meriskipere.
Enamasti istutigi kuskil niisama, lennata viitsisid vähesed.
Igal juhul oli vägagi mõnus aeglaselt, end väsitamata ja jalgu koormamata jalutada.
Tahtsin ka vaadata, kas nüüdseks siinsest konteinertualetist toodud ka joogiveekraan seinast välja! Oh ei, hoopis tualett kadunud! Aga veepudel oli mul kaasas, kuigi häda korral saab praegu ka jäätisemüüjatelt midagi juua. Võimalusel aga püüan igal pool välistada uue plastpudeli ostmist, et hoida keskkonda.
Inimesed nautisid aga olemist. Kes võimles, kes tantsis, kes sõitis laevaga. Sellise vaiksema ilmaga peaks isegi ehk ühe sõidu ära tegema?
Aga ennäe, nüüd on ka siin üks veekraan! Tõsi, eemalt ei näita seda ükski viit, nagu Tallinnas ikka.
Oh, "poogitud" kased?
Vaigutaja?
Ja oligi aeg trammile minna. Kuigi tunne oli, et viskaks jälle sirakile, tahtsin ikkagi ka need pildid salvestada. Lihtsalt on ka selliseid päevi, kus kuumus teeb liiga ja kaotan palju aega. Selle asemel, et jalutada ja olla. Ja nii ongi see kõige tavalisem ja lihtsam postitus. Mille mõte tekkis juba päeval, enne kui end jalule sain.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar